Arutle Foorum

Või on põhjuseks sõprus, harjumine, raha, seks, lapsed, kohustused, või mis teid üldse koos hoiab? Kes vastab, et armastusest, mida selle all mõtlete?

Ikka tunnete pärast. Tema puhul teadsin kohe, et see on minu tulevane abikaasa ja laste isa. Üheski teises suhtes sellist tunnet ei olnud ning olin pikalt veendunud, et ma ei tahagi kunagi lapsi. Hiljem sain muidugi aru, et ma ei näinudki tulevikku nende inimestega, ma ei kuulanud lihtsalt oma sisetunnet.

Minu kaaslane on justkui osa minust, eemal olles oleks nagu tükk küljest ära võetud, lihtsalt selline poolik on olla. Olen juba algusest peale tajunud temaga koos veedetud aega ka teisiti, nagu oleks teineteist juba eelnevalt terve elu teadnud. See kogemus pole võrreldav ühegi teise suhtega, mis mul olnud on.

Miskipärast tulid meelde H. Runneli luuleread: "sest õiget ei tuntagi ära, vaid valet ei visata käest". Mina olen ilma kahtlusteta leidnud selle õige ja kaaslase kogu eluks.

Elame koos üle 25 aasta. Teisel minu vastu vähemalt algul armastust tema sõnul oli. Ma ise huvitatud polnud. Hakkas külas käima ja jäi. Ma mõtlesin, et olgu kuni leian kedagi kes mulle meeldiks ja vastupidi, aga nii pole juhtunud.
Vahepeal tulid lapsed ka. Edasi tavaline argipäev ja aeg on märkamatult edasi läinud.

Guest kirjutas: ↑19 Mai 2025 20:38 Elame koos üle 25 aasta. Teisel minu vastu vähemalt algul armastust tema sõnul oli. Ma ise huvitatud polnud. Hakkas külas käima ja jäi. Ma mõtlesin, et olgu kuni leian kedagi kes mulle meeldiks ja vastupidi, aga nii pole juhtunud.
Vahepeal tulid lapsed ka. Edasi tavaline argipäev ja aeg on märkamatult edasi läinud.

Päris õudsed on sellised inimesed.

Külaline kirjutas: ↑19 Mai 2025 20:38 Elame koos üle 25 aasta. Teisel minu vastu vähemalt algul armastust tema sõnul oli. Ma ise huvitatud polnud. Hakkas külas käima ja jäi. Ma mõtlesin, et olgu kuni leian kedagi kes mulle meeldiks ja vastupidi, aga nii pole juhtunud.
Vahepeal tulid lapsed ka. Edasi tavaline argipäev ja aeg on märkamatult edasi läinud.

Ma imestan, et te pole selle aja jooksul üksteist veel ära söönud.

Esimesed 10 aastat armastusest, järgmised 10 kohustusest (lapsed), nüüdne kolmas 10 läheb harjumusest, aga pole ebameeldiv harjumus. Sobime ja üldse ei nurise.

Guest kirjutas: ↑19 Mai 2025 21:12 Esimesed 10 aastat armastusest, järgmised 10 kohustusest (lapsed), nüüdne kolmas 10 läheb harjumusest, aga pole ebameeldiv harjumus. Sobime ja üldse ei nurise.

Täiendan veel - kuigi ma olen hakanud mõtlema, et tegelikult see viimane ehk ongi õige armastus - kui sind ei hoia teisega koos ei kehakeemiline kirg ega võetud kohustused, vaid lihtsalt tahad olla.

Guest kirjutas: ↑19 Mai 2025 20:44

Guest kirjutas: ↑19 Mai 2025 20:38 Elame koos üle 25 aasta. Teisel minu vastu vähemalt algul armastust tema sõnul oli. Ma ise huvitatud polnud. Hakkas külas käima ja jäi. Ma mõtlesin, et olgu kuni leian kedagi kes mulle meeldiks ja vastupidi, aga nii pole juhtunud.
Vahepeal tulid lapsed ka. Edasi tavaline argipäev ja aeg on märkamatult edasi läinud.

Päris õudsed on sellised inimesed.

Tahtsin just sama öelda!

Tegelikult nii õudne, et inimene ei ole kedagi armastanud. Ja oma laste isa (või ema) ei ole kunagi armastanud ega seda talle öelnud.

Külaline kirjutas: ↑01 Jaan 1970 04:32 Ma imestan, et te pole selle aja jooksul üksteist veel ära söönud.

Selle vastu aitab võimalikult vähe omavahel rääkida.

Külaline kirjutas: ↑19 Mai 2025 22:13

Guest kirjutas: ↑19 Mai 2025 20:44
Päris õudsed on sellised inimesed.

Tahtsin just sama öelda!

Tegelikult nii õudne, et inimene ei ole kedagi armastanud. Ja oma laste isa (või ema) ei ole kunagi armastanud ega seda talle öelnud.

Nii on jah läinud. Aga ei tea tahta mida pole kogenud.
Ilmsel neil on õudne seda teada kes on armstust tundnud.

Guest kirjutas: ↑19 Mai 2025 23:03

Külaline kirjutas: ↑01 Jaan 1970 04:32 Ma imestan, et te pole selle aja jooksul üksteist veel ära söönud.

Selle vastu aitab võimalikult vähe omavahel rääkida.

Külaline kirjutas: ↑19 Mai 2025 22:13

Guest kirjutas: ↑19 Mai 2025 20:44
Päris õudsed on sellised inimesed.

Tahtsin just sama öelda!

Tegelikult nii õudne, et inimene ei ole kedagi armastanud. Ja oma laste isa (või ema) ei ole kunagi armastanud ega seda talle öelnud.

Nii on jah läinud. Aga ei tea tahta mida pole kogenud.
Ilmsel neil on õudne seda teada kes on armstust tundnud.

Sinust on mul täiesti savi, see on sinu valik, et oled leppinud mingi suvalise inimesega ja oled olnud nii passiivne, et lihtsalt oled terve elu vegeteerinud. Kogu aeg mõtled, et äkki tuleb kuskilt uus armastus, aga ise selleks mitte midagi ei tee. Aga mul on väga kahju sinu kaaslasest, kes kõike seda ei tea. Kui ta oleks teadnud, poleks ta oma elu raisanud inimese peale, kes temast ei hooli. Ma ei elaks sellise vegeteerijaga päevagi koos, kes nii mõtleb, lapsi sellisega mingil juhul ei saaks, enne oleks üksi.

Ma mõtlen, et ehk ei peaks siin halvustama neid, kes väidavad, et mingeid suuri liblikaid kõhus pole, aga elavad rahumeelselt koos ja kõik toimib neil. See oskus on tänapäeval hakanud murenema, ilmselt on üheks põhjuseks filmidest ja raamatutest ja igasugu suhteblogidest massiliselt pealetungivad ebareaalsed ootused suhte osas. Seal ju ainult üks tohutu tunnetetorm kogu aeg käimas ja kui seda pole, siis on ka kiire lahkuminek.

Olen oma abikaasaga 30 aastat koos ja armastus seni vägagi olemas. Eks vahel ole päevad kiired, ei jõua iga päev tund aega teineteisega jutustada või jalutada nagu varem. Aga koos on lihtsalt hea olla. On hea tunne, kui tead, et sul on seljatagune, saad kellegi peale loota - see on sada korda olulisem kui suur tundlemine ja lillesülemid.

Külaline kirjutas: ↑20 Mai 2025 07:06 …see on sinu valik, et oled leppinud mingi suvalise inimesega ja oled olnud nii passiivne, et lihtsalt oled terve elu vegeteerinud. Kogu aeg mõtled, et äkki tuleb kuskilt uus armastus, aga ise selleks mitte midagi ei tee.

Seda saab rääkida see kes on armastanud ja teab neid tundeid.
Ma olen kuulnud lauset, uus ja hullem.

Jälle see hädine mees kaaperdab armastuseteema oma halinaga.

Loomulikult oleme suhtes armastusest, ma pole kunagi nii hullusti armunud olnud, laksuga ja korrapealt. Lapsi ei saakski mingi käibkah inimesega. Ja muidugi pole seda armumist enam 19a hiljem, aga hea on meenutada ja selle asemel on midagi rahulikumat ja kindlamat, mis natuke nagu ahju järelsoojus alguse 250-kraadisest kuumusest. Ahi/süda päris külmaks pole kindlasti jäänud.

Ja teemaalgataja ise? Ebaviisakas on küsida ja ise mitte vastata.

Külaline kirjutas: ↑19 Mai 2025 20:44

Guest kirjutas: ↑19 Mai 2025 20:38 Elame koos üle 25 aasta. Teisel minu vastu vähemalt algul armastust tema sõnul oli. Ma ise huvitatud polnud. Hakkas külas käima ja jäi. Ma mõtlesin, et olgu kuni leian kedagi kes mulle meeldiks ja vastupidi, aga nii pole juhtunud.
Vahepeal tulid lapsed ka. Edasi tavaline argipäev ja aeg on märkamatult edasi läinud.

Päris õudsed on sellised inimesed.

Ei ole õudsed. Vastupidi. Inimene ütles ausalt ära, kuidas on, mitte ei hakanud roosat jama ajama, et 25a õnnelikku kooselu, hullusti armunud, kirglik seks, jne. Õigesti tegi. On vähemalt oma inimene kõrval. Mis siis on, kas inimene peabki üksikuks jääma, kui kedagi meeldivat ei kohta?? Ikka vaatad seda, mis saadaval, ehk et kaalud omi võimalusi. Ikka peab realist olema.

Ei ole õudsed. Vastupidi. Inimene ütles ausalt ära, kuidas on, mitte ei hakanud roosat jama ajama, et 25a õnnelikku kooselu, hullusti armunud, kirglik seks, jne. Õigesti tegi. On vähemalt oma inimene kõrval. Mis siis on, kas inimene peabki üksikuks jääma, kui kedagi meeldivat ei kohta?? Ikka vaatad seda, mis saadaval, ehk et kaalud omi võimalusi. Ikka peab realist olema.

On küll õudsed inimesed. Hinnakugi seda, mis tal on, aga tema vahib vaikselt kõrvalt ja ootab, et keegi tuleb ja talle selga kargab. Halab nagu mingi märter, et noh, mulle ta pole meeldinud, aga ise tuli siia ja eks ta siis jäi. No siis tulid lapsed ka juba. Kus tema siis oli, kui see kõik juhtus? Ise käitub nagu mingi suss, et temale pole meeldinud, tema pole tahtnud, tundke kõik kaasa ja tulge mind päästma selle lohe käest, lohistage ise kodust minema mind. Ta ei hinda ju seda oma inimest kõrval absoluutselt.

Külaline kirjutas: ↑20 Mai 2025 07:06 Aga mul on väga kahju sinu kaaslasest, kes kõike seda ei tea. Kui ta oleks teadnud, poleks ta oma elu raisanud inimese peale, kes temast ei hooli.

No kui ma pole midagi öelnud, siis kuidas ta ei tea, st teab.
Ma algul ütlesingi ära. Aga ta oli nii nimetatud tegude inimene ja ikka tuli ja jäi.

Ma ei saa aru, mida siin teemas üldse halvustada on. Armastus avaldubki erinevalt ja ka ootused suhtele on erinevad. Kõik ei leia seda päris ideaalselt, aga kui kooselu sobib, siis on nii ka täiesti okei elada. Ka harjumusest või vastastikusest abist võib koos olla, kui osapooled on rahul. Pole vaja siin teisi kritiseerida, inimesed on isesugused ja lepivad ka eludega, mis ei pruugi teistele meelt mööda olla.

Minu jaoks jääb ka mõni suhe arusaamatuks, eriti kui seal on kannatus (nt vaimselt vägivaldne partner), aga mida mina siis tegema peaks? Ega teist inimest lahutust sisse andma ei sunni, kui ta on valinud omale kannatuste tee, nii kahju, kui sellest inimesest ka ei oleks.

Külaline kirjutas: ↑20 Mai 2025 08:54

Külaline kirjutas: ↑20 Mai 2025 07:06 Aga mul on väga kahju sinu kaaslasest, kes kõike seda ei tea. Kui ta oleks teadnud, poleks ta oma elu raisanud inimese peale, kes temast ei hooli.

No kui ma pole midagi öelnud, siis kuidas ta ei tea, st teab.
Ma algul ütlesingi ära. Aga ta oli nii nimetatud tegude inimene ja ikka tuli ja jäi.

Ja õieti tegi. Tuli ja jäi ja saigi endale naise, muidu oleks ka ilma istunud, nagu sinagi. Kas see oleks siis olnud parem? Ei oleks olnud parem. Nüüd ikka oma inimene kõrval.

Guest kirjutas: ↑20 Mai 2025 09:11 Ma ei saa aru, mida siin teemas üldse halvustada on. Armastus avaldubki erinevalt ja ka ootused suhtele on erinevad. Kõik ei leia seda päris ideaalselt, aga kui kooselu sobib, siis on nii ka täiesti okei elada. Ka harjumusest või vastastikusest abist võib koos olla, kui osapooled on rahul. Pole vaja siin teisi kritiseerida, inimesed on isesugused ja lepivad ka eludega, mis ei pruugi teistele meelt mööda olla.

Minu jaoks jääb ka mõni suhe arusaamatuks, eriti kui seal on kannatus (nt vaimselt vägivaldne partner), aga mida mina siis tegema peaks? Ega teist inimest lahutust sisse andma ei sunni, kui ta on valinud omale kannatuste tee, nii kahju, kui sellest inimesest ka ei oleks.

Seda enam, kui mingit kannatust polegi, inimene elab oma kaasaga aastakümneid rahumeelselt ja kenasti koos. Saavad omavahel läbi, kõik toimib... Mida on kõrvalseisjatel seal hädaldada?

Guest kirjutas: ↑20 Mai 2025 09:14

Guest kirjutas: ↑20 Mai 2025 09:11 Ma ei saa aru, mida siin teemas üldse halvustada on. Armastus avaldubki erinevalt ja ka ootused suhtele on erinevad. Kõik ei leia seda päris ideaalselt, aga kui kooselu sobib, siis on nii ka täiesti okei elada. Ka harjumusest või vastastikusest abist võib koos olla, kui osapooled on rahul. Pole vaja siin teisi kritiseerida, inimesed on isesugused ja lepivad ka eludega, mis ei pruugi teistele meelt mööda olla.

Minu jaoks jääb ka mõni suhe arusaamatuks, eriti kui seal on kannatus (nt vaimselt vägivaldne partner), aga mida mina siis tegema peaks? Ega teist inimest lahutust sisse andma ei sunni, kui ta on valinud omale kannatuste tee, nii kahju, kui sellest inimesest ka ei oleks.

Seda enam, kui mingit kannatust polegi, inimene elab oma kaasaga aastakümneid rahumeelselt ja kenasti koos. Saavad omavahel läbi, kõik toimib... Mida on kõrvalseisjatel seal hädaldada?

Just, siin pole keegi isegi väljendanud, et nad kannataks, nii et veel vähem on põhjust midagi arvata või kobiseda. See minu näide põikas natuke kõrvale, aga mõte oli selles, et isegi kui mõni suhe tundub sinu jaoks väga vale, siis sinu kui kõrvaltvaataja hinnangut sellele pole endiselt keegi küsinud.