Anne&Stiil artikkel transseksuaalist

[Külaline]

Sattusin netis Anne&Stiili artiklile transnaisest. Lugesin, mõtisklesin - ja no ei mõista sellist asja. Homodest saan aru: ok, meeldivad samast soost inimesed. Aga mis nähtus on trans või kväär?! Mis mõttes ei tunne ennast sellesoolisena, kellena sündinud oled? Või mis mõttes ei tunne ennast üldse mingist soost olevat? Kõige veidram on transide puhul muidugi see, et tihti nende uus väljanägemine on täiega üle võlli - transnaised ei näe ju välja nagu tavalised kenad ja stiilsed naised, neil on alati kõik liialdatud: liiga palju kulinaid, liiga palju meiki, liiga pikad küüned, liiga lühikesed seelikud, liiga sügavad dekolteed. Enamasti saab endisest kenast noorest mehest lihtsalt mehelik naine. Mis nende peas küll toimub?

[Nätakas]

Sattusin netis Anne&Stiili artiklile transnaisest. Lugesin, mõtisklesin - ja no ei mõista sellist asja. Homodest saan aru: ok, meeldivad samast soost inimesed. Aga mis nähtus on trans või kväär?! Mis mõttes ei tunne ennast sellesoolisena, kellena sündinud oled? Või mis mõttes ei tunne ennast üldse mingist soost olevat? Kõige veidram on transide puhul muidugi see, et tihti nende uus väljanägemine on täiega üle võlli - transnaised ei näe ju välja nagu tavalised kenad ja stiilsed naised, neil on alati kõik liialdatud: liiga palju kulinaid, liiga palju meiki, liiga pikad küüned, liiga lühikesed seelikud, liiga sügavad dekolteed. Enamasti saab endisest kenast noorest mehest lihtsalt mehelik naine. Mis nende peas küll toimub?

Tead, ma arvan, et sinna ei annagi midagi parata, et sa neist inimestest aru ei saa. Nii lihtsalt on.

[Külaline]

Kõigist inimestest ja nende ajukeemiast ei olegi võimalik aru saada. Ei peagi. Lepi, et nad on kõigiga võrdväärsed inimesed ja arvustada pole meil, teistsugustel, midagi.
Ma ei suuda ka skisofreeniast aru saada, et miks ja kuidas järsku on keegi täiesti teistsuguses maailmas ja täiesti teine inimene. Kuigi tundsin kaht skisofreenikut.

[Külaline]

Lugesin ka seda artiklit ja mind pani kõige enam kulmu kergitama see nimi, mis ta endale pani. Ei tule hetkel meelde, aga mingi väga ülevõlli nimi oli. Inimene on ilmselgelt tähelepanu näljas.

[Külaline]

Lugesin ka seda artiklit ja mind pani kõige enam kulmu kergitama see nimi, mis ta endale pani. Ei tule hetkel meelde, aga mingi väga ülevõlli nimi oli. Inimene on ilmselgelt tähelepanu näljas.

No see nimi on ju tuletis ta eelmisest nimest. Mina küll mõistan seda valikut.

Mis puudutab seda, et soomuutjad ja mehest naiseks transid on ülevõlli naiselikud, siis see tuleb ilmselt kartusest, et kui hankida vaid pikad juuksed ja tissid, ei näe piisavalt naiselik välja. Peab veel ülitugev meik ka olema. Enamikega just see juhtub. Vastupidise näitena meenub see kitarrist A.A, tema ei pingutanud selles osas üle.

[Külaline]

Lugesin ka seda artiklit ja mind pani kõige enam kulmu kergitama see nimi, mis ta endale pani. Ei tule hetkel meelde, aga mingi väga ülevõlli nimi oli. Inimene on ilmselgelt tähelepanu näljas.

Joelle Marcelle

[Külaline]

Vastupidise näitena meenub see kitarrist A.A, tema ei pingutanud selles osas üle.

Mis temast saanud on, kas on kuskil kirjutatud, räägitud?

[Külaline]

Lugesin ka seda artiklit ja mind pani kõige enam kulmu kergitama see nimi, mis ta endale pani. Ei tule hetkel meelde, aga mingi väga ülevõlli nimi oli. Inimene on ilmselgelt tähelepanu näljas.

j

Mis puudutab seda, et soomuutjad ja mehest naiseks transid on ülevõlli naiselikud, siis see tuleb ilmselt kartusest, et kui hankida vaid pikad juuksed ja tissid, ei näe piisavalt naiselik välja. Peab veel ülitugev meik ka olema. Enamikega just see juhtub. Vastupidise näitena meenub see kitarrist A.A, tema ei pingutanud selles osas üle.

No pingutas ikka küll tema ka üle, eriti päris alguses. Juuksepikendused, pikad küüned, ülimini. Pealegi poseeris veel poolalasti Kroonikas või kuskil taolises kohas. Nüüd on küllap aastatega maha rahunenud.

Tundub, et taolistel inimestel ongi kõrgenenud tähelepanuvajadus, miks muidu ennast ajakirjanduses eksponeerida, võiks ju oma soovahetuse vaikselt ära teha.

[Külaline]

Igale oma. Kui keegi tunneb, et tahab olla keegi teine, siis see on tema asi. Kõik ei pea aru saama ega nõustuma.

[Külaline]

Lugesin ka seda artiklit ja mind pani kõige enam kulmu kergitama see nimi, mis ta endale pani. Ei tule hetkel meelde, aga mingi väga ülevõlli nimi oli. Inimene on ilmselgelt tähelepanu näljas.

j

Mis puudutab seda, et soomuutjad ja mehest naiseks transid on ülevõlli naiselikud, siis see tuleb ilmselt kartusest, et kui hankida vaid pikad juuksed ja tissid, ei näe piisavalt naiselik välja. Peab veel ülitugev meik ka olema. Enamikega just see juhtub. Vastupidise näitena meenub see kitarrist A.A, tema ei pingutanud selles osas üle.

No pingutas ikka küll tema ka üle, eriti päris alguses. Juuksepikendused, pikad küüned, ülimini. Pealegi poseeris veel poolalasti Kroonikas või kuskil taolises kohas. Nüüd on küllap aastatega maha rahunenud.

Tundub, et taolistel inimestel ongi kõrgenenud tähelepanuvajadus, miks muidu ennast ajakirjanduses eksponeerida, võiks ju oma soovahetuse vaikselt ära teha.

Samas oli tal ka see huvitav asi, et uuris hoolega, teda intervjueerinud ajakirjaniku kulme ja vist isegi kiitis, et on väga hoolitsetud - ehk siis oli välimuse suhtes väga tähelepanelik, siis tal endal puudus üks hammas väga nähtavalt kohalt. Ja seda ei teinud ta seniajani korda, kuni veel siin avalikkuses figureeris.

[Külaline]

Eks see teema on enamusele võõristust tekitav. Mina hakkasin rohkem mõistma selliseid inimesi pärast seda, kui vaatasin TLC pealt saadet "90 Day Fiance". Seal on päris mitu transseksuaali (või kuidas iganes neid erinevaid liike nimetatakse). Ja selgus, et nad on inimesed nagu kõik teised. Üks naine, kes oli end meheks lasknud lõigata, rääkis oma teekonnast väga pikalt ja põhjalikult. Inimesena oli ta tohutult sümpaatne. Ja peab ütlema, et paljuski see muutis minu suhtumist sellistesse inimestesse tolerantseks.

Vähemalt konkreetsest mehest sain ma aru, et ta ei teinud seda kõike lihtsalt pulli pärast, vaid et ta oli siiski terve oma eelmine elu väga kannatanud selle pärast, et ta ei tunne end oma kehas õigesti.

Võimalik, et kuskil Tais on mõni mees end ladyboyks ka mitte niivõrd sisemisest tungist muutnud, vaid ehk aitab see prostitutsiooniga paremini raha teenida.

[Külaline]

Eks see teema on enamusele võõristust tekitav. Mina hakkasin rohkem mõistma selliseid inimesi pärast seda, kui vaatasin TLC pealt saadet "90 Day Fiance". Seal on päris mitu transseksuaali (või kuidas iganes neid erinevaid liike nimetatakse). Ja selgus, et nad on inimesed nagu kõik teised. Üks naine, kes oli end meheks lasknud lõigata, rääkis oma teekonnast väga pikalt ja põhjalikult. Inimesena oli ta tohutult sümpaatne. Ja peab ütlema, et paljuski see muutis minu suhtumist sellistesse inimestesse tolerantseks.

Vähemalt konkreetsest mehest sain ma aru, et ta ei teinud seda kõike lihtsalt pulli pärast, vaid et ta oli siiski terve oma eelmine elu väga kannatanud selle pärast, et ta ei tunne end oma kehas õigesti.

Võimalik, et kuskil Tais on mõni mees end ladyboyks ka mitte niivõrd sisemisest tungist muutnud, vaid ehk aitab see prostitutsiooniga paremini raha teenida.

Vikipeedia järgi on neid inimesi ühiskonnast umbes viie protsendi kandis, ehk siis üsnagi vähe. Kuid vaadates, kui palju nad tähelepanu soovivad saada, tundub juba, et neid on enamik ühiskonnast ja hoopis nn tavainimesi ehk heterosid on viis protsenti. Igas kooliklassis on tänapäeval teismelisi tüdrukuid, kes äkki teatavad, et olla sündinud "valesse kehasse" ja tahtvat olla hoopis poisid. Seda ei või kuidagi kahtluse alla seada, vaid peab hakkama kohe "toetama". Laialt levitatakse narratiivi, mille kohaselt pidavat neid inimesi kohutavalt "taga kiusatama", kutsumaks esile haletsust ja kaastunnet. Loomulikult valitakse meedias sõna võtma ainult sellised selle kogukonna liikmed, kes mõjuvad hästi meeldivalt ja tunduvad toredad ja oskavad hästi põhjendada ja on rikkad ja ilusad. Sellises võrdluses jäävad tavalised, keskmise toimetulekuga inimesed ehk siis "heterod" muidugi selgelt alla.

[Külaline]

Eks see teema on enamusele võõristust tekitav. Mina hakkasin rohkem mõistma selliseid inimesi pärast seda, kui vaatasin TLC pealt saadet "90 Day Fiance". Seal on päris mitu transseksuaali (või kuidas iganes neid erinevaid liike nimetatakse). Ja selgus, et nad on inimesed nagu kõik teised. Üks naine, kes oli end meheks lasknud lõigata, rääkis oma teekonnast väga pikalt ja põhjalikult. Inimesena oli ta tohutult sümpaatne. Ja peab ütlema, et paljuski see muutis minu suhtumist sellistesse inimestesse tolerantseks.

Vähemalt konkreetsest mehest sain ma aru, et ta ei teinud seda kõike lihtsalt pulli pärast, vaid et ta oli siiski terve oma eelmine elu väga kannatanud selle pärast, et ta ei tunne end oma kehas õigesti.

Võimalik, et kuskil Tais on mõni mees end ladyboyks ka mitte niivõrd sisemisest tungist muutnud, vaid ehk aitab see prostitutsiooniga paremini raha teenida.

Vikipeedia järgi on neid inimesi ühiskonnast umbes viie protsendi kandis, ehk siis üsnagi vähe. Kuid vaadates, kui palju nad tähelepanu soovivad saada, tundub juba, et neid on enamik ühiskonnast ja hoopis nn tavainimesi ehk heterosid on viis protsenti. Igas kooliklassis on tänapäeval teismelisi tüdrukuid, kes äkki teatavad, et olla sündinud "valesse kehasse" ja tahtvat olla hoopis poisid. Seda ei või kuidagi kahtluse alla seada, vaid peab hakkama kohe "toetama". Laialt levitatakse narratiivi, mille kohaselt pidavat neid inimesi kohutavalt "taga kiusatama", kutsumaks esile haletsust ja kaastunnet. Loomulikult valitakse meedias sõna võtma ainult sellised selle kogukonna liikmed, kes mõjuvad hästi meeldivalt ja tunduvad toredad ja oskavad hästi põhjendada ja on rikkad ja ilusad. Sellises võrdluses jäävad tavalised, keskmise toimetulekuga inimesed ehk siis "heterod" muidugi selgelt alla.

Kas transseksuaale on viis protsenti? Kui kokku võtta kõik nö kõrvalekalded (transvestiidid, homod jne jne), siis kahtlustan, et neid on ikka rohkem. Vaata, kas või Iha portaali. Seal on kõiksugu uskumatuid veidrusi lausa massides. Ja kindlasti on terve hulk inimesi, kes istuvad kapis ja tunnistaks oma kõrvalekallet ka mitte anonüümselt.

Aga sellega olen nõus, et see ülisuur tähelepanu, mida nad nõuavad, ei ole ok. Samas ei ole ok selliseid endast teistsuguseid inimesi "kividega pilduda" ja raevunult vihata, nagu seda paljud teevad.

[Külaline]

Eks see teema on enamusele võõristust tekitav. Mina hakkasin rohkem mõistma selliseid inimesi pärast seda, kui vaatasin TLC pealt saadet "90 Day Fiance". Seal on päris mitu transseksuaali (või kuidas iganes neid erinevaid liike nimetatakse). Ja selgus, et nad on inimesed nagu kõik teised. Üks naine, kes oli end meheks lasknud lõigata, rääkis oma teekonnast väga pikalt ja põhjalikult. Inimesena oli ta tohutult sümpaatne. Ja peab ütlema, et paljuski see muutis minu suhtumist sellistesse inimestesse tolerantseks.

Vähemalt konkreetsest mehest sain ma aru, et ta ei teinud seda kõike lihtsalt pulli pärast, vaid et ta oli siiski terve oma eelmine elu väga kannatanud selle pärast, et ta ei tunne end oma kehas õigesti.

Võimalik, et kuskil Tais on mõni mees end ladyboyks ka mitte niivõrd sisemisest tungist muutnud, vaid ehk aitab see prostitutsiooniga paremini raha teenida.

Vikipeedia järgi on neid inimesi ühiskonnast umbes viie protsendi kandis, ehk siis üsnagi vähe. Kuid vaadates, kui palju nad tähelepanu soovivad saada, tundub juba, et neid on enamik ühiskonnast ja hoopis nn tavainimesi ehk heterosid on viis protsenti. Igas kooliklassis on tänapäeval teismelisi tüdrukuid, kes äkki teatavad, et olla sündinud "valesse kehasse" ja tahtvat olla hoopis poisid. Seda ei või kuidagi kahtluse alla seada, vaid peab hakkama kohe "toetama". Laialt levitatakse narratiivi, mille kohaselt pidavat neid inimesi kohutavalt "taga kiusatama", kutsumaks esile haletsust ja kaastunnet. Loomulikult valitakse meedias sõna võtma ainult sellised selle kogukonna liikmed, kes mõjuvad hästi meeldivalt ja tunduvad toredad ja oskavad hästi põhjendada ja on rikkad ja ilusad. Sellises võrdluses jäävad tavalised, keskmise toimetulekuga inimesed ehk siis "heterod" muidugi selgelt alla.

Kui kuulata taoliste inimeste sõnavõtte, jääb küll tunne, nagu nad oleks ära tinistatud - kõik räägivad justkui paheõpitud teksti.

[Külaline]

Eks see teema on enamusele võõristust tekitav. Mina hakkasin rohkem mõistma selliseid inimesi pärast seda, kui vaatasin TLC pealt saadet "90 Day Fiance". Seal on päris mitu transseksuaali (või kuidas iganes neid erinevaid liike nimetatakse). Ja selgus, et nad on inimesed nagu kõik teised. Üks naine, kes oli end meheks lasknud lõigata, rääkis oma teekonnast väga pikalt ja põhjalikult. Inimesena oli ta tohutult sümpaatne. Ja peab ütlema, et paljuski see muutis minu suhtumist sellistesse inimestesse tolerantseks.

Vähemalt konkreetsest mehest sain ma aru, et ta ei teinud seda kõike lihtsalt pulli pärast, vaid et ta oli siiski terve oma eelmine elu väga kannatanud selle pärast, et ta ei tunne end oma kehas õigesti.

Võimalik, et kuskil Tais on mõni mees end ladyboyks ka mitte niivõrd sisemisest tungist muutnud, vaid ehk aitab see prostitutsiooniga paremini raha teenida.

Vikipeedia järgi on neid inimesi ühiskonnast umbes viie protsendi kandis, ehk siis üsnagi vähe. Kuid vaadates, kui palju nad tähelepanu soovivad saada, tundub juba, et neid on enamik ühiskonnast ja hoopis nn tavainimesi ehk heterosid on viis protsenti. Igas kooliklassis on tänapäeval teismelisi tüdrukuid, kes äkki teatavad, et olla sündinud "valesse kehasse" ja tahtvat olla hoopis poisid. Seda ei või kuidagi kahtluse alla seada, vaid peab hakkama kohe "toetama". Laialt levitatakse narratiivi, mille kohaselt pidavat neid inimesi kohutavalt "taga kiusatama", kutsumaks esile haletsust ja kaastunnet. Loomulikult valitakse meedias sõna võtma ainult sellised selle kogukonna liikmed, kes mõjuvad hästi meeldivalt ja tunduvad toredad ja oskavad hästi põhjendada ja on rikkad ja ilusad. Sellises võrdluses jäävad tavalised, keskmise toimetulekuga inimesed ehk siis "heterod" muidugi selgelt alla.

Kas transseksuaale on viis protsenti? Kui kokku võtta kõik nö kõrvalekalded (transvestiidid, homod jne jne), siis kahtlustan, et neid on ikka rohkem. Vaata, kas või Iha portaali. Seal on kõiksugu uskumatuid veidrusi lausa massides. Ja kindlasti on terve hulk inimesi, kes istuvad kapis ja tunnistaks oma kõrvalekallet ka mitte anonüümselt.

Aga sellega olen nõus, et see ülisuur tähelepanu, mida nad nõuavad, ei ole ok. Samas ei ole ok selliseid endast teistsuguseid inimesi "kividega pilduda" ja raevunult vihata, nagu seda paljud teevad.

Vihkamine on üldse üks kole tunne. Aga kahju on mul küll neist. Ja nende peredest ka. Küllap see ikkagi mingi psüühikanihe on. Mõtlema paneb aga see, et kui inimene ütleb, et ta on Napoleon või ema Teresa, siis ei hakata talle ju takka kiitma ja innustama neid välimust muutma, vaid määratakse ravi. Kust see piir siis läheb?

[Külaline]

Vikipeedia järgi on neid inimesi ühiskonnast umbes viie protsendi kandis, ehk siis üsnagi vähe. Kuid vaadates, kui palju nad tähelepanu soovivad saada, tundub juba, et neid on enamik ühiskonnast ja hoopis nn tavainimesi ehk heterosid on viis protsenti. Igas kooliklassis on tänapäeval teismelisi tüdrukuid, kes äkki teatavad, et olla sündinud "valesse kehasse" ja tahtvat olla hoopis poisid. Seda ei või kuidagi kahtluse alla seada, vaid peab hakkama kohe "toetama". Laialt levitatakse narratiivi, mille kohaselt pidavat neid inimesi kohutavalt "taga kiusatama", kutsumaks esile haletsust ja kaastunnet. Loomulikult valitakse meedias sõna võtma ainult sellised selle kogukonna liikmed, kes mõjuvad hästi meeldivalt ja tunduvad toredad ja oskavad hästi põhjendada ja on rikkad ja ilusad. Sellises võrdluses jäävad tavalised, keskmise toimetulekuga inimesed ehk siis "heterod" muidugi selgelt alla.

Kas transseksuaale on viis protsenti? Kui kokku võtta kõik nö kõrvalekalded (transvestiidid, homod jne jne), siis kahtlustan, et neid on ikka rohkem. Vaata, kas või Iha portaali. Seal on kõiksugu uskumatuid veidrusi lausa massides. Ja kindlasti on terve hulk inimesi, kes istuvad kapis ja tunnistaks oma kõrvalekallet ka mitte anonüümselt.

Aga sellega olen nõus, et see ülisuur tähelepanu, mida nad nõuavad, ei ole ok. Samas ei ole ok selliseid endast teistsuguseid inimesi "kividega pilduda" ja raevunult vihata, nagu seda paljud teevad.

Vihkamine on üldse üks kole tunne. Aga kahju on mul küll neist. Ja nende peredest ka. Küllap see ikkagi mingi psüühikanihe on. Mõtlema paneb aga see, et kui inimene ütleb, et ta on Napoleon või ema Teresa, siis ei hakata talle ju takka kiitma ja innustama neid välimust muutma, vaid määratakse ravi. Kust see piir siis läheb?

Ma arvan, et vaimuhaigus või seksuaalne kõrvalekalle on erinevad asjad. Üks on haigus, teine on nö normist kõrvalekalle. Seksuaalse kõrvalekaldega või teise seksuaalse orinetatsiooniga inimene ei ole ju igapäevaelus mitte mingilgi moel kehvem kui nn tavaline inimene. Sageli vastupidi - kui palju andekaid inimesi on homode seas.

Kui inimene kujutab end Napoleoniks, siis on ta ilmselgelt vaimuhaige, kelle igapäevaelu on ka muul moel pärsitud.

Nii et ma ei mõista, mis "piiri" siin on vaja vedada?

[Tolmukübe]

Kui inimesel on vaja ülisuurt tähelepanu, siis see on haigus. Seksuaalne kõrvalekalle on kaasnev sümptom.

[Külaline]

Kui inimesel on vaja ülisuurt tähelepanu, siis see on haigus. Seksuaalne kõrvalekalle on kaasnev sümptom.

Sekspert on rääkinud!

[Külaline]

Kas transseksuaale on viis protsenti? Kui kokku võtta kõik nö kõrvalekalded (transvestiidid, homod jne jne), siis kahtlustan, et neid on ikka rohkem. Vaata, kas või Iha portaali. Seal on kõiksugu uskumatuid veidrusi lausa massides. Ja kindlasti on terve hulk inimesi, kes istuvad kapis ja tunnistaks oma kõrvalekallet ka mitte anonüümselt.

Aga sellega olen nõus, et see ülisuur tähelepanu, mida nad nõuavad, ei ole ok. Samas ei ole ok selliseid endast teistsuguseid inimesi "kividega pilduda" ja raevunult vihata, nagu seda paljud teevad.

Vihkamine on üldse üks kole tunne. Aga kahju on mul küll neist. Ja nende peredest ka. Küllap see ikkagi mingi psüühikanihe on. Mõtlema paneb aga see, et kui inimene ütleb, et ta on Napoleon või ema Teresa, siis ei hakata talle ju takka kiitma ja innustama neid välimust muutma, vaid määratakse ravi. Kust see piir siis läheb?

Ma arvan, et vaimuhaigus või seksuaalne kõrvalekalle on erinevad asjad. Üks on haigus, teine on nö normist kõrvalekalle. Seksuaalse kõrvalekaldega või teise seksuaalse orinetatsiooniga inimene ei ole ju igapäevaelus mitte mingilgi moel kehvem kui nn tavaline inimene. Sageli vastupidi - kui palju andekaid inimesi on homode seas.

Kui inimene kujutab end Napoleoniks, siis on ta ilmselgelt vaimuhaige, kelle igapäevaelu on ka muul moel pärsitud.

Nii et ma ei mõista, mis "piiri" siin on vaja vedada?

No aga mis vahet seal on, kas üks mees väidab, et ta on Napoleon või et ta on naine? Mõlemad on ju väärkujutelmad, minapilt on vildak. Samas kummalgi juhul ei pea kaasnema ilmtingimata seda, et inimene igapäevaeluga toime ei tuleks või mõnel alal lausa andekas ei võiks olla.

[Külaline]

Eks see teema on enamusele võõristust tekitav. Mina hakkasin rohkem mõistma selliseid inimesi pärast seda, kui vaatasin TLC pealt saadet "90 Day Fiance". Seal on päris mitu transseksuaali (või kuidas iganes neid erinevaid liike nimetatakse). Ja selgus, et nad on inimesed nagu kõik teised. Üks naine, kes oli end meheks lasknud lõigata, rääkis oma teekonnast väga pikalt ja põhjalikult. Inimesena oli ta tohutult sümpaatne. Ja peab ütlema, et paljuski see muutis minu suhtumist sellistesse inimestesse tolerantseks.

Vähemalt konkreetsest mehest sain ma aru, et ta ei teinud seda kõike lihtsalt pulli pärast, vaid et ta oli siiski terve oma eelmine elu väga kannatanud selle pärast, et ta ei tunne end oma kehas õigesti.

Võimalik, et kuskil Tais on mõni mees end ladyboyks ka mitte niivõrd sisemisest tungist muutnud, vaid ehk aitab see prostitutsiooniga paremini raha teenida.

Vikipeedia järgi on neid inimesi ühiskonnast umbes viie protsendi kandis, ehk siis üsnagi vähe. Kuid vaadates, kui palju nad tähelepanu soovivad saada, tundub juba, et neid on enamik ühiskonnast ja hoopis nn tavainimesi ehk heterosid on viis protsenti. Igas kooliklassis on tänapäeval teismelisi tüdrukuid, kes äkki teatavad, et olla sündinud "valesse kehasse" ja tahtvat olla hoopis poisid. Seda ei või kuidagi kahtluse alla seada, vaid peab hakkama kohe "toetama". Laialt levitatakse narratiivi, mille kohaselt pidavat neid inimesi kohutavalt "taga kiusatama", kutsumaks esile haletsust ja kaastunnet. Loomulikult valitakse meedias sõna võtma ainult sellised selle kogukonna liikmed, kes mõjuvad hästi meeldivalt ja tunduvad toredad ja oskavad hästi põhjendada ja on rikkad ja ilusad. Sellises võrdluses jäävad tavalised, keskmise toimetulekuga inimesed ehk siis "heterod" muidugi selgelt alla.

Kas transseksuaale on viis protsenti? Kui kokku võtta kõik nö kõrvalekalded (transvestiidid, homod jne jne), siis kahtlustan, et neid on ikka rohkem. Vaata, kas või Iha portaali. Seal on kõiksugu uskumatuid veidrusi lausa massides. Ja kindlasti on terve hulk inimesi, kes istuvad kapis ja tunnistaks oma kõrvalekallet ka mitte anonüümselt.

Aga sellega olen nõus, et see ülisuur tähelepanu, mida nad nõuavad, ei ole ok. Samas ei ole ok selliseid endast teistsuguseid inimesi "kividega pilduda" ja raevunult vihata, nagu seda paljud teevad.

Keegi ei pillu neid kividega ega vihka raevunult. See ongi osa nende narratiivist, millega saada tähelepanu ja haletsust. Kui on normaalne inimene, kellega koos töötan samas osakonnas või õpin koolitusel, mis pagana pärast ma peaks teda hakkama kividega pilduma?

Pigem on vihkamisega probleem neid endil. Lapsevanemad, kelle tütred teismeliseks saades äkitselt teatavad, et nüüd nemad tahtvat olla hoopis poisid, sõimavad oma vanemaid "homofoobideks" paljalt selle eest, kui nood ei hakka 12-aastase piiga rindade amputeerimiseks kohe kuulekalt raha koguma. Kõik, kes nende sekti ideedega lennult kaasa ei jookse, saavad kaela sõimuvalingu. Kus see suur sallivus neil endil on?