Arutle Foorum

Külaline kirjutas: ↑26 Sept 2025 22:37

Sõltub, mis kvaliteediga see elu on. Kui inimesel on peas kõik korras, silmanägemine ja kõrvakuulmine ka enam-vähem normaalne, siis miks mitte.

Mu ämm on 90 ja naudib igat päeva. Mõistus on ka üsna selge. Kõndimisega on probleeme, aga muidu terve ja huvitub elust. Vaim on ergas.
Mu tädi on 80 ja tahab ammu juba surra. Ütleb, et nii palju tehtud ja nähtud, enam ei huvita miski. Ei raamatud ega filmid. Oli suur lugeja, kinos ja teatris käija veel paar aastat tagasi.

Inimene elab niikaua, kui soovib. Kui tahab surra, siis nii on.

Külaline kirjutas: ↑27 Sept 2025 00:49 Inimene elab niikaua, kui soovib. Kui tahab surra, siis nii on.

Kahjuks ju nii pole.

Seda ei saa nüüd küll keegi peale inimese enda öelda, kas see on õnn või õnnetus. See ikka sõltub.
Minu vanaisa oli pikalt (mitu aastat) tõsiselt haige, enne kui 98-aastaselt suri, aga ta oli tänulik iga päeva eest, leidis mõtet ja rõõmu oma üha väiksema maailma seest, lõpuks oli voodis suurema osa ajast, aga surma ta ei oodanud.
Vanaema oli energiline ja terve inimene kuni kõrge vanuseni, kuid peale vanaisa surma ta enam ei elanud päriselt, vaid ootaski surma, üle 10 aasta tiksus nii, et enam päris rõõmu ei tundnud elus olemisest, ehkki funktsioneeris ja käis ringi ja pealtnäha elas täitsa normaalset vanainimese elu. (Suri peaaegu 100-aastasena viirushaiguse tüsistustesse lõpuks.)
117 oleks muidugi ekstreemne, tõenäosus, et nii vanana pole valusid, väsimust, haiguseid - peaaegu olematu. Aga ikka, isegi siis võib küllap olla inimesi, kelle jaoks elus olemine on väärtusena suurem kui igapäevaelu vaevad.

No kui tervist on ja elus olla meeldib, ju siis on õnn.

Vanaisa hakkas lõpus nö. ära vajuma. Elas kaua, oli olnud spordimees ja küllalt hea tervisega terve elu, kuigi suitsetas Priimat. Kaheksakümbiselt käis üksinda (!) matkamas ja rattaga sõitmas. Kui siis üheksakümbiselt tervis jukerdama hakkas, kurtis, et raske on vana olla. Korra oli nii, et teadvus kadus, ja kui üles äratasime, ütles: "Miks äratasite, nii hea oleks olnud nüüd minna". Mõne aja pärast läkski. Ema lahkus tunduvalt nooremalt, tervis oli isegi hullemas seisukorras, aga elutahe oli lõpuni. Katkises kehas oli noor hing. Arvan, et see sõltub ikka inimesest. Kes on elanud väga aktiivset elu, sellel on raske allakäiguga leppida.

Külaline kirjutas: ↑27 Sept 2025 01:13

Külaline kirjutas: ↑27 Sept 2025 00:49 Inimene elab niikaua, kui soovib. Kui tahab surra, siis nii on.

Kahjuks ju nii pole.

On ikka, saab oma elupäevad ise lõpetada. Kui on haigus, saab osta eutanaasia.

Miinustaja, mis sinuga juhtunud? TA-l puudub miinus