Miks teid maha on jäetud?

[Külaline]

Mul oli ka kunagi selline peika, kes rääkis muudkui sellest, kuidas suhted ongi rasked ja tuleb pidevalt vaeva näha, teineteise nurki lihvida jne. Reaalsuses tähendas see seda, et tema võis olla nii, nagu on, ainult mina pidin pingutama ja painduma tema meele järele. Tegemist oli väga probleemse inimesega ja kuna mul oli sel hetkel veel päästja sündroom, siis arvasin liiga pikalt, et suudan ta korda teha. 5 aastat kannatasin tema jama välja. Nooruse lollus, mis ma muud oskan öelda.
Praeguseks oma abikaasa kõrval tean, et suhe ei tohigi olla raske, koos peab olema kerge ja hea, mitte rist ja viletsus. Suhe peaks elu lihtsamaks ja paremaks tegema, mitte vastupidi. Me mõlemad saame olla meie ise ja keegi ei pea veri ninast väljas millegi nimel pingutama. Asjad lihtsalt toimivad, kui kaks inimest omavahel kokku sobivad.

Just niimoodi see on - inimesed peavad sobima.
Kuidas sina arvad, kas sinu puhul sai heas suhtes võidu sinu ennastkehtestav pool või alandikum pool? Tugevus või pehmus? Kui nii üleüldse küsida ja väljatuua saab.

Kusjuures ma ei olnud eelmises suhtes sugugi alandlik, mul ei olnud lihtsalt teist varianti kui lõpuks alla anda, sest teine pool oli lootusetu. Sõdida võisid, aga see oli nagu peaga vastu seina jooksmine, mingeid tulemusi see ei toonud. Ise pidasin end tollal hoopis raske iseloomuga inimeseks. See on hea näide sellest, kuidas partner võib sinus kas halvimad või parimad küljed esile tuua.

Praeguses suhtes olen ikka väga pehme, sest mul pole enam mingit võimuvõitlust ega enesekehtestamist vaja. Tuhkagi pole sellest "raskest iseloomust" järel.

Kui sa ise hakkama ei saanud, siis miks ei kutsunud lähedasi appi?

[Külaline]

Kui sa ise hakkama ei saanud, siis miks ei kutsunud lähedasi appi?

Minu pere pole kuigi lähedane. Mitte et neil midagi viga oleks, kõik on toredad inimesed, aga pole lihtsalt olnud kunagi selliseid suhteid, et lobiseks niisama, läheks ja kurdaks neile isiklikke probleeme jne. Näeme ja räägime heal juhul mõne korra aastas.