Arutle Foorum

No näiteks, et küll ma olen ilus, tubli, tark, osav jne. Või sellist asja üldse ei esine, enesekiitus pidi haisema, nagu eesti keeles juba selline ammune ütlus on olemas. Kuidas teil enesega läbisaamine on. Ja kas see enesekiitus ikka haiseb, vbl on hoopis terveks enesehinnanguks vajalik. Mina tunnustan end küll, aga võiks rohkemgi, paistab, et ikkagi kuidagi tagasihoidlikult käib see asi.

Tolmukübe kirjutas: ↑12 Apr 2025 10:05Mina tunnustan end küll, aga võiks rohkemgi, paistab, et ikkagi kuidagi tagasihoidlikult käib see asi.

Räägi täpsemalt, nii põnev.

Olen iseenda ja oma eluga rahul. Tunnustust ei vaja ei seest- ega väljastpoolt.

Tolmukübe kirjutas: ↑12 Apr 2025 10:05 No näiteks, et küll ma olen ilus, tubli, tark, osav jne.

Mina arvan küll, et Sa oled ilus, tubli, tark ja osav ka. Päriselt ka.

Külaline kirjutas: ↑12 Apr 2025 11:13

Tolmukübe kirjutas: ↑12 Apr 2025 10:05 No näiteks, et küll ma olen ilus, tubli, tark, osav jne.

Mina arvan küll, et Sa oled ilus, tubli, tark ja osav ka. Päriselt ka.

Tänud soojade sõnade eest! Osavuse kohta ei oska kommenteerida, aga ülejäänud on olemas küll.

Ma ei ole nii lapsik.

Ennast kiitmast ma ei väsi
Pesen ise oma käsi
Ja ka vahel jalgu
Siis kui allapoole kaldun

Mind õpetati küll lapsena, et enesekiitus on selline asi- kes koerasaba ikka kergitab. Et nagu kui hakkasid end kiitma, siis kohe tõmmati selle lausega see soov maha.
Ja nagu väga raske on praegu nt töövestlusel end kiita. Pole nagu viisakas või kuidagi eneseupitusena tundub.
Kas mulle tundub või oligi nii, et enda kiitmine oli sobimatu põlvkond tagasi.

Ei tohtinud jah ennast kiita.

Külaline kirjutas: ↑12 Apr 2025 14:12 Mind õpetati küll lapsena, et enesekiitus on selline asi- kes koerasaba ikka kergitab. Et nagu kui hakkasid end kiitma, siis kohe tõmmati selle lausega see soov maha.
Ja nagu väga raske on praegu nt töövestlusel end kiita. Pole nagu viisakas või kuidagi eneseupitusena tundub.
Kas mulle tundub või oligi nii, et enda kiitmine oli sobimatu põlvkond tagasi.

Kas see sobimatu siis sõltus ajastust, või ühiskonnast? Näiteks töövestlusel ju oleks hea ausalt(!) oma plussid ritta seada. Just nimelt ausalt räägid nii, kuidas on, mitte mingi alusetu hooplemine.

Külaline kirjutas: ↑12 Apr 2025 13:42Ma ei ole nii lapsik.

Kus ta siis lapsik on. Enese tunnustamine oma heade omaduste eest, kordaminekute eest ja ka ebaõnnestumiste eest (ei ole hullu, küll teinekord läheb paremini) annab soovitatava enesehinnangu. Kes see muu koera saba tõstab, kui mitte koer ise. Ikka ise. Endasse tuleb ka austusega ja hoolivusega suhtuda, mitte ainult oodata, millal sind väljaspoolt keegi inimene armastama hakkab. Ja nii võibki sinust saada sinu parim sõber. Mis on jällegi ainult soovitatav.

Ei ole kombeks end tunnustada ja teiste tunnustusest ka otseselt ei hooli. Puudub lihtsalt kiitusevajadus, teen sellest olenemata oma asjad niikuinii alati võimalikult hästi ära, sest ma olen perfektsionist.

See enese kiitus ja tunnustus on kõige õigem asi. Aga ainult nii et ise kuuled. Kui teistele enda tegusid kiidad...no see ei kõla hästi, neile see millegipärast ei meeldi. Miks küll?

See mõttetu enese analüüsimise komme tuli koos vabadusega. Mina nõukaaegsena võtan endiselt rahulikult, läks hästi-normaalne; läks sitasti-mis sitasti, see uuesti.

Ma ennast küll kiidan teiste ees.
Endale ütlen ka. Ma saan paljude asjadega ise hakkama.

Ei, sest polegi ilmselt ükski omadus keskmisest inimesest parem, seepärast ka töövestlustel pole olnud midagi välja tuua.

Ei, iseennast kellelegi sõnades küll ei kiida, see on imelik. Enesekiitus haiseb ja tavaliselt kõike suuremad kiitlejad on kõige mõttetumad tüübid. Tegusid vaatan, mitte latramist.

Nüüd on psühholoogia arenenud ja jõudnud teadmisse, et et ennast tuleb kiita. Ütledki peegli ees endale et oled ilus, tark ja tubli.
Aga. Tubli olemisega on tänapäeval küll palju segadust tekkinud. See lausa põhjustavat halba lastele. Ise vast ikka aru saad, mille eest end tubliks nimetad .
Teine asi on mingi manifesteerimine. See on vist midagi sellist, mida kinnitad endale ja lõpuks see nii lähebki. Eestlasena aga me kardame hoopis ärasõnumist. Tunned uhkust ja rõõmu et asjad on hästi, aga välja öelda ei julge, sest nii võib ära sõnuda. Seda olen ise küll kogenud.

Kiita ennast ju võib, hoopis suurem probleem on ennast selle kiitmise juures uskuma ka jääda.

Enesekiitmine ja endale millegi sisendamine on minu jaoks erinevad asjad ning täidavad ka erinevat eesmärki.
Kui sa ütled endale peegli ees enne tähtsat koosolekut vm, et ma saan hakkama, ma olen tark, osav ja võimekas, siis see ei ole enese kiitmine. Ennast kiidan küll aga mingite suurte saavutatud eesmärkide puhul, mille jaoks olen vaeva näinud ning mis on korda läinud, mitte kõva häälega ja avalikult aga enda sees vaikselt küll.