Arutle Foorum

Kui loom on hea sõber, kas leiate, et ta on kuidagi nö. vähem väärtuslikum, kui inimesest sõber? Või võtate neid nagu võrdseid? Mul oli kunagi kass, väga suur sõber ja ülisuurepärane elukas, ma kohtlesin teda nagu inimest. Teen siin ka reklaami - tegemist oli Maine Coon tõuga. Ega mul ei olegi teiste tõugudega tegemist olnud, vbl sattus lihtsalt hea iseloomuga, aga vbl ongi Maine Coon selline suurepärane eluvorm.. Küsimuse juurde tagasi pöördudes, ma ei leia, et mu kass inimsõbrast kehvem oleks. Tal on ka hing sees, samasugune, nagu inimesel.

Algab igihaljas vaidlus selle üle, kas loomal saab olla emotsionaalset seotust inimesega. Mina ei usu, et saab. Et neil omavahel paarisuhtes (a la luiged) tekib mingi instintiivne kontakt, seda ma usun. Aga et inimesega ... ma arvan, et inimene mõtleb selle lihtsalt välja ja mõni loom sobib selleks paremini kui teine. Sõbrana võib aga loomasse loomulikult suhtuda, sama võrdselt kui inimsõbrasse. Mis võib, peab suhtuma.

Mina isiklikult looma inimesega ei võrdleks, aga mõistan siiski suurepäraselt neid, kes arvavad vastupidi. Mul on mitu kassimammadest sõbrannat ja nende jaoks on nende kass kindlasti inimesega võrdsel positsioonil. Oma kallis loom on kindlasti suur sõber ja lohutaja, aga looma "võimekus" on siiski piiratud.

Hea inimesest sõber on muidugi suur asi, aga sellist on keeruline leida. Siis on lemmikloom igal juhul parem variant, kui mitte midagi. Eriti koer, kes on alati valmis sinuga välja minema ja su juttu kuulama. Katsu sa selline sõber leida.

Tolmukübe kirjutas: ↑20 Jaan 2025 16:16Küsimuse juurde tagasi pöördudes, ma ei leia, et mu kass inimsõbrast kehvem oleks.

Nii ja naa. Meessõbraga saab näiteks teha seda naiste ja meeste vahelist asja, mida kassiga teha ei saa. Seega vastus pealkirjas olevale küsimusele- ei ole päris võrreldavad omavahel.

Loom on loom- ma vahel mõtlen täitsa huviga, et mis mu koer oma elust, minust ja muudest pereliikmetest mõtleb, kui ta minuga/perega koos on ja üksteist nunnutame. On viga täiesti looma humaniseerida ja kohelda-arvata temast kui karvasest neljajalgsest "inimesest"- koeratreenerid jne rõhutavad, et koer ei mõtle nii nagu inimene ja teda nt tuleb treenida teistsuguse loogika järgi, niiet tema asjast aru saab (põhiliselt "tee nii"-> saad preemia (sööki või kiitust).

Iga hulkuv kassiroju või peni on rohkem väärt kui raskesti haige inimlaps. See kumab siinsete kasutajate puhul iga hetk välja.

Külaline kirjutas: ↑21 Jaan 2025 12:19 Iga hulkuv kassiroju või peni on rohkem väärt kui raskesti haige inimlaps. See kumab siinsete kasutajate puhul iga hetk välja.

Ja mida sina nende raskesti haigete inimlaste heaks oled teinud peale foorumi igas teemas sajatamise?

Külaline kirjutas: ↑21 Jaan 2025 13:35

Külaline kirjutas: ↑21 Jaan 2025 12:19 Iga hulkuv kassiroju või peni on rohkem väärt kui raskesti haige inimlaps. See kumab siinsete kasutajate puhul iga hetk välja.

Ja mida sina nende raskesti haigete inimlaste heaks oled teinud peale foorumi igas teemas sajatamise?

Sa niikuinii ei usu. Kibestunud inimesed arvavad, et kõik on samasugused nagu nad ise.

Külaline kirjutas: ↑21 Jaan 2025 13:37 Sa niikuinii ei usu. Kibestunud inimesed arvavad, et kõik on samasugused nagu nad ise.

Ainus, kes siin kibestumisest pakatab, oled sina ise.

Imelik küsimus. Sõber saab siiski olla sinuga võrdne, seega inimene. Minu parim sõber on mu abikaasa (me ei ole noored). Koos on igasuguseid aegu nähtud. Tegelikult on häid (inim)sõpru veel.
Meil on ka lemmikloom, keda armastame, kuid loom jääb ikka loomaks. Lisaks on kasside-koerte eluiga oluliselt lühem.

Mul on eluaeg lemmikloomad kodus olnud ja nii mõnessegi neist olen olnud kohe väga kiindunud.

Küsimusele vastates: ma ei tahaks anda lihtsat jah/ei vastust niisuguses asjas. Minu seisukoht on, et pereliikmed on ikka armastatud ja olulised, igaüks omal moel. Sama, nagu ma ei tahaks kuidagi hakata võrdlema näiteks armastust oma mehe ja oma lapse vastu. Armastan neid mõlemat, lihtsalt erinevalt. Samas, kui peaks tekkima mingi vastik ekstreemsituatsioon, kus tuleb valida, kas teha elupäästev operatsioon oma lapsele või oma kassile ja mõlemale ei saa nt rahapuudusel, siis valiksin lapse. Sest see situatsioon ei ole enam pelgalt tunnetega seotud, vaid siin on mängus ka muud, märksa asisemad asjaolud. Kassi eluiga on võrreldes inimese omaga lühike, u 15 aastat, hoiad ja armastad teda küll, ja siis ta lihtsalt sureb nagunii ära ja ongi kõik, nii kurb kui see ka pole. Siis võtad tavaliselt uue kassi ja ring algab otsast peale.

Laps aga kasvab suureks, loob oma pere, toob majja lapselapsed, abistab sind ehk vanaduspõlves või vähemalt tuleb külla ja ajab juttu ja lõpuks saad talle pärandada kah, lootes et ta sinu elutööks olnud aeda samuti korras hoiab. Kassile sa aeda pärandada ei saa. Kass ei too sulle lapselapsi hoida ega käi sind vanadekodus vaatamas. Ses mõttes armastus lemmiku vastu on perspektiivitu, nii kurvalt kui see ka ei kõla. Lihtsalt võtadki siis seisukoha, et armastad kassi ja hoolitsed tema eest, kuniks teda on, aga päriselt oma elu jagad võimalusel inimestest lähedastega (kui neid on).

Lemmikloom on natuke nagu segu- hea sõber (isegi parim, kes on sinu jaoks alati olemas ja valmis sulle tähelepanu osutama) ja lapse moodi ka, sest ta vajab "vanemlikku" hoolitsust- süüa, pesta, pissile, ravida jnejne, millega ta ise hakkama ei saa ja kui laps kasvab suureks, siis tema jääb hoolealuseks eluksajaks. Kuna mu oma lapsed suured ja lapselaspi veel pole, siis mulle sobib, et on "karvane tita" ikka kodus, kellega tegelda

Loom ei ole ega suudagi olla võrdväärne inimesest sõbraga. Jah, ta pakub lähedust ja rõõmu ja armastab sind nagu tema oskab ja kui inimesi ümber ei ole, kõlbab see ka elusse rõõmu toomiseks (või lisamiseks). Aga päriselt loom ei suuda täita omaniku suhtlemis- ja lähedusvajadust, mida saab teiste inimestega suheldes.