Arutle Foorum

Fb tuli mulle ette vaimse tervise linke ja suunamudijate linke. Et kui inimene käitub nii või naa, siis on tal ath, nartsissism, autism . Nt kui keegi räägib midagi sulle ja sa tema jutu peale ütled et kuidas sina teeb või oled. Ma kohe ehmatasin, ma olen nartsissist.
Vaatlesin siis päris elus kuidas teised käituvad. Ka samamoodi.
Ma räägin et puhkasin terve puhkuse, ei teinud midagi. Kuulaja ütleb et ei tema küll nii ei saa või ei taha.
Ma räägin et mulle meeldib kui mees mulle teeb hommikul kohvi. Kuulaja kuulab ja hakkab kohe endast rääkima kuidas talle kohv ei meeldivõi midagi muud, aga seos endaga.
Ma nüüd tahaks teada, kas see on pigem tavaline käitumine või on enamus nartsissistid?

Tavaline käitumine, inimesed on lihtsalt enesekesksed. Kui tegemist on suunamudijatega, siis nemad ongi harjunud vaid iseendast rääkima, ehk valikuline vaegkuulmine on see.

Aga miks kuulaja, kes räägib endast, on rohkem nartsissist kui sina, kes sa räägid ka ju endast?

Ikka normaalne, kuni see teine ikka kuulab ka seda, mida sina räägid. Nartsissist ei kuula, ta võib rääkida sinu hingevalu peale hoopis seda, kuidas temal on raha vähe. Kuni ikka teema sama ja üks tekst järeldub teisest ning kuulaja ei võta kohe rääkija rolli üle (st. hakkabki endast hoopis rääkima, teisele enam sõna ei anna), seni on normaalne vestlus.
Kuulaja võib ju omi kogemusi jagada ka selleks, et rääkijal kergem oleks, et ta näeks, et tal pole ainsana sellised mured. Kuigi muidugi mõnikord tahaks rääkija pigem lihtsalt end tühjaks rääkida.

Guest kirjutas: ↑19 Sept 2025 10:55 Tavaline käitumine, inimesed on lihtsalt enesekesksed. Kui tegemist on suunamudijatega, siis nemad ongi harjunud vaid iseendast rääkima, ehk valikuline vaegkuulmine on see.

Ei nad ei räägi neis klippies mitte niimoodi iseendast ( kus käisin, mida nägin, mida tundsin, mida arvasin ) vaid need õpetavad kogemusnõustajana kuidas tunda ära et sul või teisel inimesel on need omadused mis on iseloomulikud nt ath , nartsissismi korral.
Ma mõtken et ma olen siin ka sellist asja näinud. Keegi räögib oma murest. Küsib lahendust. Vastaja kirjutab et kuidas tal on. Ma mõtlen kas see on nagu nartsissismi ilming või täitsa ok suhtlus, et nii see suhtllus käibki. Ma räägin oma juttu, teine kuulab. Siis teine räägib kuidas tal on. Veel 1 mu eksperimendi lugu. Ostsin käevõru. Töökaaslane märkas et käevõru. Ptlesin et jah ostsin. "No mina oma raha küll selliste asjade peale raisata ei saa". Ma olen ka midagi sellist kindlasti öelnud. Ma näen nüüd siin mahategemist, arvusramist. Aga ehk on mul ath ja ma olen ülitundlik tüüp selle tõttu. Või on kõigil nüüd ath, sest solvujaid on palju tekkinud. Kriitikatundlikkus on ath ilming jällegi

Guest kirjutas: ↑19 Sept 2025 12:40
Ei nad ei räägi neis klippies mitte niimoodi iseendast ( kus käisin, mida nägin, mida tundsin, mida arvasin ) vaid need õpetavad kogemusnõustajana kuidas tunda ära et sul või teisel inimesel on need omadused mis on iseloomulikud nt ath , nartsissismi korral.
Ma mõtken et ma olen siin ka sellist asja näinud. Keegi räögib oma murest. Küsib lahendust. Vastaja kirjutab et kuidas tal on. Ma mõtlen kas see on nagu nartsissismi ilming või täitsa ok suhtlus, et nii see suhtllus käibki. Ma räägin oma juttu, teine kuulab. Siis teine räägib kuidas tal on. Veel 1 mu eksperimendi lugu. Ostsin käevõru. Töökaaslane märkas et käevõru. Ptlesin et jah ostsin. "No mina oma raha küll selliste asjade peale raisata ei saa". Ma olen ka midagi sellist kindlasti öelnud. Ma näen nüüd siin mahategemist, arvusramist. Aga ehk on mul ath ja ma olen ülitundlik tüüp selle tõttu. Või on kõigil nüüd ath, sest solvujaid on palju tekkinud. Kriitikatundlikkus on ath ilming jällegi

Mina soovitan sul teha mingit füüsilist tööd ja mitte vaevata oma pead lollustega.

Guest kirjutas: ↑19 Sept 2025 12:50

Guest kirjutas: ↑19 Sept 2025 12:40
Ei nad ei räägi neis klippies mitte niimoodi iseendast ( kus käisin, mida nägin, mida tundsin, mida arvasin ) vaid need õpetavad kogemusnõustajana kuidas tunda ära et sul või teisel inimesel on need omadused mis on iseloomulikud nt ath , nartsissismi korral.
Ma mõtken et ma olen siin ka sellist asja näinud. Keegi räögib oma murest. Küsib lahendust. Vastaja kirjutab et kuidas tal on. Ma mõtlen kas see on nagu nartsissismi ilming või täitsa ok suhtlus, et nii see suhtllus käibki. Ma räägin oma juttu, teine kuulab. Siis teine räägib kuidas tal on. Veel 1 mu eksperimendi lugu. Ostsin käevõru. Töökaaslane märkas et käevõru. Ptlesin et jah ostsin. "No mina oma raha küll selliste asjade peale raisata ei saa". Ma olen ka midagi sellist kindlasti öelnud. Ma näen nüüd siin mahategemist, arvusramist. Aga ehk on mul ath ja ma olen ülitundlik tüüp selle tõttu. Või on kõigil nüüd ath, sest solvujaid on palju tekkinud. Kriitikatundlikkus on ath ilming jällegi

Mina soovitan sul teha mingit füüsilist tööd ja mitte vaevata oma pead lollustega.

No selle ütluse peale võib ka solvuda, see on nagu mu mõtte mahategemine. Kindlasti leiaks selle peale ja sulle diagnoosi.
Aga füüsiline töö ja eriti värskes õhus mõjub tervisele hästi küll.

Küll ikka viitsivad inimesed ennast ja teisi aina analüüsida. Selline urgitsemine lõppeb vaimuhaigusega või vähemalt vaimse tervise probleemidega.

Guest kirjutas: ↑19 Sept 2025 13:12 Küll ikka viitsivad inimesed ennast ja teisi aina analüüsida. Selline urgitsemine lõppeb vaimuhaigusega või vähemalt vaimse tervise probleemidega.

Jaa nii on. Kõiges või peaaegu kõiges on vanemad süüdi, kõik saab alguse lapsepõlvest.

Vaimse tervse suunamudijatest on valdavalt vaimustuses ikka teismelised ja nii 20+ inimesed. Hiljem inimene ikka sellest jamast enam vedu ei võta, välja kasvanud.

Guest kirjutas: ↑19 Sept 2025 13:18 Vaimse tervse suunamudijatest on valdavalt vaimustuses ikka teismelised ja nii 20+ inimesed. Hiljem inimene ikka sellest jamast enam vedu ei võta, välja kasvanud.

Jaah aga vaata kui paljud täiskasvanud on pöördunud arstile ja saanudki nö vanana ath diagnoosi.
Ok vanad vedu ei võta. On see hea või halb? Nad on vastiku käitumusega ja peavad seda normaalseks. Iseloomuks või nii.

Üldiselt on tunne, et maailm hakkab oma vaimse tervise teemadega täiesti segi pöörama. Kogukondades on alati olnud nii-nimetatud omamoodi inimesi, kellel tõenäoliselt ongi mingi diagnoos. Ja kindlasti on ka inimesi, kellel ongi tõsine ärevushäire, depressiooni üle ma ka ei naera. Aga mingitel hetkedel elu on ärevus normaalne, enesekesksus on normaalne, kurb ja väsinud olla on normaalne. Enamusel meist ei ole ilmselt mingit vaimset häiret, lihtsalt elus oleme.

Külaline kirjutas: ↑19 Sept 2025 10:50 Fb tuli mulle ette vaimse tervise linke ja suunamudijate linke. Et kui inimene käitub nii või naa, siis on tal ath, nartsissism, autism . Nt kui keegi räägib midagi sulle ja sa tema jutu peale ütled et kuidas sina teeb või oled. Ma kohe ehmatasin, ma olen nartsissist.
Vaatlesin siis päris elus kuidas teised käituvad. Ka samamoodi.
Ma räägin et puhkasin terve puhkuse, ei teinud midagi. Kuulaja ütleb et ei tema küll nii ei saa või ei taha.
Ma räägin et mulle meeldib kui mees mulle teeb hommikul kohvi. Kuulaja kuulab ja hakkab kohe endast rääkima kuidas talle kohv ei meeldivõi midagi muud, aga seos endaga.
Ma nüüd tahaks teada, kas see on pigem tavaline käitumine või on enamus nartsissistid?

See, mida sina kirjeldad on lihtsalt tavaline oskamatus või tahtmatus teist inimest lõpuni ära kuulata. Siin ei ole ATH või nartsissismiga mingit pistmist. Olen tähele pannud, et igasugu isehakanud tervisespetsialistid on väga varmad teistele diagnoose panema. Seda eriti olukordades, kus teadmistest või suhtlemisoskusest puudu jääb. Nõuanne: ära kuula rumalaid.

Kõigepealt võiks aru saada sellisest lihtsast asjast, et diagnoosimine ei käi ühe tunnuse põhjal. Ei võrdu ülitundlikkus ATH-ga ega iseendast rääkimine nartsissismiga.

Minu laps tahtis paar aastat tagasi gümna lõpus uurida, ega tal ATH pole. Oma arust ei suuutnud matemaatika õppimisel süveneda piisavalt hästi. Mina arvates oli pigem tegemist ärevuse ja koolilõpu stressiga (olen suur psühholoogiahuviline). Ok, läksime siis psühhiaatri juurde, tuntud nimi. Läksin kaasa, sest laps arvas, et äkki küsitakse midagi lapsepõlvest, ja mind tegelikult väga huvitas ka.

Laps siis rääkis oma mure ära ja psühhiaater küsiski minu arvamust. Ma sain vaevalt kaks lauset ütelda, kui tal oli selge seisukoht: jah, emal on ka sama probleem, klassika, pärilikkusega tegemist. Jahmatas mind keeletuks. Lisaks ütles lapsele, et ärme hakka siin aega raiskama, saadan testi sulle meilile. Tegelikult oleks pidanud muidugi koos arstiga tegema.
Laps tegi testi, olin ise reisil. Näitas mulle hiljem vastuseid ja tegelikult seal oli ikka mitmeid selliseid, mis oleksid arsti selgituse järel muutunud erinevaks sellest, kuidas tema aru sai. Igal juhul sai ta ravimi, aga mitte mingit mõju sellel polnud, jättis asja katki (saanud edaspidi kenasti hakkama).

Loomulikult hakkasin uurima nn enda diagnoosi, tegin mitmeid teste ja süvenesin teemasse sügavamalt. Aga, mida pole, seda pole. Ok, ma mõtlen kiiresti ja räägin kiiresti, aga selle põhjal ei peaks ükski spetsialist tekitama kiiret seisukohta, diagnoosist rääkimata.

Kõik psühholoogiasse puutuv nõuab tegelikult süvenemist, sest põhjuseid, mis võivad trikitada teatud ilminguid, on väga erinevaid. Ei saa loota, et kellegi isiklik kogemus on tingimata samast algallikast või suunaandevgi. Häda on paraku selles, et seda süvenemist tuleb ikka väga kõrvasti otsida.

Guest kirjutas: ↑19 Sept 2025 14:32 Üldiselt on tunne, et maailm hakkab oma vaimse tervise teemadega täiesti segi pöörama. Kogukondades on alati olnud nii-nimetatud omamoodi inimesi, kellel tõenäoliselt ongi mingi diagnoos. Ja kindlasti on ka inimesi, kellel ongi tõsine ärevushäire, depressiooni üle ma ka ei naera. Aga mingitel hetkedel elu on ärevus normaalne, enesekesksus on normaalne, kurb ja väsinud olla on normaalne. Enamusel meist ei ole ilmselt mingit vaimset häiret, lihtsalt elus oleme.

Ma olen koolis psühholoog ja nii kui matemaatika tund algab, on mitmed psühholoogi kabinetis. Natuke räägid, mängid nendega, siis on nalja nabani, aga kui hakkad rääkima tagasi tundi minekust, siis ei taha, ei saa, paanika. Pärast kooli on jälle rõõmsas tujus, näen neid kimamas tõuksiga, sõpradega lobisemas, kõik on jälle chill. Mõni tahakski olla koduõppel, et ei peaks üles tõusma, üldse midagi pingutama. Mis siis selliste inimestega teha? Kõik ravile, sest ei ole soovi väiksematki ebamugavust taluda?

Guest kirjutas: ↑20 Sept 2025 08:47 Kõigepealt võiks aru saada sellisest lihtsast asjast, et diagnoosimine ei käi ühe tunnuse põhjal. Ei võrdu ülitundlikkus ATH-ga ega iseendast rääkimine nartsissismiga.

Oled näinud neid - tõsta sõrm, kui....
Ma saan nende põhjal küll vähemalt 9 sõrme alla. Aga kas selliseid asju on kõigil või vaid häirete korral.
Tõsta sõrm, kui unustad kuhu mingi asja panid. Kui jätad kapi uksed lahti, st ei märka neid kinni panna. Kui lähed midagi tegema, aga teepeal teed ära 3 muud asja. Kui lähed välja aga unustasid telefoni maha. Ei mäleta kuhu parklas auto jätsid. Tuled koju ja asjad jäävad nii nagu need seljast võtsid.

Guest kirjutas: ↑20 Sept 2025 13:51

Guest kirjutas: ↑19 Sept 2025 14:32 Üldiselt on tunne, et maailm hakkab oma vaimse tervise teemadega täiesti segi pöörama. Kogukondades on alati olnud nii-nimetatud omamoodi inimesi, kellel tõenäoliselt ongi mingi diagnoos. Ja kindlasti on ka inimesi, kellel ongi tõsine ärevushäire, depressiooni üle ma ka ei naera. Aga mingitel hetkedel elu on ärevus normaalne, enesekesksus on normaalne, kurb ja väsinud olla on normaalne. Enamusel meist ei ole ilmselt mingit vaimset häiret, lihtsalt elus oleme.

Ma olen koolis psühholoog ja nii kui matemaatika tund algab, on mitmed psühholoogi kabinetis. Natuke räägid, mängid nendega, siis on nalja nabani, aga kui hakkad rääkima tagasi tundi minekust, siis ei taha, ei saa, paanika. Pärast kooli on jälle rõõmsas tujus, näen neid kimamas tõuksiga, sõpradega lobisemas, kõik on jälle chill. Mõni tahakski olla koduõppel, et ei peaks üles tõusma, üldse midagi pingutama. Mis siis selliste inimestega teha? Kõik ravile, sest ei ole soovi väiksematki ebamugavust taluda?

Jah, ühest küljest on õigus, et viimased põlvkonnad ei taha väga ebamugavusi taluda, nad ongi meist erinevad. See tektab minus endaski frustratsiooni, kui üritan oma järeltulijat suunata mõistma pingutuse vajadust. Võimalik, et siin taustal on liiga suur infoväli, nad ei tea, mida nad tegelikult teha tahaksid, nad ei tea, milles nad parimaks osutuksid.
Matemaatika on omaette teema. On lapsed, kes näevad seoseid varakult ja neid, kes neid hästi nägema ei hakkagi. Samas õpetus muutunud tihedamaks ja kiiremaks. Kordamiseks aeg ei jää ja kui juhtud veel puuduma, oledki hädas. Stressi ja frustratsiooni on palju. Minu laps oleks suurima rõõmu ja igasuguse alaväärsuskompleksita läinud juba kaheksandast klassist lühikese mata gruppi, kui sellist oleks olnud. Kahjuks polnud, seega otsisime talle eraõpetaja, kes toetas gümna lõpuni välja. Õpetaja ütles, et tal oleks tööd kurnatuseni, iga issanda päev jookseb meilile hulk küsitlusi.
Nüüd, kaheksa aastat hiljem räägib sugulane, kelle laps ka jõudis kaheksandasse, et palkas samuti eraõpetaja. Et õpetame matemaatikat kahel tasandil? Paremini saavad hakkama need, kes andekad ja need, kellel vara eraõppeks, aga need, kel pole vara? Kas poleks põhjust seda matemaatika probeemi lähemalt analüüsima hakata, kui kord nii palju räägitakse võrdsete võimaluste loomisest.

Kas poleks põhjust seda matemaatika probeemi lähemalt analüüsima hakata, kui kord nii palju räägitakse võrdsete võimaluste loomisest.

Ma ei saagi aru, mis selle matemaatikaga siis on, et see nii üle mõistuse käib. Kui esimesest klassist peale vaikselt minna, siis läheb kõik ju üsna loogiliselt ja lihtsalt edasi. Aga siis mingil ajal tekivad inimesed, kelle jaoks on numbri nägemine juba paanikahoogu tekitav probleem. Kui ülikoolis õppisiin, siis meil oli statistika kursus. Ja seal ka mõned kohe minestasid, kuigi seal polnudki mingit matemaatikat praktiliselt tarvis. Programm teeb kõik ära, lihtsalt jäta meelde sammud, mis vaja teha on, mis eeldusi vaja kontrollida, mida need numbrid näitavad, kui nad on sellised või teistsugused. Ja jälle osadel ärevus ja stress, et nii raske.

Külaline kirjutas: ↑20 Sept 2025 15:13 Ma ei saagi aru, mis selle matemaatikaga siis on, et see nii üle mõistuse käib. Kui esimesest klassist peale vaikselt minna, siis läheb kõik ju üsna loogiliselt ja lihtsalt edasi. Aga siis mingil ajal tekivad inimesed, kelle jaoks on numbri nägemine juba paanikahoogu tekitav probleem. Kui ülikoolis õppisiin, siis meil oli statistika kursus. Ja seal ka mõned kohe minestasid, kuigi seal polnudki mingit matemaatikat praktiliselt tarvis. Programm teeb kõik ära, lihtsalt jäta meelde sammud, mis vaja teha on, mis eeldusi vaja kontrollida, mida need numbrid näitavad, kui nad on sellised või teistsugused. Ja jälle osadel ärevus ja stress, et nii raske.

Mina olen üks sellistest, kelles matemaatika hirmu tekitab. Algklassides ja põhikoolis mulle mate meeldis, aga gümnaasiumis nagu juhtus midagi ja siis läks see mulle raskeks. Õigemini juhtus see, et põhikooli lõpus saime uue matemaatikaõpetaja ja tema tunnid olid mulle rasked. Lisaks ta ei sallinud mind. Kukkusin põhikooli mate lõpueksamil läbi ja korduseksam selle õpetaja pilgu all oli puhas põrgu. Vahetasin kooli ning gümnaasiumi läbisin teise matemaatikaõpetajaga, aga hirm selle aine ees oli minus juured alla saanud. Hilisematest mate eksamitest vedasin ennast kuidagi läbi, aga kui praegu seda aega meenutan, siis on kõik nagu udus. Mäletan meeletuid tuupimisi ja unetuid öid. Lõppkokkuvõttes võin öelda, et olen mates väga nõrk, sest tuupimine ei pruugi tähendada ainest aru saamist.