Kas vaatate halvustavalt kui

[Külaline]

Olen täheldanud, et mus on nagu 2 inimest. Üks paneb tähele küll ja imestab või vaatab viltu. Teine ütleb et see on tema valik, seda peab austama. Nt käisin poes. Poe juures tuli vastu üks paks naine, lühikestes beezides liibuvates pükstes. Päevitamata. Esimene mõte oli küll, et kui jube, kuidas ta sellisena välja tuleb. Ja siis see teine pool minust, ütleb et ta läheb oma kodupoodi. Ega isegi viitsi alati poodi minekuks riideid vahetada. Koju ta ju sellisena sobib. Mugav, pole nii palav. Päevitamine polegi tervisele hea. Tselluliit. No see on kõigi naiste nuhtlus. Ja siis see teine pool minust küsib, et kas vaid pikema seeliku peale panek oleks nii suur raskus. Ei, tal on ükskõik milline ta välja näeb. Aga miks mul pole? Miks see minus üldse mingeid mõtteid tekitab.

See on nüüd küll sinu väga isiklik probleem. Las naine käib nii nagu tahab, minupoolest mingu või trikoos poodi. Niikaua kuni päris alasti ei lähe pole teiste asi.

[Külaline]

Kas need kes ütlevad, et täitsa ükskõik mida teine kannab või milline on, ei valeta? Sest räägitakse
esmamuljest, selle kujunemisest. Kui vähe läheb vaja aega, et luua oma peas inimesest mingi esmamulje. Kas te usaldate oma esmamuljet, automaatmõtteid, või olete suutnud need üldse eemaldada, võitlete nende tekkimisega.

[Külaline]

Kas need kes ütlevad, et täitsa ükskõik mida teine kannab või milline on, ei valeta? Sest räägitakse
esmamuljest, selle kujunemisest. Kui vähe läheb vaja aega, et luua oma peas inimesest mingi esmamulje. Kas te usaldate oma esmamuljet, automaatmõtteid, või olete suutnud need üldse eemaldada, võitlete nende tekkimisega.

Kui võõras inimene kusagil eemal sööb, siis mul ei tekigi mingit esmamuljet. Ta ei tekita minus üldse mingit emotsiooni või mõtteid. Tõenäoliselt. Kui ta minuga rääkima tuleb ja paks on, siis on hoopis teine asi.
Aga kui ma ei pea temaga mingeid isiklikke asju ajama, siis mind ikkagi väga ei huvita.
Mind huvitab nende inimeste välimus kellega ma tahan seksida. Paksuga seks on välistatud.

[Külaline]

Kas need kes ütlevad, et täitsa ükskõik mida teine kannab või milline on, ei valeta? Sest räägitakse
esmamuljest, selle kujunemisest. Kui vähe läheb vaja aega, et luua oma peas inimesest mingi esmamulje. Kas te usaldate oma esmamuljet, automaatmõtteid, või olete suutnud need üldse eemaldada, võitlete nende tekkimisega.

Kui keegi mu pilku püüab, siis ma võin ära registreerida, kas tegemist on meeldiva/neutraalse/vähem sümpaatse välimusega inimesega, paksu, keskmise või kõhnaga, noore või vana, kuke või kanaga, aga sellega asi piirdub. Märkan hetkeks neid, kes on minu vaateväljas, aga ei hakka nendest midagi arvama ja ümberringi ka ei keeruta ega vahi. Teised inimesed jätavad mind külmaks, kui üldse midagi piidlen, siis aknast välja või ruumi interjööri.

Esmamulje tekib alles inimesega suheldes ja kui vaja (nt potentsiaalse kaaslase puhul), siis vaatan tema üldist välimust ja olekut juba peensusteni. Olen selline, kes märkab ka kõige väiksemaid detaile ja kui ma kogu aeg kõigi puhul sellist skriiningut sees hoiaks, siis ma oleks õhtuks lõpuks omadega läbi. Seepärast ongi normaalne, et suunad tähelepanu sinna, kus seda vaja on ja ülejäänud taust ongi lihtsalt tapeet.

[Külaline]

Väga maitsetult (üldiselt tähendab see vales kohas ülearu paljastavalt) riietatud inimesi vaatan küll irooniliselt või halvustavalt, vahet pole, kas inimene on paks või peenike.

Ülekaalulise inimese söömist ma üldiselt ei jälgi. Ka ülekaaluline inimene peab midagi sööma ja mina ju ei tea, kas ta sööb burgereid, pitsat ja jäätist igapäevaselt või sattusin peale just sel ühel päeval, kui ta endale üle hulga aja midagi erilist lubab. Las sööb selle jäätise või burgeri parem avalikus kohas kui et koju jõudes kottide kaupa komme ja krõpse ära sööb.

[Külaline]

Huvitav loogika. Las parem sööb avalikus kohas...
Muidugi burks tulebki kohe ära süüa, pärast pole ra enam hea. Aga see ei välista küll kodust krõpsude söömist.

[Külaline]

Mina jälle vaatasin kaht noort inimest ükspäev poes, kes olid väga suured ja neil oli väikelaps. Ostsid kokku suures koguses krõpse, õlut, maiustusi jne. Ja ise vaatasid oma saaki suure õhinaga. Mõltesin, et näe kui tore, neil on vähemalt mingi asi, mis neid elus huvitab, lähevad rõõmsalt koju diivani peale õgima ja õlut jooma ja tunnevad end rõõmsana, neil on ühine huvi palju süüa ja juua. Mina olen sale, aga mul on depressioon ja mina ei taha üldse mitte midagi.

Kaua nad rõõmsad ei ole. Saavad 40 täis ja tervisehädad algavad (kui mitte varem). Siis on perearsti kuldkliendid ja koormaks meie haigekassa süsteemile. Maksumaksja peab nende tehtud toitumisvead kaudselt kinni maksma.

Üle keskea tulevad kõigil probleemid varem või hiljem ja hakkame kõik seal arsti juures käima. Mina olen normaalkaalus ja 38 aga aastaid juba mitu kroonilist probleemi. Üks neist on kõrge kolesterool, mis ei ole saledate noorte iniemste probleem nagu. BMI 21, teen mitu korda nädalas jõutrenni, käin jala tööl. Aga geneetilise komponendi vastu ei saa.