Kas ema ongi ükskõikne ?

[Simon says:]

Olen 30.ndates naisterahvas. Abielus ja kahe lapse ema. Muret teeb suhtlus mu emaga. Ise tunnen, et ta ei hooli minust nii palju kui üks ema hoolida oma lapsest võiks. Meil on pikk vahemaa. Elame teineteiselpool Eestit. Olen pidevalt kutsunud oma ema endale külla, aga alati leiab ta vabandusi miks mitte tulla. Pikk maa, kardab ise võõras kohas autoga sõita jne.
Hiljuti ostsime mehega maja, mida siis uuesti üles ehitame. Ta pole ikka jõudnud meile külla. Teda nagu ei huvitagi. Samas kui sellest juttu teen, et mul meel kurb, et üldse külla ei tule, siis ta saab kurjaks ja ütleb: " jälle hakkab see jutt peale, me oleme sellest ju rääkinud ! ". Ja siis jätan selle teema sinnapaika.
Samal mul on onutütar kes on minu vanune. Temaga on nõus sõitma Soome vahet ja autoga igal pool mujal. Läheb kus iganes. Veedavad koos aega... aga oma tütre jaoks aega ei leia..
Mu lapsed ei ole samuti saanud temaga aega veeta, ta ei tunne nende vastu huvigi. Samas helistame emaga üle päeva ja räägime.. 80% olen mina see kes helistab.
Lihtsalt tunnen ennast kõrvalejäetuna ja temaga sellest rääkida ei saa. Hakkab ennast õigustama väga tobedate vabandustega. Olengi jätnud selle teema siis sinnapaika.
Kui ise sinnakanti satume kuus korra siis alati käime külas ja oleme. Aga tema kordagi meile tulla ei taha..
Üks kord saatsin talle pika kirja mida tunnen. Rääkisin kõik südamest ära. Ta sai selle peale kurjaks, et mõtlen asju üle ja keeran tema enesetunde ka halvaks ja närvid krussi.
Lihtsalt mõtlen kas olen ise loll ja mõtlen üle.. Aga ilmselt ei.. Näen kõrvalt teisi vanavanemaid ja emasid ja minul absoluutselt ei ole sellist suhet emaga kuigi tahaks...
Lihtsalt kahju on, et pean ise nuruma seda tähelepanu.
Ükskord tegin proovi, et kui ma oma emale üldse ei helista, siis millal ta ise mulle helistab... 3 nädalat ei tulnud ühtegi kõnet. Lõpuks loobusin ja helistasin ise.
Tegelikult on nii valus ja no see kuramuse kadedus on ka...
Püüan mõelda muule ja elada oma elu, aga ikka tuleb mõru meel, et miks ma ei sobi...

See on see kuulus ema süda, millest emadepäeval lauldakse;)

[Külaline]

Su ema on vist lastetu. Nemad pidid sellised kalgid olema ut hic dicitur.

Kui nüüd aus olla, siis selles teises teemas, kus vihased emad lastetuid ründavad, siis ega need emad laste tunnetest ei räägigi. Ikka ja ainult sellest, kuidas lapsesaamine neid õilistab ja teistest paremaks teeb. Mida laps arvab ja tahab, tuhka sellest.

[Külaline]

Aga milline ema ta sulle lapsepõlves oli, teemaalgataja?

[Külaline]

Su ema on vist lastetu. Nemad pidid sellised kalgid olema ut hic dicitur.

Kui nüüd aus olla, siis selles teises teemas, kus vihased emad lastetuid ründavad, siis ega need emad laste tunnetest ei räägigi. Ikka ja ainult sellest, kuidas lapsesaamine neid õilistab ja teistest paremaks teeb. Mida laps arvab ja tahab, tuhka sellest.

They hate us cause they ain’t us :p

[Külaline]

Suurim viga on võrrelda enda kogemusi teistega. Kas ema on üksik? Kui leiab kellegi, ehk on tal soov teiega ühtselt rohkem aega veeta. Senini pead leppima, et sinu ema on selline.

[Külaline]

Mida emale tegid? Soovitan soojalt mõelda, miks üldse talle helistama pead, kui oled hea tütar olnud. Kui aga oled süüdi milleski, olgu või vääriti mõistetult süüdi tehtud, paraku pead samuti käituma ja eemale hoidma. Ema võib täitsa mölakas olla, aga viisakas suhtluse otsimine siiski teeb sinust mingil hetkel vastiku tegelase. Ema küll, aga vanema suurim rõõm on, et lapsel läheb hästi. Tema töö on tehtud. Kui lastega suhelda ei taha, palun ära käi peale, see teeb asjad veelgi hullemaks.

[Külaline]

Äkki ema ei klapi teemaalgataja abikaasaga ja seepärast hoiab distantsi st et vabatahtlikult ei lähe neile külla.

[Kirilee]

Mulle tundub, et oled liigselt klammerduv.
Saan su emast täitsa aru. Instinktiivselt hakkad vältima inimest, kellega suhtlemine on vaimselt ahistav, nimetatakse vist energiavampiirideks selliseid. Olgu või oma tütar, teatud eas on oma rahu ja heaolu olulisemad.
Pakun lihtsalt ühe seletuse.

[Külaline]

Kuidas see sõitmine toimub? Kas ta juhib ise ja üksi, kui Soome ja mujale sõidab?

[Külaline]

Mina käin ka oma vanemate juures tihemini, kui nemad minu juures. Ja minule tundub, et nii ongi tavapärane ja et enamused teevad nii. Neile külla minnes lähen ju mina oma tuttavasse ja armsasse kodukohta. Minule külla tulevad nemad võõramasse linna ja kohta ja see ongi neile steessirohkem ja minu meelest on see küll argument, millega lähedane ja hooliv inimene võiks arvestada, mitte selle peale solvuda. Nooremad inimesed on ju paremad kohanejad kui vanemad inimesid, seda teame me ju kõik.

[Külaline]

Jäta oma ema rahule ja ela oma pereelu. Miks peab kogu aeg helistama? Ära klammerdu, see on ahistav. Isegi emale.

[Külaline]

Jäta oma ema rahule ja ela oma pereelu. Miks peab kogu aeg helistama? Ära klammerdu, see on ahistav. Isegi emale.

Kui ema ongi selline, kes elab põhimõttel "mina kasvatasin oma lapsed üles (ja enamasti sellistel naistel olid vanaemad, kelle kaela lapsed lükati, niiet selli ne arusaamine on oehmelt öeldes ilustatud!), igaüks kasvatagu oma lapsed ise, täiskasvanud lapsed saavad ise hakkama (ja ei ole enam minu kaela peal muretseda" jne, siis selline ema vast ongi rahul, kui sa oma ülepäevaste helistamisegagi tagasi tõmbaks. Ju tema ei tunne puudust. Tõepoolest võiks oma pereelule ja tegemistele keskenduda.

[Katerin]

Kulla teemaalgataja, minule jäi sinu kirjast silma see, et sa helistad oma emale lausa ülepäeviti. Minu meelest on seda natuke liiga palju.

Eriti, kui oled ise pereema ja lapsed-mees-majapidamine-töö jts vajavad ka su tähelepanu. Tekib küsimus, mis teemadel sel juhul suhelda, mida rääkida üldse? Üldine jutt stiilis, mis ilm väljas on, millal puhkus algab jne on igav. Teine äärmus, ehk ülepäeviti liiga sügavuti minnes jällegi võib tekkida see olukord, kus teine hakkab samuti liigselt muretsema; ja kui ta ei muretse, siis on sul jällegi teistpidi kurb tunne, et ei hooli.

Me ise käisime lastega samas linnas elaval vanaemal külas kord nädalas, eks siis sai jutud ka räägitud. Vahel nädala sees korra helistasime, kui keegi oli nt haige ja uuriti, kuidas tervis on. Aga selline ülepäeva telefoni otsas rippumine oma emaga on õigustatud ikkagi ainult mõlemapoolse suure huvi ja sõbraliku, kuid mitte liigahistava kaasaelamise korral - st ideaalne kombinatsioon, mida aga päriselus esineb suht harva.

Et siis, minu soovitus oleks sul natuke vabamalt võtta. Päris nii sa ju ka ei tahaks, et lapsed tulevikus räägivad - ema rippus pidevalt telefoni otsas, et saaks ometi vanaemaga veelgi rohkem rääkida, ja siis põdes ja muretses sellepärast, et miks vanaema piisavalt huvitatud pole, aga meie jäime sel taustal unarusse!

[Külaline]

Sa oled ammu täiskasvanud, oma elu peal, ise pereinimene- suhtled nagu võrdne võrdsega. Kui teine ei taha, siis ennast peale sundida pole ka mõtet, eks kehtib ikka see ka, et "mida kaugem, seda kallim"... Sul on oma elu, pole vaja ema , see aeg on juba möödas. Ema pole ka veel 30aastasel nii vana ja väeti, et vajaks abi jne, tal on see "oma elu elamise" periood veel täiega, las siis olla. Samas pole mõtet ka kibestuda, et kui tema ei hooli, siis mina teda tulevikus ka aitama ei hakka vms. Lase lihtsalt vabaks, selle hädaldamisega teed ainult endale haiget, mitte kellelegi teisele.

[TeTe]

Väga kahju sinust ja niisama vanainimese hoolimatusena see ei tundu. Miskipärast ema naudib sinu sellist kohtlemist, on see mingi kadedus su elu pärast vs. Normaalne see ei ole ja sellisele emale vabandusi otsida ei maksa. Kui suudad, tee süda kõvaks ja ära helista enam, las “naudib” siis oma elu.

[Külaline]

Kas sul on mingi lapsepõlvetrauma emaga või milles probleem? 30-aastane kahe lapse ema üldiselt jagab oma tähelepanu oma lastele ja perele ning ei tegele pidevalt oma emale mõtlemisega. Aegajalt helistab, vahel kohtuvad, aga selline üle päeva helistamine ja arvepidamine, kui tihti ikka ema helistab ja kui tihti ise.. See võtab ju niipalju energiat. Milleks oma energiat sinna kulutada, nii jäävad sul oma lapsed ju tähelepanupuudusesse. Siis lapsed saavad ka niimoodi "emaprobleemi" eluks kaasa, kui nende ema pidevalt oma "emaprobleemiga" tegeleb.

Kui mina 30-aastane kahe lapse ema olin, siis ma ei teagi, kord nädalas ehk helistasime. Arvet ei pidanud, kumb sagedamini helistas kas mina või ema. Külas käisime ka enamasti meie. See oli ju meie lapsepõlvekodu, see oli loogiline. Ma tõesti ei vaevanud sel ajal pead pidevalt emast mõtlemisega. Ta oli olemas, vahel suhtlesime, täpset arvepidamist, kes rohkem panustab ei olnud. ema oli tol ajal veel üsna ise hakkamasaav (nii 60 kanti), mis tast ikka pidevalt tüüdata?

[Külaline]

Kui ei ole, siis ei ole, ega kivist vett välja ei pigista. Vanasti saadi lapsi ka kogemata, sellepärast, et kõigil oli ja kohusetundlikult hoolitseti laste eest, aga mitte südantpaisutavast emaarmastusest, vaid et peab ja nii tehakse.
Las see ema olla, lase lahti ja ära nõua temalt rohkemat kui ta anda suudab. Ja kellegi teisega võrrelda ja kadetseda on alati mõttetu valik.

Mida ei ole? Inimene helistab emaga üle päeva, kohtub kord kuus ja keegi arvab, et "ei ole".

Teemaalgataja, nooredki inimesed ei taha pikka otsa sõita, võõras linnas sõita jms. Kui ema sulle ütleb, et see on tema jaoks probleem, miks sa siis ikkagi sunnid?

[Külaline]

Mina emana olen kade selle ema peale, kes on teemaalgatajal. Tal on väga armas tütar. Ma nii tahaks oma lastega ka rohkem rääkida. Aga pean arvestama et neil on omad tegemised ja ei tohi vist tüüdata neid. Mul oleks küll hea meel kui mu lapsed ise tahaks minuga suhelda rohkem. Samas sinna teise linna ma küll sõita ei suudaks. Ja selle pärast on olnud meil ka lahkhelisid. Et mis mõttes. Sul ju load on. Sa ju sõidad iga päev autoga! Jah. Aga vaid oma linnas. Maanteel ma olen vilets, aeglane ja arg. Samas külla lapsele ma läheks ikka. Bussiga. Või tulgu laps mulle järele.

[Külaline]

Kui ei ole, siis ei ole, ega kivist vett välja ei pigista. Vanasti saadi lapsi ka kogemata, sellepärast, et kõigil oli ja kohusetundlikult hoolitseti laste eest, aga mitte südantpaisutavast emaarmastusest, vaid et peab ja nii tehakse.
Las see ema olla, lase lahti ja ära nõua temalt rohkemat kui ta anda suudab. Ja kellegi teisega võrrelda ja kadetseda on alati mõttetu valik.

Mida ei ole? Inimene helistab emaga üle päeva, kohtub kord kuus ja keegi arvab, et "ei ole".

Kui hooliv ema ei ole, siis ei ole. Lugesid minu mõttest vastupidi, rääkisin emast, mitte teemaalgatajast. Kui ema pole selline, siis ei ole. Seda pole talle antud ja ei saa nõuda inimeselt mingit suurt ürgset kõikevõitvat emaarmastust, kui ta seda lihtsalt ei tunne, ei ole mõtet nõuda ja manguda võimatut. Paljud inimesed on kasvanud samasuguse emaarmastuse puuduse käes ja ei oska seda ka oma lastele anda, parimal juhul püüdlikult ja kohusetundlikult hoolitsetakse ja kui laps täiskasvanud, siis ohatakse kergendatult, et uhh, enam ei pea! Mul on ema samasugune "lapsed pidid olema" tüüp, kes hoolikalt ja hoolega kasvatas meid, aga mitte HOOLIVALT. Armastab ta meid ka muidugi, oma võimete kohaselt. Ma u 40a hakkasin seda hindama ja mõistma, et ma olles eluaeg temalt enamat oodanud, olen olnud veidi mõistmatu. Arvan sama, et emale on kõige parem endaga hakkamasaavad ja õnnelikud oma elu elavad lapsed ja selleks ei pea ülepäeva helistama, igaühel oma elu.

[Külaline]

Appi, teemaalgataja, ära pane neid imelikke vastuseid tähele, muidugi on su tunded valiidsed ja ootused õigustatud! Hooliv ema huvitubki sellest, kuidas lastel ja lastelastel läheb ja otsib ikka ise ka kontakti, tahab näha tütre uut maja ja elukorraldust. Postitusest tuleb ju välja, et ema sõidab rahumeeli välismaal autoga, aga oma koduriigis väidetavalt ei julge, muidugi teeb haiget. Mul on endal ka täiskasvanud lapsed ning loomulikult panustan nendega heade suhete hoidmisesse (nii palju kui nad soovivad, austan nende piire), sest kes meil lõppeks oma perest ikka tähtsam on. Olen kindel, et suurem osa emasid oleks õnnelikud, kui täiskasvanud lapsed sooviks nendega koos aega veeta ja suhelda. Üle päeva helistamine on hea suhtluse korral igati okei, aga halva läbisaamise puhul näed ka kord kolme nädala jooksul liiga palju. Mina sinu asemel tõmbakski suhtluse minimaalseks, pole vaja end tähelepanu lunimisega alandada.