Arutle Foorum

Kui ma olin väike, siis kasvatati mind nii, et lapsest tuleb kõik "kangekaelsus välja materdada"( onu remuse jutud). Mulle tundus endale ka, et kõik inimesed on tugevad, vaimselt. Kõik sõnad põrkuvad tagasi, ükskõik mida keegi ütleb.
Nüüd aastakümneid hiljem tuleb välja et inimesed on vaimult ikka väga õrnad. Kõik sõnad lähevad hinge, kõik võib traumeerida. Inimene vajab toetust.
Ma tahaks teada selle teemaga, kas vanasti olidki inimesed tugevama vaimuga või see tundub vaid mulle nii?

Nii nagu kerjamine on moodi läinud, nii on ka oma probleemide avalik seletamine (ja sellega manipuleerimine) moes. Vanasti polnud nii palju väliseid aitajaid (psühholoogid, vaimse tervise toed, jne), kelle kaelas haliseda saab. See on sama asi, nagu sõja ajal polnud depressiooni, inimesed pidid oma eluga hakkama saama, polnud aega haliseda ega haige olla. Ma arvan, et inimesed pole muutunud õrnemaks, vaid igat tõugu drama queenid ja manipulaatorid on aktiviseerunud, neile siis pööratakse tähelepanu, nendega arvestatakse (aga teise osapoolega siis ei arvestata, sest drama queen on ju see "õrnake", kelle "haiget saavate" tunnete järgi sa pead joonduma ja nendega tegelatakse, suheldakse. Sealt see lõputu hala siis tuleb, tegelikult pole viga midagi, inimene võib ju valetada ka, ega's sa ta sisse ei näe. Kõike ei maksa uskuda, mida presenteeritakse.

Mis, mida? Oih, ma kohe minestan, kus mu nuusksool on?

Kopsti...

Minu meelest olid küll inimesed vanasti tugevama meelega ja igas mõttes karastunumad. Seda muidugi nii heas kui halvas mõttes, sest sa lihtsalt ei tohtinud olla nõrk.

Juba lasteaias tehti selgeks, et igasugu kitupunnid ja viripillid pole seltskonda oodatud. Hilisem oktoobrilaste-pioneeride värk juba ise ideoloogiliselt dikteeris lastes hoiaku, kus allaandmine oli välistatud. Need, kes teistest mingites ülesannetes maha jäid või erinesid, said ju kohe noomida ja nendele näidati halvustavalt näpuga. See juba ise lõi olukorra, kus sa lihtsalt pidid olema tugev, et ühiskonda sulanduda.

No ja need, kes ei soovinud sulanduda või ei leidnud oma kohta, nendest said kas dissidendid või kunstnikud. Vähemasti kunstnikele oli lubatud "teistsugune" olla.

Guest kirjutas: ↑28 Okt 2025 07:55 Kui ma olin väike, siis kasvatati mind nii, et lapsest tuleb kõik "kangekaelsus välja materdada"( onu remuse jutud). Mulle tundus endale ka, et kõik inimesed on tugevad, vaimselt. Kõik sõnad põrkuvad tagasi, ükskõik mida keegi ütleb.
Nüüd aastakümneid hiljem tuleb välja et inimesed on vaimult ikka väga õrnad. Kõik sõnad lähevad hinge, kõik võib traumeerida. Inimene vajab toetust.
Ma tahaks teada selle teemaga, kas vanasti olidki inimesed tugevama vaimuga või see tundub vaid mulle nii?

Mis suhtlustel üldse mõtet on, kui kõik sõnad põrkuvad tagasi? Või kui keegi tunneb vajadust midagi ebaviisakat öelda muudkui?
Seda nõukaaegset "tugevat vaimu" saab igapäevaelus päris tihti tunda. Nagu kaheaastased loobivad sõnu millel sisu puudub või tähendust ei teata. Mulle isiklikult meeldivad mõtlevad ja sisukad inimesed palju rohkem, nendega on palju mugavam suhelda ja nad saavad ise aru, millest nad räägivad.

Ma arvan, et pidev vaimsest tervisest leierdamine teeb meid nõrgemaks. Varasemalt olid probleemid, mida pidi lahendama ja seda tehtigi, nii hästi/halvasti, kui välja tuli. Tänaseks on enamus inimesi kas saanud arstilt mingi häire diagnoosi või endale selle ise diagnoosinud ja siit tuleb ka alla andmine - ma ei saagi, sest mul on see ja see häire. Teine häda on minu meelest tohutu eneseanalüüs ja enda kehtestamine. Kui ma vaatan oma tütre eakaaslasi (noor täiskasvanu), siis iga sõna ja emotsiooni hinnatakse pikalt, klaaritakse lõputult ja ka loobutakse sõpradest üsna kergel käel. Minul on üks sõbranna lapseeast saadik - muidugi oleme üksteisele haiget teinud, solvavaid asju kogemata öelnud ja alla neelanud - sõbrad oleme siiani, alati teineteisel olemas.

Guest kirjutas: ↑28 Okt 2025 09:59 Minu meelest olid küll inimesed vanasti tugevama meelega ja igas mõttes karastunumad. Seda muidugi nii heas kui halvas mõttes, sest sa lihtsalt ei tohtinud olla nõrk.

Juba lasteaias tehti selgeks, et igasugu kitupunnid ja viripillid pole seltskonda oodatud. Hilisem oktoobrilaste-pioneeride värk juba ise ideoloogiliselt dikteeris lastes hoiaku, kus allaandmine oli välistatud. Need, kes teistest mingites ülesannetes maha jäid või erinesid, said ju kohe noomida ja nendele näidati halvustavalt näpuga. See juba ise lõi olukorra, kus sa lihtsalt pidid olema tugev, et ühiskonda sulanduda.

No ja need, kes ei soovinud sulanduda või ei leidnud oma kohta, nendest said kas dissidendid või kunstnikud. Vähemasti kunstnikele oli lubatud "teistsugune" olla.

See, kes oli pidanud lapsena/noorena ise kannatama temast hetkel tugevamate ülekohut, üleolevat suhtumist, halvustamist, hakkas tihti suuremaks kasvades, milleski paremaks saades, mingit positsiooni omandades samamoodi käituma nooremate, vähem oskajate, madalamal positsioonil olijatega jne. - tundmata sealjuures vähematki kahjutunnet nende vastu, kellega ta nii käitub.

Näiteks tundus, et mõne inimese motivatsioon oma erialal mõjukas tõusta, mingi posititsoon omandada, lugupeetuks saada muuhulgas ka see, et sellega ta oli nagu välja teeninud selle, et nüüd oli tema kord hakata igasugu kollanokki (algajaid, nooremaid kolleege) inetult kohtlema. Näit. Toivo Tänavsuu, kes õppis keskea lävel arstiks, on tunnistanud, et Eesti kliinikute töökultuuris on kohati alles veel see, et arstitudengeid, kes lähevad kliinikusse säravate silmadega, kohtleb mõni vanem kolleeg mõnuga vastikult. Pole raske arvata, et tema endaga on kunagi nii tehtud (kusjuures pidi nurisemata välja kannatama, sest muidu oleks olnud ju nõrk!), nüüd on lihtsalt võimalus olla seal teisel poolel.

Keda on noore sportslasena treeneri poolt alandavalt koheldud, võib üks motivatsioon sellest pääsemiseks olla ka tšempioniks (võitjaks) saamine. Ainult et ise treeneriks saades võib sama isik ise hakata oma emostsioone sportlashakatiste peal välja elama - sest nüüüd on ju tema seal teisel pool, ta on selle välja teeninud, ta võib endale seda lubada. Kui keegi kritiseerima kurtma hakkab - lihtsalt nõrk. ennekulmatu, pidagu mokk maas. Tema pole midagi midagi valesti teinud. (Ka neid lugusid on meediast läbi käinud).

Või näiteks lapsevanem, keda tema vanema poolt oli koheldud halastamatult ja kellel endal oli komme väikelapse peal oma emotsioone ja tujusid välja elada, ettearvamatu käitumisega hirmu tekitada, nautida lapse nö. kõvasti kanna alla surumist. Siin aga puhkes konflikt, kui täiskasvanud laps kunagi aastakümneid hiljem ütles välja, et õigeks ta seda ei pea ja seda ise ei teeks. Ta oli nõus enne õigustama ennast lapsena halastamatuslt kohelnut ja lõputult kinnitama, et näe, temale ei teinud see midagi (sest vastupidise tunnistamine tähendaks ju tunnistamist, et ta pole rauast, ta on nõrk!) ja nägema, et ring jätkub (ka tema laps kohtleb oma last samamoodi ja õigustab seda), kui avastama, et tema laps nö. astub välja - ei kiida seda, oma lapse puhul püüab suhtuda/kohelda teistmoodi.

Nii et ma ei tea. Minu meelest põhjstas see lasteaias kiusamine (ilma võimaluseta ebaõigluse korral protestida - sest siis olid ju kitupunn!) ja sund olla tugev (või "tugev"?) ka paljude inimeste kalestumise ja väga ebameeldiva sama kordamise (kui endal võimalus avanes).

Praegu minu meelest, kuna rohkem salllitakse ebaõigluse ja alandamise korral hädakisa tõstmist ja abi/toetuse otsimist, annab see parema võimaluse inimesele mitte ise kalestuda ja mitte hakata teistele sama tagasi tegema (astuda ringist välja).

Muidugi, eks mõni jääb jällegi enesehaletsusse kinni ehk hakkab seda "võimalust olla nõrk", "võimalust olla pehmo" omamoodi kuritarvitama. See on teise äärmusse ära minek - ja pole samuti hea.

Guest kirjutas: ↑28 Okt 2025 18:47 Ma arvan, et pidev vaimsest tervisest leierdamine teeb meid nõrgemaks. Varasemalt olid probleemid, mida pidi lahendama ja seda tehtigi, nii hästi/halvasti, kui välja tuli. Tänaseks on enamus inimesi kas saanud arstilt mingi häire diagnoosi või endale selle ise diagnoosinud ja siit tuleb ka alla andmine - ma ei saagi, sest mul on see ja see häire. Teine häda on minu meelest tohutu eneseanalüüs ja enda kehtestamine. Kui ma vaatan oma tütre eakaaslasi (noor täiskasvanu), siis iga sõna ja emotsiooni hinnatakse pikalt, klaaritakse lõputult ja ka loobutakse sõpradest üsna kergel käel. Minul on üks sõbranna lapseeast saadik - muidugi oleme üksteisele haiget teinud, solvavaid asju kogemata öelnud ja alla neelanud - sõbrad oleme siiani, alati teineteisel olemas.

Nojah, aga nii suhtute ju praeguses vanuses, eks? Tütar on veel natuke teises vanuses, kus pole veel nii tüüned, kõike elatakse läbi eredamalt, dramaatilisemalt. Väga võimalik, kunagi kolmekümnendates/neljakümnendates eluaastates ka muututakse leplikumaks, et näe, kõike on olnud, aga nüüd ikka (või nüüd taas) oleme sõbrannad - ja mis need noored on sellised kärts-mürts, häh, rahulikult võtta ei oska?

Külaline kirjutas: ↑28 Okt 2025 23:31Keda on noore sportslasena treeneri poolt alandavalt koheldud, võib üks motivatsioon sellest pääsemiseks olla ka tšempioniks (võitjaks) saamine. Ainult et ise treeneriks saades võib sama isik ise hakata oma emostsioone sportlashakatiste peal välja elama - sest nüüüd on ju tema seal teisel pool, ta on selle välja teeninud, ta võib endale seda lubada. Kui keegi kritiseerima kurtma hakkab - lihtsalt nõrk. ennekulmatu, pidagu mokk maas. Tema pole midagi midagi valesti teinud. (Ka neid lugusid on meediast läbi käinud).

Sportlasi pole mõtet arutada, nende kõigi loomuses on mitte salllida nõrkust, vihata viripille. Sportlane ei oleks sportlane, kui ta ei hindaks väga kõrgelt nii füüsilist kui ka vaimset tugevust. Kord läksin esimest korda proovima ala, mida ma seni ei osanud. Teised tegid minust kõike paremini. Hakkasin trenni lõpus treeneriga (naine) arutama (et ma ei oska tehnikatki, aga teised arendavad juba kiirust) ja tema hakkas kohe näidetega seletama, et ma olen allaandja tüüp (esimene trenn!)

Guest kirjutas: ↑28 Okt 2025 23:46

Guest kirjutas: ↑28 Okt 2025 18:47 Ma arvan, et pidev vaimsest tervisest leierdamine teeb meid nõrgemaks. Varasemalt olid probleemid, mida pidi lahendama ja seda tehtigi, nii hästi/halvasti, kui välja tuli. Tänaseks on enamus inimesi kas saanud arstilt mingi häire diagnoosi või endale selle ise diagnoosinud ja siit tuleb ka alla andmine - ma ei saagi, sest mul on see ja see häire. Teine häda on minu meelest tohutu eneseanalüüs ja enda kehtestamine. Kui ma vaatan oma tütre eakaaslasi (noor täiskasvanu), siis iga sõna ja emotsiooni hinnatakse pikalt, klaaritakse lõputult ja ka loobutakse sõpradest üsna kergel käel. Minul on üks sõbranna lapseeast saadik - muidugi oleme üksteisele haiget teinud, solvavaid asju kogemata öelnud ja alla neelanud - sõbrad oleme siiani, alati teineteisel olemas.

Nojah, aga nii suhtute ju praeguses vanuses, eks? Tütar on veel natuke teises vanuses, kus pole veel nii tüüned, kõike elatakse läbi eredamalt, dramaatilisemalt. Väga võimalik, kunagi kolmekümnendates/neljakümnendates eluaastates ka muututakse leplikumaks, et näe, kõike on olnud, aga nüüd ikka (või nüüd taas) oleme sõbrannad - ja mis need noored on sellised kärts-mürts, häh, rahulikult võtta ei oska?

Ei, vanasti ei olnud seda tohutut eneseanalüüsi ja oma sõprade sõnade ülipõhjalikku analüüsimist-hindamist.

Tolmukübe kirjutas: ↑28 Okt 2025 08:28 Nii nagu kerjamine on moodi läinud, nii on ka oma probleemide avalik seletamine (ja sellega manipuleerimine) moes. Vanasti polnud nii palju väliseid aitajaid (psühholoogid, vaimse tervise toed, jne), kelle kaelas haliseda saab. See on sama asi, nagu sõja ajal polnud depressiooni, inimesed pidid oma eluga hakkama saama, polnud aega haliseda ega haige olla. Ma arvan, et inimesed pole muutunud õrnemaks, vaid igat tõugu drama queenid ja manipulaatorid on aktiviseerunud, neile siis pööratakse tähelepanu, nendega arvestatakse (aga teise osapoolega siis ei arvestata, sest drama queen on ju see "õrnake", kelle "haiget saavate" tunnete järgi sa pead joonduma ja nendega tegelatakse, suheldakse. Sealt see lõputu hala siis tuleb, tegelikult pole viga midagi, inimene võib ju valetada ka, ega's sa ta sisse ei näe. Kõike ei maksa uskuda, mida presenteeritakse.

Ah, kuule nüüd, see nüüd küll õige ei olnud, et inimestel pärast igasugu sõjaõuduste jms. läbielamist ärevust, posttraumaatilist stessi, deprekat jm. ei olnud. Oli ju lausa "kadunud põlvkonnaks" tituleeritud põlvkondki olemas, kelle raskustest pärast sõda Remarqe kirjutas. Iseasi, et seda nõrkust ja katkiminekut häbeneti siis rohkem, varjati rohkem. Kui paljud selle stressikoorma paine all ka rutem füüsilise tervise kaotasid ja varem ära surid, me ju ka ei tea.

Manipulaatorid, kes teesklevad suuremaid üleelamisi, kui tegelikult on, eesmärgiga midagi välja pressida, on muidugi ka on olemas. Aga see on omaette teema.

Guest kirjutas: ↑28 Okt 2025 23:55

Guest kirjutas: ↑28 Okt 2025 23:46

Guest kirjutas: ↑28 Okt 2025 18:47 Ma arvan, et pidev vaimsest tervisest leierdamine teeb meid nõrgemaks. Varasemalt olid probleemid, mida pidi lahendama ja seda tehtigi, nii hästi/halvasti, kui välja tuli. Tänaseks on enamus inimesi kas saanud arstilt mingi häire diagnoosi või endale selle ise diagnoosinud ja siit tuleb ka alla andmine - ma ei saagi, sest mul on see ja see häire. Teine häda on minu meelest tohutu eneseanalüüs ja enda kehtestamine. Kui ma vaatan oma tütre eakaaslasi (noor täiskasvanu), siis iga sõna ja emotsiooni hinnatakse pikalt, klaaritakse lõputult ja ka loobutakse sõpradest üsna kergel käel. Minul on üks sõbranna lapseeast saadik - muidugi oleme üksteisele haiget teinud, solvavaid asju kogemata öelnud ja alla neelanud - sõbrad oleme siiani, alati teineteisel olemas.

Nojah, aga nii suhtute ju praeguses vanuses, eks? Tütar on veel natuke teises vanuses, kus pole veel nii tüüned, kõike elatakse läbi eredamalt, dramaatilisemalt. Väga võimalik, kunagi kolmekümnendates/neljakümnendates eluaastates ka muututakse leplikumaks, et näe, kõike on olnud, aga nüüd ikka (või nüüd taas) oleme sõbrannad - ja mis need noored on sellised kärts-mürts, häh, rahulikult võtta ei oska?

Ei, vanasti ei olnud seda tohutut eneseanalüüsi ja oma sõprade sõnade ülipõhjalikku analüüsimist-hindamist.

Ei olnud jah. Kõik tundus loomulik. Kui meeldinud, ei suhelnud.
Tänapäeval on empaatiat rohkem, seetõttu suhtled mõne inimesega vaid heast südamest, kuigi see suhe midagi head ei paku.

Guest kirjutas: ↑28 Okt 2025 23:55

Guest kirjutas: ↑28 Okt 2025 23:46

Guest kirjutas: ↑28 Okt 2025 18:47 Ma arvan, et pidev vaimsest tervisest leierdamine teeb meid nõrgemaks. Varasemalt olid probleemid, mida pidi lahendama ja seda tehtigi, nii hästi/halvasti, kui välja tuli. Tänaseks on enamus inimesi kas saanud arstilt mingi häire diagnoosi või endale selle ise diagnoosinud ja siit tuleb ka alla andmine - ma ei saagi, sest mul on see ja see häire. Teine häda on minu meelest tohutu eneseanalüüs ja enda kehtestamine. Kui ma vaatan oma tütre eakaaslasi (noor täiskasvanu), siis iga sõna ja emotsiooni hinnatakse pikalt, klaaritakse lõputult ja ka loobutakse sõpradest üsna kergel käel. Minul on üks sõbranna lapseeast saadik - muidugi oleme üksteisele haiget teinud, solvavaid asju kogemata öelnud ja alla neelanud - sõbrad oleme siiani, alati teineteisel olemas.

Nojah, aga nii suhtute ju praeguses vanuses, eks? Tütar on veel natuke teises vanuses, kus pole veel nii tüüned, kõike elatakse läbi eredamalt, dramaatilisemalt. Väga võimalik, kunagi kolmekümnendates/neljakümnendates eluaastates ka muututakse leplikumaks, et näe, kõike on olnud, aga nüüd ikka (või nüüd taas) oleme sõbrannad - ja mis need noored on sellised kärts-mürts, häh, rahulikult võtta ei oska?

Ei, vanasti ei olnud seda tohutut eneseanalüüsi ja oma sõprade sõnade ülipõhjalikku analüüsimist-hindamist.

Oi. teismelised siis salajasi paberpäevikuid ja depressiivset luulet ahtlisse ei kirjutanud või? Nad tegid seda vägagi!

Guest kirjutas: ↑28 Okt 2025 23:58

Tolmukübe kirjutas: ↑28 Okt 2025 08:28 Nii nagu kerjamine on moodi läinud, nii on ka oma probleemide avalik seletamine (ja sellega manipuleerimine) moes. Vanasti polnud nii palju väliseid aitajaid (psühholoogid, vaimse tervise toed, jne), kelle kaelas haliseda saab. See on sama asi, nagu sõja ajal polnud depressiooni, inimesed pidid oma eluga hakkama saama, polnud aega haliseda ega haige olla. Ma arvan, et inimesed pole muutunud õrnemaks, vaid igat tõugu drama queenid ja manipulaatorid on aktiviseerunud, neile siis pööratakse tähelepanu, nendega arvestatakse (aga teise osapoolega siis ei arvestata, sest drama queen on ju see "õrnake", kelle "haiget saavate" tunnete järgi sa pead joonduma ja nendega tegelatakse, suheldakse. Sealt see lõputu hala siis tuleb, tegelikult pole viga midagi, inimene võib ju valetada ka, ega's sa ta sisse ei näe. Kõike ei maksa uskuda, mida presenteeritakse.

Ah, kuule nüüd, see nüüd küll õige ei olnud, et inimestel pärast igasugu sõjaõuduste jms. läbielamist ärevust, posttraumaatilist stessi, deprekat jm. ei olnud. Oli ju lausa "kadunud põlvkonnaks" tituleeritud põlvkondki olemas, kelle raskustest pärast sõda Remarqe kirjutas. Iseasi, et seda nõrkust ja katkiminekut häbeneti siis rohkem, varjati rohkem. Kui paljud selle stressikoorma paine all ka rutem füüsilise tervise kaotasid ja varem ära surid, me ju ka ei tea.

Manipulaatorid, kes teesklevad suuremaid üleelamisi, kui tegelikult on, eesmärgiga midagi välja pressida, on muidugi ka on olemas. Aga see on omaette teema.

Vanasti olid tõelised põhjused ja probleemid, nüüdsel ajal tehakse iga sääsest elevant, iga sääsk analüüsitakse ülima põhjalikkusega ja öeldakse, et see sääsk tekitas elevandisuuruse trauma.

Külaline kirjutas: ↑28 Okt 2025 09:59 Minu meelest olid küll inimesed vanasti tugevama meelega ja igas mõttes karastunumad. Seda muidugi nii heas kui halvas mõttes, sest sa lihtsalt ei tohtinud olla nõrk.

Juba lasteaias tehti selgeks, et igasugu kitupunnid ja viripillid pole seltskonda oodatud. Hilisem oktoobrilaste-pioneeride värk juba ise ideoloogiliselt dikteeris lastes hoiaku, kus allaandmine oli välistatud. Need, kes teistest mingites ülesannetes maha jäid või erinesid, said ju kohe noomida ja nendele näidati halvustavalt näpuga. See juba ise lõi olukorra, kus sa lihtsalt pidid olema tugev, et ühiskonda sulanduda.

No ja need, kes ei soovinud sulanduda või ei leidnud oma kohta, nendest said kas dissidendid või kunstnikud. Vähemasti kunstnikele oli lubatud "teistsugune" olla.

Väga tabavalt kirjeldatud!
Tänapäeval on internet ja kui julged midagi mögiseda siis ähvardatakse kohe FB vmt panna. Ülimalt õrnahingelised!
NB! Nüüd ootan pasarahet punaste hinnangute osas. Siis on kohe IP näol näha, kes on õrnahingeline

Nüüd on suhtumine et aeg parandab kõik hoolitsetud haavad. Varasema " aeg parandab kõik haavad" asemel.
Mina olen ka muutunud õrnemaks. Lugesin kuskilt et tuleb endalt küsida, et mida ma tegelikult tunnen. See keeraski kõik nässu. Varem ma saatsin mõttes endale sobimatud ütlused või ütleja mõttes peesse. Ma isegi ei hakanud mõtlema ta ütluse peale pikemalt. Ja ma tunnen et see " mida ma tegelikuit tunnen" soovitus on muutnud mind õrnemaks ja ma olen sellega hädas nüüd. Sest ma nagu ise ei oska sealt edasi saada. Nämmutan ainult oma tunnet.
Ma tahaks nüüd omandada uuesti seda oskust mõttes peesse saata ja vähem mõelda.

Tõesti tänapäeval on liigselt ülemõtlemist ja üleanalüüsimist. Ja samas ka ilma filtrita inimesi, kes enne ütlevad ja siis mõtlevad. See ongi see nn lumehelbekeste põlvkond.

Guest kirjutas: ↑28 Okt 2025 07:55 Kui ma olin väike, siis kasvatati mind nii, et lapsest tuleb kõik "kangekaelsus välja materdada"( onu remuse jutud). Mulle tundus endale ka, et kõik inimesed on tugevad, vaimselt. Kõik sõnad põrkuvad tagasi, ükskõik mida keegi ütleb.
Nüüd aastakümneid hiljem tuleb välja et inimesed on vaimult ikka väga õrnad. Kõik sõnad lähevad hinge, kõik võib traumeerida. Inimene vajab toetust.
Ma tahaks teada selle teemaga, kas vanasti olidki inimesed tugevama vaimuga või see tundub vaid mulle nii?

Inimeste käitumine vaimsete/emostsionaalsete löökide korral oli küll teistsugune.

Avameelne rääkimine, kuidas mingi vaimne/emotsionaalne löök mõjus, avalikult pisara poetamine või toetuse "kerjamine" - see oli tõesti suur-suur tabu. Paljud inimesed oli nõus enne surema kui selliseid asju välja ütlema, sest neile oli sisendatud, et kes nii teeb, on hädavares ja viripill.

Hingelised traumad väljendusid inimestel teisiti. Naistel oli raskes olukorras kombeks nn. patja nutmine (salaja, üksi nutmine). Mõni naine võis emotsionaalse kurnatuse ja depressiivuse korral lisaks muutuda ükskõiksemaks oma välimuse suhtes. Näiteks salaja nuttev abielunaine (paarisuhte probleemid, enda tundmine mitte armastatuna, halva kohtlemise kogemine) oli ilmselt klassika. Inimete ees aga tehti vapper nägu pähe.

Teismelised tüdrukud olid lausa grafomaanid. Tüli korral sõbrannaga või kui silmarõõm ei osutanud vastuarmastust, kirjutati sellest mingisse kaustikusse lehekülgede (et keegi vehib nii palju pastakaga teksti kirjutada, on vist tänapäeva teismelistele vist väga võõras). Aga nii tehti. Niisuguseid asju enamasti kellelegi ei näidatud, mingil ajal hävitati.

Meestel oli rääkimine või emostioonide väljendamine muidugi veel suurem tabu. Meestel oli märk, et midagi on juhtunud, pahatihti jooma pööramine. Kui kuulata vanemate inimeste heietusi, siis kordub seal sageli selline refrään: "See-ja-too oli päris tubli mees, aga siis juhtus tal ... (mingi saatuselöök - isikliku/tööalase elu ummikussejooksmine, kellegi surm) ja ta pööras jooma ja siis läks kahjuks allamäge..."
Kõik need lood, kuidas keegi käis Tšernobõli avariid koristamas või Afganistanis sõdimas, jäi väliselt ellu/terveks, aga elurõõm oli kuidagi kadunud, hakkas jooma. Kuni selleni välja, et mõne elu jäigi lühemaks mitte füüsilise, vaid vaimse trauma ja selle leevndamsieks liigselt pruugitud alkoholi tõttu.

Mina ise olen selles mõttes küll tänapäeva inimene, et ma teen suus lahti ja räägin! Ei taha vaikselt kannatada (minu jaoks see ei ole mingi väärtus), patja nutta, püüdlikult väljaspoole nö. tugeva muljet jätta. Enne olen nõus avameelselt välja ütlema, kui miski ei meeldi, ei sobi, kurnab liigselt vms. Loomulikult püüan kõigepealt ise hakkama saada - aga ma mõtlen olukordi, kui sellest ei piisa.

Külaline kirjutas: ↑29 Okt 2025 10:33

Guest kirjutas: ↑28 Okt 2025 07:55 Kui ma olin väike, siis kasvatati mind nii, et lapsest tuleb kõik "kangekaelsus välja materdada"( onu remuse jutud). Mulle tundus endale ka, et kõik inimesed on tugevad, vaimselt. Kõik sõnad põrkuvad tagasi, ükskõik mida keegi ütleb.
Nüüd aastakümneid hiljem tuleb välja et inimesed on vaimult ikka väga õrnad. Kõik sõnad lähevad hinge, kõik võib traumeerida. Inimene vajab toetust.
Ma tahaks teada selle teemaga, kas vanasti olidki inimesed tugevama vaimuga või see tundub vaid mulle nii?

Inimeste käitumine vaimsete/emostsionaalsete löökide korral oli küll teistsugune.

Avameelne rääkimine, kuidas mingi vaimne/emotsionaalne löök mõjus, avalikult pisara poetamine või toetuse "kerjamine" - see oli tõesti suur-suur tabu. Paljud inimesed oli nõus enne surema kui selliseid asju välja ütlema, sest neile oli sisendatud, et kes nii teeb, on hädavares ja viripill.

Hingelised traumad väljendusid inimestel teisiti. Naistel oli raskes olukorras kombeks nn. patja nutmine (salaja, üksi nutmine). Mõni naine võis emotsionaalse kurnatuse ja depressiivuse korral lisaks muutuda ükskõiksemaks oma välimuse suhtes. Näiteks salaja nuttev abielunaine (paarisuhte probleemid, enda tundmine mitte armastatuna, halva kohtlemise kogemine) oli ilmselt klassika. Inimete ees aga tehti vapper nägu pähe.

Teismelised tüdrukud olid lausa grafomaanid. Tüli korral sõbrannaga või kui silmarõõm ei osutanud vastuarmastust, kirjutati sellest mingisse kaustikusse lehekülgede (et keegi vehib nii palju pastakaga teksti kirjutada, on vist tänapäeva teismelistele vist väga võõras). Aga nii tehti. Niisuguseid asju enamasti kellelegi ei näidatud, mingil ajal hävitati.

Meestel oli rääkimine või emostioonide väljendamine muidugi veel suurem tabu. Meestel oli märk, et midagi on juhtunud, pahatihti jooma pööramine. Kui kuulata vanemate inimeste heietusi, siis kordub seal sageli selline refrään: "See-ja-too oli päris tubli mees, aga siis juhtus tal ... (mingi saatuselöök - isikliku/tööalase elu ummikussejooksmine, kellegi surm) ja ta pööras jooma ja siis läks kahjuks allamäge..."
Kõik need lood, kuidas keegi käis Tšernobõli avariid koristamas või Afganistanis sõdimas, jäi väliselt ellu/terveks, aga elurõõm oli kuidagi kadunud, hakkas jooma. Kuni selleni välja, et mõne elu jäigi lühemaks mitte füüsilise, vaid vaimse trauma ja selle leevndamsieks liigselt pruugitud alkoholi tõttu.

Mina ise olen selles mõttes küll tänapäeva inimene, et ma teen suus lahti ja räägin! Ei taha vaikselt kannatada (minu jaoks see ei ole mingi väärtus), patja nutta, püüdlikult väljaspoole nö. tugeva muljet jätta. Enne olen nõus avameelselt välja ütlema, kui miski ei meeldi, ei sobi, kurnab liigselt vms. Loomulikult püüan kõigepealt ise hakkama saada - aga ma mõtlen olukordi, kui sellest ei piisa.

Minu arust kõik sisseelatud tunded ja fustratsioon elati koduseinte vahel oma laste peale välja.

Külaline kirjutas: ↑29 Okt 2025 10:40

Minu arust kõik sisseelatud tunded ja fustratsioon elati koduseinte vahel oma laste peale välja.

Kindlasti, sest kui väljas sadas vihma, siis lapsed said toas rihma. See on kindlasti eluline.