Kartulisalat

[Külaline]

Lapsepõlv ja noorus on enamikul inimestel ilus aeg, kui nad vähegi normaalsetes tingimustes elavad. Siiski räägiti meie peres (ma olen 1973 sündinud) kogu mu lapsepõlve sellest, kuidas vanaisa 1942. aasta jõulude ajal Sinimägedes venelaste poolt maha lasti ja kuidas vanaema üliõpilastest vennad 1944. aastal venelaste pommirünnakus surma said. Elasime vanas kortermajas ka seda õpetati lastele, kellele maja enne sõda kuulus - see perekond elas samuti majas edasi ja neile ütles kogu majarahvas ikka proua ja härra. Samuti räägiti seda, et enne seda olnud majal ilus plankaed tänava pool, mis pärast sõda tulnud maha kiskuda, kuna nüüd olnud kõik ühisomandis. Majarahvale see üldse ei meeldinud, sest venelased tulid nüüd tänavalt, astusid aeda ja võtsid puude otsast õunu ja põõstelt marju. Ei olnud inimesed keegi rahul selliste muutustega.

Eks see oleneb, kustpoolt asja vaadata. Mina käin mööda puumajaderajoonist, kus mu lapsepõlv teiste lastega majade vahel joostes ja mängides möödus, ja vaatan iga kord, et nüüd on kõikidele majadele aiad ette ehitatud - et ega tänapäeva lastel ei olekski enam kusagil mängida või joosta, isegi kui nad tahaksid õues olla. Eraldatud ja kinni kõik hoovid, mis peitust või luurekat sa seal ühes hoovis mängid?!

[Külaline]

Mul on ka mõnikord üsna ruttu(kolmas päev näiteks juba) käärima läinud. Miks, ma ei teagi. Mõnkord seisab nädala kapis ja mõnikord on juba 3ndaks päevaks hapuks läinud.
Sibul see olla ei saa, sest seda ma kunagi ei pane. Küll aga konservherneid ja porgandit. Üks nendest siis või hoopis kurk teeb seda.
Minu kartulisalatisse läheb kartul, vorst, värske kurk, hapukurk(või marineeritud), konservhernes, porgand ja majonees+ hapukoor, sool ja pipar. Muna ei pane.

Mina olen kogu aeg teadnud, et konservehernes on see pahalane, mille tõttu salat käärima läheb.

[Külaline]

Mul on ka mõnikord üsna ruttu(kolmas päev näiteks juba) käärima läinud. Miks, ma ei teagi. Mõnkord seisab nädala kapis ja mõnikord on juba 3ndaks päevaks hapuks läinud.
Sibul see olla ei saa, sest seda ma kunagi ei pane. Küll aga konservherneid ja porgandit. Üks nendest siis või hoopis kurk teeb seda.
Minu kartulisalatisse läheb kartul, vorst, värske kurk, hapukurk(või marineeritud), konservhernes, porgand ja majonees+ hapukoor, sool ja pipar. Muna ei pane.

Sel juhul on see hernes. Mina oma salatisse herneid ei pane (mitte et ei maitseks, vaid tavaliselt mul pole kodus herneid). Küll aga kasutan kõiki teisi komponente, mida sinagi, ja minu salat seisab julgelt 3 päeva ja rohkemgi.

Ära edaspidi herneid sisse pane, vaid võta salati kõrvale. Või siis sega herned sisse vahetult enne sööma hakkamist konkreetsesse portsu.

[Külaline]

Lapsepõlv ja noorus on enamikul inimestel ilus aeg, kui nad vähegi normaalsetes tingimustes elavad. Siiski räägiti meie peres (ma olen 1973 sündinud) kogu mu lapsepõlve sellest, kuidas vanaisa 1942. aasta jõulude ajal Sinimägedes venelaste poolt maha lasti ja kuidas vanaema üliõpilastest vennad 1944. aastal venelaste pommirünnakus surma said. Elasime vanas kortermajas ka seda õpetati lastele, kellele maja enne sõda kuulus - see perekond elas samuti majas edasi ja neile ütles kogu majarahvas ikka proua ja härra. Samuti räägiti seda, et enne seda olnud majal ilus plankaed tänava pool, mis pärast sõda tulnud maha kiskuda, kuna nüüd olnud kõik ühisomandis. Majarahvale see üldse ei meeldinud, sest venelased tulid nüüd tänavalt, astusid aeda ja võtsid puude otsast õunu ja põõstelt marju. Ei olnud inimesed keegi rahul selliste muutustega.

Eks see oleneb, kustpoolt asja vaadata. Mina käin mööda puumajaderajoonist, kus mu lapsepõlv teiste lastega majade vahel joostes ja mängides möödus, ja vaatan iga kord, et nüüd on kõikidele majadele aiad ette ehitatud - et ega tänapäeva lastel ei olekski enam kusagil mängida või joosta, isegi kui nad tahaksid õues olla. Eraldatud ja kinni kõik hoovid, mis peitust või luurekat sa seal ühes hoovis mängid?!

No said lapsed ka enne sõda neid mänge mängitud ja ringi joostud, kuigi aiad olid ees.

[Külaline]

Mina teen kõiki salateid nii, et segan kastme eraldi valmis ja siis valan ülejäänud koostisosadele. "Päris" kokad teevad ka nii.

Minu jaoks kõige suurem müstika lapsest saadik on see, et kuidas keegi oskab ette välja mõelda, palju seda kastet vaja läheb. Mina küll ei oska, see selgubki alles salati segamise käigus.

[Külaline]

Mina teen kõiki salateid nii, et segan kastme eraldi valmis ja siis valan ülejäänud koostisosadele. "Päris" kokad teevad ka nii.

Minu jaoks kõige suurem müstika lapsest saadik on see, et kuidas keegi oskab ette välja mõelda, palju seda kastet vaja läheb. Mina küll ei oska, see selgubki alles salati segamise käigus.

Imelik, kas sa siis ei tea, palju asju ostad üldse? Iga kord üllatus? Ma umbes tean küll, palju midagi vaja läheb, ülearu kraami kokku ei osta,

[Külaline]

Mina teen kõiki salateid nii, et segan kastme eraldi valmis ja siis valan ülejäänud koostisosadele. "Päris" kokad teevad ka nii.

Minu jaoks kõige suurem müstika lapsest saadik on see, et kuidas keegi oskab ette välja mõelda, palju seda kastet vaja läheb. Mina küll ei oska, see selgubki alles salati segamise käigus.

Imelik, kas sa siis ei tea, palju asju ostad üldse? Iga kord üllatus? Ma umbes tean küll, palju midagi vaja läheb, ülearu kraami kokku ei osta,

Kas sa ei saanud aru, mis ta ütles? Kastmest oli ju jutt.

[Külaline]

Minu jaoks kõige suurem müstika lapsest saadik on see, et kuidas keegi oskab ette välja mõelda, palju seda kastet vaja läheb. Mina küll ei oska, see selgubki alles salati segamise käigus.

Imelik, kas sa siis ei tea, palju asju ostad üldse? Iga kord üllatus? Ma umbes tean küll, palju midagi vaja läheb, ülearu kraami kokku ei osta,

Kas sa ei saanud aru, mis ta ütles? Kastmest oli ju jutt.

Kas kastme jaoks majoneesi ja hapukoort ei pea ostma või ega arvestama, palju seda läheb?

[Külaline]

Mina teen kõiki salateid nii, et segan kastme eraldi valmis ja siis valan ülejäänud koostisosadele. "Päris" kokad teevad ka nii.

Minu jaoks kõige suurem müstika lapsest saadik on see, et kuidas keegi oskab ette välja mõelda, palju seda kastet vaja läheb. Mina küll ei oska, see selgubki alles salati segamise käigus.

Eks see oskus koguseid silma järgi mõõta tuleb ajapikku. Ma olen suur kokkaja ja nüüd juba enam-vähem tean, kui palju kastet erinevatele koostisosadele läheb. Kartulisalati puhul tuleb ka arvesse võtta, et mingi osa kastmest imendub kartulisse, seega tuleks salat alati pisut vedelam teha.

[Külaline]

Imelik, kas sa siis ei tea, palju asju ostad üldse? Iga kord üllatus? Ma umbes tean küll, palju midagi vaja läheb, ülearu kraami kokku ei osta,

Kas sa ei saanud aru, mis ta ütles? Kastmest oli ju jutt.

Kas kastme jaoks majoneesi ja hapukoort ei pea ostma või ega arvestama, palju seda läheb?

Mina oskan enam-vähem arvestada paki täpsusega, aga ikka jääb natuke üle ka. Kui ma selle kõik kohe kokku segaks, peaks ülejäägi ära viskama või salati ära uputama - kumbki variant ei tundu mulle hea valikuna.

[Külaline]

Mina teen kõiki salateid nii, et segan kastme eraldi valmis ja siis valan ülejäänud koostisosadele. "Päris" kokad teevad ka nii.

Minu jaoks kõige suurem müstika lapsest saadik on see, et kuidas keegi oskab ette välja mõelda, palju seda kastet vaja läheb. Mina küll ei oska, see selgubki alles salati segamise käigus.

Eks see oskus koguseid silma järgi mõõta tuleb ajapikku. Ma olen suur kokkaja ja nüüd juba enam-vähem tean, kui palju kastet erinevatele koostisosadele läheb. Kartulisalati puhul tuleb ka arvesse võtta, et mingi osa kastmest imendub kartulisse, seega tuleks salat alati pisut vedelam teha.

Osadel jaa on see silmaga mõõtmise või tunnetuse järgi kokkamine olemas.
Mina üldjuhul enamus toite teen silma ja tunde järgi.
Välja arvatud täiesti uued ja tundmatud retseptid. Ja tegemise käigus siis järgmine kord on teada, mida vähem või mida rohkem.
Mina kartulisalati kastet ennem kokku ei sega. Segamise käigus näen, mida veel juurde vaja on. Ja kahtluse korral ei tasu alati kõike korraga ära panna. Vahepeal segada ja vaadata, kas on veel juurde vaja.
Juurde saab alati lisada aga ära võtta on raske. Sama kehtib ka igasuguste toitude puhul soola ja suhkruga. Samuti küpsetamisel ma ei pane kunagi korraga kõike jahu. Sest jahud on erinevad ja ma pigem usaldan oma sisetunnet ja jälgin konsistentsi.
Pannkoogitaigent ei ole ma eales samamoodi teinud. Tunde järgi panen kõike.

[Külaline]

Imelik, kas sa siis ei tea, palju asju ostad üldse? Iga kord üllatus? Ma umbes tean küll, palju midagi vaja läheb, ülearu kraami kokku ei osta,

Kas sa ei saanud aru, mis ta ütles? Kastmest oli ju jutt.

Kas kastme jaoks majoneesi ja hapukoort ei pea ostma või ega arvestama, palju seda läheb?

Peab küll. Sa muidu ostad kaks supilusikatäit majoneesi ja veerand pakki hapukoort, et "ülearu kraami mitte kokku osta"? Hapukoort ja majoneesi ostad ju ikka ühepalju, sõltumata kui palju sa just seekord seda paned.

[Külaline]

Hapukoort ja majoneesi ostad ju ikka ühepalju, sõltumata kui palju sa just seekord seda paned.

Ei saa aru, mida sa siin jaurad. Minu puhul on ikka ostetava kraami kogus ja vajaminev kogus päris otseses seoses, ei osta suvaliselt asju kokku. Kui sellepärast peab ennast nüüd nii üles kütma ja ikka viiel erineval moel rääkima, kuidas sina midagi teed, no jumal sinuga.

[Külaline]

Peab küll. Sa muidu ostad kaks supilusikatäit majoneesi ja veerand pakki hapukoort, et "ülearu kraami mitte kokku osta"? Hapukoort ja majoneesi ostad ju ikka ühepalju, sõltumata kui palju sa just seekord seda paned.

Issver kui tüütu saagija igas teemas sa oled!

[Külaline]

Mina oskan enam-vähem arvestada paki täpsusega, aga ikka jääb natuke üle ka. Kui ma selle kõik kohe kokku segaks, peaks ülejäägi ära viskama või salati ära uputama - kumbki variant ei tundu mulle hea valikuna.

Kohe ühelegi teisele toidule ei kõlba kasutada? Nüüd ju säilivad kõik toiduained väga kaua.

[Külaline]

Ma olen märganud, et mõned teevadki kartulisalati sellise, kus kõik ujub. Äkki need ongi need, kes kastme enne valmis segavad ja siis kõige täiega salatikraamile peale valavad. Mina panen ettevaatlikult ja n-ö töö käigus timmin.

[Külaline]

Hapukoort ja majoneesi ostad ju ikka ühepalju, sõltumata kui palju sa just seekord seda paned.

Ei saa aru, mida sa siin jaurad. Minu puhul on ikka ostetava kraami kogus ja vajaminev kogus päris otseses seoses, ei osta suvaliselt asju kokku. Kui sellepärast peab ennast nüüd nii üles kütma ja ikka viiel erineval moel rääkima, kuidas sina midagi teed, no jumal sinuga.

Pole sinu tsiteeritu, aga ei saa aru, mismoodi ostad asju salati jaoks täpselt vajaliku koguse? No las olla rohkem, kulub ju muuks toiduks ära, ega siis minema ei viska.
Hapukoort ostan ikka 500-grammistes pakkides arvestusega, et pigem rohkem kui vähem, majonees ei kulu ka kunagi lõpuni ära, munad jm kraam ka mitte.
Kastet enne kokku ei sega, panen jooksvalt juurde, mida vaja.
Eelnevalt kokku segatud majoneesi-koore ülejäägiga ei oleks eriti midagi teha.

[Külaline]

Ma lapsena küsisin ükskord ema käes, et kuidas see saab olla, et te siin sõjajärgsete piltide peal kõik nii rõõmsate nägudega olete? Kas te ei kurvastanud, et okupatsioon oli? Ema ütles, et kurvastati küll, aga inimesed olid rõõmsad seepärast, et sõda oli läbi ja nemad olid ellu jäänud ja paremal juhul polnud ka ära küüditatud. Puhtalt sellepärast olid rõõmsad, mitte sellepärast, et elu ise oleks kuigi ilus olnud.

Eks see oleneb aastatest. Minu lapsepõlv möödus 70-ndatel ja siis kindlasti enam ei rõõmustanud ainult sellepärast, et sõjas ellu jäädi. Elu oli ikka ilus ka, inimesed tundsid rõõmu väiksematest asjadest kui uus maastur ja Sansibarireis. . Eriti lapsepõlv oli väga ilus.

Lapsepõlv ja noorus on enamikul inimestel ilus aeg, kui nad vähegi normaalsetes tingimustes elavad. Siiski räägiti meie peres (ma olen 1973 sündinud) kogu mu lapsepõlve sellest, kuidas vanaisa 1942. aasta jõulude ajal Sinimägedes venelaste poolt maha lasti ja kuidas vanaema üliõpilastest vennad 1944. aastal venelaste pommirünnakus surma said. Elasime vanas kortermajas ka seda õpetati lastele, kellele maja enne sõda kuulus - see perekond elas samuti majas edasi ja neile ütles kogu majarahvas ikka proua ja härra. Samuti räägiti seda, et enne seda olnud majal ilus plankaed tänava pool, mis pärast sõda tulnud maha kiskuda, kuna nüüd olnud kõik ühisomandis. Majarahvale see üldse ei meeldinud, sest venelased tulid nüüd tänavalt, astusid aeda ja võtsid puude otsast õunu ja põõstelt marju. Ei olnud inimesed keegi rahul selliste muutustega.

Elasite vanas kortermajas, mis enne sõda kuulus kellelegi teisele. Tavaliselt olid ikka need okupandid, kes majutati "kulakute" majadesse ja need endised omanikud siis küüditati või jäeti neile kogu majast vaid toakene. Mismoodi teie pere sinna elama kolis?

[Külaline]

Kas kastme jaoks majoneesi ja hapukoort ei pea ostma või ega arvestama, palju seda läheb?

Kust sa seda majoneesi ja koort grammipealt ostad?

[Külaline]

Pole sinu tsiteeritu, aga ei saa aru, mismoodi ostad asju salati jaoks täpselt vajaliku koguse? No las olla rohkem, kulub ju muuks toiduks ära, ega siis minema ei viska.
Hapukoort ostan ikka 500-grammistes pakkides arvestusega, et pigem rohkem kui vähem, majonees ei kulu ka kunagi lõpuni ära, munad jm kraam ka mitte.
Kastet enne kokku ei sega, panen jooksvalt juurde, mida vaja.
Eelnevalt kokku segatud majoneesi-koore ülejäägiga ei oleks eriti midagi teha.

Kaua võib. Lepi sellega, et erinevalt sinust on olemas inimesi, kes oskavad paremini koguseid arvestada. Mis sinu jaoks on ulme, teise jaoks ei ole. Sina tee täpselt nii, nagu sinu pea võtab, miks peab siin tõestama, et teised teevad valesti ja sina õigesti.