Kas keegi mäletab artiklit vanigstatud puudega perepojast Tartus?

[Külaline]

Hakkas kummitama kunagi vist Õhtulehest loetud lugu, kuidas Tartus (äkki Tammelinnas?!) hoidis ema keldris või pööningul aastakümneid luku taga raske puudega poega, kaaslaseks vaid räpane madrats ja ämber häda tegemiseks. Kas ma kujutan seda lugu ette? Nii selgelt on nagu meeles, et oli ikka päris asi...

[Külaline]

Hakkas kummitama kunagi vist Õhtulehest loetud lugu, kuidas Tartus (äkki Tammelinnas?!) hoidis ema keldris või pööningul aastakümneid luku taga raske puudega poega, kaaslaseks vaid räpane madrats ja ämber häda tegemiseks. Kas ma kujutan seda lugu ette? Nii selgelt on nagu meeles, et oli ikka päris asi...

Mäletan. Oli lugu vanemast naisest, kes hoidis oma psüühikahäirega poega aastaid kodus luku taga. Koolis poiss ei käinud ja veetiski vaeseke oma päevad kodus mitte midagi tehes. Kõige hirmsam selle loo juures oli, et seda vaest poissi justkui polnud ühiskonna jaoks olemas. Koolis ta ei käinud, aga keegi temast seal puudust ka ei tundnud. Hea näide sellest, kuidas linnal/vallal oma inimestest mingit ülevaadet pole.

[Külaline]

Hakkas kummitama kunagi vist Õhtulehest loetud lugu, kuidas Tartus (äkki Tammelinnas?!) hoidis ema keldris või pööningul aastakümneid luku taga raske puudega poega, kaaslaseks vaid räpane madrats ja ämber häda tegemiseks. Kas ma kujutan seda lugu ette? Nii selgelt on nagu meeles, et oli ikka päris asi...

Mäletan. Oli lugu vanemast naisest, kes hoidis oma psüühikahäirega poega aastaid kodus luku taga. Koolis poiss ei käinud ja veetiski vaeseke oma päevad kodus mitte midagi tehes. Kõige hirmsam selle loo juures oli, et seda vaest poissi justkui polnud ühiskonna jaoks olemas. Koolis ta ei käinud, aga keegi temast seal puudust ka ei tundnud. Hea näide sellest, kuidas linnal/vallal oma inimestest mingit ülevaadet pole.

Kuidas linnal-vallal peaks ülevaade olema, kui inimesel näiteks elukoht registreerimata on? Ma ei tea, kas tal oli või mitte, aga ärge nüüd jälle suvaliselt ka tampima hakake linna-valda.

[Külaline]

Mäletan. Oli lugu vanemast naisest, kes hoidis oma psüühikahäirega poega aastaid kodus luku taga. Koolis poiss ei käinud ja veetiski vaeseke oma päevad kodus mitte midagi tehes. Kõige hirmsam selle loo juures oli, et seda vaest poissi justkui polnud ühiskonna jaoks olemas. Koolis ta ei käinud, aga keegi temast seal puudust ka ei tundnud. Hea näide sellest, kuidas linnal/vallal oma inimestest mingit ülevaadet pole.

Minu mehe suguvõsas oli ka üks selline inimene. Sündis juba ilmselt väga suure puudega, ema hoidis teda oma talus. Koolis ta ei käinud, ega ema isegi polnud eriti haridust saanud. Keegi seda ei suguvõsas ega ka külas imelikuks ei pidanud, et selline laps kodus kasvab ja elab. Kinni teda kuskil ei hoitud, elas ilmselt suht oma tasemele vastavat elu - nii 2-aastasele vastavat. Oskas mõne riide selga panna, ise süüa mõnda toitu, sai mõnest lihtsast lausest aru, aga ise ei rääkinud, ainult näitas kätega ja häälitses.
Mina kohtasin seda ema, kui ta oli ca 60 ja see tütar 40.
Ei teadnud ükski vald ega valitsus neist midagi, sest nad ise ei soovinud. Ema häbenes seda last terve oma elu.

[Külaline]

Olen lugenud selliseid lugusid välismaa lehtedest, Eesti lugu ei tea. Linki?

[Külaline]

Olen lugenud selliseid lugusid välismaa lehtedest, Eesti lugu ei tea. Linki?

Otsin ka linki, sellepärast tegin ka teema... ei suuda leida enam.

[Külaline]

Mäletan. Oli lugu vanemast naisest, kes hoidis oma psüühikahäirega poega aastaid kodus luku taga. Koolis poiss ei käinud ja veetiski vaeseke oma päevad kodus mitte midagi tehes. Kõige hirmsam selle loo juures oli, et seda vaest poissi justkui polnud ühiskonna jaoks olemas. Koolis ta ei käinud, aga keegi temast seal puudust ka ei tundnud. Hea näide sellest, kuidas linnal/vallal oma inimestest mingit ülevaadet pole.

Minu mehe suguvõsas oli ka üks selline inimene. Sündis juba ilmselt väga suure puudega, ema hoidis teda oma talus. Koolis ta ei käinud, ega ema isegi polnud eriti haridust saanud. Keegi seda ei suguvõsas ega ka külas imelikuks ei pidanud, et selline laps kodus kasvab ja elab. Kinni teda kuskil ei hoitud, elas ilmselt suht oma tasemele vastavat elu - nii 2-aastasele vastavat. Oskas mõne riide selga panna, ise süüa mõnda toitu, sai mõnest lihtsast lausest aru, aga ise ei rääkinud, ainult näitas kätega ja häälitses.
Mina kohtasin seda ema, kui ta oli ca 60 ja see tütar 40.
Ei teadnud ükski vald ega valitsus neist midagi, sest nad ise ei soovinud. Ema häbenes seda last terve oma elu.

Aga tolles loos, mida taga otsin, ei teadnud mitte keegi, et selline inimene neil üldse kodus luku taga oli. Ei sõbrad, sugulased.

[Ottotriin]

Kiire otsing andis näiteks Rootsist täpselt sellise loo, aasta 2020:

https://www.ohtuleht.ee/1019273/ebainim ... angistuses

Aga neid juhtumeid on Eestis ka olnud, nii pidalitõbiste kui vaimsete häiretega inimeste kodust vangistust.

100 aasta tagune juhtum Virumaalt, artikkel "Elajalik ema":

https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d= ... ----------

[Külaline]

Mäletan. Oli lugu vanemast naisest, kes hoidis oma psüühikahäirega poega aastaid kodus luku taga. Koolis poiss ei käinud ja veetiski vaeseke oma päevad kodus mitte midagi tehes. Kõige hirmsam selle loo juures oli, et seda vaest poissi justkui polnud ühiskonna jaoks olemas. Koolis ta ei käinud, aga keegi temast seal puudust ka ei tundnud. Hea näide sellest, kuidas linnal/vallal oma inimestest mingit ülevaadet pole.

Minu mehe suguvõsas oli ka üks selline inimene. Sündis juba ilmselt väga suure puudega, ema hoidis teda oma talus. Koolis ta ei käinud, ega ema isegi polnud eriti haridust saanud. Keegi seda ei suguvõsas ega ka külas imelikuks ei pidanud, et selline laps kodus kasvab ja elab. Kinni teda kuskil ei hoitud, elas ilmselt suht oma tasemele vastavat elu - nii 2-aastasele vastavat. Oskas mõne riide selga panna, ise süüa mõnda toitu, sai mõnest lihtsast lausest aru, aga ise ei rääkinud, ainult näitas kätega ja häälitses.
Mina kohtasin seda ema, kui ta oli ca 60 ja see tütar 40.
Ei teadnud ükski vald ega valitsus neist midagi, sest nad ise ei soovinud. Ema häbenes seda last terve oma elu.

Kus mujal ta siis olema oleks pidanud? Jah teine alternatiiv oleks olnud lapsest loobumine ja oleks täisealisena kusagil vanadekodus vedelenud. Enamasti seda eeldati, kellel puudega laps sündis. Puudega inimestele ei pakutud tavakoolis nagunii mingit õpet isegi kui oli ainult füüsiline puue. Ma olen kindel, et ametlikult oli ta täiesti arvel elanik. Kuna oli tugev vaimupuue, siis koolikohustust ei olnud ja vanem ise oli hoolitsemise kohutuse end peale võtnud, siis polnud omavalitsusel nendega asja.
Elasin nõukaajal väikelinnas ja tean, et ühes peres oli ratastoolis laps. Võimalik, et ka väike intellektipuue oli, aga kuna ratastooliga kooli minek oli tol ajal nagunii välistatud, siis ma ausalt öelda ei tea mil määral ta haridust sai. See oli tol ajal täiesti ametlikul tasemel aktsepteeritud, et su puudega laps seal kodus tagatoas konutab ja isegi välja jalutama ei viida, sest majades polnud lifte ja kaldteid.