Guest kirjutas: ↑27 Mai 2025 08:59
Guest kirjutas: ↑27 Mai 2025 01:18
Guest kirjutas: ↑27 Mai 2025 01:03
No on ikka mõnel idioodijutt. Häirega tädi.
Seda, mida inimene ei ole saanud, ei oskagi ta tahta. Sina ei ole kunagi head paarisuhet kogenud ja sinu lapsepõlvekodu oli ka selles suhtes olematu eeskujuga. Seega on arusaadav, miks sa pead üksindust luksuseks. Ses osas olen sinuga nõus, et üksinda on parem olla kui kehvas suhtes.
Aga on päriselt ka naljakas, et sinu arvates tahavad kõik inimesed üksinda olla. See viitab ülimale piiratusele. Ja ka kibestumusele, mida sa ise endale ilmselt ei tunnista.
Esiteks vastavad sulle erinevad inimesed, see selleks. Lapsepõlvekodu ja paarisuhe pole mingid näitajad. Kui vana sa oled, et jutt nii on naiivne? Erinevas vanuses muutuvad soovid. Nooremana elatakse koos, luuakse pere. Vanemana tahaks rahu. Kaaslasega saab koos olla ka nii, et oled koos nädalavahetuse. Supermõnus.
Mul on olnud ja on praegugi väga armastav suhe. Tulen tervest perekonnast nagu meeski. Oma ei ole saanud ja ei tea tahta möla hoia endale. See on solvav ja ei puutu kuidagi asjasse. Sa vist uluksid põrandal maas ja hüppaksid aknast alla, kui mees su jätaks.
Just! Just! Kõik abielus või suhtes olevad inimesed on suhtesõltlased, klammerdunud kaaslasesse ning kui nad maha jäetakse uluvad pikali maas. Nii jaburaid järeldusi saab teha vaid see, kes ise ei ole kunagi normaalses suhtes olnud.
Kusjuures, mina ei laida ühtegi suhtevormi. Erinevalt sinust ja tollest teisest, kes arvab, et üksindus on luksus, ma ei arva, et visiitkooselul oleks midagi viga. Vastupidi – minu arust on erinevad suhtevormid normaalsed ja aktsepteeritavad. Aga väita, et kooselus olevad inimesed on suhtesõltlased või et kõik inimesed ju tegelikult tahaks olla üksi, on ikka nii loll kui veel olla saab. Jah – kõik, kes on suhtes, on ju vägisi suhtes ja tegelikult unistavad üksiolemisest?
Inimene, kellel on oma lapsepõlvest ees ilus, hooliv ja armastav peremudel, oskab seda hinnata ja soovib ka enda täiskasvanuelu sama mudeli järgi elada.
Katkisest perest või kehvade suhetega kodust, tulevad sageli katkise hingega inimesed, kes ei oska selliseid asju väärtustada. Nad ei ole oma elus kogenud head suhet ja sellepärast ei oska ka seda tahta.
Minu vanemad olid abielus üle 60 aasta, kuni surm nad lahutas. Ja eriti olulised olid nad üksteise jaoks just elu viimastel aastatel, kus said üksteisele tervise ja muude muredega toetuda. Mis efekti või lisakvaliteedi peaks 80-90 vanuses inimestele andma visiitkooselu? Sorry, aga täiesti jabur ja mõistetamatu! Või mis sa nüüd tahtsid oma visiitkooselu jutuga öelda?
Kuni ise veel selles vanuses ei ole, siis mõtled ikka enda mätta otsast. Aga 30-40-aastane ei saa teada, millised eelistused on tal 85-aastaselt.
Mina olen olnud abielus ja kooselus kokku ühe ja sama mehega 38 aastat. Sinu kujutelm, kuidas ma pikali maas ulun, kui olen maha jäetud, üsna tõenäoliselt toimuma ei saa. Kui saab, siis olen ma kindlasti valmis vanaduspõlves enda kõrval kaaslast nägema.