Arutle Foorum

Ei olnud ju internetti, kus sa ikka oma peent-õrna olemust reklaamisid.

Külaline kirjutas: ↑14 Nov 2025 19:57Kindlasti, sest kui väljas sadas vihma, siis lapsed said toas rihma. See on kindlasti eluline.

Lapsed hakkasid möllama ja isa, kes tahtis rahulikult lehte lugeda ja õlut juua, ärritus ja kutsus rihma abil lapsed korrale. Nõuka ajal suht tavaline laste kasvatamise võte. Kurb meenutada isegi.

Külaline kirjutas: ↑14 Nov 2025 20:05

Külaline kirjutas: ↑14 Nov 2025 19:57Kindlasti, sest kui väljas sadas vihma, siis lapsed said toas rihma. See on kindlasti eluline.

Lapsed hakkasid möllama ja isa, kes tahtis rahulikult lehte lugeda ja õlut juua, ärritus ja kutsus rihma abil lapsed korrale. Nõuka ajal suht tavaline laste kasvatamise võte. Kurb meenutada isegi.

Tead, mina olen nõukaaja laps ja peale minu vanaisa ei joonud mitte ühegi minu sõbra vanemad õlut. Ei näinud mina lapsena mitte ühegi teise lapse kodus õllepudeleid ega isegi ei suitsetanud keegi.

Guest kirjutas: ↑14 Nov 2025 20:07

Külaline kirjutas: ↑14 Nov 2025 20:05

Külaline kirjutas: ↑14 Nov 2025 19:57Kindlasti, sest kui väljas sadas vihma, siis lapsed said toas rihma. See on kindlasti eluline.

Lapsed hakkasid möllama ja isa, kes tahtis rahulikult lehte lugeda ja õlut juua, ärritus ja kutsus rihma abil lapsed korrale. Nõuka ajal suht tavaline laste kasvatamise võte. Kurb meenutada isegi.

Tead, mina olen nõukaaja laps ja peale minu vanaisa ei joonud mitte ühegi minu sõbra vanemad õlut. Ei näinud mina lapsena mitte ühegi teise lapse kodus õllepudeleid ega isegi ei suitsetanud keegi.

Et sina ei näinud, ei tähenda, et seda ei olnud. Suitsetati palju rohkem kui praegu ja isad pereellu ei panustanud. Minu isa käis kalal, istus garaažis sõpradega (ametlikult putitas Volgat), tegelikult ajas niisama juttu ja jõi ka õlut. Isa ei olnud mul mingi poetagune, vaid tehases tootmisdirektor. Sõitis Volgaga tööle ja koju, aga poes käis ema, kes liikus jala. Mind ka isa koolli ei viinud, mina liikusin samuti jala. Ema toimetas ööd ja päevad, igal õhtul pidi süüa tegema, isa luges diivani peal seni lehte. Minul jäi kontakt emaga väikeseks, sest ema oligi kogu aeg pahas tujus ja väsinud. Sõbrannal oli kodus parem olukord, tema juures elas ka vanaema, kes tööl ei käinud ja tegi ise kõik kodutööd. Siis oli selle pere emal ka aega enda jaoks, tema käis sõbrannadega kohvikus jne, lastega tegeles ka vanaema.

Nõukaajal suitsetati ka tööl, kõik kontorite kabinetid olid suitsuhaisu täis ja töötajatel suitsud ees. Samuti restoranides, kohvikutes. Vaadake vanu filme!

Külaline kirjutas: ↑14 Nov 2025 19:57

Külaline kirjutas: ↑29 Okt 2025 10:40

Minu arust kõik sisseelatud tunded ja fustratsioon elati koduseinte vahel oma laste peale välja.

Kindlasti, sest kui väljas sadas vihma, siis lapsed said toas rihma. See on kindlasti eluline.

See on tsitaat ühest lasteraamatust. Mälu järgi vist oli Agu Sihvka. Õpetaja palus õpilasel käigupealt midagi riimuvat öelda ja laps siis kiiruga lausus "väljas sajab vihma, toas saab lapsi rihma".

Külaline kirjutas: ↑15 Nov 2025 10:35See on tsitaat ühest lasteraamatust. Mälu järgi vist oli Agu Sihvka. Õpetaja palus õpilasel käigupealt midagi riimuvat öelda ja laps siis kiiruga lausus "väljas sajab vihma, toas saab lapsi rihma".

See on "Džuudopoistest": "Väljas sajab vihma, toas saab laps rihma." Edasi, kui paluti uuesti riimida: "Vihma sajab väljas, toas laps on rihmanäljas." Ja siis: "Väljas vihma sajab, toas laps rihma vajab."

Mina arvan ka, et see tohutu survestamine enese tundeid kirjeldama ja nendest lõputult jahvatama on muutnud inimesed nõrgemaks ja tekitanud neis rohkem sisemist segadust kui oli varem. Emotsioonid on hetkel liialt ületähtsustatud, samas aga on emotsioonid ühed kõige muutuvamad asjad üldse. Väga palju on niisuguseid muresid, mille puhul ei ole tolku nende niisama kirjeldamisest, vaid vaja oleks ka päriselt käed külge panna ja mure ära lahendada. Päriselt siis. Aga nüüd meid üritatakse panna arvama, et kõiki muresid lahendab ainult paljas jutustamine. See pole ju nii.

Guest kirjutas: ↑16 Nov 2025 08:37 Mina arvan ka, et see tohutu survestamine enese tundeid kirjeldama ja nendest lõputult jahvatama on muutnud inimesed nõrgemaks ja tekitanud neis rohkem sisemist segadust kui oli varem. Emotsioonid on hetkel liialt ületähtsustatud, samas aga on emotsioonid ühed kõige muutuvamad asjad üldse. Väga palju on niisuguseid muresid, mille puhul ei ole tolku nende niisama kirjeldamisest, vaid vaja oleks ka päriselt käed külge panna ja mure ära lahendada. Päriselt siis. Aga nüüd meid üritatakse panna arvama, et kõiki muresid lahendab ainult paljas jutustamine. See pole ju nii.

Keegi pole kuskil rääkinud, et jutustamine aitab probleeme lahendada. Kui sul on probleem, siis lahenda see ära. Probleemilahenduse oskus on väga oluline oskus elus. Äkki on asi pigem selles, et inimesed ei saa eriti aru, mida räägitakse. Et otsi abi, ei tähenda seda, et keegi tuleb ja teeb kõik sinu eest ära. Kui teised peavad sinu eest pingutama rohkem kui sa ise, siis on see ärakasutamine, mitte abistamine. Kõigepealt proovi ise kolmel erineval viisil oma probleemi lahendada ja alles siis mine kuskilt kellegi abi küsima. Kui paljud tegelikult seda teevad?

Mingi uuring oli, kus pidev probleemile keskendumine ja sellega tegelemine, muutis selle probleemi ainult suuremaks ja süvendas lõppkokkuvõttes probleemi. See on see, mida paljud teevad- söödavad kalli raha eet kuskil teraapias mingit oma probleemi, kingivad sellele kõik oma ressursid ja tähelepanu ja söövad aastakümneid mingeid meeleolupärssijaid või antidepressante peale. Ei erine suvalistest sõltlastest mingil viisil.

Guest kirjutas: ↑16 Nov 2025 11:19 Mingi uuring oli, kus pidev probleemile keskendumine ja sellega tegelemine, muutis selle probleemi ainult suuremaks ja süvendas lõppkokkuvõttes probleemi. See on see, mida paljud teevad- söödavad kalli raha eet kuskil teraapias mingit oma probleemi, kingivad sellele kõik oma ressursid ja tähelepanu ja söövad aastakümneid mingeid meeleolupärssijaid või antidepressante peale. Ei erine suvalistest sõltlastest mingil viisil.

Ilmselgelt on jutt erinevatest probleemidest. Ühed on reaalsed probleemid ja teised vaimsed probleemid. Aga et ühe või teisega tegelemine muudab asja aina hullemaks, on vaid sinu väide. Suvaline ketramine (inglise keeles rumination) ei ole probleemilahendamise viis, ilmselt sellest räägid sina. Aga viita siis ka uuringule, millest räägid. Siis saaks midagi arvata.

Külaline kirjutas: ↑16 Nov 2025 12:32 Aga viita siis ka uuringule, millest räägid. Siis saaks midagi arvata

Abigail Shrier, kes on seda pikka aega noorte vaimseid probleeme uurinud, erinevate terapeutidega suhelnud, raamatuid kirjutanud, rääkis sellest. Imlselt noored ei erine “tavalisest inimestest” kuigi palju. Väga lühike lõik sellest podcastist:

https://m.youtube.com/watch?v=z72hgYk-5iI

2:50 oli mingi uuring, kus emotsionaalseid probleeme üritati “ravida” ja see tegi asja nende noorte jaoks ainult hullemaks. Aga terve lõik on muidugi üsna huvitav.

Guest kirjutas: ↑15 Nov 2025 09:04

Guest kirjutas: ↑14 Nov 2025 20:07

Külaline kirjutas: ↑14 Nov 2025 20:05

Lapsed hakkasid möllama ja isa, kes tahtis rahulikult lehte lugeda ja õlut juua, ärritus ja kutsus rihma abil lapsed korrale. Nõuka ajal suht tavaline laste kasvatamise võte. Kurb meenutada isegi.

Tead, mina olen nõukaaja laps ja peale minu vanaisa ei joonud mitte ühegi minu sõbra vanemad õlut. Ei näinud mina lapsena mitte ühegi teise lapse kodus õllepudeleid ega isegi ei suitsetanud keegi.

Et sina ei näinud, ei tähenda, et seda ei olnud. Suitsetati palju rohkem kui praegu ja isad pereellu ei panustanud. Minu isa käis kalal, istus garaažis sõpradega (ametlikult putitas Volgat), tegelikult ajas niisama juttu ja jõi ka õlut. Isa ei olnud mul mingi poetagune, vaid tehases tootmisdirektor. Sõitis Volgaga tööle ja koju, aga poes käis ema, kes liikus jala. Mind ka isa koolli ei viinud, mina liikusin samuti jala. Ema toimetas ööd ja päevad, igal õhtul pidi süüa tegema, isa luges diivani peal seni lehte. Minul jäi kontakt emaga väikeseks, sest ema oligi kogu aeg pahas tujus ja väsinud. Sõbrannal oli kodus parem olukord, tema juures elas ka vanaema, kes tööl ei käinud ja tegi ise kõik kodutööd. Siis oli selle pere emal ka aega enda jaoks, tema käis sõbrannadega kohvikus jne, lastega tegeles ka vanaema.

Sama siin. Alkoholi ega suitsu meie peres polnud (selles suhtes oldi väga korralikud), aga lastega tegelemisest eemaldunud ja kodus olles väga kergesti ärrituv isa, kes võis ärritushoos pereliikmetele tühise asja pärast väga halvasti öelda ja lastel ka kered kuumaks kütta, on tuttav teema. Mõtlesin lapsena, et elu sees ei taha sellist meest ja kodust elu endale, kõnniks kohe minema.

Külaline kirjutas: ↑14 Nov 2025 20:05

Külaline kirjutas: ↑14 Nov 2025 19:57Kindlasti, sest kui väljas sadas vihma, siis lapsed said toas rihma. See on kindlasti eluline.

Lapsed hakkasid möllama ja isa, kes tahtis rahulikult lehte lugeda ja õlut juua, ärritus ja kutsus rihma abil lapsed korrale. Nõuka ajal suht tavaline laste kasvatamise võte. Kurb meenutada isegi.

Olen nõuka aja laps ja ei ole mitte kunagi saanud ei vitsa, rihma, ega isegi nurgas pole seisnud. Isa töötas kõrgel kohal, hoolitses, et külmik oleks täis. Naisi kööki ei lasknud, tegi kõik toidud ise. Õppisingi süüa tegema alles siis, kui kodust välja kolisin, kolmanda klassi raamatu järgi Vend õppis isa kõrvalt, kokkab samuti kirega ja on isegi telesaates olnud.
Isa tegeles koguaeg lastega, viis suusatama, võttis tööle kaasa, komandeeringusse kaasa jne. Samas suitsetas ja pitsi ei sülitanud.

Ma arvan, et inimesed tegelevad lihtsalt rohkem oma tundeeluga ja julgevad sellest vabamalt rääkida. Vaimse tervise abi otsimine oli ju pikalt stigmatiseeritud, sellest avalikult rääkimine aitaski seda normaliseerida.

Mina olen oma vanemate pealt näinud kaht probleemidega toime tulemise viisi: üks on alkoholisõltlane ja teine "igavene kannataja", kes on kogu elu ennast ainult väiksemaks teinud, ebaõigluse ära kannatanud ega seisa enda eest mitte kunagi. Juba lapsena tekkis see tundmus, et pean teda kogu aeg kaitsma. Mõlemad hävitavad end omamoodi, viimasel juhul on sellest ju palju juttu olnud, kuidas allasurutud tunded lõpuks mingi haigusena vallanduvad. Oleks palju parem, kui sellised inimesed väljendaksid oma probleeme ja muresid ning otsiks neile adekvaatset abi, mitte ei mataks neid maha - üks pudelisse ja teine enda sisse.

Guest kirjutas: ↑16 Nov 2025 08:37 Mina arvan ka, et see tohutu survestamine enese tundeid kirjeldama ja nendest lõputult jahvatama on muutnud inimesed nõrgemaks ja tekitanud neis rohkem sisemist segadust kui oli varem. Emotsioonid on hetkel liialt ületähtsustatud, samas aga on emotsioonid ühed kõige muutuvamad asjad üldse. Väga palju on niisuguseid muresid, mille puhul ei ole tolku nende niisama kirjeldamisest, vaid vaja oleks ka päriselt käed külge panna ja mure ära lahendada. Päriselt siis. Aga nüüd meid üritatakse panna arvama, et kõiki muresid lahendab ainult paljas jutustamine. See pole ju nii.

Kui võrrelda jahvatamist ja oma pingete varjatud väljaelamist nende peal, kes ei ole nende pingete tekkimises süüdi, aga on käepärast võtta (lähedased, sageli) - siis see esimene viis on siiski parem. Jah, ainult lõputust jahvatamisest ehk ei piisa, et inimene oma probleemidest üle saaks, mingil ajal peaks midagi tegama, midagi muutma, aga vähemalt oma pingete väljaelamine kuskil terapeudi juures jahvatamas käies ei kahjusta teisi inimesi.

Õnneks tänapäeval levib aina enam mõtlemine, et see ei ole normaalne, kui maailmale: "Mina olen tugev!" kuulutav kaaslane käitub kodus, kus võõramad inimesed ei näe, nagu närvipundar, elab ennast lähedase peal välja. Tänu sellele ei ole paljud enam nõus ennast leplikult poksikoti rolli asetama, vaid ütlevadki kaaslasele, et kuule, kui sul on mingid pinged, siis ela neid kuidagi muud moodi välja kui minu peal. Vanasti need poksikotid sageli kannatasid ja süüdistasid ennast, et ju ma pole siis piisavalt hea/teen midagi valesti, et teine minu vastu selline on.

On neid, kes suudavad oma pinged maandada mingisse tegevusse (näit. sport või maakodu) ja ei hakka mitte kunagi lähedaste kallal närveldama. Suudavad rahuneda ja pärast asjad endamisi läbi mõelda. Sel juhul, muidugi, pole väga palju jahvatamist ehk vaja.

Külaline kirjutas: ↑16 Nov 2025 15:07Isa töötas kõrgel kohal, hoolitses, et külmik oleks täis. Naisi kööki ei lasknud, tegi kõik toidud ise.

Kuidas ta jõudis? Kõik toidud tegi ise?

Külaline kirjutas: ↑16 Nov 2025 21:06

Külaline kirjutas: ↑16 Nov 2025 15:07Isa töötas kõrgel kohal, hoolitses, et külmik oleks täis. Naisi kööki ei lasknud, tegi kõik toidud ise.

Kuidas ta jõudis? Kõik toidud tegi ise?

Tööpäev kestis 4-ni, pool 5 oli kodus, kell 6 sõime. Nädalavahetustel keetis sülti, tegi keelt tarrendis, marineeris silmu, tegi maksapasteeti.

Külaline kirjutas: ↑16 Nov 2025 22:03

Külaline kirjutas: ↑16 Nov 2025 21:06

Külaline kirjutas: ↑16 Nov 2025 15:07Isa töötas kõrgel kohal, hoolitses, et külmik oleks täis. Naisi kööki ei lasknud, tegi kõik toidud ise.

Kuidas ta jõudis? Kõik toidud tegi ise?

Tööpäev kestis 4-ni, pool 5 oli kodus, kell 6 sõime. Nädalavahetustel keetis sülti, tegi keelt tarrendis, marineeris silmu, tegi maksapasteeti.

Minu isa samuti tegi ise kõik uhkemad praed ja pikka ettevalmistust/küpsetamist nõudvad magustoidud.
Küülikust ja kitsest ahjupread on kõige rohkem meelde jäänud - ülimaitsvad.
Ja see karamellkissell, mida ta 4 tundi keetis piimast ja suhkrust ning serveeris erinevate oma keedetud moosidega - võimas. Midagi sellist ei saa ma maitsta enam iial.

Minu isa ei osanud üldse süüa teha ja kui ema oli vahel harva komandeeringus, siis jäigi kõht tühjaks. Ka el leidnud me mulle puhtaid riideid, sest ega isa ometi pesu hakanud pesema. Koolis siis õgisin hirmsat moodi ja riided olid mingid suvalised, õpeta ütles mõistvalt, et nojah, sul on ju ema komandeeringus. Ei pahandanud ka selle peale, et valed asjad olid kaasas jne. Järgmsiel korral kupatati vanaema meile elama, sest vaene isa ei saanud ju üksi hakkama. Toad olid ka nagu seapesa, kui ema ükskord koju saabus ja hakkas vaikides tuba koristama.