Vaimse tervise suunamudijad

[Külaline]

Meie peres oli neid solvavaid ütlusi ikka palju. Iroonia ja sarkasm oli igapäevane suhtlusstiil. See oli nagu normaalne, öelda nii et teine ikka saaks paika pandud.
Ega eesmärgiks polnudki kedagi solvata, vaid ära öelda midagi. Ja mitte otse või paludes midagi ära teha vaid mingi näägutuse tooniga. Mitte et palun pese nõud. Vaid " loodan et käsi ei kuku otsast kui nõud ära pesed" . Ei saadud öelda et oled miskit hästi teinud. Vaid " vahel saad midagi tehtud ka". Või nt said tööle. " kes sind küll tööle võttis"
Selline alavääristav toon oli nagu vaimukus. Imelik et seda vaimukusena võeti.

[Külaline]

Aga mis hirmus valu ja häda solvajal on solvata? Kas maailm kukub kokku, kui sa ei saagi teistele pidevalt halvasti öelda? Süüdistada teist inimest, et ta sinu mõnituste peale ennast halvast tunneb on lihtne ja mugav küll, aga äkki võtaksid end kokku ja jätaksid mõne mõnituse lihtsalt tegemata? Ei õnnestu?

Kahjuks ma ei oska sulle vastata, sest mina ei solva inimesi.

Seda enam ära võta sõna nende eest, kelle väärastunud mõttemaailma sa väidetavalt ei tunnegi.

Miks ma seda mõttemaailma tundma peaksin? Kui inimesed käituvad minuga teatud moel, saan ainult ma ise reageerida. Minu reaktsioon ei ole solvumine. Kui solvud, oledki kehvem ja teinepool sai, mis tahtis.

[Külaline]

Kahjuks ma ei oska sulle vastata, sest mina ei solva inimesi.

Seda enam ära võta sõna nende eest, kelle väärastunud mõttemaailma sa väidetavalt ei tunnegi.

Miks ma seda mõttemaailma tundma peaksin? Kui inimesed käituvad minuga teatud moel, saan ainult ma ise reageerida. Minu reaktsioon ei ole solvumine. Kui solvud, oledki kehvem ja teinepool sai, mis tahtis.

Oled nähtavasti paar psühholoogiaalast artiklikest kusagilt ajalehesabast üles leidnud ja nüüd targutadki, ilma ennast ära tundmata. Mu ülemus oli ka selline, kes alati rääkis, kuidas tema mitte kunagi midagi südamesse ei võta ega saa aru neist, kes solvaja sõnade peale kurvaks muutuvad.
Ja huvitaval kombel ei tea ma kedagi teist, kes nii hullusti oleks teiste ütlemisi põdenud! Jutt oli tal üks, teoorias tugev, kuid praktika ehk teod täiesti teised.

[Külaline]

We all are mental now

https://www.youtube.com/watch?v=LsbRrTULpgA

[Külaline]

Seda enam ära võta sõna nende eest, kelle väärastunud mõttemaailma sa väidetavalt ei tunnegi.

Miks ma seda mõttemaailma tundma peaksin? Kui inimesed käituvad minuga teatud moel, saan ainult ma ise reageerida. Minu reaktsioon ei ole solvumine. Kui solvud, oledki kehvem ja teinepool sai, mis tahtis.

Oled nähtavasti paar psühholoogiaalast artiklikest kusagilt ajalehesabast üles leidnud ja nüüd targutadki, ilma ennast ära tundmata. Mu ülemus oli ka selline, kes alati rääkis, kuidas tema mitte kunagi midagi südamesse ei võta ega saa aru neist, kes solvaja sõnade peale kurvaks muutuvad.
Ja huvitaval kombel ei tea ma kedagi teist, kes nii hullusti oleks teiste ütlemisi põdenud! Jutt oli tal üks, teoorias tugev, kuid praktika ehk teod täiesti teised.

Katsu nüüd aru saada, et ma pole su ülemus. Sina oled see, kes targutab, ilma mind tundmata. Ma ei solvu ega solvu näiteks ei minu mees kui ka minu lähedased sõbrannad. Kui nad oleksid solvujad, poleks nendega midagi peale hakata, selline inimene pole tõsiseltvõetav. Inimesel peab olema enesekriitika ja huumorisoon.

[Külaline]

Nägin veel üht huvitavat asja. Kriitika.
Lähete külla ja seal on tolmu ja tuba segi.
Te ei ütle küll midagi, aga teil tekib arvamus ja mingi sisekõne, mis paneb teid end temast kelle kodus olete parema inimesena tundma. Võrdlema ja hukka mõistma. Et saate nagu väikse egolaksu.
Ja ka teistpidi see toimib nt keegi näitab oma ilusat kodu. Saate ka laksu. Ego saab laksu. Räägitakse sellest netis enda võrdlemisest teistega, kui tujurikkujast, kui näed paremat.
Aga kust see võrdlemine üldse tekib ja miks see tekib?

See on hinnangu andmine. Me hindame teisi inimesi ja nähtut oma kogemuste või hinnanguskaala järg. Tegelikult ei tuleks seda teha, asjad on nii, nagu nad on, meie hinnang ei muuda neid paremaks ega halvemaks. Kellegi kritiseeriminegi on enamasti mõttetu, suure ego puhul ei võeta kuulda ja väiksema puhul on see juba endalegi teada, iseasi, kas on soov või võimekus midagi muuta. Ilmselt tuleks õppida lihtsalt vaatama, imestama ja aktsepteerima, aga selge see, et seda on üpris raske teostada. Olen nõus eelpoolöelduga, et eestlane on loomult üsna kriitiline.

[Külaline]

Nägin veel üht huvitavat asja. Kriitika.
Lähete külla ja seal on tolmu ja tuba segi.
Te ei ütle küll midagi, aga teil tekib arvamus ja mingi sisekõne, mis paneb teid end temast kelle kodus olete parema inimesena tundma. Võrdlema ja hukka mõistma. Et saate nagu väikse egolaksu.

Mul tekib täiesti vastpidine tunne - kuidas saavad inimesed nii mõnusalt ja valehäbita elada, võtta külalisi vastu ilma soovita mingit võltsi klantsmuljet jätta! Nende kodu on soe ja tore. Natuke segamini, sest inimesed elavad seal päriselu.
Ma kipun koristama ja koristama enne iga võõra inimese tulekut ja see ei meeldi mulle üldse. Tolmurullike või kassikarv siin-seal pole ju mingi räpasuse näitaja, kõigil on ju nii vahel.
PS: see on mul ilmselt emast. Tema oli nii ekstreemne enne külalisi koristaja, et võis aknaraamid ka ära värvida sünnipäeva eel.
Kui ta kord helistas, et tal on südames valud ja ma ütlesin, et kutsun kohe kiirabi, siis ta keelas karmilt ära - trepp välisuksest teisele korrusele on juba nädal aega pesemata ja porine! Kus selle häbi ots!

[Külaline]

Miks ma seda mõttemaailma tundma peaksin? Kui inimesed käituvad minuga teatud moel, saan ainult ma ise reageerida. Minu reaktsioon ei ole solvumine. Kui solvud, oledki kehvem ja teinepool sai, mis tahtis.

Oled nähtavasti paar psühholoogiaalast artiklikest kusagilt ajalehesabast üles leidnud ja nüüd targutadki, ilma ennast ära tundmata. Mu ülemus oli ka selline, kes alati rääkis, kuidas tema mitte kunagi midagi südamesse ei võta ega saa aru neist, kes solvaja sõnade peale kurvaks muutuvad.
Ja huvitaval kombel ei tea ma kedagi teist, kes nii hullusti oleks teiste ütlemisi põdenud! Jutt oli tal üks, teoorias tugev, kuid praktika ehk teod täiesti teised.

Katsu nüüd aru saada, et ma pole su ülemus. Sina oled see, kes targutab, ilma mind tundmata. Ma ei solvu ega solvu näiteks ei minu mees kui ka minu lähedased sõbrannad. Kui nad oleksid solvujad, poleks nendega midagi peale hakata, selline inimene pole tõsiseltvõetav. Inimesel peab olema enesekriitika ja huumorisoon.

Tüüpiline troll. Ja su juttu, et sina ei solvavat kedagi, võid rääkida oma vanaemale.

[Külaline]

Nägin veel üht huvitavat asja. Kriitika.
Lähete külla ja seal on tolmu ja tuba segi.
Te ei ütle küll midagi, aga teil tekib arvamus ja mingi sisekõne, mis paneb teid end temast kelle kodus olete parema inimesena tundma. Võrdlema ja hukka mõistma. Et saate nagu väikse egolaksu.
Ja ka teistpidi see toimib nt keegi näitab oma ilusat kodu. Saate ka laksu. Ego saab laksu. Räägitakse sellest netis enda võrdlemisest teistega, kui tujurikkujast, kui näed paremat.
Aga kust see võrdlemine üldse tekib ja miks see tekib?

See on hinnangu andmine. Me hindame teisi inimesi ja nähtut oma kogemuste või hinnanguskaala järg. Tegelikult ei tuleks seda teha, asjad on nii, nagu nad on, meie hinnang ei muuda neid paremaks ega halvemaks. Kellegi kritiseeriminegi on enamasti mõttetu, suure ego puhul ei võeta kuulda ja väiksema puhul on see juba endalegi teada, iseasi, kas on soov või võimekus midagi muuta. Ilmselt tuleks õppida lihtsalt vaatama, imestama ja aktsepteerima, aga selge see, et seda on üpris raske teostada. Olen nõus eelpoolöelduga, et eestlane on loomult üsna kriitiline.

Millest see " loomu poolest kriitiline" tekib?
Kas see kes kritiseerib ise, arvab et teised ka kritiseerivad? Nagu see kiirabi lugu. Sure või ära, aga kui trepp pühkimata, ei saa kiirabi kutsuda. Nad vaatavad, isestavad, kritiseerivad.
Kas tõesti? On see tõsi?
Või kes kritiseerib, millest see alguse saab?
Ma ise ka. Lähen sünnipäevale. Tuba lihtsalt koristamata. Asjad laiali. Ja ma hakkan imestama. Kuidas ta julgeb? Ma poleks üldse mingit sünnipäeva pidanud kui ei jõua koristada. Ja ms olengi sel põhjusel jätnud sünnipäevi ära . või läinud välja pidama, sest ma ei jõua või viitsi koristada
Kahelt poolt nüüd küsimus. Kas kritiseerimine on oma peas normaalne?
Kas hirm, et teised kritiseerivad on normaalne?

[Külaline]

Oled nähtavasti paar psühholoogiaalast artiklikest kusagilt ajalehesabast üles leidnud ja nüüd targutadki, ilma ennast ära tundmata. Mu ülemus oli ka selline, kes alati rääkis, kuidas tema mitte kunagi midagi südamesse ei võta ega saa aru neist, kes solvaja sõnade peale kurvaks muutuvad.
Ja huvitaval kombel ei tea ma kedagi teist, kes nii hullusti oleks teiste ütlemisi põdenud! Jutt oli tal üks, teoorias tugev, kuid praktika ehk teod täiesti teised.

Katsu nüüd aru saada, et ma pole su ülemus. Sina oled see, kes targutab, ilma mind tundmata. Ma ei solvu ega solvu näiteks ei minu mees kui ka minu lähedased sõbrannad. Kui nad oleksid solvujad, poleks nendega midagi peale hakata, selline inimene pole tõsiseltvõetav. Inimesel peab olema enesekriitika ja huumorisoon.

Tüüpiline troll. Ja su juttu, et sina ei solvavat kedagi, võid rääkida oma vanaemale.

Kuule, lõpeta ära! Pole ma mingi troll ja muu rumal jutt hoia omale. Väga inetu, kui räägid üht, ega teine tambib ja tambib oma väljamõeldud oletusi. Mis sul viga on? Ausalt öeldes pole ime, et sa muudkui solvud. Inimestel viskab sinu surumine üle ja kui sind siis korrale kutsutakse, oled kuskil hingepõhjani haavatud, et kuidas ta julges nii teha. On nii?

[Külaline]

Katsu nüüd aru saada, et ma pole su ülemus. Sina oled see, kes targutab, ilma mind tundmata. Ma ei solvu ega solvu näiteks ei minu mees kui ka minu lähedased sõbrannad. Kui nad oleksid solvujad, poleks nendega midagi peale hakata, selline inimene pole tõsiseltvõetav. Inimesel peab olema enesekriitika ja huumorisoon.

Tüüpiline troll. Ja su juttu, et sina ei solvavat kedagi, võid rääkida oma vanaemale.

Kuule, lõpeta ära! Pole ma mingi troll ja muu rumal jutt hoia omale. Väga inetu, kui räägid üht, ega teine tambib ja tambib oma väljamõeldud oletusi. Mis sul viga on? Ausalt öeldes pole ime, et sa muudkui solvud. Inimestel viskab sinu surumine üle ja kui sind siis korrale kutsutakse, oled kuskil hingepõhjani haavatud, et kuidas ta julges nii teha. On nii?

Oled küll troll, ja sul on olemas kõik trolli tunnused. Aga kes seda teadvustada ei taha, see ei taha. Ja muide, ainus "korralekutsuja" oled siin sina, õigemini ainus õiendaja; küll aga kutsuvad sind päriselt korrale siin mitmed teised foorumikasutajad ja neid on rohkem kui üks või paar.

[Külaline]

Nägin veel üht huvitavat asja. Kriitika.
Lähete külla ja seal on tolmu ja tuba segi.
Te ei ütle küll midagi, aga teil tekib arvamus ja mingi sisekõne, mis paneb teid end temast kelle kodus olete parema inimesena tundma. Võrdlema ja hukka mõistma. Et saate nagu väikse egolaksu.
Ja ka teistpidi see toimib nt keegi näitab oma ilusat kodu. Saate ka laksu. Ego saab laksu. Räägitakse sellest netis enda võrdlemisest teistega, kui tujurikkujast, kui näed paremat.
Aga kust see võrdlemine üldse tekib ja miks see tekib?

See on hinnangu andmine. Me hindame teisi inimesi ja nähtut oma kogemuste või hinnanguskaala järg. Tegelikult ei tuleks seda teha, asjad on nii, nagu nad on, meie hinnang ei muuda neid paremaks ega halvemaks. Kellegi kritiseeriminegi on enamasti mõttetu, suure ego puhul ei võeta kuulda ja väiksema puhul on see juba endalegi teada, iseasi, kas on soov või võimekus midagi muuta. Ilmselt tuleks õppida lihtsalt vaatama, imestama ja aktsepteerima, aga selge see, et seda on üpris raske teostada. Olen nõus eelpoolöelduga, et eestlane on loomult üsna kriitiline.

Millest see " loomu poolest kriitiline" tekib?
Kas see kes kritiseerib ise, arvab et teised ka kritiseerivad? Nagu see kiirabi lugu. Sure või ära, aga kui trepp pühkimata, ei saa kiirabi kutsuda. Nad vaatavad, isestavad, kritiseerivad.
Kas tõesti? On see tõsi?
Või kes kritiseerib, millest see alguse saab?
Ma ise ka. Lähen sünnipäevale. Tuba lihtsalt koristamata. Asjad laiali. Ja ma hakkan imestama. Kuidas ta julgeb? Ma poleks üldse mingit sünnipäeva pidanud kui ei jõua koristada. Ja ms olengi sel põhjusel jätnud sünnipäevi ära . või läinud välja pidama, sest ma ei jõua või viitsi koristada
Kahelt poolt nüüd küsimus. Kas kritiseerimine on oma peas normaalne?
Kas hirm, et teised kritiseerivad on normaalne?

Jah, see on hea arutluskäik. Me hoolime teise inimeste arvamusest tõenäoliselt rohkem kui peaks, sellest vabanemine nõuab aega ja enesekindlust. Kunagi töötasin kesklinnas ja käisime sõbrannaga lähimas kohvikus lõunal (töötas samas piirkonnas), kahjuks olid seal vaid neljased lauad. Ja siis ma ühel hetkel panin tähele, et kui vastas sattusid istuma venelased, rääkisime vabalt igal teemal, isegi kui paistsid eesti keelt oskavat, kui lauas istusid eestlased, olime kammitsetud, vaiksemad ja kiirustasime minema.
Kui sa oled korraarmastaja, siis tõenäoliselt ei kutsugi, kui pole aega koristada. Mina samas teen peamise, aga kord kui kord pole nii oluline, seega kui tulevad külalised ja juhtuksid tolmurulli leidma, siis ma sellest ei hooli, sest väärtustan pigem enda seltskondlikke andeid, eeldades, et teised teevad sama. Ja teistsuguseid külla ei satugi. Samas minu mees on täiesti erinev, tema koristab põhjalikult enne külalisi, see on talle oluline. Nii me siis reageerimegi. Minu mees vaataks külas ringi, et miks nad ei koristanud, mina vaimutsen klaasi veini kõrval ja pärast ei oskaks ütelda, kas vaipa üldse oli, tolmust rääkimata.
Sellest see alguse saabki, mis on kellelegi oluline, sest erinevusi on raske mõist:miks ta ei korista/küpseta/ei abista last koolitöödes, kui mina saan sellega hästi hakkama jne. Kui psühholoogiasse süüvida, siis sealt võib välja kaevata ka võimaluse selle abil oma enesehinnangut tõsta.

[Tolmukübe]

Millest see " loomu poolest kriitiline" tekib?
Kas see kes kritiseerib ise, arvab et teised ka kritiseerivad? Nagu see kiirabi lugu. Sure või ära, aga kui trepp pühkimata, ei saa kiirabi kutsuda. Nad vaatavad, isestavad, kritiseerivad.
Kas tõesti? On see tõsi?
Või kes kritiseerib, millest see alguse saab?
Ma ise ka. Lähen sünnipäevale. Tuba lihtsalt koristamata. Asjad laiali. Ja ma hakkan imestama. Kuidas ta julgeb? Ma poleks üldse mingit sünnipäeva pidanud kui ei jõua koristada. Ja ms olengi sel põhjusel jätnud sünnipäevi ära . või läinud välja pidama, sest ma ei jõua või viitsi koristada
Kahelt poolt nüüd küsimus. Kas kritiseerimine on oma peas normaalne?
Kas hirm, et teised kritiseerivad on normaalne?

Loomu poolest kriitiline on selline inimene, kellel puudub lugupidamine. Nii enda, kui ka teiste suhtes. Seega, kuna lgp teiste vastu ei ole, kritiseerib teisi, siis kuna enda vastu ka lgp pole, talle tundubki, et teised teda ka kritiseerivad. Kui ta oleks lgp väärt isik, siis teda ju ei kritiseeritaks. Teiste kritiseerimine saab alguse soovist teist nö maha teha, et vaata, siis kritiseerija polegi kõige kehvem, on veel kehvemaid, et siis seetõttu tunneb end paremini. No ja kritiseerija ei austa ennast ega teisi nii, nagu nad on. Ennast näeb ta ka kehvasti ja mõtleb, et teised näevad teda kehvasti, et ta on justnagu kriitikat ära teeninud. Kritiseerimine pole normaalne, see on (enda ja) teise kallal irisemine. Ela ise, ja lase teisel elada, öeldakse selle kohta. Hirm, et teised kritiseerivad, pole ka normaalne. See johtub madalast enesehinnangust. Mind nt üldse ei huvita, kas mind kritiseerib keegi, või mitte. Olen, nagu olen. Kellestki kehvem pole, ikka tavaline. Kõik oleme ühesugused - kaks kätt, kaks jalga, jne. Kõigil meil on vead. Kõigil meil on mingid eripärad. Üks eripära pole teisest kehvem, viga on ikka viga, jne.
Üks raamat on, soovitan lugeda, Dr. Wayne W. Dyer Sinu loomuse nõrgad kohad.