Minu lemmikloom suri, palun abi

[Külaline]

Kui nõme sõnavõtt.

Pole nõme vaid otsekohene. Nii ju tegelikult ongi. Kas vaidled vastu, et koer elab kauem kui keskmiselt 10-15 aastat?

Mina ka ei saa aru, mis ta siis valesti ütles. Kõik on ju õige- lemmiklooma eluiga on kordades lühem, kui inimese oma ja oleks kummaline seda endale mitte teadvustada.

[Külaline]

Kõik on ju õige- lemmiklooma eluiga on kordades lühem, kui inimese oma ja oleks kummaline seda endale mitte teadvustada.

Loomulikult teab seda iga inimene iga lemmiklooma võttes. Kõigil liikidel ju erinev eluiga.
Aga kui su koer, kes on vägagi pereliige olnud 6 aastat ja sureb täiesti ootamatult, siis oled ikka täiesti jahmunud ja šokis. Ja üliõnnetu.
Ja midagi pole teha - kui oled mõnega koos elanud 15+ aastat, siis on kurbus eriti suur. Muidugi tead mingil aastal, et teda enam kauaks pole, aga ega ei saa ometi ennast loomast võõrutama hakata juba varem, et seda kurbust ei tuleks!
15 aastat on ka inimese elus väga pikk aeg. Oma lemmiklooma armastamiseks samuti. Ja kui teda järsku enam ei ole, siis on õudne küll, lein on suur.
Mis sellest, et ma teadsin, et ta sureb enne mind. See ei takistanud teda kogu südamest hoidmast ja armastamast.
Laste lein veel võimendab seda tunnet.

[Külaline]

Siin ongi ilmselt vastus küsimusele, miks mõni kiiresti uue looma võtab.

See ei ole ju ometi mingi müsteerium. Sama lugu on ju inimesega, kes on lahkunud, olgu siis sinu elust või maisest elust. Järele jääb tühimik, mis tuleb millegagi täita, et see end valusalt meelde ei tuletaks, olgu selleks mingid tegevused, mis hoiavad mõtted mujal, või mõni teine elav hing.

Mina sellega nõus pole. Oma lapse või lähedase kaotanud ikka pigem on ettevaatlik ja ei rutta kohe asendama. Sest lein on hoopis teine ja sügavam.
Väga väike osa inimesi üritab uuesti saada last või astub peale kaasa kaotust uude suhtesse.

Lemmikloomad on selles mõttes ikka hoopis midagi muud(vähemalt minu vaatepunktist ja minu jaoks).

Ei saa aru, millega on siin mitte nõustuda. Kas lesk või lapse kaotanud inimene ei või omale leida hobi või sõbra (sh lemmiklooma näol), muidu äkki ei leina piisavalt?

[Külaline]

Kui nõme sõnavõtt.

Pole nõme vaid otsekohene. Nii ju tegelikult ongi. Kas vaidled vastu, et koer elab kauem kui keskmiselt 10-15 aastat?

Mina ka ei saa aru, mis ta siis valesti ütles. Kõik on ju õige- lemmiklooma eluiga on kordades lühem, kui inimese oma ja oleks kummaline seda endale mitte teadvustada.

Sa räägid, nagu oleks inimene robot. Kui loomal, keda väga armastad, hakkab 10 a elu täis saama, siis programmeerid tunded ümber ja hakkad armastama 50% vähem. 2-3 aasta pärast langetad armastamise 30%-le, seejärel paned igaks juhuks nulli peale, et ei peaks kannatama, kui ta nüüd sureb. Kes ümberhäälestamisega hiljaks jääb - noh, ise süüdi.

[Külaline]

Sa räägid, nagu oleks inimene robot. Kui loomal, keda väga armastad, hakkab 10 a elu täis saama, siis programmeerid tunded ümber ja hakkad armastama 50% vähem. 2-3 aasta pärast langetad armastamise 30%-le, seejärel paned igaks juhuks nulli peale, et ei peaks kannatama, kui ta nüüd sureb. Kes ümberhäälestamisega hiljaks jääb - noh, ise süüdi.

Sa said minust täiesti valesti aru. Kus ma ütlesin selle ümberprogrammeerimise kohta? Ma olen seisukohal, et kui vana lemmikloom sureb, siis see on täiesti loomulik asjade käik elus. Leinad, matad, nutad ja lähed eluga tasapisi edasi.

[Külaline]

Sa said minust täiesti valesti aru. Kus ma ütlesin selle ümberprogrammeerimise kohta? Ma olen seisukohal, et kui vana lemmikloom sureb, siis see on täiesti loomulik asjade käik elus. Leinad, matad, nutad ja lähed eluga tasapisi edasi.

No eks iga surma puhul on ju täpselt samamoodi, olgu surnu loom või inimene, noor või vana: leinad, matad, nutad ja lähed eluga tasapisi edasi. Või mis variante siis veel on?

[Külaline]

Sa said minust täiesti valesti aru. Kus ma ütlesin selle ümberprogrammeerimise kohta? Ma olen seisukohal, et kui vana lemmikloom sureb, siis see on täiesti loomulik asjade käik elus. Leinad, matad, nutad ja lähed eluga tasapisi edasi.

No eks iga surma puhul on ju täpselt samamoodi, olgu surnu loom või inimene, noor või vana: leinad, matad, nutad ja lähed eluga tasapisi edasi. Või mis variante siis veel on?

Täpselt sellest ma ju räägingi.