Kas raatsite asju ära visata

[Tolmukübe]

No mida vaja ei lähe, olete müüki pannud, kuna neil on ikkagi väärtus ja nad on kasutuskõlbulikud, aga keegi ei osta ka. Samas olete ju selle eest raha maksnud. Mida teete? Kas käsi tõuseb, või ei tõuse? Kõige parem on ära anda mõnele tuttavale, saad siis kasvõi nö tutvust vastu. Aga kui midagi vastu ei saa? Minul oleneb. Mõnd asja hoian tagavaraks, ehk et vbl võib veel vaja minna, aga muidu panen kilekotti ja viin prügikasti äärde. Kas sealt keegi võtab, või viskab prügivedaja ära, ei tea. Nt mul on vene ajast joonistusvihikud, vaja ei lähe, keegi ei osta, lastega tuttavaid ka pole, makulatuuri ei taha panna, kuna neil on ikkagi mingi väärtus, ja nii nad seisavad - paberit võib ju ikka kuskil vaja minna. Vbl hakkan vanas eas veel joonistama (pole kunagi selle tegevuse vastu huvi tundnud). Mis teil niiviisi seisab? No käsi ei tõuse, eks?

[Külaline]

Asjad, mida enam vaja ei lähe aga võiks minna vaja teistel ning on terved, puhtad, korralikud, panen müüki või pakun tasuta tuttavatele (nt viimati lapsevanker, beebikaamera). Ära andmise puhul ei oota midagi vastu. Tutvust? Mismõttes?
Asjad, mis kasutust ei leiaks ei mul ega ka teistel (nt vanad joonistusvihikud), viskaksin südamerahus ära või kütaks ahju.

[Külaline]

Ära viskamine on niii mõnus, aga mõnikord selgub, et ei olnud hea mõte ära visata.

[Külaline]

Minul on alles vanad teatmikud ja kaustikud eksamiülesannetega: füüsika, keemia, matemaatika - 8 - 11 klass. Lisaks ülikooli sisseastumiseksamite ülesanded ja lahendused. Kunagi hoidsin alles, et äkki lähen veel õppima. Nüüd olen 57 ja juba ammu ei lähe enam kuskile, aga ära visata kuidagi ei raatsi. Palju vaeva sai nendega nähtud, mingi eriline side on. Ja vahel tore vaadata, kui tark ma ikka kunagi olin ja mida kõike oskasin

[Tolmukübe]

Asjad, mida enam vaja ei lähe aga võiks minna vaja teistel ning on terved, puhtad, korralikud, panen müüki või pakun tasuta tuttavatele (nt viimati lapsevanker, beebikaamera). Ära andmise puhul ei oota midagi vastu. Tutvust? Mismõttes?
Asjad, mis kasutust ei leiaks ei mul ega ka teistel (nt vanad joonistusvihikud), viskaksin südamerahus ära või kütaks ahju.

Tutvust selles mõttes, et tuttav on meeldiv suhtluskaaslane, või nii, oled suhtlemistki vastu saanud, aga jumala võõrale jagada.. Vbl tõesti, need joonistusvihikud, makulatuuri panna. Mul on kasutatud postkaarte ka üle, jällegi, keegi kogub, neil ka mingi väärtus. Keegi neid ei osta, eks nende koht oleks ka makulatuuris. Eks peab vist südame kõvaks tegema. Ega ma vaesemaks ei muutu, kui makulatuuri panen, aga ma mõtlen, et neid võiks keegi kuskil kasutada. Vbl viia uuskasutusse, seal panevad müüki, või ise teavad, kuhu ülejäävaid asju ladustada. Vbl on mingi perede ühendus, kes tahab postkaarte käsitööks või vihikuid joonistamiseks. Käsi nagu hästi ei tõuse, et sinna makulatuuri neid panna. Samas mõned kasutavad munakarpe ja WC paberi hoidikuid ka millekski, need ma viskan küll makulatuuri, ei leia, et mingi suur kahjum, kui kõige kaduva teed lähevad.

[Külaline]

Viskan südamerahus kõik mittevajalikud asjad minema. Müügiga ka ei viitsi tegeleda. Korralikud riided ja jalatsid, mida lastest hunnikutes üle jääb, viin riidekonteinerisse, kui viitsin. Mingeid vanu vihikuid ei hoiaks ealeski alles Õppeaasta lõpus viskan kõik laste vihikud, töövihikud ja muu pahna minema. Korra on sellest isegi probleem tulnud, kuna lapse üks õpetaja tahtis jätkata eelmise aasta töövihiku täitmist, nii et pidime uue tellima.

[Tolmukübe]

Ära viskamine on niii mõnus, aga mõnikord selgub, et ei olnud hea mõte ära visata.

Ma loopisin ka mugavad jooksubotased prügikasti, tulid külgedele väikesed augud, hiljem mõtlesin, et oleks pidanud kuidagi kinni lappima, keegi ju ei vaata, mis sul jalas on, oleks saanud veel kasutada. Odavad ka nad polnud.

[Tolmukübe]

Minul on alles vanad teatmikud ja kaustikud eksamiülesannetega: füüsika, keemia, matemaatika - 8 - 11 klass. Lisaks ülikooli sisseastumiseksamite ülesanded ja lahendused. Kunagi hoidsin alles, et äkki lähen veel õppima. Nüüd olen 57 ja juba ammu ei lähe enam kuskile, aga ära visata kuidagi ei raatsi. Palju vaeva sai nendega nähtud, mingi eriline side on. Ja vahel tore vaadata, kui tark ma ikka kunagi olin ja mida kõike oskasin

Minul on ka vanad vihikud alles, eri klassidest. Need nüüd nagu mälestusesemed juba, ei viska minema. Füüsikavihikut keskas füssaõps küsis endale näha, ja jättiski endale, tagasi ei saanud. Varastas ära.

[Külaline]

Vaataksin hea meelega oma 1. klassi õpikuid nüüd kui lapselaps sinna jõudmas. Ei ole enam, ma korduvalt kolinud ka.

[Külaline]

Selle asemel, et siin mitu kommetntaari kirjutada "äkki kellelgi ikka on vaja", võinuks ammu juba panna nt FB kuulutuse: Annan ära joonistusvihikud. Selle ajaga oleks vb need vihikud juba minema viidud.
Sellise inimesega küll tuttav olla ei tahaks, kes vana pahna vastu tutvust kerjab.

Ja veelkord - prügikasti kõrvale asju ei panda. Prügivedaja ei korista neid sealt, ikka keegi teine peab su järelt koristamas käima.

[Külaline]

Müügiga tegeleda ei viitsi. Kui asja endal vaja ei ole siis pakun tuttavatele, kui neil vaja pole siis viin Uuskasutuskeskusesse. Kasutuskõlblikke asju prügikonteinerisse kohe kindlasti ei viska, kui minul pole vaja siis las kasutab keegi teine.

[Külaline]

Kui lasteaed või kool oleks kõrval, pakuksin joonistusvihikuid neile. Kui ei, siis on olemas grupp "tasuta asjad" või "annan ära". Ka oma maja lastele võiks pakkuda. Ikka läheb tarvis.

[Külaline]

Müügiga tegeleda ei viitsi, kuhugi mingeid kuulutusi üles ei pane ja oma tuttavaid läbi ei helista-kõik loobin konteinerisse, suuremate asjade jaoks tellin paari aasta tagant suure kondi. Uued ja uueväärsed riided ja jalanõud lähevad annetusteks. Mul on ilusad asjad, neid sooviksid küll tuttavad saada, aga ma ei viitsi sellise jamaga tegeleda-las saavad teised, kel vähem raha. Ebavajalikke asju ja mingit pahna pole, äraviskamine on mu lemmikasi ja tekitab hea tunde, kui elamises pole mitte midagi liigset.

[මම වැටෙන කුරුල්ලෙක්]

Kunagi ammu kui valged lambanahad moes olid, ostsime eriti pehme pikakarvalise. Varsti oli prügi/tolmu täis. Panin väga odavalt müüki, kirjutasin mis viga. Ja ostja kirjutas ikka osta.ee-sse pretensiooni: oleks võinud ära puhastada.
Kui ma oleksin osanud ja viitsinud puhastada, siis ma ei oleks müünudki.
Pärast seda läheb kõik prügisse!
Mingi tropiga suhtlemine jääb alatiseks meelde ja rikub tuju kui jälle meenub.
Prssse!

[Külaline]

. Nt mul on vene ajast joonistusvihikud, vaja ei lähe, keegi ei osta,

Kogud asjad kokku ja paned ostasse müüki, küll läheb, keegi ikka lõpuks 10 sendi eest ära ostab, ei usu, et ei osteta, sa pole proovinud. Teine võimalus - teed endale märkmepaberiks

[Külaline]

lapse üks õpetaja tahtis jätkata eelmise aasta töövihiku täitmist,

Tõsi ka, minu kooliajal jäid kõik välja ostetud töövihikud peaaegu täiesti tühjaks. Väga harva, kui oli kodune töövihikuülesanne vaja teha.

[Külaline]

Kogud asjad kokku ja paned ostasse müüki, küll läheb, keegi ikka lõpuks 10 sendi eest ära ostab, ei usu, et ei osteta, sa pole proovinud. Teine võimalus - teed endale märkmepaberiks

Ma olen küll penskar, aga isegi mina ei viitsi oma vaba aega 10 sendistega mängimisele kulutada. Pakkima, saatma-ei aitähhh!

[Külaline]

. Nt mul on vene ajast joonistusvihikud, vaja ei lähe, keegi ei osta,

Kogud asjad kokku ja paned ostasse müüki, küll läheb, keegi ikka lõpuks 10 sendi eest ära ostab, ei usu, et ei osteta, sa pole proovinud. Teine võimalus - teed endale märkmepaberiks

Päriselt hakkad müüma, pakkima, saatma jne? Su oma aeg maksab veel vähem kui see 10 senti?

[Külaline]

. Nt mul on vene ajast joonistusvihikud, vaja ei lähe, keegi ei osta,

Kogud asjad kokku ja paned ostasse müüki, küll läheb, keegi ikka lõpuks 10 sendi eest ära ostab, ei usu, et ei osteta, sa pole proovinud. Teine võimalus - teed endale märkmepaberiks

Päriselt hakkad müüma, pakkima, saatma jne? Su oma aeg maksab veel vähem kui see 10 senti?

Aga sa pane ikka kallimaid asju ka müüki, siis see 10-sendine asi on ostjal nagu boonus, mitte asi, mille pärast ostu ette võtma hakatakse.

[Külaline]

Mina olen seda 10 sendiga müüki enne kolimist teinud. Raamatuid oli väga vaevaline müüa. Saatmisvõimalus oli kohe üle tee, nii siis igal õhtul pisisumma eest raamatuid automaati kandsin. Üks vanakraamikaupmees ostis lausa mitu korraga, saatsin teele ja olime juba minema kolinud kui tuli teade, et ta ei ole pakki vastu võtnud. Nii need raamatud ei mäleta millisele pakifirmale jäidki.