Arutle Foorum

Mida tähendab, kui öeldakse, et ära suru oma tundeid alla. Kuidas te seda mõistate?

See ei tähenda, et sa peaksid raevutsema ja lõugama või teistest üle tampima
Vaid pigem, et kui mingi asi teeb sind näiteks kurvaks, siis lubadki endal kurb olla ja ei ole enda peale kuri, et kurb oled. Kui mõnda tunnet või sündmust aastateks alla surume, siis see ängistab ja plahvatab mingi hetk nagunii.

Mina mõistan nii, et tunnetega peab tegelema. Kas tegema seda, mida tunded indikeerivad või siis need tunded kuhugi mujale suunama.

Kusjuures ma ise olen meister oma tunnete eiramises. Igapäevaelus nad ju paljuski segavad. Minu modus operandi on seega igasugused suuremad tunded piltlikult öeldes kokku pakkida ja neid hoiustada ning mõnikord, kui aega ja viitsimist on, neid pakist välja võtta ja sorteerida. Samas jällegi teist pidi ma hoopis tunnetan pidevalt. Näiteks kas sobib nii või sobib naa hoopi paremini. Kas mingi otsus on minu jaoks õige või pigem mitte. Päeva jooksul lasen kümneid pisiotsuseid niimoodi "kõhust" läbi.

No see ongi, et kui keegi käitub sinuga halvasti, ja sul tekivad vihatunded, siis valad ta nendega üle, mitte ei suru neid alla, ega naerata magusalt ja viisakalt. Negatiivsed tunded tuleb endast välja lasta, mitte neid enda sisse matta, ega alla suruda. Võivad tervisehädasid põhjustada, nii somaatilisi, kui psüühhilisi. Ja kobiseda pole tal midagi, kuidas töö, nõnda palk. Tema sulle, sina talle, ja ongi tasakaal jälle paigas.

Kuidas neid tundeid alla surutakse?
Kui on ikka tunded peal, siis nad on ja sa tunned neid.

nojah, paljud inimesed arvavad, et kui on tegemist sellise leebe ja sõbraliku moega eksemplariga, siis võib talle mida iganes öelda. küll ta ära kuulab ja vait on. mina olen ka üldiselt esmamuljna eelpool mainitu. aga kui keegi minu kallal jaurama hakkab, siis saab nii et tolmab. pärast ahmib veel tükk aega õhku ja kleebib sabasulgi tagasi

Külaline kirjutas: ↑26 Juul 2025 09:39 Mida tähendab, kui öeldakse, et ära suru oma tundeid alla. Kuidas te seda mõistate?

Mulle on seda korduvalt öeldud ja seda siis sellises kontekstis, kus mulle on liiga tehtud ja ma pole julgenud/osanud enda eest võidelda.

No mul oli hiljuti selline kogemus, sattusin ühe inimesega konflikti. Sain väga-väga haiget. Kui hiljem ausalt oma tunnetest kolmandale inimesele - kes nägi asja pealt - rääkisin, siis sain kuulda, et olen võtnud ohvrirolli ja olen negatiivne, ei oska näha enda vigu ja mida kõike veel. Muidugi ma sel hetkel ei osanud, ma olin tõsises šokis selle jutuajamise ajal. Õppisin sellest loost, et ainult oma sobivaid ja viisakaid suhteid võid avalikult jagada, tegelikke tundeid ei jaga ma enam iial. Tüli on ammu lahendatud, aga nii palju kui sudan, surun kõik oma tunded maha.

Guest kirjutas: ↑26 Juul 2025 22:03 No mul oli hiljuti selline kogemus, sattusin ühe inimesega konflikti. Sain väga-väga haiget. Kui hiljem ausalt oma tunnetest kolmandale inimesele - kes nägi asja pealt - rääkisin, siis sain kuulda, et olen võtnud ohvrirolli ja olen negatiivne, ei oska näha enda vigu ja mida kõike veel. Muidugi ma sel hetkel ei osanud, ma olin tõsises šokis selle jutuajamise ajal. Õppisin sellest loost, et ainult oma sobivaid ja viisakaid suhteid võid avalikult jagada, tegelikke tundeid ei jaga ma enam iial. Tüli on ammu lahendatud, aga nii palju kui sudan, surun kõik oma tunded maha.

Aga äkki oligi sellel kolmandal osapoolel õigus kasvõi osaliselt? Kas enda käitumist ei ole proovinud analüüsida? Või vaadelda asja selle teise osapoole seisukohast?

Guest kirjutas: ↑26 Juul 2025 22:24

Guest kirjutas: ↑26 Juul 2025 22:03 No mul oli hiljuti selline kogemus, sattusin ühe inimesega konflikti. Sain väga-väga haiget. Kui hiljem ausalt oma tunnetest kolmandale inimesele - kes nägi asja pealt - rääkisin, siis sain kuulda, et olen võtnud ohvrirolli ja olen negatiivne, ei oska näha enda vigu ja mida kõike veel. Muidugi ma sel hetkel ei osanud, ma olin tõsises šokis selle jutuajamise ajal. Õppisin sellest loost, et ainult oma sobivaid ja viisakaid suhteid võid avalikult jagada, tegelikke tundeid ei jaga ma enam iial. Tüli on ammu lahendatud, aga nii palju kui sudan, surun kõik oma tunded maha.

Aga äkki oligi sellel kolmandal osapoolel õigus kasvõi osaliselt? Kas enda käitumist ei ole proovinud analüüsida? Või vaadelda asja selle teise osapoole seisukohast?

Ma arvan sama. Seda väljendit "Ära suru oma tundeid alla!" korrutatakse kõikjal, kuid inimesed mõistavad seda väga erinevalt.
Osa arvab, et see tähendab lihtsalt luba olla kurb.
Aga osa arvab, et võib oma tunnetele alati ja igas olukorras anda vaba voli - ehk teisisõnu, kui sinule teise inimese juures miski ei meeldi, siis võid teise inimese läbi sõimata ja teda alandada nagu tahad. Sest sinu tunded on ju kõige tähtsamad ja sinul on täielik õigus oma tundeid väljendada.

Ausalt öelda, mina püüan neist viimast tüüpi inimestest kauge kaarega eemale hoida. Mulle meeldivad kaaslased, kes on suutelised probleemide korral suruma oma tundeid niipaljukestki alla, et need ei segaks kainet analüüsi ega takistaks näha teise vaatenurka. Tihti selgubki, et see suur tundleja polnud kõikidest faktidest lihtsalt teadlik, aga oma hirmsa emotsioonitsemisega keeras ta enne vaid pisut keerulise olukorra täielikult pekki ja lõhkus teise inimesega suhted asjatult igaveseks.

Guest kirjutas: ↑26 Juul 2025 22:24

Guest kirjutas: ↑26 Juul 2025 22:03 No mul oli hiljuti selline kogemus, sattusin ühe inimesega konflikti. Sain väga-väga haiget. Kui hiljem ausalt oma tunnetest kolmandale inimesele - kes nägi asja pealt - rääkisin, siis sain kuulda, et olen võtnud ohvrirolli ja olen negatiivne, ei oska näha enda vigu ja mida kõike veel. Muidugi ma sel hetkel ei osanud, ma olin tõsises šokis selle jutuajamise ajal. Õppisin sellest loost, et ainult oma sobivaid ja viisakaid suhteid võid avalikult jagada, tegelikke tundeid ei jaga ma enam iial. Tüli on ammu lahendatud, aga nii palju kui sudan, surun kõik oma tunded maha.

Aga äkki oligi sellel kolmandal osapoolel õigus kasvõi osaliselt? Kas enda käitumist ei ole proovinud analüüsida? Või vaadelda asja selle teise osapoole seisukohast?

Minu positus oli see - eks muidugi oli mul konfliktis oma osa. Ma ei eita seda sugugi. Samas oli sel konfliktil kokku kümmekond pealtnägijat, kellest enamus asus kokkuvõttes minu poolele. Õppisin sellest loost päris palju ja usun, see muutis minu juures mitmeid asju kogu eluks. Miks ma siin seda lugu jagasin, oli see, et see kolmas osapool ise palus mul oma tundeid ausalt jagada. Tegin seda - olles ise alles juhtunust šokis ja sain veel enam haiget, kui algses konfliktis. Kuna ma enam kunagi ei taha sarnases olukorras olla, siis ei jaga ma ka enam kunagi oma tegelikke tundeid - võibolla ainult kõige lähedasemate inimestega, õnneks nad on mul olemas.

Külaline kirjutas: ↑27 Juul 2025 20:49 Miks ma siin seda lugu jagasin, oli see, et see kolmas osapool ise palus mul oma tundeid ausalt jagada. Tegin seda - olles ise alles juhtunust šokis ja sain veel enam haiget, kui algses konfliktis. Kuna ma enam kunagi ei taha sarnases olukorras olla, siis ei jaga ma ka enam kunagi oma tegelikke tundeid - võibolla ainult kõige lähedasemate inimestega, õnneks nad on mul olemas.

Täiesti arusaadav, et selline kogemus võib trauma tekitada. Siiski, kahju, kui see kuidagi elu segama peaks hakkama või kui teised inimesed edaspidi tunnetavad, et sa pole siiras või oled pealiskaudne, kuna ei julge ennast jagada/avada.

Infoks seda ütlen mina, see kes ise oma tunded sageli lihtsalt kuhugi kõrvale lükkab. (Kolmas postitus siin teemas.) Seega mingi skepsisega tasub seda arvamusavaldust võtta.

Pooli võidakse valida ka siis, kui üks konflikti osapool on sõber või sotsiaalselt kõrgema hierarhia peal - ta tundub meeldivam, tema seisukohad tunduvad õigemad kui mittesõbra või tagasihoidlikuma vaidleja omad. Grupi liidril on alati õigus. Seegi on tegelikult emotsiooni pealt otsustamine. Tegelikult näevad kolmandad isikud enamasti vaid konflikti lahvatamist, kuigi selle juured peituvad enamasti palju sügavamal ja on välistele olnud tihti varjatud. Seega tasuks kolmandatel isikutel olla poole valimisega ettevaatlik ja samuti ka hinnangute jagamisega.

kana kirjutas: ↑26 Juul 2025 11:15 nojah, paljud inimesed arvavad, et kui on tegemist sellise leebe ja sõbraliku moega eksemplariga, siis võib talle mida iganes öelda. küll ta ära kuulab ja vait on. mina olen ka üldiselt esmamuljna eelpool mainitu. aga kui keegi minu kallal jaurama hakkab, siis saab nii et tolmab. pärast ahmib veel tükk aega õhku ja kleebib sabasulgi tagasi

Tead, su sõnad on mind mitu päeva erineval moel kandnud!

Guest kirjutas: ↑10 Aug 2025 23:16

kana kirjutas: ↑26 Juul 2025 11:15 nojah, paljud inimesed arvavad, et kui on tegemist sellise leebe ja sõbraliku moega eksemplariga, siis võib talle mida iganes öelda. küll ta ära kuulab ja vait on. mina olen ka üldiselt esmamuljna eelpool mainitu. aga kui keegi minu kallal jaurama hakkab, siis saab nii et tolmab. pärast ahmib veel tükk aega õhku ja kleebib sabasulgi tagasi

Tead, su sõnad on mind mitu päeva erineval moel kandnud!

seda on rõõm kuulda tahaksid Sa seda jagada?

Külaline kirjutas: ↑28 Juul 2025 10:09 Pooli võidakse valida ka siis, kui üks konflikti osapool on sõber või sotsiaalselt kõrgema hierarhia peal - ta tundub meeldivam, tema seisukohad tunduvad õigemad kui mittesõbra või tagasihoidlikuma vaidleja omad. Grupi liidril on alati õigus. Seegi on tegelikult emotsiooni pealt otsustamine. Tegelikult näevad kolmandad isikud enamasti vaid konflikti lahvatamist, kuigi selle juured peituvad enamasti palju sügavamal ja on välistele olnud tihti varjatud. Seega tasuks kolmandatel isikutel olla poole valimisega ettevaatlik ja samuti ka hinnangute jagamisega.

See on nii õige. Mul on pereliige, kes on mind aastaid erinevate asjade tõttu aasinud ja minu peal hammast teritanud. Provotseerivalt ja alati nii, et meie ümber oleks ka publikut. Aastaid hoidsin keele hammaste taga, aga ühel üritusel mul lihtsalt viskas kaane pealt ja ma ütlesin talle välja kõik, mis aastatega kogunenud oli.

Tulemus: pealtnägijad valisid poole ja mina olen nüüd siis see "kes iga asja peale närvi läheb". Kuigi olin just vastupidi ennast tagasi hoidnud, et mitte konflikti laskuda.