Arutle Foorum

Guest kirjutas: ↑03 Okt 2025 22:39

Guest kirjutas: ↑03 Okt 2025 22:28 No noored nii seda tööd ette kujutavadki. Et oleks chill iga päev. Kui paar aastat tagasi otsisime turundajat, kõik 20+ kandidaadid küsisid esimeses järjekorras boonuste kohta, ehk siis jõusaalid, ektra tervisekindlustused, üritused jne. Siin on põlvkondade erinevus, mina ise mõtlesin, et kõigepealt tuleb ennast tõestada ja siis nõudmisi esitama hakata. Ka minu enda järeltulija (õpib alles ülikoolis), mõtleb ka, et töö peab olema chill ja meeldima, stressi ei tohi jumala pärast tekkida, sest see mõjub halvasti tervisele....

Siin mitmed ütlesid, et teevad tööd raha pärast ja kui tekiks võimalus, lõpetaksid kohe. Ok, aga nad ikkagi ju töötavad. Aga kui need noored otsustavad varakult, et ei huvita...milline saab olema olukord tööturul 10 aasta pärast? 20 aasta pärast?

Paraku kehvad töötingimused ja juhtimiskultuur saavadki kesta nende töötajate tõttu, kes sellega lepivad ja paremat ei nõua. Tuleb noorem põlvkond peale, siis peab ükskord painduma hakkama, muidu lähevad töötajad lihtsalt minema.

Ma ei ole kindel, et see on ainult töötingimuste ja juhtimiskutuuri. Olin siis ise ettevõtte juht ja meil oli väga lahe õhkkond, ütlesid ka need, kes edasi liikusid, pikaajalised töötajad püsisid kohal jne. Ok, ja siis need noored. Otsisid näiteks klienditeenindajat, tingimused kõik selgelt välja toodud. Saadavad CV. Helistad, püüad kätte saada, ei vasta telefonile ega kirjale. Lõpuks saad kätte, lepite kokku kohtumise temale sobivale ajale. Kohale ei ilmu. Kümnest tuli kohale 2. Hea küll, leiad lõpuks kellegi, koolitad, õpetad, teeb tööd paar nädalat, siis helistab ühel hommikul -täna ma ei tule, mul on nohu. Kui helistab ja see pole hoopis turvamees, kes helistab ja küsib, et miks pood ikka kinni. Kahe kuu pärast teatab, et talle ikka ei meeldi ja nii väga polegi...Ja see kõik on CVs ka olemas, ikka 2 kuud, 3 kuud jne.

Guest kirjutas: ↑03 Okt 2025 22:28 No noored nii seda tööd ette kujutavadki. Et oleks chill iga päev. Kui paar aastat tagasi otsisime turundajat, kõik 20+ kandidaadid küsisid esimeses järjekorras boonuste kohta, ehk siis jõusaalid, ektra tervisekindlustused, üritused jne. Siin on põlvkondade erinevus, mina ise mõtlesin, et kõigepealt tuleb ennast tõestada ja siis nõudmisi esitama hakata. Ka minu enda järeltulija (õpib alles ülikoolis), mõtleb ka, et töö peab olema chill ja meeldima, stressi ei tohi jumala pärast tekkida, sest see mõjub halvasti tervisele....

Siin mitmed ütlesid, et teevad tööd raha pärast ja kui tekiks võimalus, lõpetaksid kohe. Ok, aga nad ikkagi ju töötavad. Aga kui need noored otsustavad varakult, et ei huvita...milline saab olema olukord tööturul 10 aasta pärast? 20 aasta pärast?

Mina noortele ütleks, et tuleb leida mingi kesktee. Öelda, et raha üldse huvita, ilmselt ei saa - sest ei anta ju poest tasuta süüa ja muud. Teisalt,
töö ei tohi olla (konkreetse inimese jaoks) nii vastik ja stressiga mahamurdev, et tekivad rängad tervisehäired. See viib varem-hiljem töövõime languseni ja inimese võime sellisena toime tulla satub küsimärgi alla.

Tuleb leida mingi kesktee, ehk valida selline töö, mis on talutav. Ehk siis, töö ei pea olema tohutult lõbus nagu meelelahutus, aga töö peab inimesele nii palju sobima, et ta suudab seda teha ilma hulluks minemata

Jah, paljud, kui mitte enamus, inimesi käib tööl selleks, et oleks püsiv sissetulek ja sotsiaalsed tagatised, ravikindlustus jm.
Mu mees õppis eriala, mis talle väga meeldis. Oli väga õnnelik, kui sai kohe tööle ühte Eesti parimasse ettevõttesse.
Läksid mõned aastad, see enam ei rahuldanud, asutas oma firma. Pakkus teenust samal alal. Oli väga rahul. Nüüd on ta seda teinud 25 aastat. Tal on nii siiber! Ütleb, et iga kuu vajab nädal puhkust, et üldse jätkata. Aga samas - töö ise talle väga meeldib endiselt.

Guest kirjutas: ↑03 Okt 2025 22:39

Guest kirjutas: ↑03 Okt 2025 22:28 No noored nii seda tööd ette kujutavadki. Et oleks chill iga päev. Kui paar aastat tagasi otsisime turundajat, kõik 20+ kandidaadid küsisid esimeses järjekorras boonuste kohta, ehk siis jõusaalid, ektra tervisekindlustused, üritused jne. Siin on põlvkondade erinevus, mina ise mõtlesin, et kõigepealt tuleb ennast tõestada ja siis nõudmisi esitama hakata. Ka minu enda järeltulija (õpib alles ülikoolis), mõtleb ka, et töö peab olema chill ja meeldima, stressi ei tohi jumala pärast tekkida, sest see mõjub halvasti tervisele....

Siin mitmed ütlesid, et teevad tööd raha pärast ja kui tekiks võimalus, lõpetaksid kohe. Ok, aga nad ikkagi ju töötavad. Aga kui need noored otsustavad varakult, et ei huvita...milline saab olema olukord tööturul 10 aasta pärast? 20 aasta pärast?

Paraku kehvad töötingimused ja juhtimiskultuur saavadki kesta nende töötajate tõttu, kes sellega lepivad ja paremat ei nõua. Tuleb noorem põlvkond peale, siis peab ükskord painduma hakkama, muidu lähevad töötajad lihtsalt minema.

Tuuakse kolmandatest riikidest odavam tööjõud sisse, mitte ei hakata mingi "entitled" laiskvorsti järgi end painutama. ERR -is Hando Sutter paari päeva eest rääkis. Tööandjad taotlevad tööjõu kvootide suurendamist, kuna kohapealt polevat võtta.

Guest kirjutas: ↑03 Okt 2025 22:28 Kui paar aastat tagasi otsisime turundajat, kõik 20+ kandidaadid küsisid esimeses järjekorras boonuste kohta, ehk siis jõusaalid, ektra tervisekindlustused, üritused jne. Siin on põlvkondade erinevus, mina ise mõtlesin, et kõigepealt tuleb ennast tõestada ja siis nõudmisi esitama hakata. Ka minu enda järeltulija (õpib alles ülikoolis), mõtleb ka, et töö peab olema chill ja meeldima, stressi ei tohi jumala pärast tekkida, sest see mõjub halvasti tervisele....

Ma olen 52 ja tahan ka esimese asjana teada, mida ettevõte mulle pakub, et ma peaksin tahtma oma teadmised, oskused, kogemused, aja ja energia just teie heaks rakendada. Ja loomulikult peab see töö mulle meeldima, et ma üldse tahaksin kandideerida. Töö on kahepoolne suhe, millest mõlemad pooled peaksid võitma.

Külaline kirjutas: ↑04 Okt 2025 10:57

Guest kirjutas: ↑03 Okt 2025 22:28 Kui paar aastat tagasi otsisime turundajat, kõik 20+ kandidaadid küsisid esimeses järjekorras boonuste kohta, ehk siis jõusaalid, ektra tervisekindlustused, üritused jne. Siin on põlvkondade erinevus, mina ise mõtlesin, et kõigepealt tuleb ennast tõestada ja siis nõudmisi esitama hakata. Ka minu enda järeltulija (õpib alles ülikoolis), mõtleb ka, et töö peab olema chill ja meeldima, stressi ei tohi jumala pärast tekkida, sest see mõjub halvasti tervisele....

Ma olen 52 ja tahan ka esimese asjana teada, mida ettevõte mulle pakub, et ma peaksin tahtma oma teadmised, oskused, kogemused, aja ja energia just teie heaks rakendada. Ja loomulikult peab see töö mulle meeldima, et ma üldse tahaksin kandideerida. Töö on kahepoolne suhe, millest mõlemad pooled peaksid võitma.

Sul on teadmised, kogemused ja oskused, mida firma kasuks rakendada. 20-aastasel neid tavaliselt napib. See kahepoolne on väga ühele poole kaldu.

Kui miljoni võidaksin, käiksin tööl edasi. Palk on mul väike, nõudmised ja töötamp meeletu. Otseste ülemuste poolt on õhkkond väga närviliseks ja stressirohkeks tehtud, aga organisatsioon ise on ülitugev ja hea. Palju boonuseid.

Tööl käiksin edasi eelkõige sellepärast, et ma tahan olla elu ja inimeste keskel. Kodus ma seda ju ei oleks. Kolleegid on üldjoontes toredad. Suhtlemist on palju. Ideaalis käiksin ka kolm päeva nädalas tööl ja tahaksin oluliselt suuremat palka. Siis oleksin eluga täitsa rahul. Isegi kannataks need suured nõudmised ja stressorid ära.

Külaline kirjutas: ↑04 Okt 2025 12:24Kui miljoni võidaksin, käiksin tööl edasi. Palk on mul väike, nõudmised ja töötamp meeletu. Otseste ülemuste poolt on õhkkond väga närviliseks ja stressirohkeks tehtud, aga organisatsioon ise on ülitugev ja hea. Palju boonuseid.

Tööl käiksin edasi eelkõige sellepärast, et ma tahan olla elu ja inimeste keskel. Kodus ma seda ju ei oleks. Kolleegid on üldjoontes toredad. Suhtlemist on palju. Ideaalis käiksin ka kolm päeva nädalas tööl ja tahaksin oluliselt suuremat palka. Siis oleksin eluga täitsa rahul. Isegi kannataks need suured nõudmised ja stressorid ära.

Selline jutt on näide kuidas vaene rikkaks saades ei saa rikka elu hakata elama, sest tal puudub rikaste sõpruskond.

Guest kirjutas: ↑04 Okt 2025 12:24 Kui miljoni võidaksin, käiksin tööl edasi. Palk on mul väike, nõudmised ja töötamp meeletu. Otseste ülemuste poolt on õhkkond väga närviliseks ja stressirohkeks tehtud, aga organisatsioon ise on ülitugev ja hea. Palju boonuseid.

Tööl käiksin edasi eelkõige sellepärast, et ma tahan olla elu ja inimeste keskel. Kodus ma seda ju ei oleks. Kolleegid on üldjoontes toredad. Suhtlemist on palju. Ideaalis käiksin ka kolm päeva nädalas tööl ja tahaksin oluliselt suuremat palka. Siis oleksin eluga täitsa rahul. Isegi kannataks need suured nõudmised ja stressorid ära.

Täpselt nii, olen sama meelt. Tulebki kompromiss leida, aga arusaamine sellest jõuab noorteni vist ainult läbi aja ja kogemuste. Meil on u 18000 noort, kes ei õpi ega tööta. Suurelt osalt elavad vanemate abil, kes seda võimaldavad (see ei ole ainult Eestis nii) ja nii see kohanemine lükkubki tulevikku.

Guest kirjutas: ↑04 Okt 2025 12:24
Tööl käiksin edasi eelkõige sellepärast, et ma tahan olla elu ja inimeste keskel. Kodus ma seda ju ei oleks. Kolleegid on üldjoontes toredad. Suhtlemist on palju. Ideaalis käiksin ka kolm päeva nädalas tööl ja tahaksin oluliselt suuremat palka. Siis oleksin eluga täitsa rahul. Isegi kannataks need suured nõudmised ja stressorid ära.

Kui olin noorem, mõtlesin samamoodi. Nüüd olen 57 ja ma ei taha mingeid "elu ja inimesi", jääksin koju kohe, kui saaks! Laske mul rahus olla. Üksinda kodune toimetamine sobiks väga hästi!

Guest kirjutas: ↑04 Okt 2025 06:59

Guest kirjutas: ↑03 Okt 2025 22:39

Guest kirjutas: ↑03 Okt 2025 22:28 No noored nii seda tööd ette kujutavadki. Et oleks chill iga päev. Kui paar aastat tagasi otsisime turundajat, kõik 20+ kandidaadid küsisid esimeses järjekorras boonuste kohta, ehk siis jõusaalid, ektra tervisekindlustused, üritused jne. Siin on põlvkondade erinevus, mina ise mõtlesin, et kõigepealt tuleb ennast tõestada ja siis nõudmisi esitama hakata. Ka minu enda järeltulija (õpib alles ülikoolis), mõtleb ka, et töö peab olema chill ja meeldima, stressi ei tohi jumala pärast tekkida, sest see mõjub halvasti tervisele....

Siin mitmed ütlesid, et teevad tööd raha pärast ja kui tekiks võimalus, lõpetaksid kohe. Ok, aga nad ikkagi ju töötavad. Aga kui need noored otsustavad varakult, et ei huvita...milline saab olema olukord tööturul 10 aasta pärast? 20 aasta pärast?

Paraku kehvad töötingimused ja juhtimiskultuur saavadki kesta nende töötajate tõttu, kes sellega lepivad ja paremat ei nõua. Tuleb noorem põlvkond peale, siis peab ükskord painduma hakkama, muidu lähevad töötajad lihtsalt minema.

Tuuakse kolmandatest riikidest odavam tööjõud sisse, mitte ei hakata mingi "entitled" laiskvorsti järgi end painutama. ERR -is Hando Sutter paari päeva eest rääkis. Tööandjad taotlevad tööjõu kvootide suurendamist, kuna kohapealt polevat võtta.

Paned umbkeelse klassi ette ka õpetama või klientidele müüki tegema? Väga palju on ametikohti, kus pole selle võõrtööjõuga mitte midagi peale hakata.

Guest kirjutas: ↑04 Okt 2025 14:17
Paned umbkeelse klassi ette ka õpetama või klientidele müüki tegema? Väga palju on ametikohti, kus pole selle võõrtööjõuga mitte midagi peale hakata.

Neid umbkeelseid on juba ammu nii klienditeeninduses kui ka meditsiinis. Riik leevendab vajadusel natuke keelenõudeid ja ongi nad ka klassi ees. Algul rahvas natuke avaldab pahameelt, aga varsti on kõik harjunud. Nagu talsojuhtide või kulleritega.

Guest kirjutas: ↑04 Okt 2025 15:03

Guest kirjutas: ↑04 Okt 2025 14:17
Paned umbkeelse klassi ette ka õpetama või klientidele müüki tegema? Väga palju on ametikohti, kus pole selle võõrtööjõuga mitte midagi peale hakata.

Neid umbkeelseid on juba ammu nii klienditeeninduses kui ka meditsiinis. Riik leevendab vajadusel natuke keelenõudeid ja ongi nad ka klassi ees. Algul rahvas natuke avaldab pahameelt, aga varsti on kõik harjunud. Nagu talsojuhtide või kulleritega.

Konkreetse näitena võin tuua venelannast koolipsühholoogi Eesti koolis, kelle Eesti keel on pehmelt öeldes puudulikuvõitu.

Guest kirjutas: ↑04 Okt 2025 15:03

Guest kirjutas: ↑04 Okt 2025 14:17
Paned umbkeelse klassi ette ka õpetama või klientidele müüki tegema? Väga palju on ametikohti, kus pole selle võõrtööjõuga mitte midagi peale hakata.

Neid umbkeelseid on juba ammu nii klienditeeninduses kui ka meditsiinis. Riik leevendab vajadusel natuke keelenõudeid ja ongi nad ka klassi ees. Algul rahvas natuke avaldab pahameelt, aga varsti on kõik harjunud. Nagu talsojuhtide või kulleritega.

Riik just karmistas keelenõudeid, ei leevendata siin midagi. Hulk venekeelseid lasti lahti nii õpetaja- kui ka politseiametist. Mõlemas on nõutav eesti keel C1 tasemel. Päästjate kohta infot ei tea. Siiski tervisega seotud ametikohtadel peab olema võimeline inimesega kommunikeerima, sellest võib ju elu sõltuda.

Eesti keele oskuseta saab läbi enamasti lihttöödel, ehituses, põllumajanduses, tootmises, toitlustuses, kus otsesuhtlus pole esimesel kohal. Samal ajal on terve posu ameteid, kus vähemalt suhtlustasandil keeleoskuseta ei saa.

Külaline kirjutas: ↑04 Okt 2025 13:04

Külaline kirjutas: ↑04 Okt 2025 12:24Kui miljoni võidaksin, käiksin tööl edasi. Palk on mul väike, nõudmised ja töötamp meeletu. Otseste ülemuste poolt on õhkkond väga närviliseks ja stressirohkeks tehtud, aga organisatsioon ise on ülitugev ja hea. Palju boonuseid.

Tööl käiksin edasi eelkõige sellepärast, et ma tahan olla elu ja inimeste keskel. Kodus ma seda ju ei oleks. Kolleegid on üldjoontes toredad. Suhtlemist on palju. Ideaalis käiksin ka kolm päeva nädalas tööl ja tahaksin oluliselt suuremat palka. Siis oleksin eluga täitsa rahul. Isegi kannataks need suured nõudmised ja stressorid ära.

Selline jutt on näide kuidas vaene rikkaks saades ei saa rikka elu hakata elama, sest tal puudub rikaste sõpruskond.

Miljon küll mingit rikkust ei näita. Mul on neid miljoneid 3, aga rikkana ei tunne end kuskiltpidi.

Guest kirjutas: ↑04 Okt 2025 13:04

Külaline kirjutas: ↑04 Okt 2025 12:24Kui miljoni võidaksin, käiksin tööl edasi. Palk on mul väike, nõudmised ja töötamp meeletu. Otseste ülemuste poolt on õhkkond väga närviliseks ja stressirohkeks tehtud, aga organisatsioon ise on ülitugev ja hea. Palju boonuseid.

Tööl käiksin edasi eelkõige sellepärast, et ma tahan olla elu ja inimeste keskel. Kodus ma seda ju ei oleks. Kolleegid on üldjoontes toredad. Suhtlemist on palju. Ideaalis käiksin ka kolm päeva nädalas tööl ja tahaksin oluliselt suuremat palka. Siis oleksin eluga täitsa rahul. Isegi kannataks need suured nõudmised ja stressorid ära.

Selline jutt on näide kuidas vaene rikkaks saades ei saa rikka elu hakata elama, sest tal puudub rikaste sõpruskond.

Vastupidi! Ma olen suht keskmine või isegi natukene alla selle, aga mul on väga palju sugulasi ja häid sõpru, kes on miljonärid.

Guest kirjutas: ↑04 Okt 2025 13:27

Guest kirjutas: ↑04 Okt 2025 12:24
Tööl käiksin edasi eelkõige sellepärast, et ma tahan olla elu ja inimeste keskel. Kodus ma seda ju ei oleks. Kolleegid on üldjoontes toredad. Suhtlemist on palju. Ideaalis käiksin ka kolm päeva nädalas tööl ja tahaksin oluliselt suuremat palka. Siis oleksin eluga täitsa rahul. Isegi kannataks need suured nõudmised ja stressorid ära.

Kui olin noorem, mõtlesin samamoodi. Nüüd olen 57 ja ma ei taha mingeid "elu ja inimesi", jääksin koju kohe, kui saaks! Laske mul rahus olla. Üksinda kodune toimetamine sobiks väga hästi!

Ma arvan, et vanus ei puutu asjasse. Ma olen 54 ja tahan siiski elu ja melu enda ümber. Samas, mul on terve elu olnud oma, vaikne koht, kuhu saan minna, kui tahan olla üksi. Ja kasutan seda võimalust väga tihti. Nii et jah, ma vajan mõlemat oma ellu - nii melu kui ka täielikku vaikelu....

Guest kirjutas: ↑04 Okt 2025 15:49

Guest kirjutas: ↑04 Okt 2025 15:03

Guest kirjutas: ↑04 Okt 2025 14:17
Paned umbkeelse klassi ette ka õpetama või klientidele müüki tegema? Väga palju on ametikohti, kus pole selle võõrtööjõuga mitte midagi peale hakata.

Neid umbkeelseid on juba ammu nii klienditeeninduses kui ka meditsiinis. Riik leevendab vajadusel natuke keelenõudeid ja ongi nad ka klassi ees. Algul rahvas natuke avaldab pahameelt, aga varsti on kõik harjunud. Nagu talsojuhtide või kulleritega.

Konkreetse näitena võin tuua venelannast koolipsühholoogi Eesti koolis, kelle Eesti keel on pehmelt öeldes puudulikuvõitu.

Neid on küllaltki palju. Ja polegi häda, kui venelasi on selles koolis palju ja on ka eestikeelne psühholoog olemas. Meie koolis on ukrainalsest koolipsühholoog, kes nõustab nii ukrainlasi kui venelasi. Ja neid on ikka väga palju ja on väga probleemsed. Nendega tegelebki. Ja väga hea on, et ta nüüd tööl on, sest kui lapsed veel midagi äkki tönkavad eesti keeles (kuigi närvis olles ja probleemide korral ikka eelistavad eesti keeles rääkida), siis vanemad on ju ikka puhta umbkeelsed ja enne nendega ei saanudki kontakti.

Siiski tervisega seotud ametikohtadel peab olema võimeline inimesega kommunikeerima, sellest võib ju elu sõltuda.

Olin just haiglas, õed ikka täiesti umbkeelsed. mitte midagi nendega kommunikeerida polnud võimalik. Arstid oskasid hästi eesti keelt.

Guest kirjutas: ↑04 Okt 2025 16:53

Külaline kirjutas: ↑04 Okt 2025 13:04

Külaline kirjutas: ↑04 Okt 2025 12:24Kui miljoni võidaksin, käiksin tööl edasi. Palk on mul väike, nõudmised ja töötamp meeletu. Otseste ülemuste poolt on õhkkond väga närviliseks ja stressirohkeks tehtud, aga organisatsioon ise on ülitugev ja hea. Palju boonuseid.

Tööl käiksin edasi eelkõige sellepärast, et ma tahan olla elu ja inimeste keskel. Kodus ma seda ju ei oleks. Kolleegid on üldjoontes toredad. Suhtlemist on palju. Ideaalis käiksin ka kolm päeva nädalas tööl ja tahaksin oluliselt suuremat palka. Siis oleksin eluga täitsa rahul. Isegi kannataks need suured nõudmised ja stressorid ära.

Selline jutt on näide kuidas vaene rikkaks saades ei saa rikka elu hakata elama, sest tal puudub rikaste sõpruskond.

Miljon küll mingit rikkust ei näita. Mul on neid miljoneid 3, aga rikkana ei tunne end kuskiltpidi.

eks see olene. mina oma kirstule taskuid teha ei plaani. üle miljoni laiaks lüüa ka ei viitsi.