Külaline kirjutas: ↑04 Veebr 2026 18:58
Guest kirjutas: ↑04 Veebr 2026 16:29
Miks siis usklikud alati nii kurvad ja vaevatud on?
Miks need uskmatud nii kurvad, vaevatud ja antidepressantide peal alati on?
Tegelikult saab kõik alguse sellest, et inimene on tundlikuma ja mõjutatavama ajuehitusega. Võib siis minna kivideusku, hakata imelisi ravimeetodeid või masaaze pakkuma, sest lugedes, kuuldes midagi hakkab sellesse uskuma, uskudes ka ende võimetesse sellega midagi ära teha. Head ja valgustatust pakkuma, õiget mõtlemist ja muud selline. See tundlikkus altistab ka väiksemale vastupanule eluraskuste osas ja niipea, kui tekivad suured probleemid, pankrot, lein, lähedastega suured mured, leiab toeks jälle uue usu ehk siis eelmine vahetatakse välja. Lugesin ühest ettevõtlikust naisest, kes tegeles lasteriietega, firma läks pankrotti, ta elas seda väga üle ja siis metsas jalutades "hakkas jumal temaga rääkima." Nii leidis tema usu, kuhu takerduda.
Tugevale isiksusele on see arusaamatu, sest on raskeid ja kergeid aegu ja kõigega tuleb hakkama saada, aga kui pole tugev, siis need inimesed tunnevad vajavat mingit sõltuvust või tuge. Aitab masendusest välja ronida ja imedesse uskuda.
Ja uskumatud pole vaevatud ega antidepressantide peal. Minu suures tutvusringkonnas ja suguvõsas pole ainsatki usklikku ja kõik elurõõmsad inimesed.
Usklike arv üldiselt väheneb jõudsalt, mida rohkem inimesed õpivad, seda rohkem saavad ka pihta millest usk tekkis ja kellele see kasulik oli.