Külaline kirjutas: ↑29 Juun 2024 15:35
Olen teemaalgataja. Me helistamegi praegu päevas mitmeid kordi - hommikul ja õhtul ja tihti ka päeval. Räägime pikalt. Iga õhtu (nädala sees) on käinud keegi meist temaga väljas või siis nädalavahetusel pikemalt. Pakume välja erinevaid asju, tihtipeale need ei sobi, siis saad samal ajal veel õiendada, et miks keegi temale ei mõtle ja temast ei hooli ja et mitte keegi ei tee tast välja. See pidev stress see 3 kuud on mu enda vaimse tervise juba päris nurka surunud. Ärkan hommikul ülesse tõsise vastikustundega, sest ei jaksa kuulata pidevalt kuidas sa mitte midagi ei tee ta heaks. Kui pakud midagi välja, siis on kellaaeg vale või on pakutud asi vale. Kui ei paku midagi välja, siis keegi ei tee midagi. Kui küsid, et mida sa tahaks, siis öeldakse, et lõpeta ära juba see küsimine jne, jne, jne... Ütleb, et istub üksi seal kodus nagu vang ja ootab, et keegi külla tuleks. Ise välja minna ei taha, sest mis ta üksi seal väljas teeb. Oleme pakkunud, et viime ta mõnda pensionäride keskusesse, seal kursused, saab teha midagi, ei sobi. Oleme pakkunud, et viime maale, saab seal toimetada, vastuseks et ei, tema üksi seal ei toimeta. Aga no ei saa temaga passida päevad läbi kusagil, sest on vaja endal tööl käia ja oma pere vajab ka aega. Rääkinud oleme, näeb selles ainult, et meie süüdistame teda ja et mitte keegi ei hooli.
Ega ta varem ka ei olnud lihtne inimene, aga no hetkel on küll minu jaoks totaalne hullumaja. Mu pea on tühi, ma lihtsalt ei oska enam midagi teha...
Ilmselgelt oleks talle vaja psühhiaatrilist abi, aga no ta keeldub sinna minemast ja vägisi ma ei saa ju teda kuhugile viia. Ma täitsa saan aru Marju Karinist, sest isegi tahaks karjuda, et ausalt tapa end siis ära, sest lihtsalt ei jaksa enam.
Oota-oota, stop, stop, stop nüüd!
See teid läbi põletabki. Te ju ELATEGI tema eest tema elu, nii ei saa, nii ei jaksagi keegi, isegi kui oleks tegu "lihtsa" vanainimesega. Kangekaelse juurikaga seda enam!
Pange nüüd selle teise lähedasega pead kokku ja tehke konkreetne kava.
1) Helistate kumbki maksimaalselt 1 kord päevas, nt tema hommikuti ja sina õhtuti, enamvähem kindlal ajal, aga mitte minuti pealt, sest muidu võib teema tekkida, kui vahel pool tundi hiljem kõne teed. Kui iga päev ei jaksa, siis üle päeva on ka igati ok - peaasi, et siiski iga päev kumki teist oleks ühenduses temaga.
Öelge seda, et nüüdsest helistate nii, ka vanainimesele endale! Algul tundub julm, aga tegelikult annab see päevale struktuuri ja ei võimalda tal iga negatiivset emotsiooni kohe teile välja plärtsatada, säästate nii teda kui ennast.
2) Kui kuhugi lähete, siis võite teda ikka kaasa kutsuda - kui ütleb ei, siis "selge, meie igatahes läheme ja tore oleks koos minna, aga kui sul kodus midagi paremat teha, siis ma ümber veenma ei hakka sind, eks siis homme jälle räägime, head aega!" Külas samuti käige ikka, aga mitte iga päev ja mitte tundide kaupa. Väga hea, kui ta teaks ette, millal järgmise nädala jooksul külla tulla plaanite, jällegi annab see võimaluse midagi positiivset oodata; kui on võimalus, et te igal hetkel tulete, kui ta nõuab, siis ta ei üritagi ise midagi teha, vaid jääb passiivseks ja loodab, et suudab teid külla manipuleerida- ning muidugi pettub, kui see ikkagi ei õnnestu. Kord või maksimaalselt kaks nädala jooksul kas külla minna, teda külla kutsuda või koos kuhugi minna on piisav.
3) Kui praegu on külaskäigud teile koormavad, siis ei ole neist tegelikult tulu.
Suhet ei toida ja hinge ei paranda igasugune koosolemine, vaid ainult kvaliteetaeg, st selline koosolemine, mis on mõlema osapoole jaoks meeldiv. Ehk siis praegu teile tundub, et te ju aina annate, annate, annate, ja ikka ei ole sellest piisavalt, aga talle tundub, et ta ju küsib ja küsib ja küsib (lähedust, armastust, mitte vägisi tulemist tegelikult!), aga teie ikka ei anna. Ja tunnebki, et keegi ei hooli. Kindlasti kutsub ühistegevuste vähenemine esile algul valuliku reaktsiooni, aga kui ta näeb, et tänu sellele tulete rõõmsamas tujus, siis hakkab ta tajuma, et talle tullakse toeks, mitte haletusest või kohusetundest külla, ja see hakkab tasapisi tema enesetunnet parandama.
4) Aidata saab ainult siis, kui enda tass pole täiesti tühi. Seega pole vaja tunda süümepiinu, kui enda ja oma perekonna ettepoole sead, ainult nii on sinust kasu ka sellele vanainimesele. Tähtis, et suudaksid olukorras olla natuke "professionaalse kõrvalseisjana" - et ei lase solvanguid ja manipulatsioone kohe omale naha vahele, vaid üritad sellele mitte mingit tähelepanu pöörata ja reageerida üksnes positiivsele või neutraalsele infole, mida ta edastab.