Palju teil asju on?
Postitatud: 09 Veebr 2025 14:02
Mul on elu jooksul ikka üht-teist kogunenud, aga usun, et mõõdukuse piires. Üldiselt mulle meeldib, kui on vähe asju, pole üldse asjade huviline.
Meil sama mure. Liiga palju asju. Esimese 15 aasta jooksul kolis me pere mitmeid kordi, kõigest üleliigsest saime lahti. Nüüd elame oma majas juba 20 aastat, ruumi on palju, midagi pole otseselt vaja ära visata.Külaline kirjutas: ↑11 Veebr 2025 22:09Üks hea motivaator on üleliigsest vabandeda on kolimine või vähe hoiustamisruumi
Pigem Tolmurulli tehtud teemad, kui see k*kaloopija, kes igas teemas teisi sõimab.Külaline kirjutas: ↑09 Veebr 2025 17:26 Hea küsimus. Mul on vähe asju. Aga kaasal on nii, et ei mahu ära. Kuskil istuda ja astuda pole.
Väga armas postitus. Rõõm kuulda, kuidas inimesed oma suguvõsa ajalugu väärtustavad.Külaline kirjutas: ↑12 Veebr 2025 11:35 Minu kodus on palju asju. Kusjuures ma ise ei ostagi üldse palju, väga harva kui mingeid vidinaid koju soetan.
Põhjus selles, et elame suguvõsa majas ja pole kolinud. Olen siin sündinud, samuti ka mu ema. Arusaadavalt on asju pikapeale sedasi kogunenud. Olen märganud, et kõige rohkem visatakse ikka ära kolimiste ajal - siis ikka vaadatakse esemele otsa, et kas mul "on vaja" seda või mitte. Tihti lihtsalt ei viitsita suuri kastitäisi kaasa vedada, lihtsam lennutada terved asjad prügikasti.
Mulle tõtt-öelda meeldib olla nende asjade keskel, millel on olemas perekonna ajalugu. Ilmselgelt ei säilita keegi vanaisa vanu aluspükse, kuid vanad ilusad serviisid on alles. Samuti on sahtlis alles vanaema koolilõputunnistus aastast 1927 ja mõned tsaariaegsed rahad. On alles minu ema salmik aastast 1954, viiekümneaastased vaasid ja elutoamööbel ja üht-teist veel. Ma ei taha neid minema visata. Kui mu abikaasa meile elama kolis, siis tõi ta oma lapsepõlvekodust samuti asju kaasa ja neilegi tuli siin kodu leida. Need asjad on abikaasa jaoks olulised ja ma ei viska neid minema ega anna ära. Kui peaksime kunagi kolima mingil põhjusel, eks siis ilmselt tule suurem äraviskamine teha, kuid praegu püüame neile mälestustega seotud esemetele oma nurgakese leida.
Mõte on armas aga oleme ausad- lõppude lõpuks jõuavad need asjad nagunii prügimäele seega väärtust võiks leida siiski muus, kui materiaalsetes asjades.Külaline kirjutas: ↑12 Veebr 2025 14:11Väga armas postitus. Rõõm kuulda, kuidas inimesed oma suguvõsa ajalugu väärtustavad.Külaline kirjutas: ↑12 Veebr 2025 11:35 Minu kodus on palju asju. Kusjuures ma ise ei ostagi üldse palju, väga harva kui mingeid vidinaid koju soetan.
Põhjus selles, et elame suguvõsa majas ja pole kolinud. Olen siin sündinud, samuti ka mu ema. Arusaadavalt on asju pikapeale sedasi kogunenud. Olen märganud, et kõige rohkem visatakse ikka ära kolimiste ajal - siis ikka vaadatakse esemele otsa, et kas mul "on vaja" seda või mitte. Tihti lihtsalt ei viitsita suuri kastitäisi kaasa vedada, lihtsam lennutada terved asjad prügikasti.
Mulle tõtt-öelda meeldib olla nende asjade keskel, millel on olemas perekonna ajalugu. Ilmselgelt ei säilita keegi vanaisa vanu aluspükse, kuid vanad ilusad serviisid on alles. Samuti on sahtlis alles vanaema koolilõputunnistus aastast 1927 ja mõned tsaariaegsed rahad. On alles minu ema salmik aastast 1954, viiekümneaastased vaasid ja elutoamööbel ja üht-teist veel. Ma ei taha neid minema visata. Kui mu abikaasa meile elama kolis, siis tõi ta oma lapsepõlvekodust samuti asju kaasa ja neilegi tuli siin kodu leida. Need asjad on abikaasa jaoks olulised ja ma ei viska neid minema ega anna ära. Kui peaksime kunagi kolima mingil põhjusel, eks siis ilmselt tule suurem äraviskamine teha, kuid praegu püüame neile mälestustega seotud esemetele oma nurgakese leida.
Aga ega siis üks ei välista teist. Hingega asjad on toredad. Kõik asjad jõuavad prügimäele ja kõik inimesed surevad lõpuks ära, see ei takista neil kuidagi elu nautimast.Külaline kirjutas: ↑12 Veebr 2025 14:50Mõte on armas aga oleme ausad- lõppude lõpuks jõuavad need asjad nagunii prügimäele seega väärtust võiks leida siiski muus, kui materiaalsetes asjades.Külaline kirjutas: ↑12 Veebr 2025 14:11Väga armas postitus. Rõõm kuulda, kuidas inimesed oma suguvõsa ajalugu väärtustavad.Külaline kirjutas: ↑12 Veebr 2025 11:35 Minu kodus on palju asju. Kusjuures ma ise ei ostagi üldse palju, väga harva kui mingeid vidinaid koju soetan.
Põhjus selles, et elame suguvõsa majas ja pole kolinud. Olen siin sündinud, samuti ka mu ema. Arusaadavalt on asju pikapeale sedasi kogunenud. Olen märganud, et kõige rohkem visatakse ikka ära kolimiste ajal - siis ikka vaadatakse esemele otsa, et kas mul "on vaja" seda või mitte. Tihti lihtsalt ei viitsita suuri kastitäisi kaasa vedada, lihtsam lennutada terved asjad prügikasti.
Mulle tõtt-öelda meeldib olla nende asjade keskel, millel on olemas perekonna ajalugu. Ilmselgelt ei säilita keegi vanaisa vanu aluspükse, kuid vanad ilusad serviisid on alles. Samuti on sahtlis alles vanaema koolilõputunnistus aastast 1927 ja mõned tsaariaegsed rahad. On alles minu ema salmik aastast 1954, viiekümneaastased vaasid ja elutoamööbel ja üht-teist veel. Ma ei taha neid minema visata. Kui mu abikaasa meile elama kolis, siis tõi ta oma lapsepõlvekodust samuti asju kaasa ja neilegi tuli siin kodu leida. Need asjad on abikaasa jaoks olulised ja ma ei viska neid minema ega anna ära. Kui peaksime kunagi kolima mingil põhjusel, eks siis ilmselt tule suurem äraviskamine teha, kuid praegu püüame neile mälestustega seotud esemetele oma nurgakese leida.
Mina jälle ei lugenud kuskilt välja, et too postitaja suvalist vana prügi alles hoiaks. Ikka asju, millel on emotsionaalne, ajalooline ja ka praktiline väärtus. Ta ju mainis muuseas vana mööblit ja lillevaase. Ma ei näe mõtet visata korralik ja kasutuskõlblik asi minema, et siis sama asi poest asemele tuua.Külaline kirjutas: ↑12 Veebr 2025 14:50Mõte on armas aga oleme ausad- lõppude lõpuks jõuavad need asjad nagunii prügimäele seega väärtust võiks leida siiski muus, kui materiaalsetes asjades.
Sellised sentimentaalse väärtusega asjad ikka üldiselt hoitakse alles. Ja selles pole midagi halba. Või siis pärandatakse edasi. Mul on ka vanemate nooruspõlve ja pulmafotod alles. Ema kooli tunnistused. Ema salmik ja vana käsitsikirjutatud retseptiraamat. Nende jaoks leian küll vajaliku ruumi kapinurgas.Külaline kirjutas: ↑12 Veebr 2025 15:27Aga ega siis üks ei välista teist. Hingega asjad on toredad. Kõik asjad jõuavad prügimäele ja kõik inimesed surevad lõpuks ära, see ei takista neil kuidagi elu nautimast.Külaline kirjutas: ↑12 Veebr 2025 14:50Mõte on armas aga oleme ausad- lõppude lõpuks jõuavad need asjad nagunii prügimäele seega väärtust võiks leida siiski muus, kui materiaalsetes asjades.Külaline kirjutas: ↑12 Veebr 2025 14:11
Väga armas postitus. Rõõm kuulda, kuidas inimesed oma suguvõsa ajalugu väärtustavad.