Inimesed, kes poosetavad ja need, kes päriselt teevad

[Külaline]

Ma pakun, et inimesed eputavad kui pilte kuskile avalikult välja panevad.

Ei pruugi, inimene on sotsiaalne olend ja tahab suhelda. Kõik postitajad ju loodavad, et inimesed kommenteerivad ja kaasa elavad.

[Külaline]

Ma pakun, et inimesed eputavad kui pilte kuskile avalikult välja panevad.

Ei pruugi, inimene on sotsiaalne olend ja tahab suhelda. Kõik postitajad ju loodavad, et inimesed kommenteerivad ja kaasa elavad.

Minu meelest on suu vahe, kas inimene näitab piltidel enda päriselu või mingit kunstlikult loodud illusiooni. Influncerid eputavad, tavainimesed enamasti siiski mitte.

[Külaline]

Facebookis jäävad ette ühe hõimlase postitused: pidevalt purjetamis- või mootorpaadipildid, joogid, naised jmt. Samas tundes teda, ta ongi pigem selline mulje jätmise ja pealiskaudne inimene. Paljud ilmselt vaatavad ja kadestavadki, et oo, milline elu.
/.../

Mina ei mõista, MIKS need purjekad ja paadid niiväga häirivad, et seda eputamiseks peetakse. Ju siis selle inimese arusaam heaolust ja puhkusest on seotud merega ja purjekatega. Nii lihtne see ongi. See ei ole ju ometi nii kättesaamatu, et korraks ei saaks näiteks kamba peale purjekat üüritud. Näen seda oma sõprade pealt pidevalt, mõnel on see igasuviseks asjaks saanud üürida pundiga paariks tunniks purjekas koos juhiga.

Olen ise ka nö mereinimene ja purjetan hobikorras, aga pole nagu pähegi tulnud, et mõni seda eputamisena võtab. Kadestan aga inimesi, kellel on metsas maamaja. Vahel nad ikka postitavad pilte oma ilusast elust seal paksu laane sees, korvid täis murakaid ja kukeseeni. Eputavad raiped oma ilusa eluga.

Nõus. Lihtne on saada mingi turismireis või paadipidu, loosiauhindadeks on ka just sellised asjad. Aga linnakorteris elades teeb ikka kadedaks küll, kui mõnel on lisaks linnakodule ka maakodu. Ja sääski ei ole päikse käes üldse.

[Külaline]

Ma pakun, et inimesed eputavad kui pilte kuskile avalikult välja panevad.

Ei pruugi, inimene on sotsiaalne olend ja tahab suhelda. Kõik postitajad ju loodavad, et inimesed kommenteerivad ja kaasa elavad.

Minu meelest on suu vahe, kas inimene näitab piltidel enda päriselu või mingit kunstlikult loodud illusiooni. Influncerid eputavad, tavainimesed enamasti siiski mitte.

No mõni näitab lihtsalt oma parimaid hetki päriselust. Inimene on kamba peale purjeka üürinud, oli vahva päev ja tahab seda jäädvustada ja teistelegi sellest rääkida ja soovitada.

[Külaline]

Minu meelest on suu vahe, kas inimene näitab piltidel enda päriselu või mingit kunstlikult loodud illusiooni. Influncerid eputavad, tavainimesed enamasti siiski mitte.

See tavainimesed on kõige äraleierdatum sõna üle. Iga krdi mutter arvab, et temasugused on tavainimesed ja ülejäänud on raudselt mingid rikkurid, influencerid, eputajad, refirotid, muidusööjad jmt.

[Külaline]

Ma pakun, et inimesed eputavad kui pilte kuskile avalikult välja panevad.

Ei pruugi, inimene on sotsiaalne olend ja tahab suhelda. Kõik postitajad ju loodavad, et inimesed kommenteerivad ja kaasa elavad.

Minul on näiteks FB kommentaarium suletud. Ma ei leia, et kogu maailm peaks minu seinal midagi arvamas käima. Igaühel on oma sein, kus ennast välja elada. Jagan pilte sellest, mis sulle meeldib.

[Külaline]

Ma pakun, et inimesed eputavad kui pilte kuskile avalikult välja panevad.

Ei pruugi, inimene on sotsiaalne olend ja tahab suhelda. Kõik postitajad ju loodavad, et inimesed kommenteerivad ja kaasa elavad.

Minul on näiteks FB kommentaarium suletud. Ma ei leia, et kogu maailm peaks minu seinal midagi arvamas käima. Igaühel on oma sein, kus ennast välja elada. Jagan pilte sellest, mis sulle meeldib.

Sellised, kes oma kommentaariumi sulgevad, on just sellised rohkem ennast täis inimesed. "Matsidega" ei suhtle, sotsiaalmeedia on osa enesekuvandi plaanist, ainult enda esitlemiseks, poosetamiseks, omale "reitingu" kogumiseks.

[Külaline]

Issand, kui haiged on need inimesed, kes räägivad mingist poosetamisest ja eputamisest. Sada protsenti kadedad. Mul on jumala ükskõik, kui inimesed oma kallite autode, kodude või kottidega pildil-saabki head inspot.

[Külaline]

Issand, kui haiged on need inimesed, kes räägivad mingist poosetamisest ja eputamisest. Sada protsenti kadedad. Mul on jumala ükskõik, kui inimesed oma kallite autode, kodude või kottidega pildil-saabki head inspot.

Mul on kolleeg, kes ütleb, et tema selle Mari* pilte ei kavatse laikida, muudkui poosetab oma reisi- ja restoranipiltidega. See peaks siis sellele Marile juskui kättemaksuna mõjuma, mis on juba iseenesest naljakas. See Mari reisib tegelikult alati väga ägedatesse sihtkohtadesse ja minul reisifännina on tema pilte väga huvitav vaadata, kuna ta viitsib ka pisut olustikku kirjeldada. Lainele* mõjub see aga poosetamisena.

* (Nimed muudetud)

[Külaline]

Eks oleneb... Kui inimene meelidb ja pakub mulle huvi, siis jälgin, kui mitte, siis ei jälgi. TA vist tunneb sundi, sest tegu on hõimlasega.

[Külaline]

Eks oleneb... Kui inimene meelidb ja pakub mulle huvi, siis jälgin, kui mitte, siis ei jälgi. TA vist tunneb sundi, sest tegu on hõimlasega.

Mul on näiteks kõigilt jälgimine maha võetud, keda vaadata ei viitsi.

[Külaline]

Ma jäin mõtlema, et ainuke poosetamine, mis häirib, on see, kui vanemad end kuidagi laste kaudu teostavad - nt kirjutavad, et meie talendikas Kevin sai kohalikul jooksuvõistlusel 6. koha, aga oleks kindlasti esimese saanud, kui oleks rohkem võimalusi harjutamiseks vms. Või mingite laste tunnistuste või diplomite lisamine facebooki/instagrami - mis vajadus see küll on oma laste tulemustega pidevalt kiidelda või oma lapsi haipida?

[Külaline]

Ei pruugi, inimene on sotsiaalne olend ja tahab suhelda. Kõik postitajad ju loodavad, et inimesed kommenteerivad ja kaasa elavad.

Minul on näiteks FB kommentaarium suletud. Ma ei leia, et kogu maailm peaks minu seinal midagi arvamas käima. Igaühel on oma sein, kus ennast välja elada. Jagan pilte sellest, mis sulle meeldib.

Sellised, kes oma kommentaariumi sulgevad, on just sellised rohkem ennast täis inimesed. "Matsidega" ei suhtle, sotsiaalmeedia on osa enesekuvandi plaanist, ainult enda esitlemiseks, poosetamiseks, omale "reitingu" kogumiseks.

Ei sobi sulle see, kui tahetakse kogu maailmaga suhelda, ei sobi sulle see, kui ei taheta. Otsusta juba ära, kumb variant sulle meeldib! Või ongi, nagu üks siin ütles, et vaene kade, kellele ei mahu hinge, et teisel rohkem on, siis tõesti võibki vinguma jääda.

[Külaline]

Ma jäin mõtlema, et ainuke poosetamine, mis häirib, on see, kui vanemad end kuidagi laste kaudu teostavad - nt kirjutavad, et meie talendikas Kevin sai kohalikul jooksuvõistlusel 6. koha, aga oleks kindlasti esimese saanud, kui oleks rohkem võimalusi harjutamiseks vms. Või mingite laste tunnistuste või diplomite lisamine facebooki/instagrami - mis vajadus see küll on oma laste tulemustega pidevalt kiidelda või oma lapsi haipida?

Parim oli see, kui üks tuttav jagas kevadel fotot 6 aastat tagasi mingi kooli lõpetanud kaugest sugulasest ja kirjutas juurde, et mul lapsi ei ole ja see aasta keegi tuttav ei lõpetanud ka - jagan siis seda, et sugulane kunagi midagi lõpetas.

[Külaline]

Aeg on edasi läinud. Nüüd kiidetakse ja ollakse uhke laste üle fb vahendusel.
Mulle pole selge, kellel on sel juhul probleem. Kas kiitjal ja uhkustajal või neil kes loevad, st teistel kes tunnevad kadedust. Kas tunnevad kadedust? Ja kas uhkuse tundmine on uhkustamine

[Külaline]

Ma ise põdesin kunagi kollast kadedust nende osas, kelle aed on jube ilus ja korras. Lõpetasin isegi kodundusajakirja tellimise, sest seal muud vaadata polnud kui kauni kodu auhinna saanud aedu ja elamisi.

Praegu, mil endal elukogemust juba rohkem, ma tegelikult enam ei kadesta. Tean, et need absoluutselt umbrohuvabad aiad kaunite kiviktaimlate ja romantiliste mosaikkividest rajakestega on tihti läinud maksma pererahva tervise, pannud pihta säästud ja mõnikord lõhkunud ka pere, kui aastaid pole suure töörügamise kestel polnud aega teineteisele otsagi vaadata. Nii et kõik asjad siin meie elus tulevad millegi arvelt, alati. Kui inimene on suutnud saavutada midagi - nt ehitanud üles auhinnaväärilise kodu, siis väga tubli! - ja mingit tigetsemist-kadetsemist pole siia küll vaja.

[Külaline]

Mul on üks sarnane olukord. Meil on ühevanused lapsed. Üks ema me tutvusringkonnast, kokku saades alati räägib ka kiidab oma last. Nii kõigi, st teiste laste kuuldes ja ka siis kui lapsi pole seltskonnas. Me nüüd ise ei tea, kas kiita ka oma laste tegevusi ja saavutusi. Me lastele tundub nagu me ei väärtustaks nende tegevusi ja saavutusi.

[Külaline]

Mul on üks sarnane olukord. Meil on ühevanused lapsed. Üks ema me tutvusringkonnast, kokku saades alati räägib ka kiidab oma last. Nii kõigi, st teiste laste kuuldes ja ka siis kui lapsi pole seltskonnas. Me nüüd ise ei tea, kas kiita ka oma laste tegevusi ja saavutusi. Me lastele tundub nagu me ei väärtustaks nende tegevusi ja saavutusi.

Mäletan, kuidas nõuka-ajal ei tohtinud oma last kiita, kardeti, et muidu läheb uhkeks. Ja kui keegi teine ütles emale, et "Oi, su laps joonistab nii hästi!", siis pidi ema tingimata vastama talle: "Äh, koristada ta küll ei viitsi!" Ma siiani ei saa aru, mis kala selle uhkeksminemisega siis õieti oli, et seda nii hirmsasti kardeti, ja milles see uhkeolemine siis tegelikult seisnes.

Nüüd on kohati mindud jälle teises suunas üle võlli. Pärast seda, kui mul endal üks lastest sai raske puude, ei taha ma enam viibida selliste emade seltskonnas, kes oma lapsi lakkamatult ainult kiidavad. Või siis teevad nii, et esitavad oma jutu silmakirjalikult pealtnäha küll laituse või kriitikana, kuid tegelikult kiidavad - nt ütlevad, et oi, minu laps on õudne räpakoll, kogu aeg tahab õues joosta ja porilompides hüpata, ta nii armastab loodust!

Kuldne kesktee on kõige parem. Ei maksa last kogu aeg ainult kiita ega ka kogu aeg laita. Ja kui satud teise ema otsa, kes lakkamatult oma lapsi kiidab, siis lihtsalt võta külma kõhuga ja ära tee väljagi.

[Külaline]

Kuidas see siis ühel on pealiskaudne poosetamine ja teisel “päriselt tegemine”, kui mõlemad on selles situatsioonis päriselt olnud (purjeka peal)?

Ühe inimese puhul sind lihtsalt häirib midagi ja hakkab vastu, seega vaatad tema pilte läbi negatiivsuse. Ei peagi olema otseselt kade tema raha või tegevuste peale. Võibolla häirib sind selle inimese juures tema liiga lai naeratis, liiga enesekindel olek, liigne ekstravertsus vms midagi mis sind hinges kraabib, et kuidas tema tohib nii olla, aga mina ju olen tubli ja tagasihoidlik nagu ühiskond on sisendanud.

[Külaline]

Mul on üks sarnane olukord. Meil on ühevanused lapsed. Üks ema me tutvusringkonnast, kokku saades alati räägib ka kiidab oma last. Nii kõigi, st teiste laste kuuldes ja ka siis kui lapsi pole seltskonnas. Me nüüd ise ei tea, kas kiita ka oma laste tegevusi ja saavutusi. Me lastele tundub nagu me ei väärtustaks nende tegevusi ja saavutusi.

Mäletan, kuidas nõuka-ajal ei tohtinud oma last kiita, kardeti, et muidu läheb uhkeks. Ja kui keegi teine ütles emale, et "Oi, su laps joonistab nii hästi!", siis pidi ema tingimata vastama talle: "Äh, koristada ta küll ei viitsi!" Ma siiani ei saa aru, mis kala selle uhkeksminemisega siis õieti oli, et seda nii hirmsasti kardeti, ja milles see uhkeolemine siis tegelikult seisnes.

See juba vana eestiaegne komme. Heljo Mänd räägib sellest raamatus "Väikesed võililled", kus ta oma lapsepõlve kirjeldab 1930. aastate algul. Tema ema seal tegi talle uue kleidi ja siis ütles, et küll sa näed hea välja vmt, ja siis lisas, et ära sa teistele räägi, et ma nii ütlesin. Et justkui ei sobinud emal oma last niimoodi kiita.