Kas söömine on kõige tähtsam elus

[Külaline]

Aga mitu korda päevas pelleris käid? Ja palju peeretad? Pajata ikka põhjalikult.

Nüüd, kui tomatid ja kurgid banaanide vastu vahetasin, enam ei peereta.

[Külaline]

Aga mitu korda päevas pelleris käid? Ja palju peeretad? Pajata ikka põhjalikult.

Nüüd, kui tomatid ja kurgid banaanide vastu vahetasin, enam ei peereta.

Gorillad ja paavianid pidid seevastu suured peeretajad olema...

[Külaline]

Jah, minu jaoks näiteks on väga oluline, et ma saaksin süüa just seda, mille järgi hetkel isu on. Dieedid on väga masendavad.
Kui siin elus süüa ka ei saa, mis mõte sellel üldse on

Mina vaatan just, et toitumiskavades, mis on mõeldud kaalu avaldamiseks, on nii maitsvad toidud...

Endal kahjuks tundlik soolestik ja ei saa paljusid (tervislikke asju) süüa. Kokaraamatud seisvad riiulis - ühtegi rooga sealt teha ei saa, kuna ikka mingi komponent, mis minu seedimisele liiga teeb. Jama, muidugi. Aga midagi pole parata - halba enesetunnet ju ka ei taha ja nii ma olen sunnitud leppima piiratud toiduvalikuga. Õnneks on selle piiratud toiduvaliku seas ka häid asju. Tuleb läbi ajada.

[Külaline]

Kallis teemaalgataja! Kujuta ette, et sa oled rasvumisele kalduv inimene. Lapsest saati oled kaldunud pigem ülekaalu. Sa pead kaalu hoidmiseks sisuliselt eluaeg dieedil istuma, ei ole midagi nii, et teed tervislikke valikuid ja siis 50-ndates eluaastates kaal niisama säilib. Sa istud kolleegidega lõunal, vaatad nende praade ja närid oma kana ja aedvilja.. magusat sa ei tohi, rasvast mitte, tavaline hapukoor on liiast, puuviljad mõõdukalt, sest need on suhkruid täis. Kohvi peale koort ei pane, sest seal on kalorid sees. Kõht on enam-vähem pidevalt tühi. Mis sa arvad, kas söömine muutuks sulle oluliseks? Või oleks ikka suva?

[Külaline]

Seda, et puuvilju süüa ei tohi, pole ma väitnudki. Aga sellega ka ei nõustu, et nad on mingid tervislike toitude kategooriasse liigituvad toidud.

Võrreldes, mis jama kõik muu toit täis on (pestitsiide täis köögiviljad, kalad saastunud veekogudes ja antibiootikumide peal kasvatatud loomad ja linnud), siis võib vist julgelt väita, et tervisilikku toitu ei olegi enam olemas.

Inimene peaks kõigepealt oma makro-ja mikrotoitained tasakaalu ja toidukogused õigeks saama - kasvõi tavalise poetoiduga. Ning alles teises järjekorras, kui ta on eriti tubli ja tahab oma toitumisega veel tervislikumaks minna, hakkama mõtlema pestsitsiidi jääkide jms. asjade peale, näit. siis sellesama makro-ja mikrotoitainete poolest tasakaalus menüü jaoks vajalikke köögivilju ise kasvatama või kellegi usaldusväärse käest ostma vms.

Sageli lähenetakse vastupidi - menüü on toitaineliselt tasakaalust väljas, kogused valed, terviseprobleemid (mida saaks toitumisega parandada) kaelas, kuid inimene laiutab käsi, et: "aga need pestitsiidid ja... ", "kõik on kahjulik", "tervislikku toitu pole kuskilt võtta, mis vahet seal on" - ja jätkab samas vaimus. Sest tal on ju vabandused varnast võtta, et tervislikku toitu enam ei leiduvatki, tema pole süüdi, mis ta teha saab? Sellise suhtumisega, muidugi, ega ei saagi midagi muuta.

[Külaline]

Kallis teemaalgataja! Kujuta ette, et sa oled rasvumisele kalduv inimene. Lapsest saati oled kaldunud pigem ülekaalu. Sa pead kaalu hoidmiseks sisuliselt eluaeg dieedil istuma, ei ole midagi nii, et teed tervislikke valikuid ja siis 50-ndates eluaastates kaal niisama säilib. Sa istud kolleegidega lõunal, vaatad nende praade ja närid oma kana ja aedvilja.. magusat sa ei tohi, rasvast mitte, tavaline hapukoor on liiast, puuviljad mõõdukalt, sest need on suhkruid täis. Kohvi peale koort ei pane, sest seal on kalorid sees. Kõht on enam-vähem pidevalt tühi. Mis sa arvad, kas söömine muutuks sulle oluliseks? Või oleks ikka suva?

Need kunagised dieedid (stiilis: ainult rasvavaba jogurt, kapsas, porgand...) olid kõhjutühjuse mõttes hullud tõesti.

Aga tänapäeval enamasti nii ei ole, et kui magusat ei tohi süüa, siis rasvast ka ei saa. Mul tuttav juba pikalt, üle 10a (teda varem kimbutanud kaalutõusu tõttu) üldse süsivesikurikast (ei saia, ei leiba, ei kartulit - sellisest suhkrupommist, nagu koogist/tordist, üldse rääkimata) suhu ei pista. Aga ta sööb siis just rasvast: koort, muna, liha jms. Sünnipäevalauas, kui teised söövad kooki, sööb juustu ja pähkleid.

[Külaline]

Dieeditajad ilmselt seda ei mõista, kuid elustiili muutes on täiesti võimalik see, et hakkadki hindama hoopis teisi maitseid ja tekstuure. Selleks peab väga pikalt jah end küll veidi piirama aga eesmärk on ju üllas.
Ma ei ole söönud üle 10 aasta vähemalt saia ja mul pole tänaseks isegi mittemingisugust isu saia järele. Iga kell eelistan leiba, sest see on lihtsalt nii palju maitsvam ja mõnusam, võrreldes saiaga. Sama lugu on kookide, kartuli jm analoogsena. Kohvi joon mustalt vs varasem koore ja suhkruga. Täna, kui külas pakutakse koore ja/või suhkruga kohvi, siis see on lihtsalt nii vastiku maitsega.
Inimesele maitseb see, millega ta harjunud on. Harjumuse tekkimine või muutmine võtab aega. Siin ei olegi kiireid lahendusi. Ma ei vaata kunagi kolleegi saiakest ega vesista, sest mulle lihtsalt enam ei maitse see ning ei paku mingisugust emotsiooni.

Puuviljade osas- ei ole puuvili halb, küll aga ei maksa tõesti neid liigselt süüa, eriti vanemas eas. Kaloritest ja suhkrusisaldusest on olulisem toidu toiteväärtus. Valk on oluline, niisamuti rasv ja loomulikult ka mõõdukalt süsivesikud. Vanemas eas on luude, hammaste seisukord väga oluline, ainult või suures osas puuviljad neid ei toeta.

[Külaline]

Dieeditajad ilmselt seda ei mõista, kuid elustiili muutes on täiesti võimalik see, et hakkadki hindama hoopis teisi maitseid ja tekstuure. Selleks peab väga pikalt jah end küll veidi piirama aga eesmärk on ju üllas.
Ma ei ole söönud üle 10 aasta vähemalt saia ja mul pole tänaseks isegi mittemingisugust isu saia järele. Iga kell eelistan leiba, sest see on lihtsalt nii palju maitsvam ja mõnusam, võrreldes saiaga. Sama lugu on kookide, kartuli jm analoogsena. Kohvi joon mustalt vs varasem koore ja suhkruga. Täna, kui külas pakutakse koore ja/või suhkruga kohvi, siis see on lihtsalt nii vastiku maitsega.
Inimesele maitseb see, millega ta harjunud on. Harjumuse tekkimine või muutmine võtab aega. Siin ei olegi kiireid lahendusi. Ma ei vaata kunagi kolleegi saiakest ega vesista, sest mulle lihtsalt enam ei maitse see ning ei paku mingisugust emotsiooni.

Puuviljade osas- ei ole puuvili halb, küll aga ei maksa tõesti neid liigselt süüa, eriti vanemas eas. Kaloritest ja suhkrusisaldusest on olulisem toidu toiteväärtus. Valk on oluline, niisamuti rasv ja loomulikult ka mõõdukalt süsivesikud. Vanemas eas on luude, hammaste seisukord väga oluline, ainult või suures osas puuviljad neid ei toeta.

Sina jällegi ei mõista seda, et see "veidi piirama natuke aega" on inimeste jaoks erineva keerukusastmega, sõltuvalt sellest, kuidas sinu kasvatus, geneetika ja harjumused on korraldanud sinu organismisisese premeerimissüsteemi. Kui sa ikka kohe ei oskagi mujalt kui söögist (ja vb veel paarist asjast) oma naudinguid saada, siis on nendest rõõmudest loobumine pea võimatu. Ja seda, et kõigepealt tuleb õppida muid rõõme leidma ning alles siis on võimalik söögirõõm nende vastu vahetada, ei ole just kõige lihtsam ise taibata ega ellu viia. Millegipärast terapeudid jms ei rõhu sellele, aga minu arust on see võtmeteema.

[Külaline]

Dieeditajad ilmselt seda ei mõista, kuid elustiili muutes on täiesti võimalik see, et hakkadki hindama hoopis teisi maitseid ja tekstuure. Selleks peab väga pikalt jah end küll veidi piirama aga eesmärk on ju üllas.
Ma ei ole söönud üle 10 aasta vähemalt saia ja mul pole tänaseks isegi mittemingisugust isu saia järele. Iga kell eelistan leiba, sest see on lihtsalt nii palju maitsvam ja mõnusam, võrreldes saiaga. Sama lugu on kookide, kartuli jm analoogsena. Kohvi joon mustalt vs varasem koore ja suhkruga. Täna, kui külas pakutakse koore ja/või suhkruga kohvi, siis see on lihtsalt nii vastiku maitsega.
Inimesele maitseb see, millega ta harjunud on. Harjumuse tekkimine või muutmine võtab aega. Siin ei olegi kiireid lahendusi. Ma ei vaata kunagi kolleegi saiakest ega vesista, sest mulle lihtsalt enam ei maitse see ning ei paku mingisugust emotsiooni.

Puuviljade osas- ei ole puuvili halb, küll aga ei maksa tõesti neid liigselt süüa, eriti vanemas eas. Kaloritest ja suhkrusisaldusest on olulisem toidu toiteväärtus. Valk on oluline, niisamuti rasv ja loomulikult ka mõõdukalt süsivesikud. Vanemas eas on luude, hammaste seisukord väga oluline, ainult või suures osas puuviljad neid ei toeta.

Sina jällegi ei mõista seda, et see "veidi piirama natuke aega" on inimeste jaoks erineva keerukusastmega, sõltuvalt sellest, kuidas sinu kasvatus, geneetika ja harjumused on korraldanud sinu organismisisese premeerimissüsteemi. Kui sa ikka kohe ei oskagi mujalt kui söögist (ja vb veel paarist asjast) oma naudinguid saada, siis on nendest rõõmudest loobumine pea võimatu. Ja seda, et kõigepealt tuleb õppida muid rõõme leidma ning alles siis on võimalik söögirõõm nende vastu vahetada, ei ole just kõige lihtsam ise taibata ega ellu viia. Millegipärast terapeudid jms ei rõhu sellele, aga minu arust on see võtmeteema.

Kui inimene juba on jõudnud ülekaalu, siis järelikult ju on olnud eelnev piiramine keeruline. Sellesmõttes on nagu rumal väita seda inimesele, kes on selle tee läbi käinud.
Minu eelneva jutu mõte oli tuua välja see, et piiramine ei jää igavesti piiramiseks. Elustiili muutuse puhul sa kohaned ning piltlikult öeldes see salat maitsebki alati paremini, kui šokolaaditort. Igasuguste dieetide ja ka ravimite puhul tegelikult tihti elustiil ei muutu, vaid tekivad lühiajalised motiveerivad muutused välimuses. See kahjuks ei kipu püsima, sest uued harjumused ei kinnistu lühikese perioodi jooksul. Enda kogemuse pealt, ka aasta-kaks on tegelikult veel lühike aeg, kui on oldud pool elu ülekaalus.

[Külaline]

Kui inimene juba on jõudnud ülekaalu, siis järelikult ju on olnud eelnev piiramine keeruline. Sellesmõttes on nagu rumal väita seda inimesele, kes on selle tee läbi käinud.
Minu eelneva jutu mõte oli tuua välja see, et piiramine ei jää igavesti piiramiseks. Elustiili muutuse puhul sa kohaned ning piltlikult öeldes see salat maitsebki alati paremini, kui šokolaaditort. Igasuguste dieetide ja ka ravimite puhul tegelikult tihti elustiil ei muutu, vaid tekivad lühiajalised motiveerivad muutused välimuses. See kahjuks ei kipu püsima, sest uued harjumused ei kinnistu lühikese perioodi jooksul. Enda kogemuse pealt, ka aasta-kaks on tegelikult veel lühike aeg, kui on oldud pool elu ülekaalus.

Ma saan hästi aru, mis su jutu mõte on. Sina vist minu mõtet ei mõistnud. Söömine on nauding, selles on ilmselt kõik või enamik paksudest ühel nõul. Piiramine on keeruline, ka kõik ühel nõul. Kui keeruline aga see piiramine on, sõltub sellest, mis sinu elus peale söömise veel head on või milles sa head näha suudad. Paks, kes on depressioonis ja ei suudagi elus midagi head näha peale söömise, on keerulisemas olukorras kui paks, kes lisaks söömisele suudab nautida ka näiteks muusikat, õitsvaid roose ning seksi. Justnimelt suudab, sest need muusika, roosid ja seks võivad olemas olla ka selle teise paksu elus, kuid need ei tekita temas õnnetunnet. Õnnetunde tundmine on oskus, mida kõigil ei ole ja mille puudumise peale ka ülipaljud ei tule. Ja proovi sa söömist maha jätta, kui see on ainus, mis sinus õnnetunnet tekitab. See oli mu mõte. Kõigepealt tuleb suuta ilma söömata õnnelik olla, siis on võimalik alles harjuma hakata. Sest täiesti ilma õnnetundeta sa aastaid ei ela.

[Külaline]

Ma saan hästi aru, mis su jutu mõte on. Sina vist minu mõtet ei mõistnud. Söömine on nauding, selles on ilmselt kõik või enamik paksudest ühel nõul. Piiramine on keeruline, ka kõik ühel nõul. Kui keeruline aga see piiramine on, sõltub sellest, mis sinu elus peale söömise veel head on või milles sa head näha suudad. Paks, kes on depressioonis ja ei suudagi elus midagi head näha peale söömise, on keerulisemas olukorras kui paks, kes lisaks söömisele suudab nautida ka näiteks muusikat, õitsvaid roose ning seksi. Justnimelt suudab, sest need muusika, roosid ja seks võivad olemas olla ka selle teise paksu elus, kuid need ei tekita temas õnnetunnet. Õnnetunde tundmine on oskus, mida kõigil ei ole ja mille puudumise peale ka ülipaljud ei tule. Ja proovi sa söömist maha jätta, kui see on ainus, mis sinus õnnetunnet tekitab. See oli mu mõte. Kõigepealt tuleb suuta ilma söömata õnnelik olla, siis on võimalik alles harjuma hakata. Sest täiesti ilma õnnetundeta sa aastaid ei ela.

Aga samasugust iba võiks ju ajada iga sõltuvuse kohta: kui alkohol või narkootikumid tekitavad õnnetunnet, siis polegi võimalik neist loobuda. Kelle kohus on otsida alternatiiv söömisele/alkoholile/narkootikumidele? Ühiskonna või indiviidi enda, kellel see probleem on?

[Külaline]

Ma saan hästi aru, mis su jutu mõte on. Sina vist minu mõtet ei mõistnud. Söömine on nauding, selles on ilmselt kõik või enamik paksudest ühel nõul. Piiramine on keeruline, ka kõik ühel nõul. Kui keeruline aga see piiramine on, sõltub sellest, mis sinu elus peale söömise veel head on või milles sa head näha suudad. Paks, kes on depressioonis ja ei suudagi elus midagi head näha peale söömise, on keerulisemas olukorras kui paks, kes lisaks söömisele suudab nautida ka näiteks muusikat, õitsvaid roose ning seksi. Justnimelt suudab, sest need muusika, roosid ja seks võivad olemas olla ka selle teise paksu elus, kuid need ei tekita temas õnnetunnet. Õnnetunde tundmine on oskus, mida kõigil ei ole ja mille puudumise peale ka ülipaljud ei tule. Ja proovi sa söömist maha jätta, kui see on ainus, mis sinus õnnetunnet tekitab. See oli mu mõte. Kõigepealt tuleb suuta ilma söömata õnnelik olla, siis on võimalik alles harjuma hakata. Sest täiesti ilma õnnetundeta sa aastaid ei ela.

Aga samasugust iba võiks ju ajada iga sõltuvuse kohta: kui alkohol või narkootikumid tekitavad õnnetunnet, siis polegi võimalik neist loobuda. Kelle kohus on otsida alternatiiv söömisele/alkoholile/narkootikumidele? Ühiskonna või indiviidi enda, kellel see probleem on?

Millest sa räägid? Kas ja kus ma rääkisin, et see kellegi muu kohus on kui "indiviidi"? Rääkisin, et selle nüansi tõttu on ühel raskem ja teisel kergem. Ja et kui soovida aidata, siis võib just siin olla võti, mis abi paks vajab.

[Külaline]

Toit ja söömine just seepärast on kõige raskem sõltuvushaigus, sest toitu ei saa täielikult nulli tõmmata nagu seda suitsu/alko ja narkoga teha saab.
Inimene siiski vajab ellujäämiseks toitu. Ja libastumine toidusõltuvuse juures on väga suur.

[Külaline]

Ma saan hästi aru, mis su jutu mõte on. Sina vist minu mõtet ei mõistnud. Söömine on nauding, selles on ilmselt kõik või enamik paksudest ühel nõul. Piiramine on keeruline, ka kõik ühel nõul. Kui keeruline aga see piiramine on, sõltub sellest, mis sinu elus peale söömise veel head on või milles sa head näha suudad. Paks, kes on depressioonis ja ei suudagi elus midagi head näha peale söömise, on keerulisemas olukorras kui paks, kes lisaks söömisele suudab nautida ka näiteks muusikat, õitsvaid roose ning seksi. Justnimelt suudab, sest need muusika, roosid ja seks võivad olemas olla ka selle teise paksu elus, kuid need ei tekita temas õnnetunnet. Õnnetunde tundmine on oskus, mida kõigil ei ole ja mille puudumise peale ka ülipaljud ei tule. Ja proovi sa söömist maha jätta, kui see on ainus, mis sinus õnnetunnet tekitab. See oli mu mõte. Kõigepealt tuleb suuta ilma söömata õnnelik olla, siis on võimalik alles harjuma hakata. Sest täiesti ilma õnnetundeta sa aastaid ei ela.

Aga samasugust iba võiks ju ajada iga sõltuvuse kohta: kui alkohol või narkootikumid tekitavad õnnetunnet, siis polegi võimalik neist loobuda. Kelle kohus on otsida alternatiiv söömisele/alkoholile/narkootikumidele? Ühiskonna või indiviidi enda, kellel see probleem on?

Millest sa räägid? Kas ja kus ma rääkisin, et see kellegi muu kohus on kui "indiviidi"? Rääkisin, et selle nüansi tõttu on ühel raskem ja teisel kergem. Ja et kui soovida aidata, siis võib just siin olla võti, mis abi paks vajab.

Kui toitumise kontrollimine oleks kerge, siis ei olekski ülekaalu. Ülekaalust alla saamine on alati keeruline ning ka normaalkaalu hoidmine võib olla keetuline, kui on sõltuvussuhe toiduga. Ei ole ma veel kohanud inimest, kes hindab oma kaalulangetust kergeks teekonnaks, või kergemaks kui teistel, või kus see mõõdupuu üldse on, mille alusel seda mõõta saab? Selle sama mõõdupuuga saab siis ehk ka tahtejõudu mõõta ja võrrelda, mis on päris kindlasti kaalulangetuse teekonnal kõige suurem faktor.

[Külaline]

Aga samasugust iba võiks ju ajada iga sõltuvuse kohta: kui alkohol või narkootikumid tekitavad õnnetunnet, siis polegi võimalik neist loobuda. Kelle kohus on otsida alternatiiv söömisele/alkoholile/narkootikumidele? Ühiskonna või indiviidi enda, kellel see probleem on?

Millest sa räägid? Kas ja kus ma rääkisin, et see kellegi muu kohus on kui "indiviidi"? Rääkisin, et selle nüansi tõttu on ühel raskem ja teisel kergem. Ja et kui soovida aidata, siis võib just siin olla võti, mis abi paks vajab.

Kui toitumise kontrollimine oleks kerge, siis ei olekski ülekaalu. Ülekaalust alla saamine on alati keeruline ning ka normaalkaalu hoidmine võib olla keetuline, kui on sõltuvussuhe toiduga. Ei ole ma veel kohanud inimest, kes hindab oma kaalulangetust kergeks teekonnaks, või kergemaks kui teistel, või kus see mõõdupuu üldse on, mille alusel seda mõõta saab? Selle sama mõõdupuuga saab siis ehk ka tahtejõudu mõõta ja võrrelda, mis on päris kindlasti kaalulangetuse teekonnal kõige suurem faktor.

Tahtejõud pole mingi asi omaette. Tahtejõud on otseses seoses motivatsiooniga. Kui on motivatsioon, on inimesel alati ka tahtejõud. Ja sellest räägingi, et kui söömine on sinu ainus rõõm elus, siis pole sul ka arusaadavalt erilist motivatsiooni sellest loobumiseks, teadmata ajaks õnnetunnet nulli tõmmates. Kui sul on ka muid rõõme, siis sa suudad mõelda mõistlikult ning näha, et kaalust alla võttes sinu teised rõõmud samavõrra suurenevad ning sul on võimalik ainult võita. Kaalust alla võtmine on lai teema.

[Külaline]

Maitsemeel ja -eelistused võivad muutuda. Tuleb enda jaoks tervislikumad alternatiivid leida ning saab samamoodi toitu edasi nautida. Sinu definitsioon maitsvast ja heast toidust on lihtsalt teistsugune.

Üks näide maitse-eelistuste muutumisest on kasvõi see, et kui vähendad suhkrutarbimist, siis pärast need tulimagusad poemaiustused ei lähe enam alla või saab isu neist palju kiiremini täis. Mõnda asja üldse ei tahagi enam magusana. Mul on näiteks kohviga see, et kunagi panin sinna kolm lusikat suhkrut, siis hakkasin tasapisi vähendama, jõudsin poole lusikani ja lõpuks ei pannud enam üldse. Nüüd on nii, et kui kasvõi kübegi magusat maitset kohvi sees on, siis seda lonksu ei suuda ma isegi alla neelata.

[Külaline]

Millest sa räägid? Kas ja kus ma rääkisin, et see kellegi muu kohus on kui "indiviidi"? Rääkisin, et selle nüansi tõttu on ühel raskem ja teisel kergem. Ja et kui soovida aidata, siis võib just siin olla võti, mis abi paks vajab.

Kui toitumise kontrollimine oleks kerge, siis ei olekski ülekaalu. Ülekaalust alla saamine on alati keeruline ning ka normaalkaalu hoidmine võib olla keetuline, kui on sõltuvussuhe toiduga. Ei ole ma veel kohanud inimest, kes hindab oma kaalulangetust kergeks teekonnaks, või kergemaks kui teistel, või kus see mõõdupuu üldse on, mille alusel seda mõõta saab? Selle sama mõõdupuuga saab siis ehk ka tahtejõudu mõõta ja võrrelda, mis on päris kindlasti kaalulangetuse teekonnal kõige suurem faktor.

Tahtejõud pole mingi asi omaette. Tahtejõud on otseses seoses motivatsiooniga. Kui on motivatsioon, on inimesel alati ka tahtejõud. Ja sellest räägingi, et kui söömine on sinu ainus rõõm elus, siis pole sul ka arusaadavalt erilist motivatsiooni sellest loobumiseks, teadmata ajaks õnnetunnet nulli tõmmates. Kui sul on ka muid rõõme, siis sa suudad mõelda mõistlikult ning näha, et kaalust alla võttes sinu teised rõõmud samavõrra suurenevad ning sul on võimalik ainult võita. Kaalust alla võtmine on lai teema.

Oeh, aed ja aiaauk.
Kui söömine on ainus rõõm elus, siis on see lugu nutune küll aga see ei välista midagi. Kaalulangetaja peab ka sööma. Kui inimene lõpetab söömise, siis ta lihtsalt sureb ära mingi aja pärast, see on ju kõigile ühtmoodi selge.
Minu esialgse postituse mõte oli see, et muutes oma harjumusi, tunned naudingut ja rõõmu ka sellest "salatist". Kui selleks motivatsiooni ei ole, siis nii ongi. Eks igaüks elab enda tehtud valikute tagajärgedega ja see kindlasti on valik.

[Külaline]

Eks igaüks elab enda tehtud valikute tagajärgedega ja see kindlasti on valik.

Jah, kahtlemata on elus kõik valik. Selle mööndusega, et mõnda valikut sa oskad teha ja mõnda mitte ning see on inimeseti erinev.

[Külaline]

Tervisliku toidu harjumusega on nagu veini joomisega-mida teadlikum jooja, seda kuivem vein. Algajad joovad mingeid rõvemagusaid vedelikke, mida tõeline veininautleja ei võta suu sissegi, pigem ajab oksendama.

[Külaline]

Jah, kahtlemata on elus kõik valik. Selle mööndusega, et mõnda valikut sa oskad teha ja mõnda mitte ning see on inimeseti erinev.

No kui sa ikka oled nii hale ja nii saamatu, siis oledki paks edasi, mis siin pikalt vaielda.