Halb laps

[Külaline]

Siin räägitakse ath-lastest, et kas nad on halvad või ei. Mina teen vahet sellel, kas laps on lihtsalt hüperaktiivne, ei püsi paigal, ei suuda keskenduda jne, või on tema käitumises juba päris selgelt pahatahtlikud jooned.

Hoidsin kunagi lisaks oma lastele ühte tuttava poissi, kes tundus mulle sisemiselt tõeliselt pahatahtlik. Kusjuures väliselt see poiss agressiivne ei olnud, vastupidi, ta armastas meile sageli rääkida sellest, kuidas tema alati hoolib ja aitab ja et temal olla väga hea süda.

Aga kui meie kodus oli külas suurem lastekamp (nt sünnipäeval või muidu mängupäeval), siis kõik teised lapsed mängisid sõbralikult koos (no vahel muidugi vaieldi, kes mängus mis rolli etendab vms), kuid too poiss leiutas nimme selliseid tegevusi, mille eesmärk oli teisi lapsi omavahel tülli ajada. Näiteks valis ta endale välja kellegi, kes tundus millegi poolest nõrgem (nt teistest noorem, väiksemat kasvu) või omapärasem. Ja siis hakkas ta käima kord ühe ja teise lapse juures, sosistades tollele midagi kõrva ning näpuga väljavalitud kaaslase poole osutades. Peagi märkas ka too laps toimuvat ja hakkas end ebamugavalt tundma. Teisedki hakkasid temast eemale hoidma, talle ei antud enam mängus head rolli või ei võetud üldse mängu. Läksin selle poisi juurde ja küsisin temalt: "Mis lahti on?" Tema muigas viltuselt vastu ja kähvas: "Aheimidagi!" Ise vaatas irvitades teiste poole, oodates heakskiitu.

Samuti armastas see poiss teiste peale kaevata, kusjuures kaebused olid tihtipeale valed või liialdatud. Näiteks võis ta joosta tuppa ja hüüda, et teine laps tahtis teda ära tappa. Ja kui täiskasvanu siis tolle lapsega riidlema tõttas, vaatas see poiss naeratades pealt ja ilmselgelt nautis, et teisel lapsel on jama. Pärast asja lähemalt uurides selgus, et riieldav laps polnud üldse õueski sel hetkel, kui selle poisi jutu järgi väidetav "tapmiskatse" aset leidis.

Nägin, kuidas see poiss lõhkus alati teiste mängu, tekitas konflikte ja siis, kui tema poolt kiusamise objektiks valitud laps nutma puhkes, tuli minu juurde "abi" otsima, rääkides: "Meie siin mängisime kõik ilusti sõbralikult koos, aga tema, näe, ei taha meiega mängida, muudkui pillib miskipärast, tema on selline imelik!" Kui olin sellist stsenaariumit näinud selle kuti poolt korraldatavat juba mitmeid kordi ja aru sain, et ta teebki nii, ei lubanud ma tal enam meie koju külla tulla.

Praeguseks on see poiss täiskasvanud ja töötab koolis. Ma ei ole tahtnud temaga enam aastaid suhelda, sestap ei tea ka, on ta suureks kasvades oma kombed maha jätnud või mitte. Ent miskipärast usun, et inimene ei muutu.

[Külaline]

Siin räägitakse ath-lastest, et kas nad on halvad või ei. Mina teen vahet sellel, kas laps on lihtsalt hüperaktiivne, ei püsi paigal, ei suuda keskenduda jne, või on tema käitumises juba päris selgelt pahatahtlikud jooned.

Hoidsin kunagi lisaks oma lastele ühte tuttava poissi, kes tundus mulle sisemiselt tõeliselt pahatahtlik. Kusjuures väliselt see poiss agressiivne ei olnud, vastupidi, ta armastas meile sageli rääkida sellest, kuidas tema alati hoolib ja aitab ja et temal olla väga hea süda.

Aga kui meie kodus oli külas suurem lastekamp (nt sünnipäeval või muidu mängupäeval), siis kõik teised lapsed mängisid sõbralikult koos (no vahel muidugi vaieldi, kes mängus mis rolli etendab vms), kuid too poiss leiutas nimme selliseid tegevusi, mille eesmärk oli teisi lapsi omavahel tülli ajada. Näiteks valis ta endale välja kellegi, kes tundus millegi poolest nõrgem (nt teistest noorem, väiksemat kasvu) või omapärasem. Ja siis hakkas ta käima kord ühe ja teise lapse juures, sosistades tollele midagi kõrva ning näpuga väljavalitud kaaslase poole osutades. Peagi märkas ka too laps toimuvat ja hakkas end ebamugavalt tundma. Teisedki hakkasid temast eemale hoidma, talle ei antud enam mängus head rolli või ei võetud üldse mängu. Läksin selle poisi juurde ja küsisin temalt: "Mis lahti on?" Tema muigas viltuselt vastu ja kähvas: "Aheimidagi!" Ise vaatas irvitades teiste poole, oodates heakskiitu.

Samuti armastas see poiss teiste peale kaevata, kusjuures kaebused olid tihtipeale valed või liialdatud. Näiteks võis ta joosta tuppa ja hüüda, et teine laps tahtis teda ära tappa. Ja kui täiskasvanu siis tolle lapsega riidlema tõttas, vaatas see poiss naeratades pealt ja ilmselgelt nautis, et teisel lapsel on jama. Pärast asja lähemalt uurides selgus, et riieldav laps polnud üldse õueski sel hetkel, kui selle poisi jutu järgi väidetav "tapmiskatse" aset leidis.

Nägin, kuidas see poiss lõhkus alati teiste mängu, tekitas konflikte ja siis, kui tema poolt kiusamise objektiks valitud laps nutma puhkes, tuli minu juurde "abi" otsima, rääkides: "Meie siin mängisime kõik ilusti sõbralikult koos, aga tema, näe, ei taha meiega mängida, muudkui pillib miskipärast, tema on selline imelik!" Kui olin sellist stsenaariumit näinud selle kuti poolt korraldatavat juba mitmeid kordi ja aru sain, et ta teebki nii, ei lubanud ma tal enam meie koju külla tulla.

Praeguseks on see poiss täiskasvanud ja töötab koolis. Ma ei ole tahtnud temaga enam aastaid suhelda, sestap ei tea ka, on ta suureks kasvades oma kombed maha jätnud või mitte. Ent miskipärast usun, et inimene ei muutu.

Sotsiopaatiliste kalduvustega laps, täiskasvanuna on kaks teed - ta kas on oma kalduvust teadvustanud ja teadlikult hoiab end nö joonepeal või realiseerib seda kalduvust mõnuga endast nõrgemate peal. Kooli tööle minek, kus neid nõrgemaid on lademes võtta ja tema on autoriteet on kindlasti ohu märk.

[Külaline]

Kõige “halvem” laps kellest kuulnud olete. Muidugist mitte maailma mastaabis, kohalikul tasandil. Selline kellest kuulmine paneb õlgu väristama ja jalad risti

See sõna on "muidugi". Kui siin keegi tuleb rääkima, et muidugist ja ikkagist on murdesõnad, siis jah, olekski ok kui tekst oleks kirjutatud murdes. Kui aga inimene räägib/kirjutab kirjakeeles, on see lihtsalt märk harimatusest.

[Külaline]

Sellised neist, kes vähegi nutikamad on, õpivad oma kalduvusi ajapikku osavalt peitma. Neist saavad tööl ussitajad ja teiste peale kaebajad. Eriti rafineeritud tegelased slikerdavad ennast just nimme sellisele töökohale, kus on klientideks võimalikult haavatavad inimesed/pered, ning räägivad kõigile, kui hoolivad ja pühendunud ja empaatilised nad on. Tänu sellele ei usu kannatanute kogemusi mitte keegi.

Mul on samuti kogemus niisuguse psühholoogiga. Tekitab algul tunde, et teda võib usaldada, kougib kõik sinust päevavalgele ja kui kogu see valu on temaga jagatud, ründab kõige valusamast kohast. Ja ei olegi midagi teha, mitte kuidagi end kaitsta. Kõigele lisaks ei olnud ta konfidentsiaalne.

[Külaline]

[/quote] See sõna on "muidugi". Kui siin keegi tuleb rääkima, et muidugist ja ikkagist on murdesõnad, siis jah, olekski ok kui tekst oleks kirjutatud murdes. Kui aga inimene räägib/kirjutab kirjakeeles, on see lihtsalt märk harimatusest.
[/quote]

Siin ei toimu riigieksam! Väga meeldiv on kui keegi ka rahvalikke, keelt huvitavamaks muutvaid sõnu kasutada julgeb.

[Külaline]

Kõige “halvem” laps kellest kuulnud olete. Muidugist mitte maailma mastaabis, kohalikul tasandil. Selline kellest kuulmine paneb õlgu väristama ja jalad risti

See sõna on "muidugi". Kui siin keegi tuleb rääkima, et muidugist ja ikkagist on murdesõnad, siis jah, olekski ok kui tekst oleks kirjutatud murdes. Kui aga inimene räägib/kirjutab kirjakeeles, on see lihtsalt märk harimatusest.

Kle, muidugist oleks kõva kui inimsed kasutax alati idekat kirjakeelt, a no mis teed ära kui netikeel on vähe teisem kui see, milles lõpukirjandi kribad.

[Külaline]

Kõige “halvem” laps kellest kuulnud olete. Muidugist mitte maailma mastaabis, kohalikul tasandil. Selline kellest kuulmine paneb õlgu väristama ja jalad risti

See sõna on "muidugi". Kui siin keegi tuleb rääkima, et muidugist ja ikkagist on murdesõnad, siis jah, olekski ok kui tekst oleks kirjutatud murdes. Kui aga inimene räägib/kirjutab kirjakeeles, on see lihtsalt märk harimatusest.

Oo õudu suva anon peab mind harimatuks.

[iiR]

No ma ütleks pikaajalise lastega töötamise kogemuse pealt, et nn paha lapse taga on kas trauma, untsu läinud peresuhted või ikkagi mingit sorti (käitumis)häire, ehk et suurest osast nn pahadest lastest teoreetiliselt ikkagi võiks kasvada täitsa normaalsed inimesed, kui nad saaks adekvaatse keskkonna ja abi. Konks on aga selles, et seda abi on vaja tohutus koguses - kõigilt lähikondsetelt, kellega laps kokku puutub, järjekindlalt, pikaajaliselt ja teaduspõhiselt - ja ühiskonnal lihtsalt pole nii palju anda, kui palju sellised "auklikud" lapsed vajaksid. Nii et reaalsuses toimub parimal juhul üksnes mingil määral nurkade silumine.

Olen tööalaselt kokku puutunud 2 lapsega, keda ma peaaegu kartsin; nende karistamatuse tunne oli nii suur, minapilt nii väändunud, tühimikke hinges täitsid nad nii filigraansete manipulatsioonide ja teistele haiget tegemisega, et ma päriselt ei tea, kas nende puhul midagi enam aitaks või ei. Õnneks ma lihtsalt ei pea nendega enam kokku puutuma, minu käed jäid nende aitamiseks igatahes väga lühikesteks. Aga olin väga lähedal läbipõlemisele ja täielikule karjääripöördele sellel perioodil, kui nendega tegelesin.

[Külaline]

No ma ütleks pikaajalise lastega töötamise kogemuse pealt, et nn paha lapse taga on kas trauma, untsu läinud peresuhted või ikkagi mingit sorti (käitumis)häire, ehk et suurest osast nn pahadest lastest teoreetiliselt ikkagi võiks kasvada täitsa normaalsed inimesed, kui nad saaks adekvaatse keskkonna ja abi. Konks on aga selles, et seda abi on vaja tohutus koguses - kõigilt lähikondsetelt, kellega laps kokku puutub, järjekindlalt, pikaajaliselt ja teaduspõhiselt - ja ühiskonnal lihtsalt pole nii palju anda, kui palju sellised "auklikud" lapsed vajaksid. Nii et reaalsuses toimub parimal juhul üksnes mingil määral nurkade silumine.

Olen tööalaselt kokku puutunud 2 lapsega, keda ma peaaegu kartsin; nende karistamatuse tunne oli nii suur, minapilt nii väändunud, tühimikke hinges täitsid nad nii filigraansete manipulatsioonide ja teistele haiget tegemisega, et ma päriselt ei tea, kas nende puhul midagi enam aitaks või ei. Õnneks ma lihtsalt ei pea nendega enam kokku puutuma, minu käed jäid nende aitamiseks igatahes väga lühikesteks. Aga olin väga lähedal läbipõlemisele ja täielikule karjääripöördele sellel perioodil, kui nendega tegelesin.

Olen väga nõus, et sellist last peab toetama palju ja erineva kandi pealt. Kahjuks on seda väga keeruline organiseerida nii, et kõik lülid oleksid adekvaatsed ja kaasatud. Näide: suitsiidne ja depressioonis teismeline käis igal nädalal teraapias, sõi AD, lisaks käisid lapse toetamise nimel regulaarselt spetsialisti vastuvõttudel ka tema ema ja isa. Kuid koolis suhtus klassijuhataja raske puudega lapsesse äärmiselt negatiivselt, tema kui võhiku arvamus oli, et "ah, otsib tähelepanu". Spetsialisti ja kodu suurtest jõupingutustest polnud mingit kasu, kui laps iga päev koolis oma haiguse tõttu ikkagi pedagoogi põlgust ja lausa otsest kiusu taluma pidi. Kui psühholoog, psühhiaater ja vanemad korraldasid koolis ümarlaua, et koostööd tekitada, siis keeldus õpetaja sinna ümarlauale üldse tulemast. See lugu lõppes sellega, et laps jäi koduõppele. Aga selleks ajaks oli ta psüühika juba jäädavalt tuksi keeratud.

[iiR]

Olen väga nõus, et sellist last peab toetama palju ja erineva kandi pealt. Kahjuks on seda väga keeruline organiseerida nii, et kõik lülid oleksid adekvaatsed ja kaasatud. Näide: suitsiidne ja depressioonis teismeline käis igal nädalal teraapias, sõi AD, lisaks käisid lapse toetamise nimel regulaarselt spetsialisti vastuvõttudel ka tema ema ja isa. Kuid koolis suhtus klassijuhataja raske puudega lapsesse äärmiselt negatiivselt, tema kui võhiku arvamus oli, et "ah, otsib tähelepanu". Spetsialisti ja kodu suurtest jõupingutustest polnud mingit kasu, kui laps iga päev koolis oma haiguse tõttu ikkagi pedagoogi põlgust ja lausa otsest kiusu taluma pidi. Kui psühholoog, psühhiaater ja vanemad korraldasid koolis ümarlaua, et koostööd tekitada, siis keeldus õpetaja sinna ümarlauale üldse tulemast. See lugu lõppes sellega, et laps jäi koduõppele. Aga selleks ajaks oli ta psüühika juba jäädavalt tuksi keeratud.

Just. See teebki keeruliseks, et teadlikud ja professionaalsed peaksid olema kõik lapse (või vähemalt tema probleemiga) tegelevad osapooled. Ma usun, et vaikselt sinnapoole liigutakse, aga kohale ei jõuta kunagi. Inimvõimetel on piirid ja lõputult jaksavadki parimatel juhtudel ainult vanemad ise oma lapse nimel võimelda, suurel osal probleemsetest lastest aga pole ka sellist tuge pere näol olemas. Õpetajatel, ametnikel, arstidel jne tuleb aga kuskilmaal piir ette, kes on võimekam, see jõuab "enne piiri" siiski üht-teist lapse jaoks positiivses suunas muuta üritada, kes aga vähemvõimekam või otse öeldes lihtsalt hoolimatu ja/või loll, see ei muuda midagi või teeb asja hoopis halvemaks.