Piinlik sellise presidendi pärast

[Külaline]

President lihtsalt ütles välja tõsiasja, mis niikuinii juhtub. Mulle see ei meeldi, kellelegi see peale venelaste ei meeldi, aga maailmas on palju selliseid asju, mis ei meeldi. Lihtsalt Venemaa on hetkel ikka veel tugevam kui Ukraina ja Lääs kokku. Pole vaja siis teine kord nii nõrk, hädine ja Venemaast sõltuv olla. Soovunelmad ja meeldimised ei ole need asjad, mis tekitavad poliitilise reaalsuse.

Kas sa oled selgeltnägija? Või pead meie presidenti selleks?
Aga vahet pole, kas sa oled või kas tema on. Praegune probleem on selles, et president ajab Riigikogu ja valitsusega kooskõlastamata juttu. Meie vabariigis on president lihtsalt üks esindusisik. Tema ei tee ise poliitikat, ta esindab EV seisukohti. Selline isetegevus ei ole meie riigile kasulik. Isegi kui ta on selgeltnägija ja tal lõpuks õigus on ja ta teab juba praegu, mis juhtuma hakkab.

[Külaline]

Praegused võimuerakonnad lihtsalt tahavad Karise võimalikult kiiresti (Riigikogus) ja edukalt teise, endale meeldivama presidendi vastu välja vahetada, sellest praegune kisa ja utreeritud "õigustatud pahameel" sõnavõtu üle. Kas te ikka lugesite OTSE, mida president TEGELIKULT ütles ka, või ainult Michali ja Tsahkna emotsionaalselt ülesköetud purtsatusi uudistes? Mis uksekraapimine jne, lollilt ülespuhutud jutt ju. Ta ei öelnud midagi valesti, et ka Euroopa peab osalema rahukõnelustel. Ja tõenäoliselt on maade loovutamine üks osa rahuplaanist nagunii. Iseasi, kes sellist rahu tahab, tõenäoliselt hetkel ei Ukraina ega Venemaa, mõlemad punnivad edasi. Lõppude lõpuks läheb rahukõnelusi nagunii vaja, sest kui me jääks ootama ühe või teise kapitulatsiooni- no seda ei paista.
2027.a on tähtaeg gaasi täieslikuks lõpetamiseks. Kust Euroopa, Slovakkia, Ungari jms oleks võtnud otsekohe teised gaasiühendused? Oma viga jah, et vene tissi otsas niikaua istusid, ega meiegi.

[Külaline]

Kas te ikka lugesite OTSE, mida president TEGELIKULT ütles

Jah, lugesime. Ta ütles: "mingis punktis tuleb leida tasakaal, kas anda ajutiselt maad ära ja peatada see sõda."

Probleem ei ole sõnapaaris ajutiselt maad ära anda, vaid selles, et Venemaa praktikas ei ole olemas „ajutist“. Iga kord, kui Venemaa on saanud territooriumi jõuga, on see fikseeritud uue lähtepunktina järgmisele sammule. Seda nägime Gruusias, Krimmis ja Donbassis juba enne 2022. aastat. Sõda ei peatunud – see külmutati kuni järgmise eskalatsioonini.

Kui Ukraina loovutab täna „ajutiselt“ maad, kinnistub põhimõte, et agressioon tasub end ära. See ei ole ainult Ukraina probleem, vaid Euroopa julgeoleku küsimus. Selline lahendus võib lühiajaliselt vähendada lahingute intensiivsust, kuid pikaajaliselt teeb järgmise sõja tõenäolisemaks ja kallimaks.

Karise jutt tasakaalust on arusaadav inimlikust vaatepunktist – sõda on loomulikult kohutav –, kuid julgeolekupoliitiliselt ei ole siin neutraalset kompromissi. Meil on valida, kas ebamugav rahu, mis põhineb rahvusvahelisel õigusel, või näiline rahu, mis põhineb agressiooni legitimeerimisel.

[Külaline]

Karise jutt tasakaalust on arusaadav inimlikust vaatepunktist – sõda on loomulikult kohutav –, kuid julgeolekupoliitiliselt ei ole siin neutraalset kompromissi. Meil on valida, kas ebamugav rahu, mis põhineb rahvusvahelisel õigusel, või näiline rahu, mis põhineb agressiooni legitimeerimisel.

Olen sada protsenti veendunud, et nii mõtlevad lisaks Karisele ka paljud teised. Lihtsalt tühistamise hirmus ei julgeta oma tegeliku seisukoha suhtes iitsatadagi. Karis lihtsalt ütles selle välja.

Kummaline on veel, et kui mõni muu suurriik teisele kallale läheb, siis selles suhtes on meil Euroopas alati mugavalt silm kinni pigistatud, hoolimata, et tagajärjed ka meile koju kätte tulevad (terroriaktid Euroopa eri piirkondades). USA lihtsalt läheb ja pommitab, sest tal on vaja teise riigi naftat, Iisrael tapab süstemaatiliselt palestiinlasi ja meie siin Euroopas oleme sellele omamoodi kaasa aidanud. Ja nüüd Venemaa- Ukrainale konflikti puhul oleme järsku agressiooni legitlmeerimise pärast mures? Milline silmakirjalikkus, ma ütlen!

[Külaline]

Karise jutt tasakaalust on arusaadav inimlikust vaatepunktist – sõda on loomulikult kohutav –, kuid julgeolekupoliitiliselt ei ole siin neutraalset kompromissi. Meil on valida, kas ebamugav rahu, mis põhineb rahvusvahelisel õigusel, või näiline rahu, mis põhineb agressiooni legitimeerimisel.

Olen sada protsenti veendunud, et nii mõtlevad lisaks Karisele ka paljud teised. Lihtsalt tühistamise hirmus ei julgeta oma tegeliku seisukoha suhtes iitsatadagi. Karis lihtsalt ütles selle välja.

See, mille Karis välja ütles, on ju sisuliselt ettepanek Venemaa vallutuste tunnistamine seaduslikuks. Kuidas saab sellist asja pooldada??

[Külaline]

Kummaline on veel, et kui mõni muu suurriik teisele kallale läheb, siis selles suhtes on meil Euroopas alati mugavalt silm kinni pigistatud, hoolimata, et tagajärjed ka meile koju kätte tulevad (terroriaktid Euroopa eri piirkondades). USA lihtsalt läheb ja pommitab, sest tal on vaja teise riigi naftat, Iisrael tapab süstemaatiliselt palestiinlasi ja meie siin Euroopas oleme sellele omamoodi kaasa aidanud. Ja nüüd Venemaa- Ukrainale konflikti puhul oleme järsku agressiooni legitlmeerimise pärast mures? Milline silmakirjalikkus, ma ütlen!

See, et Lääs on mõnes teises konfliktis olnud moraalselt küsitav, ei muuda Venemaa agressiooni õigustatuks ega vähem ohtlikuks. Vead mujal ei loo automaatselt uut normi.

USA ja Iisraeli tegevust on Euroopas korduvalt kritiseeritud, vaidlustatud ja õiguslikult vaagitud; neid ei ole esitletud kui pretsedenti, mille alusel tohiks Euroopas piire jõuga muuta. Venemaa juhtum on teistsugune just seetõttu, et ta püüab taastada territoriaalset vallutuset kui aktsepteeritavat poliitikavahendit Euroopas. See puudutab otseselt meie julgeolekut.

„Ajutine“ maa loovutamine ei ole moraalne kompromiss, vaid poliitiline signaal: kui jõuga võetud territoorium jääb alles, siis agressioon tasub end ära. See kehtiks sama loogikaga iga riigi puhul – sõltumata sellest, kas agressor on Ameerika Ühendriigid, Iisrael või Venemaa.

Silmakirjalikkus oleks öelda: me eksisime varem, seega teeme nüüd jälle samamoodi. Julgeolekupoliitika mõte on õppida varasematest vigadest, mitte kasutada neid ettekäändena järgmise normi murdmiseks.

[Külaline]

See hüsteeriline kisa on palju piinlikum.
Võtke need otsetsitaadid ette, mida Karis valesti ütles? Ei olenud, et Eesti peaks minema Venemaaga läbi rääkima, ei soovitanud maid ära anda, pooled uudiste pealkirjad on pahatathlikud ebaõiged ümberjutustused.

[Külaline]

Venemaa gaasitulu ELilt on juba langenud kordades, hinnalaed, lepingute katkestamine

Mis puutub deserteerumisse ja „keegi ei taha sõdida“ – see on klassikaline Vene propaganda võte. Mobilisatsiooniväsimus ei tähenda, et riik loobuks oma territooriumist; see tähendab, et sõda on kallis ja ränk. Sama kehtib iga pika sõja kohta, ka Eesti vabadussõja puhul oleks sellise loogika järgi tulnud „reaalsusega leppida“.

Kui sa oled mitte sõjaline superjõud, vaid väike, siis alati pead enne sõdima hakkamist ka hindama hetke tausta ja olukorda maailmas - mis seisus on vastane? Kuidas on jõujooned maailmas? Kui taust on soodne, siis võib sõdima hakkamine ära tasuda (Vabadussõja ajal oligi soodne - idanaaber parasjagu nõrk, välisriikidest ka keegi ei põlenud soovist vastastele appi minna (küll aga aitasid inglased, soomlased mõnevõrra eestlasi) - tasuski ära) ja kui ebasoodne, võib sõdimine lõppeda katastroofiliselt (palju tapetakse maha, kasu ei mingit).

Kuidas jõujooned praegu maailmas on (Venemaa üksi lõpmatult sõdida ilmselt ei jaksaks - aga, asja muudab keerulisemaks see, et teda toetab seljatagant Hiina, kes otseselt sõdimisega ennast ei kurna, inimkaotusi pole, saab ilusti majandada/toota), kas lääneriigid+ Ukraina või siis Venemaa+ Hiina (+ P. Korea ja teised liitlased) jaksavad teise poole välja kurnata. Hea küsimus, eks?

Ühed on kindlad, et USA (+lääneriigid kokku) on siiski praegu (veel) tugevamad, seega peaks Vene/hiina blokil esimesena raskeks minema - seega, lääs+ Ukraina pangu aga edasi, mingeid järeleandmisi nad tegema ei pea. Teised väidavad, et ei - Vene/Hiina blokk on juba tugevam, läänel läheb ühel hetkel raskeks ja peabki "reaalsusega leppima", sh. Eesti - sest Eesti globaalselt ebasoodsas olukorras üksi mängu muuta kuidagi ei saa. Kolmandad ütlevad, et lääne ja Vene/Hiina omavaheline tasakaal on nii nibin-nabin noatera peal, et pole üldse selge, kumb võidab ja kumb kaotab. Kellel oli õigus - eks kunagi tulevikus oleme targemad.

[Külaline]

See hüsteeriline kisa on palju piinlikum.
Võtke need otsetsitaadid ette, mida Karis valesti ütles? Ei olenud, et Eesti peaks minema Venemaaga läbi rääkima, ei soovitanud maid ära anda, pooled uudiste pealkirjad on pahatathlikud ebaõiged ümberjutustused.

Kas te ikka lugesite OTSE, mida president TEGELIKULT ütles

Jah, lugesime. Ta ütles: "mingis punktis tuleb leida tasakaal, kas anda ajutiselt maad ära ja peatada see sõda."

Probleem ei ole sõnapaaris ajutiselt maad ära anda, vaid selles, et Venemaa praktikas ei ole olemas „ajutist“. Iga kord, kui Venemaa on saanud territooriumi jõuga, on see fikseeritud uue lähtepunktina järgmisele sammule. Seda nägime Gruusias, Krimmis ja Donbassis juba enne 2022. aastat. Sõda ei peatunud – see külmutati kuni järgmise eskalatsioonini.

Kui Ukraina loovutab täna „ajutiselt“ maad, kinnistub põhimõte, et agressioon tasub end ära. See ei ole ainult Ukraina probleem, vaid Euroopa julgeoleku küsimus. Selline lahendus võib lühiajaliselt vähendada lahingute intensiivsust, kuid pikaajaliselt teeb järgmise sõja tõenäolisemaks ja kallimaks.

Karise jutt tasakaalust on arusaadav inimlikust vaatepunktist – sõda on loomulikult kohutav –, kuid julgeolekupoliitiliselt ei ole siin neutraalset kompromissi. Meil on valida, kas ebamugav rahu, mis põhineb rahvusvahelisel õigusel, või näiline rahu, mis põhineb agressiooni legitimeerimisel.

[Külaline]

See hüsteeriline kisa on palju piinlikum.
Võtke need otsetsitaadid ette, mida Karis valesti ütles? Ei olenud, et Eesti peaks minema Venemaaga läbi rääkima, ei soovitanud maid ära anda, pooled uudiste pealkirjad on pahatathlikud ebaõiged ümberjutustused.

Kas te ikka lugesite OTSE, mida president TEGELIKULT ütles

Jah, lugesime. Ta ütles: "mingis punktis tuleb leida tasakaal, kas anda ajutiselt maad ära ja peatada see sõda."

Probleem ei ole sõnapaaris ajutiselt maad ära anda, vaid selles, et Venemaa praktikas ei ole olemas „ajutist“. Iga kord, kui Venemaa on saanud territooriumi jõuga, on see fikseeritud uue lähtepunktina järgmisele sammule. Seda nägime Gruusias, Krimmis ja Donbassis juba enne 2022. aastat. Sõda ei peatunud – see külmutati kuni järgmise eskalatsioonini.

Kui Ukraina loovutab täna „ajutiselt“ maad, kinnistub põhimõte, et agressioon tasub end ära. See ei ole ainult Ukraina probleem, vaid Euroopa julgeoleku küsimus. Selline lahendus võib lühiajaliselt vähendada lahingute intensiivsust, kuid pikaajaliselt teeb järgmise sõja tõenäolisemaks ja kallimaks.

Karise jutt tasakaalust on arusaadav inimlikust vaatepunktist – sõda on loomulikult kohutav –, kuid julgeolekupoliitiliselt ei ole siin neutraalset kompromissi. Meil on valida, kas ebamugav rahu, mis põhineb rahvusvahelisel õigusel, või näiline rahu, mis põhineb agressiooni legitimeerimisel.

Eks seal on mingi selline mõttekäik, et püüda ajutiselt peatada sõjategevus, seejärel oodata ära rahvusvahelise olukorra muutus (Venemaad kuidagi nõrgestada, ehk tekivad mingid siseprobleemid seal; muidugi USA oma liitlastega peaks samal ajal püüdma kõigest jõust tugevneda) ja et siis on võibolla võimalik see ala kuidagi, noh...

Analoogia: NLiidule aastakümneid raginal kallale ei mindud (kuigi olid omavahelised pinged ja öeldi, et teatud riikide, sh. Eesti, inkorporeerimist ei tunnustata). Aga kui külm sõda lõppes, siis paljud riigid idapoolses Euroopas läksid nn. idablokist lääne poole üle.

[Külaline]

Kuidas venemaal neid siseprobleeme ei teki? Keegi ei julge mõeldagi teisiti, või õigemini seda väljendada. Kas kunagi tuleb venemaa siseprobleedide aeg ka?

[Külaline]

""Loomulikult, Eesti ja teised lääneriigid ei lepi kunagi territooriumide äraandmisega, aga loomulikult see sõltub Ukrainast. Mingil hetkel sa mõistad, et Ukraina inimesed surevad mitte ainult lahinguväljal, vaid ka Kiievis ja teistes kohtades – tsiviilisikud, lapsed – nii et mingis punktis tuleb leida tasakaal, kas anda ajutiselt maad ära ja peatada see sõda."
Mida Karis valesti ütes siis? See oli teoreetiline arutelu ja maade loovutamisest on kõva häälega räägitud rahukõneluste ajal ammu, loomulikult ei ole Ukraina sellega nõus. Aga neli aastat on läinud ja sõda ei edene ega tagane kuhugi. Ukraina on leppinud juba sellega.
Teine lõik, mille kallal hädaldatakse, oli, et euroopa vajab läbirääkijaid Venemaaga (koos USAga)- mida jälle valesti öeldi, EL on kogu aeg kisanud, kuidas neid tahetakse kõrvale jätta, ongi ju vaja.
Puhas laimukampaania, mõtlemis- ja lugemisvõimetud ruigavad kaasa nagu jaksavad. Kui kellelgi ei paista siit tagant presidendivalimiste hõng ja kangutamine, siis no andke andeks...

[Külaline]

Puhas laimukampaania, mõtlemis- ja lugemisvõimetud ruigavad kaasa nagu jaksavad. Kui kellelgi ei paista siit tagant presidendivalimiste hõng ja kangutamine, siis no andke andeks...

Mida siin kangutada, kui Karis on öelnud, et ta ei kandideeri.

[Külaline]

Probleem on selles, et Karise soolode põhjuseks on kuuldavasti vana trots väliministeeriumi ja eriti Jonatan Vseviovi vastu. Ja kuna ta arvab, et uut hooaega ei tule, siis tema jaoks ju vahet pole, võib meelega kahtlaseid jutte rääkida. Ega neile kellelegi pole meeldinud, et presidendil nii vähe võimu on. Mõnedel lisaks puudub ka võimekus, aga see jääb endal alati märkamata,

[Külaline]

Probleem on selles, et Karise soolode põhjuseks on kuuldavasti vana trots väliministeeriumi ja eriti Jonatan Vseviovi vastu. Ja kuna ta arvab, et uut hooaega ei tule, siis tema jaoks ju vahet pole, võib meelega kahtlaseid jutte rääkida. Ega neile kellelegi pole meeldinud, et presidendil nii vähe võimu on. Mõnedel lisaks puudub ka võimekus, aga see jääb endal alati märkamata,

No see on nüüd küll kellegi väljamõeldud põhjus. Arvad tõesti, et Karis paneks oma tõsiseltvõetavuse panti mingist trotsist? Vabandust, aga ära aja naerma. Mis sel juhul selle lätlase põhjus oli, ka trots Vseviovi vastu? Karis polnud nimelt ainus Baltikumi esindaja, kes sellise avaldusega esines.

[Külaline]

Probleem on selles, et Karise soolode põhjuseks on kuuldavasti vana trots väliministeeriumi ja eriti Jonatan Vseviovi vastu. Ja kuna ta arvab, et uut hooaega ei tule, siis tema jaoks ju vahet pole, võib meelega kahtlaseid jutte rääkida. Ega neile kellelegi pole meeldinud, et presidendil nii vähe võimu on. Mõnedel lisaks puudub ka võimekus, aga see jääb endal alati märkamata,

No see on nüüd küll kellegi väljamõeldud põhjus. Arvad tõesti, et Karis paneks oma tõsiseltvõetavuse panti mingist trotsist? Vabandust, aga ära aja naerma. Mis sel juhul selle lätlase põhjus oli, ka trots Vseviovi vastu? Karis polnud nimelt ainus Baltikumi esindaja, kes sellise avaldusega esines.

https://www.delfi.ee/artikkel/120434300 ... vset-riiki
Eks igaühel ongi omad põhjused. Isegi juhul on tegemist avaldustega, mis tulid kõigile ootamatult ja milleks puudus vajadus.

[Külaline]

""Loomulikult, Eesti ja teised lääneriigid ei lepi kunagi territooriumide äraandmisega, aga loomulikult see sõltub Ukrainast. Mingil hetkel sa mõistad, et Ukraina inimesed surevad mitte ainult lahinguväljal, vaid ka Kiievis ja teistes kohtades – tsiviilisikud, lapsed – nii et mingis punktis tuleb leida tasakaal, kas anda ajutiselt maad ära ja peatada see sõda."
Mida Karis valesti ütes siis? See oli teoreetiline arutelu ja maade loovutamisest on kõva häälega räägitud rahukõneluste ajal ammu, loomulikult ei ole Ukraina sellega nõus. Aga neli aastat on läinud ja sõda ei edene ega tagane kuhugi. Ukraina on leppinud juba sellega.
Teine lõik, mille kallal hädaldatakse, oli, et euroopa vajab läbirääkijaid Venemaaga (koos USAga)- mida jälle valesti öeldi, EL on kogu aeg kisanud, kuidas neid tahetakse kõrvale jätta, ongi ju vaja.
Puhas laimukampaania, mõtlemis- ja lugemisvõimetud ruigavad kaasa nagu jaksavad. Kui kellelgi ei paista siit tagant presidendivalimiste hõng ja kangutamine, siis no andke andeks...

Asi ei ole selles, et Karis midagi keelatut ütles, vaid selles, kuidas sellised mõtted avalikus ruumis mõjuvad. Kui riigipea räägib „ajutisest maade loovutamisest“, siis ei ole see neutraalne teoreetiline arutelu – see normaliseerib ühe konkreetse lahenduse, mida Venemaa ise kogu aeg peale surub. Ukraina ei ole sellega „leppinud“; vastupidi, Ukraina ametlik positsioon on kogu aeg olnud, et territoriaalsetest loovutustest ei räägita. See, et rinne liigub aeglaselt, ei tähenda nõustumist, vaid kulukat ja rasket kaitsesõda.

Läbirääkimiste vajaduse osas pole samuti vaidlust – küsimus on ajastuses ja eeldustes. Läbirääkimised ilma selge surve ja jõupositsioonita tähendavad Venemaa jaoks pausi, mitte lahendust. Seda on juba nähtud: 2014–2021 „läbirääkimised“ ei lõpetanud konflikti, vaid viisid järgmise faasini.

Ja lõpuks: kriitika ei ole automaatselt laim ega „ruigamine“. Avalik arutelu selle üle, millist signaali Eesti president rahvusvahelisele meediale saadab, on täiesti legitiimne. Julgeolekupoliitikas ei ole sõnad neutraalsed – eriti siis, kui jutt käib piiride muutmisest jõuga. Probleem ei ole see, et arutletakse, vaid see, millist mõtet hakatakse pidama vältimatuks.

[Külaline]

""Loomulikult, Eesti ja teised lääneriigid ei lepi kunagi territooriumide äraandmisega, aga loomulikult see sõltub Ukrainast. Mingil hetkel sa mõistad, et Ukraina inimesed surevad mitte ainult lahinguväljal, vaid ka Kiievis ja teistes kohtades – tsiviilisikud, lapsed – nii et mingis punktis tuleb leida tasakaal, kas anda ajutiselt maad ära ja peatada see sõda."
Mida Karis valesti ütes siis? See oli teoreetiline arutelu ja maade loovutamisest on kõva häälega räägitud rahukõneluste ajal ammu, loomulikult ei ole Ukraina sellega nõus. Aga neli aastat on läinud ja sõda ei edene ega tagane kuhugi. Ukraina on leppinud juba sellega.
Teine lõik, mille kallal hädaldatakse, oli, et euroopa vajab läbirääkijaid Venemaaga (koos USAga)- mida jälle valesti öeldi, EL on kogu aeg kisanud, kuidas neid tahetakse kõrvale jätta, ongi ju vaja.
Puhas laimukampaania, mõtlemis- ja lugemisvõimetud ruigavad kaasa nagu jaksavad. Kui kellelgi ei paista siit tagant presidendivalimiste hõng ja kangutamine, siis no andke andeks...

Nõus.

Selgelt on öeldud, et: "Eesti ja teised lääneriigid ei lepi kunagi territooriumide äraandmisega". Ei ole ju öeldud: "Eesti soovitab soojalt Ukrainal maad ära anda" või: "Mina soovitan need maad ära anda" - aga ikka süüdistab teemaalgataja: "Meie president teeb üleskutseid, kuidas Ukraina peaks oma maid ära andma."

Edasi aga järgneb arutlus, et olukord on raske ja see, kas riigid lähevad mingis punktis kokkuleppele või ei - me ei tea seda. Mõttetu oleks ju eestlasi lohutada: "Oh, küll te näete, et kõik läheb hästi nende Ukraina okupeeritud maadega!" - kui tegelikult keegi ei tea, kuidas läheb.

[Külaline]

Selgelt on öeldud, et: "Eesti ja teised lääneriigid ei lepi kunagi territooriumide äraandmisega". Ei ole ju öeldud: "Eesti soovitab soojalt Ukrainal maad ära anda" või: "Mina soovitan need maad ära anda" - aga ikka süüdistab teemaalgataja: "Meie president teeb üleskutseid, kuidas Ukraina peaks oma maid ära andma."

Edasi aga järgneb arutlus, et olukord on raske ja see, kas riigid lähevad mingis punktis kokkuleppele või ei - me ei tea seda. Mõttetu oleks ju eestlasi lohutada: "Oh, küll te näete, et kõik läheb hästi nende Ukraina okupeeritud maadega!" - kui tegelikult keegi ei tea, kuidas läheb.

Keegi ei vaidle vastu, et Karis ütles ka lause, et Eesti ei lepi territooriumide äraandmisega. Küsimus ei ole sõnasõnalises „soovituses“, vaid rõhuasetuses ja raamimises. Kui riigipea ütleb ühes hingetõmbes, et me ei lepi äraandmisega, aga samas arutleb avalikult „tasakaalu“ üle, kus ühe võimalusena nimetatakse „ajutist maade loovutamist“, siis see ei ole neutraalne kirjeldus. See seab just selle variandi legitiimseks mõtlemiskohaks.

Avalikus ja rahvusvahelises ruumis – eriti USA meedias – ei tööta laused eraldi, vaid narratiivina. Venemaa jaoks on täiesti piisav see, et Lääne riigipea räägib territooriumi loovutamisest kui mõistetavast kompromissist. Ukraina jaoks on see problemaatiline, sest nende ametlik seisukoht on olnud järjekindlalt vastupidine: mitte „me ei tea, kuidas läheb“, vaid „me ei kauple territooriumi üle“.

Keegi ei eeldagi roosamannalist lohutamist stiilis „kõik läheb kindlasti hästi“. Aga on vahe, kas tunnistada sõja rasket hinda või hakata avalikult kaaluma lahendust, mis premeerib agressiooni. Julgeolekupoliitikas ei ole kõik teoreetilised arutelud võrdsed – mõned neist nihutavad piiri selle vahel, mis tundub „paratamatu“.

Karise sõnavõtu puhul ei ole kriitika all mitte lause „president käskis Ukrainal maad ära anda“, vaid küsimus: kas oli tark ja vajalik tuua see konkreetne mõte sellisel kujul ja sellises kohas lauale.

[Külaline]

Probleem on selles, et Karise soolode põhjuseks on kuuldavasti vana trots väliministeeriumi ja eriti Jonatan Vseviovi vastu. Ja kuna ta arvab, et uut hooaega ei tule, siis tema jaoks ju vahet pole, võib meelega kahtlaseid jutte rääkida. Ega neile kellelegi pole meeldinud, et presidendil nii vähe võimu on. Mõnedel lisaks puudub ka võimekus, aga see jääb endal alati märkamata,

No see on nüüd küll kellegi väljamõeldud põhjus. Arvad tõesti, et Karis paneks oma tõsiseltvõetavuse panti mingist trotsist? Vabandust, aga ära aja naerma. Mis sel juhul selle lätlase põhjus oli, ka trots Vseviovi vastu? Karis polnud nimelt ainus Baltikumi esindaja, kes sellise avaldusega esines.

EN Kross täna ütles leebe tooniga, et tegelikult Eestis presidendil on seaduse järgi välispoliitikas tõesti ainult hääletoru roll, st. peaks oma suu läbi edastama ainult seda, mille töötab välja välisministeerium. Et ehk siis rangelt võttes jah, president välisasjade osas omi mõtteid väljendada üldse ei tohikski. Kuigi, Lennart Meri olla kaldunud ka seda rikkuma.

Nii et kui on trots, siis on võibolla trots hoopis selle etteantud mustris tammuja rolli vastu (oled ainult esindusisik, ise mõelda ei tohi), mis presidendil Eestis paljuski on.