Arutle Foorum

Kas käite koos väljas, pidutsemas, üksteisel külas?

Mina väldin seda - inimestena mulle mu töökaaslased ei istu, meil pole midagi ühist ja klappi pole. Seetõttu muidugi olen kollektiivis tõrjutud ka, ma olen ka vanem kui teised. Mind eriti see ei morjenda, ma käin tööl tööd tegemas, aga hakkas huvitama, kas see ongi normaalne ja eeldatud, et kogu elu tuleb koos töökaaslatega veeta?

Ei suhtle töökaaslastega väljaspool tööaega.
Suhtlen tööl olles tööasjadest.
Tava juttu pole nagu midagi ajada ka.

Suhtleme paari lähema kolleegiga sõpradena (käime külas, teame üksteise peresid jme) ja ülejäänutega käime vahel koos teatris v mingil muul üritusel, meil on tore kollektiiv ka, keegi liigagaralt asju ei orgunni õnneks.

Nii ja naa. eelmisest töökohast suhtlen paari endise töökaaslasega. Käime vahel üksteise juures kohvil ja vaatame, mis aias õitseb. Praeguses kohas käime vahel koos jalutamas või matkamas. Palju ei viitsi, aga teinekord on päris ore. üldiselt on mul päris toredad töökaaslased, aga ega ma torbikutega ei viitsisk koos töötada ka

See on pigem noorte vallaliste inimeste teema. Kui sellised satuvad kokku ühte kollektiivi. Kui lapsed ja pere, siis lihtsalt ei ole aega enam.

Guest kirjutas: ↑26 Mai 2025 10:32 Kas käite koos väljas, pidutsemas, üksteisel külas?

Mina väldin seda - inimestena mulle mu töökaaslased ei istu, meil pole midagi ühist ja klappi pole. Seetõttu muidugi olen kollektiivis tõrjutud ka, ma olen ka vanem kui teised. Mind eriti see ei morjenda, ma käin tööl tööd tegemas, aga hakkas huvitama, kas see ongi normaalne ja eeldatud, et kogu elu tuleb koos töökaaslatega veeta?

Su kiri tundub kuidagi kibestunud ja provotseeriv, oma väljenditega "kogu elu tuleb koos töökaaslastega veeta" näikse sa tahtvat, et sulle hakataks vastu väitma, et oh ei, ei, ükski normaalne inimene nii küll ei tee.

Sellega on nii, kuidas kuskil, mingit ühtset reeglit siin küll pole. Töötasin kunagi ühes kohas, kus keegi ei teadnud kellestki mitte midagi, suur oli mu üllatus, kui selgus, et mu tütar on sõbrannaks saanud mu kolleegi tütrega - mul polnud aimugi, et ta üldse pereinimene ja ema on.

Praeguses töökollektiivis saame üksteisega hästi läbi ja veedame ka üsna palju aega koos. Ei, kogu elu me muidugi töökaaslastega ei veeda, seda mitte, aga teatris käime koos küll, ja töökoha jõulupeod on muutunud perepidudeks, kuhu kaasad ja lapsedki oodatud.

Väljapool tööaega suhtlen paari töökaaslasega, seda siis messengeris või helistades. Aga lõunapausidel suhtleme palju kõigiga, oleme kursis üksteise peredega, suuremate muredega vist enam-vähem ka. Samuti arutame, kes kus on käinud või mida teinud. Ma ei tahaks sellist töökohta, kus ainult tööd tegemas käiksin, mulle on suhtlus ja teiste toetus olulised.

Vabal ajal suhtlen mõne endise kolleegiga oma vanadest töökohtadest. Olemasolevate kolleegidega saab tavaliselt töö kõrvalt tähtsamad olmeasjad ja juhtumised läbi räägitud. Isegi, kui on tegu toredate inimestega, siis tööpäevale lisaks nendega eriti ei suhtle. Kui on tööandja poolt tiimiüritused või õhtusöögid, siis nendest võtan osa ja need meeldivad.

Külaline kirjutas: ↑26 Mai 2025 10:32Seetõttu muidugi olen kollektiivis tõrjutud ka

Minu meelest on vahe sees, kas sa lihtsalt oled teistest vanem ja väljaspool tööaega ei suhtle või oledki reaalselt tõrjutud, st et tahaksid küll, aga kampa ei võeta.
Ma ise olen ka töö juures teistest vanem - mina ligi 60, teised vanuses 25-30. Ei ütleks, et olen tõrjutud - õhtuti baarides ma töökaaslastega ei käi ja sageli lõunal koos teistega samuti mitte, aga asutuse pidudel jm üritustel ikka osalen ja ajame töökaaslastega mõnikord ja muud juttu peale tööasjade.