Kas ema ongi ükskõikne ?

[Külaline]

Siin on hästi näha, kuidas inimesed vastavad oma vaatenurgast lähtuvalt- emad, kelle täiskasvanud lapsed ei helista nii tihti kui emad tahaks, soovitavad, et helista muidugi, otsi kontakti, mina küll tahaks, et mu lapsed nii teeks. Mis ei olnud ju üldse teema teema, vastupidi.

Teised, kes ise TA asemel on, leiavad, et ema võiks ise ka mingit huvi üles näidata ja suhtlemine on reeglina kahepoolne. Ja kui ema ei soovi, siis keskenduda rohkem oma elule. Võib-olla on see ülepäeva jutlemine emale hoopis tüütu kohustus, ongi tema jaoks liiga tihti? Inimesed on erinevad, isegi ema ja tütre suhtlusvajadus.

[Külaline]

Mina käin ka oma vanemate juures tihemini, kui nemad minu juures. Ja minule tundub, et nii ongi tavapärane ja et enamused teevad nii. Neile külla minnes lähen ju mina oma tuttavasse ja armsasse kodukohta. Minule külla tulevad nemad võõramasse linna ja kohta ja see ongi neile steessirohkem ja minu meelest on see küll argument, millega lähedane ja hooliv inimene võiks arvestada, mitte selle peale solvuda. Nooremad inimesed on ju paremad kohanejad kui vanemad inimesid, seda teame me ju kõik.

Kummaline, et 30+ vanuses inimese vanemaid vanureiks peetakse. Need vanemad on ilmselt vanuses 50-60 ja vaevalt, et nad nüüd terve oma elu oma kodukohast välja saamata veetnud on. Ja teise Eesti linna lapsele külla sõitmine nüüd küll suurt kohanemist ei vaja, ega nad sinna elama lähe ju.
Minu 70-aastane vanem käib näiteks kordades tihedamalt oma lastel külas kui lapsed tal. Kõik lapsed elavad ühes linnas, minu kunagisest kodulinnast on muud sõbrad ammu ära kolinud, mingeid aiatöid seal teha vaja pole ja ega kõik lapsed ja lapselapsed korraga ööbima nagunii ei mahuks ka. Pigem on mu vanemale oma kodust välja saamine tore vaheldus.

[Külaline]

See aeg, kui emal tõeliselt on vaja abi, tahab suhelda ja teada, kuidas lastel-lastelastel läheb, on veel 10-20 või rohkema aasta kaugusel. Mõlemad olete ju täisjõus täiskasvanud inimesed, ema naudib seda "oma elu" ja eluetappi, kus lapsed on suured ja ise pole veel väeti, et saab käia ja teha asju, mis siis tegemata jäid, kui lapsed väikesed, samas ei peaks ju teemaalgatajal ka suhtlemis- ja tegevuspuudust olema.

[Külaline]

See mingi helistamise jutt on selline, nagu räägiks oma 80-sest vanatädist. Mu laps on 31, ise 53, me oleme väga lähedased, aga me ei helista üldse, kui pole just vaja sekundiga mingit olulist täpsustada. Meil on poja ja pojanaisega perechat, suhtleme messengeris jooksvalt kas siis ühises chatis või privaadis. Igapäevased mõtted, äriplaanid, kahe lapselapse tegevused ja meie endi ning laste jooksvatest tegevustest fotod. Mul oleks täitsa veider, kui ma peaksin maha istuma ning tunde telefonis lobisema. Olen noor inimene, enamjaolt liigun ringi-nädalavahetustel kodunt ära, üritused, reisid jne. Teemaalgataja jutust tundub, nagu tegemist oleks koduse pensionäriga.