Tänapäeva vanavanemad

[Külaline]

kuna mina käin lasteasutuses tööl, ei ole mul tõepoolest tuju oma puhkeajal lapselapsi nn hoida. küll aga käin ma vanema lapselapsega reisimas, noorematega loomaaias, kinos, jäätist söömas, kogu kambaga soppamas.
õnneks minu lapsed ei oota, et ma nende lapsi hoiaksin, selleks on lasteaed, lastehoid ja lapsehoidja.

[Külaline]

Eluiga on tõusnud, elatakse rohkem endale. Laste hoidmine tähendab enamasti seda, et lapsed antakse vanavanemale hoida ja valvata, ise minnakse pittu, hiljem tagasi tulles hakatakse kodu poole sättima. Aiapeod, kust võtaksid kõik põlvkonnad osa ja iga osaline panustaks koos lastele tegevuse leidmisega on loogilisemad.

[Külaline]

See põlvkond elas ka oma laste lapsepõlves oma elu. Valdavalt olid neil kodused vanaemad olemas, kes rohkem või vähem abis käisid.

Noo miks suruda vanavanematele peale pägalikke keda ei taheta külla? Vägisi armastama ei pane. Kui oleksid lapselapsed, paar korda aastas piisaks mõned päevad tegeleda. Rohkem ei tahaks. Oleneb ju tegelikult lastest, kui on rahumeelne ja arukas laps veedaks kindlasti rohkem arga kui rahmeldava tüütusega.

sest nende enda lapsed on vanavanemate poolt üles kasvatatud ja on aeg see karmavõlg tasuda. kui hoida ei soovi, võib aidata katta lapsehoidjakulu (10-15 eur/h on see tallinnas).
vägisi armastama ei pane üheski suunas. kui armastust pole, peab leppima ka teises suunas selle puudusega. 50-60astane saaks veel külmi peresuhteid üles soojendada, tal läheb neid järgmise 20 aasta jooksul vaja.

Wtf? No mida suhtumist tõesti. Mitte keegi ei pea su lapsehoidjat kinni maksma. Mida sa tegid neid lapsi kui ärakantseldada ei suuda.. Karmavõlg tekib sul endal praegu nii haige jutu peale.
Ja mõni ime, et su vanemad sind ja su pägalikke ei armasta. Ei tundu just eriti armastusväärne perekond olevat.

[Külaline]

Ülesanne on teha nii, et vanavanematel ei tekiks tunnet, et kasutad neid muudkui ära, esiti hoidjana ja hiljem juba veel. Teismeline pole nagunii suurt huvitatud enam vanemate ja vanavanematega suhtlemisest, kui on valida eakaaslastega hängimine, ükskõik, kui hea laste suhe vanaemaga juba maast madalast polnud. Mõtled ise olematu probleemi välja.

[Külaline]

Tuleb pikk analüüs.

Ei taha mina, et võõras vana naine kes mu lastest ei huvitu, neid hoiaks. Tõesti, isegi mu tasuline lapsehoidja küsib sagedamini, kuidas läheb, kui laste lihane vanaema. Teda ei huvita ja nagu siin öeldi - vägisi armastama ei pane.
Aga ma ei saa aru, kuidas saab siiralt mitte huvituda oma enese perest ja järeltulijatest. Ja asi ei ole minus, mu mehes või minu lastes. Ka teiste lapselaste vastu puudub huvi.
Ma ei saa ka aru, kuidas inimene ei soovi oma ellu omaenese laste väikeseid lapsi. Sest kuigi nad on intensiivsed, rikastavad nad tohutult elu. Lastel on uudishimulik, siiras, lihtne ja rõõmus maailmapilt. Täiesti egoistlikult, väike laps on petuskeem kuidas saada ruttu oma isiklikest eksistentsiaalsetest muredest üle, sest lapse headus ja rõõm nakatab. Selleks ei pea last 'hoidma'. Piisab regulaarselt koos kusagil käimisest, külas käimisest, videokõnedest.
Mulle ka tundub, et oli aeg, kus paljud inimesed, kes tegelikult ei tahtnud lapsi, sigisid, ja nüüd on see seltskond vanaemadeks saanud. Nad isegi ei tea, et väikesed lapsed on siirad ja armsad, nad ei kasutanud võimalust oma enda lapsi tundma õppida.
Ma saan aru, kui lastetu inimene ei huvitu lastest. Ta on võtnud vastu otsuse, et ei soovi oma ellu lapsi. Ta pole elus ühegi last tundma õppinud. Aga ma ei saa aru, kuidas keegi, kellel on elus olnud positiivne kogemus lastega, ei soovi aastaid hiljem oma lapselastega postitiivset kogemust. Järeldan, et sellel inimesel polnud oma lastega positiivset kogemust. Ta sai kas lapsed valel põhjusel ise neid soovimata. Või ta ei tegelenud juba oma lastega.
See konkreetne vanaema, kellest räägin, on võrdlemisi kibestunud ja depressiivne. Võibolla ta ei oskagi oma ellu lihtsust ja rõõmu tuua ise ja selle pärast põlgab ära ka nii lihtsa asja nagu lapse rõõm. Või on ta maailmapilt nii kivinenud ja kitsas, kus vana inimene ei tohi leida rõõmu lapsikutest asjadest.
Kes teab.
Mu lapsed on hoitud ja armastatud. Aga siiralt, ma ei saa aru, kuidas inimene ei taha oma ellu omaenese lapselapsi, kes tooks tohutult rõõmu ja nalja, kui neile antaks võimalus. Lapsed on väikesed lühikest aega, kui see mööda lasta, on see igaveseks läinud ja kaotus täiskasvanupoolne.

[Külaline]

Tuleb pikk analüüs.

Ei taha mina, et võõras vana naine kes mu lastest ei huvitu, neid hoiaks. Tõesti, isegi mu tasuline lapsehoidja küsib sagedamini, kuidas läheb, kui laste lihane vanaema. Teda ei huvita ja nagu siin öeldi - vägisi armastama ei pane.
Aga ma ei saa aru, kuidas saab siiralt mitte huvituda oma enese perest ja järeltulijatest. Ja asi ei ole minus, mu mehes või minu lastes. Ka teiste lapselaste vastu puudub huvi.
Ma ei saa ka aru, kuidas inimene ei soovi oma ellu omaenese laste väikeseid lapsi. Sest kuigi nad on intensiivsed, rikastavad nad tohutult elu. Lastel on uudishimulik, siiras, lihtne ja rõõmus maailmapilt. Täiesti egoistlikult, väike laps on petuskeem kuidas saada ruttu oma isiklikest eksistentsiaalsetest muredest üle, sest lapse headus ja rõõm nakatab. Selleks ei pea last 'hoidma'. Piisab regulaarselt koos kusagil käimisest, külas käimisest, videokõnedest.
Mulle ka tundub, et oli aeg, kus paljud inimesed, kes tegelikult ei tahtnud lapsi, sigisid, ja nüüd on see seltskond vanaemadeks saanud. Nad isegi ei tea, et väikesed lapsed on siirad ja armsad, nad ei kasutanud võimalust oma enda lapsi tundma õppida.
Ma saan aru, kui lastetu inimene ei huvitu lastest. Ta on võtnud vastu otsuse, et ei soovi oma ellu lapsi. Ta pole elus ühegi last tundma õppinud. Aga ma ei saa aru, kuidas keegi, kellel on elus olnud positiivne kogemus lastega, ei soovi aastaid hiljem oma lapselastega postitiivset kogemust. Järeldan, et sellel inimesel polnud oma lastega positiivset kogemust. Ta sai kas lapsed valel põhjusel ise neid soovimata. Või ta ei tegelenud juba oma lastega.
See konkreetne vanaema, kellest räägin, on võrdlemisi kibestunud ja depressiivne. Võibolla ta ei oskagi oma ellu lihtsust ja rõõmu tuua ise ja selle pärast põlgab ära ka nii lihtsa asja nagu lapse rõõm. Või on ta maailmapilt nii kivinenud ja kitsas, kus vana inimene ei tohi leida rõõmu lapsikutest asjadest.
Kes teab.
Mu lapsed on hoitud ja armastatud. Aga siiralt, ma ei saa aru, kuidas inimene ei taha oma ellu omaenese lapselapsi, kes tooks tohutult rõõmu ja nalja, kui neile antaks võimalus. Lapsed on väikesed lühikest aega, kui see mööda lasta, on see igaveseks läinud ja kaotus täiskasvanupoolne.

Analüüsid väga palju teiste inimeste käitumist, aga ei suuda leppida, et kõik ei taha oma lastelastega suhelda. Minu isa on suurepärane isa, aga ta pole oma lapselapsi kunagi hoidnud. Teiste inimeste põhjusi ei hakka mina välja tooma, kuid see on veel näide, et mis ühega positiivne, see teisega mitte. Depressioonis ta küll pole.

Missugune ema ta oli, küsi endalt. Kas oli väga soe ema või pigem mitte. Kui oli soe ema ja ei suhtle oma lastelastega, siis lihtsalt jäta inimene rahule. Lõpeta hinnangute andmine, et ta on depressiivne ja kibestunud. Isegi, kui see on tõsi, siis sinu liigne positiivsus midagi depressioonis inimesel paremaks ei muuda. Sa tahad, et teised elaksid sinu moodi, sellepärast, et vanaemas on pisut sinu laste verd. Nii ei saa.

Kui see mööda lasta, ei ole see igavene kaotus täiskasvanule. Vähemalt oma kogemusest võin öelda, et elu läheb edasi. Kõik lapselapsed on tublid. Samuti on võimalik, et on vanavanemaid, kes ühe poole lastelastega suhtlevad ja teisega mitte... ja on ka neid, kes on tülli läinud osade lastega.

[Külaline]

Tuleb pikk analüüs.

Ei taha mina, et võõras vana naine kes mu lastest ei huvitu, neid hoiaks. Tõesti, isegi mu tasuline lapsehoidja küsib sagedamini, kuidas läheb, kui laste lihane vanaema. Teda ei huvita ja nagu siin öeldi - vägisi armastama ei pane.
Aga ma ei saa aru, kuidas saab siiralt mitte huvituda oma enese perest ja järeltulijatest. Ja asi ei ole minus, mu mehes või minu lastes. Ka teiste lapselaste vastu puudub huvi.
Ma ei saa ka aru, kuidas inimene ei soovi oma ellu omaenese laste väikeseid lapsi. Sest kuigi nad on intensiivsed, rikastavad nad tohutult elu. Lastel on uudishimulik, siiras, lihtne ja rõõmus maailmapilt. Täiesti egoistlikult, väike laps on petuskeem kuidas saada ruttu oma isiklikest eksistentsiaalsetest muredest üle, sest lapse headus ja rõõm nakatab. Selleks ei pea last 'hoidma'. Piisab regulaarselt koos kusagil käimisest, külas käimisest, videokõnedest.
Mulle ka tundub, et oli aeg, kus paljud inimesed, kes tegelikult ei tahtnud lapsi, sigisid, ja nüüd on see seltskond vanaemadeks saanud. Nad isegi ei tea, et väikesed lapsed on siirad ja armsad, nad ei kasutanud võimalust oma enda lapsi tundma õppida.
Ma saan aru, kui lastetu inimene ei huvitu lastest. Ta on võtnud vastu otsuse, et ei soovi oma ellu lapsi. Ta pole elus ühegi last tundma õppinud. Aga ma ei saa aru, kuidas keegi, kellel on elus olnud positiivne kogemus lastega, ei soovi aastaid hiljem oma lapselastega postitiivset kogemust. Järeldan, et sellel inimesel polnud oma lastega positiivset kogemust. Ta sai kas lapsed valel põhjusel ise neid soovimata. Või ta ei tegelenud juba oma lastega.
See konkreetne vanaema, kellest räägin, on võrdlemisi kibestunud ja depressiivne. Võibolla ta ei oskagi oma ellu lihtsust ja rõõmu tuua ise ja selle pärast põlgab ära ka nii lihtsa asja nagu lapse rõõm. Või on ta maailmapilt nii kivinenud ja kitsas, kus vana inimene ei tohi leida rõõmu lapsikutest asjadest.
Kes teab.
Mu lapsed on hoitud ja armastatud. Aga siiralt, ma ei saa aru, kuidas inimene ei taha oma ellu omaenese lapselapsi, kes tooks tohutult rõõmu ja nalja, kui neile antaks võimalus. Lapsed on väikesed lühikest aega, kui see mööda lasta, on see igaveseks läinud ja kaotus täiskasvanupoolne.

See et sina nii mõtled ei tähenda, et kõik peaksid niimoodi mõtlema. Kuidas sa saad otsustada, mis toob teise inimese ellu rõõmu ja nalja ja mis ei too. Ilmselgelt sinu lapsed ju talle ei too kui ta neid näha ei taha.
See kõik, mida sa kirjeldad, on sinu arvamus. Sa ei tea kui positiivne tema kogemus lastega oli. Sa ei tea, miks ta üldse ise lapse sai. Sa ei tea kui depressiivne ta on. Ja isegi mitte seda, miks ta ei taha su lapsi tunda. Jne..
See, et sina arvad, et sinu lapsed - või lapsed üldiselt - on hirmus vahvad ei tähenda mitte üldse, et sinu ema, tädi, naabrinaine või mina samamoodi arvame.
See pole nii keeruline kontseptsioon aru saada tegelikult.

[Külaline]

Nii et see suhtumine, et igaveseks käinud ja tohutu kaotus - see on toksiline suhtumine. Lisaks pisut ka manipuleeriv. On palju lapsi, kelle vanemad surevad varakult ja nende lapselapsed ei tunnegi oma vanavanemaid. Ei tohi välja mõelda põhjusi, mida arvad olevat, et siis saaks neid põhjusi likvideerida või endale õlale patsutada, et vaata, oled endast kõik teinud.

Laste tublidus, intelligents, välimus, headus - nee ei ole põhjused, miks peab suhtlema. Saab olla ka ilus, tragi ja hea ILMA, et lastel oleks vanavanemad. See on suurepärane, et nii on, aga tolerantsus on ka see, kui aktsepteerid inimesi, isegi, kui emana oli tiptop.

[Külaline]

Ülesanne on teha nii, et vanavanematel ei tekiks tunnet, et kasutad neid muudkui ära, esiti hoidjana ja hiljem juba veel. Teismeline pole nagunii suurt huvitatud enam vanemate ja vanavanematega suhtlemisest, kui on valida eakaaslastega hängimine, ükskõik, kui hea laste suhe vanaemaga juba maast madalast polnud. Mõtled ise olematu probleemi välja.

Miks peab lapsevanem võimlema ja nuputama lahendusi, kui vanavanemad ise huvi üles ei näita? Meil on lastel vanavanematest aktiivne ainult üks vanaisa. Tuleb külla, helistab, kutsub ise külla. Ta ei ole kordagi lapsi hoidnud, see ei olegi vajalik, peamine, et huvi tunneb ja koos aega tahab veeta.

[Külaline]

Vanaemad, kas teie pool ja teie lapsi valvates kehtivad teie reeglid ja arusaamad või olete nagu alluvad, kelle ülemuseks on laste ema? Et nagu kõik käib ema, st tütre või minia reeglite järgi. Mida võib süüa anda, millal magama, kas telekat võib lahti teha.

[Külaline]

Ülesanne on teha nii, et vanavanematel ei tekiks tunnet, et kasutad neid muudkui ära, esiti hoidjana ja hiljem juba veel. Teismeline pole nagunii suurt huvitatud enam vanemate ja vanavanematega suhtlemisest, kui on valida eakaaslastega hängimine, ükskõik, kui hea laste suhe vanaemaga juba maast madalast polnud. Mõtled ise olematu probleemi välja.

Miks peab lapsevanem võimlema ja nuputama lahendusi, kui vanavanemad ise huvi üles ei näita? Meil on lastel vanavanematest aktiivne ainult üks vanaisa. Tuleb külla, helistab, kutsub ise külla. Ta ei ole kordagi lapsi hoidnud, see ei olegi vajalik, peamine, et huvi tunneb ja koos aega tahab veeta.

Ka mitte midagi tegemine on millegi tegemine. Ülesanne ongi mitte võimelda, mitte nuputada, mitte pakkuda lahendusi. Antud juhul seda teemat lugedes ja TA vastuseid lugedes, tundub selline asi: meil on kõik väga hästi, aga vanaema on depressiivne ja kibestunud ja teda tabab tohutu kaotus.

Umbes samasse auku oli teema emast, kes ei suhtle lastelastega. Kusjuures pidi ka olema üksik ja kibestunud ema. Ma saan teoreetiliselt aru, et see, kui ei suhelda, võib haiget teha ja solvata, aga kui inimene toob seejuures välja, et vähemasti pereelu on korras ja lapsed tublid, siis miks ei võiks näha, et kõik on tegelikult hästi? Kui vanavanemad on veel suht hea tervisega ka, kellelgi pole vähki vms, miks siis mitte olla rõõmus? Garanteerin, et
ka vanaema saab olla rõõmus nii, et ei lävi lastelastega ja samas on hea meel, et neil läheb hästi.
Keskmine eestlane pigem ei suhtlegi väga, see kiipsmailing on teiste kultuuride teema rohkem. Eks palju on enda teha ka ja alati ei pea ise huvi välja näitama. Inimese iseloom on ju selge juba varem, vaevalt tuleb üllatusena, et vanaema selline on.

[Külaline]

Lihtsalt mind häirib see pidev negativism ja vanavanemate diagnoosimine. Alati saab olla ainult üks põhjus ja selleks on depressiivsus koos kibestumisega. Ning alati aitab selle vastu just laste rõõm ja kilked. No nii lihtne see elu ka pole, et piisab vaid laste kasvamise nägemisest ja maailm on roosamanna.

[Külaline]

Lapsed võivad ju vahvad olla, aga kauem kui 1 tund küll ei viitsi olla lainel kutsu teeb auh. Iga ema tegelegu oma lastega ise, mitte ärgu otsigu sugulaste seast lastele tasuta meelelahutajaid

[Külaline]

Lihtsalt mind häirib see pidev negativism ja vanavanemate diagnoosimine. Alati saab olla ainult üks põhjus ja selleks on depressiivsus koos kibestumisega. Ning alati aitab selle vastu just laste rõõm ja kilked. No nii lihtne see elu ka pole, et piisab vaid laste kasvamise nägemisest ja maailm on roosamanna.

Mind häirib ka, et alati, kui inimesed ei käitu ega arva nii, nagu keegi soovib, siis kindlasti on põhjuseks kibestumine.

[Külaline]

Lihtsalt mind häirib see pidev negativism ja vanavanemate diagnoosimine. Alati saab olla ainult üks põhjus ja selleks on depressiivsus koos kibestumisega. Ning alati aitab selle vastu just laste rõõm ja kilked. No nii lihtne see elu ka pole, et piisab vaid laste kasvamise nägemisest ja maailm on roosamanna.

Mind häirib ka, et alati, kui inimesed ei käitu ega arva nii, nagu keegi soovib, siis kindlasti on põhjuseks kibestumine.

Kahjuks nii see on. Vanas eas tulevad ka vanavanemad meelde, sest kinnisvara ju. Absoluutselt iga suhtlus ja suhe on vähemalt ühele poolele kasulik. Kui teine pool sellest midagi ei saa, ju siis pole laste rõõmukilked tema jaoks enam tähtsad.

[Külaline]

Mul on kaks väikest lapselast, pooleteisene ja pea kolmene. Üritan neid korra nädalas ikka näha. Kas käin ise läbi või saadan noored pühapäeva õhtul kinno/restorani 3-4h ja olen lastega nende kodus. Kui jooksvalt abi vaja, siis lähen aitan. Armastan oma lapselapsi nii väga, et kui nädala jagu pole näinud, on suur igatsus. Kannan ka sünnist saadik mõlemale investeerimisfondi igakuiselt kindla summa. Sisustasin oma kodus neile 25 m2 toa, kus saavad mängida ja magada, kui vaja. Olen ise alles 50-ndate alguses ning palju lennus, pea kõik nädalavahetused, aga selle aja ikka leian. Kui lapsed veel kodused olid, käisin reede hommikuti enne tööd nende juures kohvil, see paarkümmend minutitki andis nii palju!

[Külaline]

Miks tänapäeva vanaemad ei soovi oma lapselastega tegeleda? Enamus viie-kuuekümnendates vanavanemaid teevad lapselapsele paar korda aastas tutipluti ja sellega asi piirdub.
Mu enda laste mõlemad vanaemad on samasugused. Kaks nooremat last ei ole isegi kummagi vanaema kodus käinud, neid lihtsalt ei oodata seal. Esimest last palusime aeg-ajalt hoida, kuid sellega kaasnes alati sügav ohe ja hiljem kuulsime sugastelt, kuidas neile oli kurdetud. Lõpetasime palumise ära ja nad ei ole ka pakkunud, et tahaksid lastega tegeleda. Saame ise hakkama, kaks last kolmest on juba nii suured, et nad ei vajagi hoidmist, kuid kurb on, et lastel ei ole sellist sidet oma vanaemadega nagu mul oli. Mu mõlemad vanaemad käisid samuti täiskohaga tööl ja elasid linnakorteris, kuid ometigi viidi mind tihti neile hoida. Üks vanaemadest elab veel teises Eesti otsas ja täna on nad ka minu lastele vanaema eest, kes ise pakuvad, et tooksin lapsi.
Tundub olevat põlvkonna teema, sest sarnane suhtumine on enamuse minu tuttavate vanematel. Oma lapsed viidi vanavanemate juurde aga lapselastest ei taha kuuldagi. Saan ühe käe sõrmedel üles lugeda tuttavad, kelle laste vanaema päriselt tahab oma lapselaste elus osaleda, kadestan neid ja mitte selle pärast, et tahaksin oma lapsi hoidu sokutada, vaid just selle lapse-vanaema suhte pärast.

Aga täpselt see ongi- ei kasvatanud nad tegelikult oma lapsi (mina olin nädalavahetused ja suvevaheajad kõik vanaema pool) ja ei oska nad kasvatada ega sidet luua oma laspselastega. Ja tihti on need need emad-nüüdsed vanemad, kes "elavad nüüd oma elu" ja kes "on oma lapsed suureks kasvatanud ja igaüks kasvatagu oma alpsi ise!" (mäletamata, et tegelikkus oli natukene teine). Alles siis, kui vanana endal on abi vaja, küll lapsed ja lapselapsed meelde tulevad, kes kõik on vanainimesele hooldamist "võlgu". Kuigi muidugi, vanus siireneb ja jaksu on vähem ja tervis jnejne, aga kui ei taheta lapselastega tegelikult tegemist teha, see on hoopis teine teema, kui see, et ei jõua ja ei saa.

[Külaline]

Aga ma ei oska lapselapsi hoida. St ma ei ole osanud ka oma lapsi õigesti kasvatada, ütlevad mu lapsed. Olen olnud tihti kuri. Pahandanud. Nõudnud. Seadnud reegleid ja piire, mis on olnud nende arust liiast. See tähendab et ma lapsi kasvatada ei oska. Rohkemate vigade vältimiseks ma võin teha sünnipäeval küll tutipluti, aga mitte rohkem.

No ma arvan, et su lapsed ka ei palu sind lapselapsi hoidma, kui sa juba kõike nenede meelest niiiiii valesti oled teinud. Mis sea´s ikka!

[Külaline]

Vanaemad, kas teie pool ja teie lapsi valvates kehtivad teie reeglid ja arusaamad või olete nagu alluvad, kelle ülemuseks on laste ema? Et nagu kõik käib ema, st tütre või minia reeglite järgi. Mida võib süüa anda, millal magama, kas telekat võib lahti teha.

Lapse esmased kasvatajad on lapse vanemad ja kui vanavanemad lapsi hoiavad, siis peaks siiski austama ema-isa tehtud reegleid- kuna magama, kas sööb magusat ja kuipalju, kas ja kuipalju telekat jnejne. Eks muidugi see on väikelaste ja mõne aasta teema, suuremate lastega on teistsugused olukorrad.

[Külaline]

Tuleb pikk analüüs.

Ei taha mina, et võõras vana naine kes mu lastest ei huvitu, neid hoiaks. Tõesti, isegi mu tasuline lapsehoidja küsib sagedamini, kuidas läheb, kui laste lihane vanaema. Teda ei huvita ja nagu siin öeldi - vägisi armastama ei pane.
Aga ma ei saa aru, kuidas saab siiralt mitte huvituda oma enese perest ja järeltulijatest. Ja asi ei ole minus, mu mehes või minu lastes. Ka teiste lapselaste vastu puudub huvi.
Ma ei saa ka aru, kuidas inimene ei soovi oma ellu omaenese laste väikeseid lapsi. Sest kuigi nad on intensiivsed, rikastavad nad tohutult elu. Lastel on uudishimulik, siiras, lihtne ja rõõmus maailmapilt. Täiesti egoistlikult, väike laps on petuskeem kuidas saada ruttu oma isiklikest eksistentsiaalsetest muredest üle, sest lapse headus ja rõõm nakatab. Selleks ei pea last 'hoidma'. Piisab regulaarselt koos kusagil käimisest, külas käimisest, videokõnedest.
Mulle ka tundub, et oli aeg, kus paljud inimesed, kes tegelikult ei tahtnud lapsi, sigisid, ja nüüd on see seltskond vanaemadeks saanud. Nad isegi ei tea, et väikesed lapsed on siirad ja armsad, nad ei kasutanud võimalust oma enda lapsi tundma õppida.
Ma saan aru, kui lastetu inimene ei huvitu lastest. Ta on võtnud vastu otsuse, et ei soovi oma ellu lapsi. Ta pole elus ühegi last tundma õppinud. Aga ma ei saa aru, kuidas keegi, kellel on elus olnud positiivne kogemus lastega, ei soovi aastaid hiljem oma lapselastega postitiivset kogemust. Järeldan, et sellel inimesel polnud oma lastega positiivset kogemust. Ta sai kas lapsed valel põhjusel ise neid soovimata. Või ta ei tegelenud juba oma lastega.
See konkreetne vanaema, kellest räägin, on võrdlemisi kibestunud ja depressiivne. Võibolla ta ei oskagi oma ellu lihtsust ja rõõmu tuua ise ja selle pärast põlgab ära ka nii lihtsa asja nagu lapse rõõm. Või on ta maailmapilt nii kivinenud ja kitsas, kus vana inimene ei tohi leida rõõmu lapsikutest asjadest.
Kes teab.
Mu lapsed on hoitud ja armastatud. Aga siiralt, ma ei saa aru, kuidas inimene ei taha oma ellu omaenese lapselapsi, kes tooks tohutult rõõmu ja nalja, kui neile antaks võimalus. Lapsed on väikesed lühikest aega, kui see mööda lasta, on see igaveseks läinud ja kaotus täiskasvanupoolne.

Ju siis tema meelest ei rikasta. Ja see "analüüs" on ikka jube sildistamine pika jutu vahus. Pole midagi imestafda, kui alustad lapse vanaemast kõneldes "võõras vana naine" tituleerimisega. Kui lapse ema ei klapi lapse vanaemaga (kas isapoolse ehk siis ämmaga või ka omaenda emaga on probleemne suhe), siis on häiritud ja vanaema-lapselapse suhe alati ja kindlasti. Niiet mõtle, kas põhjus pole mitte sinus.