Vaimse tervise suunamudijad

[Külaline]

Ja nii ongi meie uus maailm täis katkiseid üksildasi inimesi, kes muudkui lõpetavad suhted kõige ja kõigiga ja lõikavad kõiki oma elust lakkamatult välja kui nood pole talle kõiges meele järele; ema ei käianud iga päev "ailäävjuu!" - selge, lõpetan temaga kõik suhted igaveseks, suguvõsas vaatas ükskord üks vanatädi su miniseelikut kuidagi liiga pika pilguga - lõpetan kõik suhted oma sugulastega igaveseks, mees ei toonud lilli - lahutan kohe ära, tolku neist lastest, kes peavad nüüd hakkama, seljakott seljas, elama üks nädal ühe ja teine nädal teise vanema juures erinevates linnades. Peaasi on ju olla oma elu tähtsaim inimene.

Ma olen varsti 60 ja mu elus pole olnud ühtki inimest, keda oleks tulnud välja lõigata. Muidugi on mõni inimene lähedasem, mõnega suhted vajuvad kuidagi ise ära, aga kedagi, kes mind otse kahjustaks, pole kunagi olnud. Kuidas siis nüüdse aja noortel on neid välja lõikamist vajavaid inimesi lausa mitmeid?

Varem õpetati kuidagi rohkem inimesi taluma ja kannatama. Nii mulle tundub. Vanemad olid vanemad elu lõpuni ja nendega pidi suhtlema. Pidi!
Nüüd aga on see lapsepõlvetraumade asi väga päevakorral. Vanemad on teinud palju vigu. Selliseid millest vanasti ei räägitudki või see oli nii tavaline asi. Said kerepeale,pahandada jne. Pandi tööleja õdesid vendi hoidma.
Elu kulges nii. Nüüd aga on laps midagi väga erilist.
Mina väga ootasin suureks saamist et elu köiks lõpuks ka minu pilli järgi. Kui ma suureks sain, ajad ja suhtumine muutus ja elu käib lapse pilli järgi:)

Hea tähelepanek. Vanasti ei tohtinud oma last kiita, kardeti et läheb muidu uhkeks. Miks see uhkeksminemine nii kole asi oli, sellest mina aru ei saanud. Nüüd on pendel lennanud teise äärmusesse - last peab aina kiitma, kritiseerida ega häält tõsta kunagi ei tohi, muidu ta enesehinnang äkki veel polegi maksimaalselt taevas. Miks üldse peab inimese enesehinnang olema pilvedes, sellest ma kah aru ei saa. Nii liiga madal kui liiga kõrge enesehinnang on mõlemad minu arust ühtemoodi kehvad asjad.

Mis mind aga imestama paneb... Nüüd on meil ju peale kasvanud uus põlvkond, kes peaks olema minevikutaagast vaba ja kasvatatud nii, et psühholoogid oma nõuannetega ümberringi, kõigi nende uute heade põhimõtete vaimus - et lapsega ei tohi riielda, ei tohi kritiseerida; siingi foorumis on kästud emadel, kes julgevad tunnistada, et on oma lapse peale paar korda häält tõstnud, kohe pöörduda hullumajja ravile jne... Ent ometigi ei ole küll mitte ühestki otsast märgata, et need uute põhimõtete järgi kasvatatud noored endisaegsetest kuidagi toredamad, avatumad ja vaimselt tervemad oleksid! Seewaldi laste ja noorteosakond on pungil täis, psühhiaatrite ajad on 3 kuud pikad ja need, kes löögile pääsevad, käivad ravil aastaid ja on ikka täpselt niisama haiged edasi. Lõpuks enamik õnneks kasvab oma häiretest lihtsalt välja, vanusega tuleb aru pähe ja elu õpetab, kui koolis õpetaja või tööl ülemus noore looderdamise eest läbi sõimab. Aga lapsevanem sama asja teha ei tohi, siis soovitatakse tal pöörduda kohe hullumajja ravile.

[Tolmukübe]

Võrdlemine tekib alaväärsuskompleksist ja sellest tulenevatest välistest väärtushinnangutest. Näiteks need kodudki. On tolmu täis ja must, ah, mina olen parem, pole ma nii kehva midagi. Ehk et saad ennast üles upitada (mida alaväärsuskompleks tegema paneb). Või vastupidi, uhke üllitis, alaväärsuskompleks tõstab pead, et olen kehvem variant.

[Külaline]

Kõvad utreerijad siin koos, kui vastuseid vaadata. On ainult äärmused, must või valge, vahepealseid toone ei eksisteeri. Tundub päris raske elada sellisena, nii et kui teiega suhelda ei taheta ja teid oma elust välja lõigatakse, mis mõnel paistab olevat suur trauma, et sellest muudkui käiavad, siis tasuks pilk peeglisse heita.

[Tolmukübe]

Siin asi käib mitut moodi. Võib ju peeglisse vaadata, kui sinuga suhelda ei taheta, aga kui oled kõhna punapea ja mees eelistab rinnakat blondiini, siis vaatadki peeglisse ja liigud edasi, mitte ei hakka endas mingeid vigu otsima, et miks minuga suhelda ei taheta. Või jälle teistpidi - ongi vead, mis teistele tunduvad eemale peletavad, millega siis tuleks tegemist teha. Või kolmandat moodi - kui ennast need vead ei häiri, siis lased vanaviisi edasi ja nagu ütleb vanasõna, igale potile leidub kaas. Näiteks oled konfliktne inimene, keegi sinuga suhelda ei taha, aga kohtad teist konfliktset, ja siis kisutegi omavahel rõõmsasti ja mängite võimumänge. Mõlemale sobib, aga enamusele ei sobi. Jne.

[Külaline]

Fb on ühe naise jutt kes on solvunud inimeste mingite ütluste peale. Et ta pole mingi nõelapadi, nagu ta end seetõttu tunneb. Ütleb et lahkub, eemaldub. Nii ongi nüüd nagu kombeks saanud- eemalduda.
Aga kas see on parim lahendus. Halvasti ütleja ei saa ju mingit tagasisidet ja ehk ei saa arugi, et et mõelda oma ütluste peale? Äkki oleks ikka parem vastulelda, kui eemalduda?

[Külaline]

Paljud eestlased ei oskagi suhelda.

Levinumad vead. Iga jutu peale hakatakse kohe endast rääkima hakata, teist ära kuulamata. Näiteks teine kirjeldab oma reisi, sina siis vahele, et vot meie kolm aastat tagasi käisime seal, jutt, mis rääkija muljetega kuidagi ei haaku. Ja nii iga kord.

See, mida inglise keeles nimetatakse one upper ehk ületrumpamine. See on peamiselt omane meestele. Keegi ostis auto, tema hakkab seletama, kuidas temal on ikka ägedam auto.

Teiste elama õpetamine, ilma küsimata hinnangute andmine ja hukkamõist iga pisiasja pärast.

Kui inimene millegipärast ei meeldi, näidatakse seda naiivselt kohe välja, asja lähemalt uurimatagi. See võib olla hiljem probleemide allikaks, rääkimata sellest, et selliseid olmelised vastasseisud lihtsalt kurnavad ja võtavad mõttetult energiat.

Nendest, kes küsivad teretuttavatelt ebadelikaatseid küsimusi stiilis, et a miks sa nii vaene oled, või lihtsalt solvavad, kas passiiv-agressiivselt või otse, ei hakka rääkimagi.

Muidugi on eestlaste hulgas ka palju häid suhtlejaid. Enamasti on tegu keskmisest intelligentsemate inimestega, kes vaistlikult tunnetavad, mis sobib ja mis mitte. Elan Lääne-Euroopas, ja ega siingi inimesed halva suhtlemise patust puhtad ei ole, eriti käib see elama õpetamise ja passiiv-agressiivsuse kohta, aga siiski kuulatakse teine enamasti viisakalt ära, ka ületrumpamist on vähem ja otseseid solvanguid tavaliselt välditakse.

Kui te teete neid ülaltoodud vigu, eriti mitut korraga, siis ärge imestage, kui teiega suhelda ei taheta.

[Tolmukübe]

Fb on ühe naise jutt kes on solvunud inimeste mingite ütluste peale. Et ta pole mingi nõelapadi, nagu ta end seetõttu tunneb. Ütleb et lahkub, eemaldub. Nii ongi nüüd nagu kombeks saanud- eemalduda.
Aga kas see on parim lahendus. Halvasti ütleja ei saa ju mingit tagasisidet ja ehk ei saa arugi, et et mõelda oma ütluste peale? Äkki oleks ikka parem vastulelda, kui eemalduda?

Ajutiselt on see parim lahendus. Kui ta saab haiget, solvub vms teiste ütluste peale, siis see on tema diagnoos. Niikaua, kuni ta adekvaatset ravi (tabletti, ehk ka psühhoteraapiat sinna juurde lisaks) ei saa ja terveks pole saanud, niikaua peab ta eemale hoidma nendest asjaoludest, mis talle halvasti mõjuvad. Et mitte tervis hullemaks ei läheks. Kui on juba terve, siis tuleb toime nii ütluste, kriitika, maha jätmiste jm taolisega. Tihtipeale sellised inimesed kardavad midagi vastu öelda, pole neist sedagi ütlejat, et sinu sõnad solvasid mind, vms. Ja nad võivad ka ütlejast kõiki halbu asju kokku mõelda (tõsi ta on, mõni ütleb meelega, et haiget teha, või solvata) ja siis ta ei lähe ammugi sinna midagi oma tunnetest seletama, sest et "teine tegi ju meelega ja tal mu tunnetest nagunii savi, ja äkki ütleb veel midagi juurde, kui kobisema lähen".

[Külaline]

Fb on ühe naise jutt kes on solvunud inimeste mingite ütluste peale. Et ta pole mingi nõelapadi, nagu ta end seetõttu tunneb. Ütleb et lahkub, eemaldub. Nii ongi nüüd nagu kombeks saanud- eemalduda.
Aga kas see on parim lahendus. Halvasti ütleja ei saa ju mingit tagasisidet ja ehk ei saa arugi, et et mõelda oma ütluste peale? Äkki oleks ikka parem vastulelda, kui eemalduda?

Ajutiselt on see parim lahendus. Kui ta saab haiget, solvub vms teiste ütluste peale, siis see on tema diagnoos. Niikaua, kuni ta adekvaatset ravi (tabletti, ehk ka psühhoteraapiat sinna juurde lisaks) ei saa ja terveks pole saanud, niikaua peab ta eemale hoidma nendest asjaoludest, mis talle halvasti mõjuvad.

Kahjuks ei ole ka tabletid ega teraapiad mingid imevahendid. Tõtt-öelda on nende kasutegur suhteliselt üleshaibitud.

[Tolmukübe]

Vbl sõltub diagnoosist. Paljud, kes pole abi saanud, on ehk valeravi saanud. Apteek on ju rohtusid täis, midagi ikka aitab. Aga vbl siis igal juhul ei aita.

[Külaline]

Fb on ühe naise jutt kes on solvunud inimeste mingite ütluste peale. Et ta pole mingi nõelapadi, nagu ta end seetõttu tunneb. Ütleb et lahkub, eemaldub. Nii ongi nüüd nagu kombeks saanud- eemalduda.
Aga kas see on parim lahendus. Halvasti ütleja ei saa ju mingit tagasisidet ja ehk ei saa arugi, et et mõelda oma ütluste peale? Äkki oleks ikka parem vastulelda, kui eemalduda?

See inimene, kes solvub, peab veel kõvasti endaga tööd tegema. Solvumine on ülinõme ning ebakindla inimese tunnus.

[Külaline]

Fb on ühe naise jutt kes on solvunud inimeste mingite ütluste peale. Et ta pole mingi nõelapadi, nagu ta end seetõttu tunneb. Ütleb et lahkub, eemaldub. Nii ongi nüüd nagu kombeks saanud- eemalduda.
Aga kas see on parim lahendus. Halvasti ütleja ei saa ju mingit tagasisidet ja ehk ei saa arugi, et et mõelda oma ütluste peale? Äkki oleks ikka parem vastulelda, kui eemalduda?

See inimene, kes solvub, peab veel kõvasti endaga tööd tegema. Solvumine on ülinõme ning ebakindla inimese tunnus.

Äkki peaks solvaja endaga tööd tegema?

[Külaline]

Äkki peaks solvaja endaga tööd tegema?

See on juba keerulisem, sest on inimesi, kes võivad suvalise asja ja absoluutselt kõige peale solvuda.

[Külaline]

Äkki peaks solvaja endaga tööd tegema?

Nõustun, nii solvaja kui solvuja peaksid endaga tööd tegema. Aga nii nagu on olemas ülikergesti solvujaid, on ka neid, kes kohe peavad teisele halvasti ütlema. Mu lähedane pereliige on selline. Ta kohe ei suuda olla ilma teist inimest ja tema välimust kritiserimata. Just välimust, mitte teguviisi või midagi muud.

Lisaks on ta ka ülimalt negatiivne nähes kõiges probleemi, mis teeb tema läheduses viibimise raskeks. Häirib aga just see ääretu matslikkus tulla teisele inimesele tema välimuse eripärasid nina peale viskama. Kuna tegemist pereliikmega, siis suhteid lõpeama ei hakka, aga vähendanud olen küll, sest see inimene ei kavatsegi muutuda. Talle on korduvalt öeldud, et selline teise inimese välimuse kallal nokkimine on näotu, aga talle on see kui hane selga vesi.

[Külaline]

Fb on ühe naise jutt kes on solvunud inimeste mingite ütluste peale. Et ta pole mingi nõelapadi, nagu ta end seetõttu tunneb. Ütleb et lahkub, eemaldub. Nii ongi nüüd nagu kombeks saanud- eemalduda.
Aga kas see on parim lahendus. Halvasti ütleja ei saa ju mingit tagasisidet ja ehk ei saa arugi, et et mõelda oma ütluste peale? Äkki oleks ikka parem vastulelda, kui eemalduda?

See inimene, kes solvub, peab veel kõvasti endaga tööd tegema. Solvumine on ülinõme ning ebakindla inimese tunnus.

Äkki peaks solvaja endaga tööd tegema?

Pole võimalik solvata, kui ei solvu. Nii lihtne ongi. Mind pole võimalik solvata, võimle palju tahes.

[Nätakas]

See inimene, kes solvub, peab veel kõvasti endaga tööd tegema. Solvumine on ülinõme ning ebakindla inimese tunnus.

Äkki peaks solvaja endaga tööd tegema?

Pole võimalik solvata, kui ei solvu. Nii lihtne ongi. Mind pole võimalik solvata, võimle palju tahes.

Vot ei usu, pole olemas inimest, kellel poleks oma hella kohta. (Kuigi olen nõus, et enda solvumisega on võimalik ja vajalik tööd teha, iga pisiasi ei vääri emotsioone.)

[Külaline]

See inimene, kes solvub, peab veel kõvasti endaga tööd tegema. Solvumine on ülinõme ning ebakindla inimese tunnus.

Äkki peaks solvaja endaga tööd tegema?

Pole võimalik solvata, kui ei solvu. Nii lihtne ongi. Mind pole võimalik solvata, võimle palju tahes.

Aga mis hirmus valu ja häda solvajal on solvata? Kas maailm kukub kokku, kui sa ei saagi teistele pidevalt halvasti öelda? Süüdistada teist inimest, et ta sinu mõnituste peale ennast halvast tunneb on lihtne ja mugav küll, aga äkki võtaksid end kokku ja jätaksid mõne mõnituse lihtsalt tegemata? Ei õnnestu?

[Külaline]

Paljud eestlased ei oskagi suhelda.

Levinumad vead. Iga jutu peale hakatakse kohe endast rääkima hakata, teist ära kuulamata. Näiteks teine kirjeldab oma reisi, sina siis vahele, et vot meie kolm aastat tagasi käisime seal, jutt, mis rääkija muljetega kuidagi ei haaku. Ja nii iga kord.

See, mida inglise keeles nimetatakse one upper ehk ületrumpamine. See on peamiselt omane meestele. Keegi ostis auto, tema hakkab seletama, kuidas temal on ikka ägedam auto.

Teiste elama õpetamine, ilma küsimata hinnangute andmine ja hukkamõist iga pisiasja pärast.

Kui inimene millegipärast ei meeldi, näidatakse seda naiivselt kohe välja, asja lähemalt uurimatagi. See võib olla hiljem probleemide allikaks, rääkimata sellest, et selliseid olmelised vastasseisud lihtsalt kurnavad ja võtavad mõttetult energiat.

Nendest, kes küsivad teretuttavatelt ebadelikaatseid küsimusi stiilis, et a miks sa nii vaene oled, või lihtsalt solvavad, kas passiiv-agressiivselt või otse, ei hakka rääkimagi.

Muidugi on eestlaste hulgas ka palju häid suhtlejaid. Enamasti on tegu keskmisest intelligentsemate inimestega, kes vaistlikult tunnetavad, mis sobib ja mis mitte. Elan Lääne-Euroopas, ja ega siingi inimesed halva suhtlemise patust puhtad ei ole, eriti käib see elama õpetamise ja passiiv-agressiivsuse kohta, aga siiski kuulatakse teine enamasti viisakalt ära, ka ületrumpamist on vähem ja otseseid solvanguid tavaliselt välditakse.

Kui te teete neid ülaltoodud vigu, eriti mitut korraga, siis ärge imestage, kui teiega suhelda ei taheta.

Ära seleta oma poolinglise keeles

[Külaline]

Ära seleta oma pool inglise keeles?
Üks väljend ja seegi ära seletatud.

[Külaline]

Äkki peaks solvaja endaga tööd tegema?

Pole võimalik solvata, kui ei solvu. Nii lihtne ongi. Mind pole võimalik solvata, võimle palju tahes.

Aga mis hirmus valu ja häda solvajal on solvata? Kas maailm kukub kokku, kui sa ei saagi teistele pidevalt halvasti öelda? Süüdistada teist inimest, et ta sinu mõnituste peale ennast halvast tunneb on lihtne ja mugav küll, aga äkki võtaksid end kokku ja jätaksid mõne mõnituse lihtsalt tegemata? Ei õnnestu?

Kahjuks ma ei oska sulle vastata, sest mina ei solva inimesi.

[Külaline]

Pole võimalik solvata, kui ei solvu. Nii lihtne ongi. Mind pole võimalik solvata, võimle palju tahes.

Aga mis hirmus valu ja häda solvajal on solvata? Kas maailm kukub kokku, kui sa ei saagi teistele pidevalt halvasti öelda? Süüdistada teist inimest, et ta sinu mõnituste peale ennast halvast tunneb on lihtne ja mugav küll, aga äkki võtaksid end kokku ja jätaksid mõne mõnituse lihtsalt tegemata? Ei õnnestu?

Kahjuks ma ei oska sulle vastata, sest mina ei solva inimesi.

Seda enam ära võta sõna nende eest, kelle väärastunud mõttemaailma sa väidetavalt ei tunnegi.