Vaimse tervise abi raske leida

[Külaline]

Isikliku elu probleem mis mõjutab vaimset tervist kõvasti ja ei leia abi kuskilt - arsti suhtumine oli pealiskaudne, ta pea-aegu nagu ei tundnudki huvi probleemi suhtes, kirjutas kohe peotäie kangeid ravimeid välja; psühholoogid kõik väga erinevad olnud ja samuti kuidagi pealiskaudsed ja probleemi suhtes ükskõiksed ja üldse raske leida aega nende spetsialistide vastuvõtule ja see järjekorras ootamise aeg ...

https://peaasi.ee/

[Külaline]

Ta ju ütles-kohvitassi kõrvale usaldusväärne isik.
Sõbranna, lähedane. Räägid tunde, kui vaja, siis kümneid ja sadu tunde.

Vot minu jaoks on sellised soovitused kummalised. Kes on see teoreetiline sõbranna, kes peaks teemaalgatajat sadade tundide kaupa kuulama? Inimene, kes ei käi tööl, kellel pole peret, ega üldse mingit oma elu, ilmselt.

Lähedased inimesed peaksid niikuinii toetama, aga kas see seisneb just sadade tundide kaupa ärakuulamises...inimesel on endal ka elu, lapsed, pere, kohustused, vaba aeg puhkamiseks. Kust see aeg võetakse?

Loomulikult toetaksin oma sõbrannat leina, lahkumineku, töökoha kaotuse korral, aga mitte oma pere arvelt ja mitte sadade tundide kaupa. Iga inimene on lõppude lõpuks ise vastutav oma elu eest, sa ei saa lihtsalt oma muresid lõputult teistele kaela kallata, ka kõige lähedasematele inimestele mitte.

Lisaks, ma võiksin oma asjatundmatute soovitustega hoopis kahju teha. Näiteks, minule aitas kunagi raske lahkumineku korral reis teise maailma otsa. Ihuüksida, kaheks kuuks, ilma keelt oskamata. Aga mitte kõigil ei ole võimalik nii teha, näiteks, kui on väikesed lapsed. See ei pruugi ka iseloomult sobida.

"Sadade tundide, sadade tundide, sadade tundide..." Mis hirmus liialdamiskihu sul nende "sadade tundidega" on? Et sina seisad oma sõbranna kõrval, kui too kohvitassi taga sulle mõnda oma muret kurdab, ja mõõdad stopperiga, et kas tuleb "sada tundi" täis või ei tule - nagu päriselt?

Kust sa võtad, et mingi probleemi vastu aitab "sadade tundide" kaupa sellest niisama jahvatamine? Et lähed psühholoogi vastuvõtule, maksad ühe korra eest umbes sada eurot ja siis istud ja jahvatad. Sada tundi sada eurot võrdub kümme tuhat eurot. Ja siis äkitselt su probleemid lahenevadki - vägivaldne mees hakkab sind kätel kandma, su ema hakkab sind äkitselt austama, teismeline laps enam ei karju su peale ja elu on lill. Oh, oleks kõik ometi nõnda lihtne, et plekid kümme tonni ja saad vastu äralahendatud probleemid...

Muide, kui märkasid, siis teemaalgataja juba ongi pöördunud n-ö päris psühholoogide poole ega ole neilt abi saanud.

No kuule, ega mina neid sadu tunde siin ei maininud, keegi "tark" soovitas siin oma probleemid sõbrannale kaela valada kohvitassi juures, kui vaja, siis sadade tundide kaupa. Kui seda soovitust järgida, siis tekib ju varsti uus probleem - pole sõbrannasid.

Ja ei, ma ei vaata kella, mitu tundi sõbranna rääkinud on, vaid, siis kui vaja, ma lahkun, et minna tööle, koju perele süüa tegema, trenni või kuhu iganes mul vaja minna on.

Need sinu nimetatud probleemid on ju lahendatavad - mehest lahku minna, see on esimene prioriteet, siis emaga suhtlus absoluutse miinimumini, kui jätkab ussitamist, siis nulli. Lastega on muidugi raskem, aga neilegi saab selgeks teha, et vanemate peale häält tõstes ei saavuta midagi. Kusjuures rahulikult ja visalt, ilma omalt poolt karjumata. Mitte ükski neist muredest ei ole lõplik, keegi ei ole surnud, ei ole haige. Need on keskmised mured, mitte kerged, aga mitte veel rasked. Keegi teine neid aga inimese enda eest lahendada ei saa.

[Külaline]

Vot minu jaoks on sellised soovitused kummalised. Kes on see teoreetiline sõbranna, kes peaks teemaalgatajat sadade tundide kaupa kuulama? Inimene, kes ei käi tööl, kellel pole peret, ega üldse mingit oma elu, ilmselt.

Lähedased inimesed peaksid niikuinii toetama, aga kas see seisneb just sadade tundide kaupa ärakuulamises...inimesel on endal ka elu, lapsed, pere, kohustused, vaba aeg puhkamiseks. Kust see aeg võetakse?

Loomulikult toetaksin oma sõbrannat leina, lahkumineku, töökoha kaotuse korral, aga mitte oma pere arvelt ja mitte sadade tundide kaupa. Iga inimene on lõppude lõpuks ise vastutav oma elu eest, sa ei saa lihtsalt oma muresid lõputult teistele kaela kallata, ka kõige lähedasematele inimestele mitte.

Lisaks, ma võiksin oma asjatundmatute soovitustega hoopis kahju teha. Näiteks, minule aitas kunagi raske lahkumineku korral reis teise maailma otsa. Ihuüksida, kaheks kuuks, ilma keelt oskamata. Aga mitte kõigil ei ole võimalik nii teha, näiteks, kui on väikesed lapsed. See ei pruugi ka iseloomult sobida.

"Sadade tundide, sadade tundide, sadade tundide..." Mis hirmus liialdamiskihu sul nende "sadade tundidega" on? Et sina seisad oma sõbranna kõrval, kui too kohvitassi taga sulle mõnda oma muret kurdab, ja mõõdad stopperiga, et kas tuleb "sada tundi" täis või ei tule - nagu päriselt?

Kust sa võtad, et mingi probleemi vastu aitab "sadade tundide" kaupa sellest niisama jahvatamine? Et lähed psühholoogi vastuvõtule, maksad ühe korra eest umbes sada eurot ja siis istud ja jahvatad. Sada tundi sada eurot võrdub kümme tuhat eurot. Ja siis äkitselt su probleemid lahenevadki - vägivaldne mees hakkab sind kätel kandma, su ema hakkab sind äkitselt austama, teismeline laps enam ei karju su peale ja elu on lill. Oh, oleks kõik ometi nõnda lihtne, et plekid kümme tonni ja saad vastu äralahendatud probleemid...

Muide, kui märkasid, siis teemaalgataja juba ongi pöördunud n-ö päris psühholoogide poole ega ole neilt abi saanud.

No kuule, ega mina neid sadu tunde siin ei maininud, keegi "tark" soovitas siin oma probleemid sõbrannale kaela valada kohvitassi juures, kui vaja, siis sadade tundide kaupa. Kui seda soovitust järgida, siis tekib ju varsti uus probleem - pole sõbrannasid.

Ja ei, ma ei vaata kella, mitu tundi sõbranna rääkinud on, vaid, siis kui vaja, ma lahkun, et minna tööle, koju perele süüa tegema, trenni või kuhu iganes mul vaja minna on.

Need sinu nimetatud probleemid on ju lahendatavad - mehest lahku minna, see on esimene prioriteet, siis emaga suhtlus absoluutse miinimumini, kui jätkab ussitamist, siis nulli. Lastega on muidugi raskem, aga neilegi saab selgeks teha, et vanemate peale häält tõstes ei saavuta midagi. Kusjuures rahulikult ja visalt, ilma omalt poolt karjumata. Mitte ükski neist muredest ei ole lõplik, keegi ei ole surnud, ei ole haige. Need on keskmised mured, mitte kerged, aga mitte veel rasked. Keegi teine neid aga inimese enda eest lahendada ei saa.

No vot just, enamikku elumuredest saad lahendada ainult sina ise, mitte näiteks psühholoog, kellele soti korra eest tasud.

Sõbrannade osas kehtib mõistlikkuse põhimõte - nagu igal pool muudeski eluvaldkondades. Normaalne on, et vabal ajal saavad sõbrannad kokku ja parandavad kohvitassi taga maailma. Üks räägib natuke enda muredest, teine omakorda omadest, ja siis toetatakse teineteist ja minnakse laiali, olles mõlemad rahul.
Ma ei kujuta hästi ette, mismoodi keegi päriselt ka sadade tundide kaupa kusagil heietamas käib - vahet pole, kas sõbranna või psühholoogi juures. Kui mure on nii suur, et juba lausa "sadu tunde" jutustamist vajab, äkki siis peaks probleemile otsa vaatama ja mõtlema, kas see mure üldse on sellist liiki, mis patramisega laheneb? Äkki vajab ta hoopis teist lähenemist?

[Külaline]

"Sadade tundide, sadade tundide, sadade tundide..." Mis hirmus liialdamiskihu sul nende "sadade tundidega" on? Et sina seisad oma sõbranna kõrval, kui too kohvitassi taga sulle mõnda oma muret kurdab, ja mõõdad stopperiga, et kas tuleb "sada tundi" täis või ei tule - nagu päriselt?

Kust sa võtad, et mingi probleemi vastu aitab "sadade tundide" kaupa sellest niisama jahvatamine? Et lähed psühholoogi vastuvõtule, maksad ühe korra eest umbes sada eurot ja siis istud ja jahvatad. Sada tundi sada eurot võrdub kümme tuhat eurot. Ja siis äkitselt su probleemid lahenevadki - vägivaldne mees hakkab sind kätel kandma, su ema hakkab sind äkitselt austama, teismeline laps enam ei karju su peale ja elu on lill. Oh, oleks kõik ometi nõnda lihtne, et plekid kümme tonni ja saad vastu äralahendatud probleemid...

Muide, kui märkasid, siis teemaalgataja juba ongi pöördunud n-ö päris psühholoogide poole ega ole neilt abi saanud.

No kuule, ega mina neid sadu tunde siin ei maininud, keegi "tark" soovitas siin oma probleemid sõbrannale kaela valada kohvitassi juures, kui vaja, siis sadade tundide kaupa. Kui seda soovitust järgida, siis tekib ju varsti uus probleem - pole sõbrannasid.

Ja ei, ma ei vaata kella, mitu tundi sõbranna rääkinud on, vaid, siis kui vaja, ma lahkun, et minna tööle, koju perele süüa tegema, trenni või kuhu iganes mul vaja minna on.

Need sinu nimetatud probleemid on ju lahendatavad - mehest lahku minna, see on esimene prioriteet, siis emaga suhtlus absoluutse miinimumini, kui jätkab ussitamist, siis nulli. Lastega on muidugi raskem, aga neilegi saab selgeks teha, et vanemate peale häält tõstes ei saavuta midagi. Kusjuures rahulikult ja visalt, ilma omalt poolt karjumata. Mitte ükski neist muredest ei ole lõplik, keegi ei ole surnud, ei ole haige. Need on keskmised mured, mitte kerged, aga mitte veel rasked. Keegi teine neid aga inimese enda eest lahendada ei saa.

No vot just, enamikku elumuredest saad lahendada ainult sina ise, mitte näiteks psühholoog, kellele soti korra eest tasud.

Sõbrannade osas kehtib mõistlikkuse põhimõte - nagu igal pool muudeski eluvaldkondades. Normaalne on, et vabal ajal saavad sõbrannad kokku ja parandavad kohvitassi taga maailma. Üks räägib natuke enda muredest, teine omakorda omadest, ja siis toetatakse teineteist ja minnakse laiali, olles mõlemad rahul.
Ma ei kujuta hästi ette, mismoodi keegi päriselt ka sadade tundide kaupa kusagil heietamas käib - vahet pole, kas sõbranna või psühholoogi juures. Kui mure on nii suur, et juba lausa "sadu tunde" jutustamist vajab, äkki siis peaks probleemile otsa vaatama ja mõtlema, kas see mure üldse on sellist liiki, mis patramisega laheneb? Äkki vajab ta hoopis teist lähenemist?

Nõus.

[Külaline]

Ma ei kujuta hästi ette, mismoodi keegi päriselt ka sadade tundide kaupa kusagil heietamas käib - vahet pole, kas sõbranna või psühholoogi juures. Kui mure on nii suur, et juba lausa "sadu tunde" jutustamist vajab, äkki siis peaks probleemile otsa vaatama ja mõtlema, kas see mure üldse on sellist liiki, mis patramisega laheneb? Äkki vajab ta hoopis teist lähenemist?

Jah, sellesse patramisse ei saa kinni jääda. Psühholoogid ka lõputult jahvatada ei soovita, vaid natuke arutad ja siis tegutsed. Võib-olla on kasulikum hoopis sõbrannaga midagi koos teha, matkata näiteks, mingit hobi harrastada vms. Peab ikka vaatama, et teisel poolel oleks ka lõbus ja see poleks mingi pidev võtmine, vaid sõbranna saaks ka midagi sellest suhtlemisest vastu. Kui seal aastate viisi halama hakata, siis sul seda sõbrannat varsti pole ka, elu veel hullem. Üldse võiks endas harjutada rohkem tänulikkust selle asemel, et kogu aeg kurta, viriseda, nõuda. Ole õnnelik, et sinule üldse keegi aega pühendab, mitte ära nõua sadade tundide viisi kellegi aega. Uuringutega on kindlaks tehtud, et tänulikkus teeb õnneoikumaks kui halamine. Nagu siin teemaalgatuses ka hakkab kohe silma virin: näe, ei tundnud minu probleemi vastu huvi arst ega ka psühholoogid. Ma ei usu üldse, et nad huvi ei tundnud, teemaalgatajal jäi sellest lihtsalt väheks, oleks tahtnud veel kurta ja kurta, hakata detailidest jahvatama. Näiteks kui on lahkuminek, siis selle mainimisega ongi juba professionaalil asi klaar, aga inimene tahab hakata rääkima, kui jubedalt ikka käitus see teine osapool, vaata, mis ta ikka tegi, oli üks igavene joodik, murdis sõbrannga truudust, last ei aidanud kasvatada jne, jne. Spetsialistil (eriti arstil) pole nende detailide teadmisest mitte midagi kasu, ta tahab rääkida muust, aga inimene kurdab, et näe, ei tundnud üldse huvi minu probleemi vastu.

[Külaline]

Vot minu jaoks on sellised soovitused kummalised. Kes on see teoreetiline sõbranna, kes peaks teemaalgatajat sadade tundide kaupa kuulama? Inimene, kes ei käi tööl, kellel pole peret, ega üldse mingit oma elu, ilmselt.

Lähedased inimesed peaksid niikuinii toetama, aga kas see seisneb just sadade tundide kaupa ärakuulamises...inimesel on endal ka elu, lapsed, pere, kohustused, vaba aeg puhkamiseks. Kust see aeg võetakse?

Loomulikult toetaksin oma sõbrannat leina, lahkumineku, töökoha kaotuse korral, aga mitte oma pere arvelt ja mitte sadade tundide kaupa. Iga inimene on lõppude lõpuks ise vastutav oma elu eest, sa ei saa lihtsalt oma muresid lõputult teistele kaela kallata, ka kõige lähedasematele inimestele mitte.

Lisaks, ma võiksin oma asjatundmatute soovitustega hoopis kahju teha. Näiteks, minule aitas kunagi raske lahkumineku korral reis teise maailma otsa. Ihuüksida, kaheks kuuks, ilma keelt oskamata. Aga mitte kõigil ei ole võimalik nii teha, näiteks, kui on väikesed lapsed. See ei pruugi ka iseloomult sobida.

"Sadade tundide, sadade tundide, sadade tundide..." Mis hirmus liialdamiskihu sul nende "sadade tundidega" on? Et sina seisad oma sõbranna kõrval, kui too kohvitassi taga sulle mõnda oma muret kurdab, ja mõõdad stopperiga, et kas tuleb "sada tundi" täis või ei tule - nagu päriselt?

Kust sa võtad, et mingi probleemi vastu aitab "sadade tundide" kaupa sellest niisama jahvatamine? Et lähed psühholoogi vastuvõtule, maksad ühe korra eest umbes sada eurot ja siis istud ja jahvatad. Sada tundi sada eurot võrdub kümme tuhat eurot. Ja siis äkitselt su probleemid lahenevadki - vägivaldne mees hakkab sind kätel kandma, su ema hakkab sind äkitselt austama, teismeline laps enam ei karju su peale ja elu on lill. Oh, oleks kõik ometi nõnda lihtne, et plekid kümme tonni ja saad vastu äralahendatud probleemid...

Muide, kui märkasid, siis teemaalgataja juba ongi pöördunud n-ö päris psühholoogide poole ega ole neilt abi saanud.

No kuule, ega mina neid sadu tunde siin ei maininud, keegi "tark" soovitas siin oma probleemid sõbrannale kaela valada kohvitassi juures, kui vaja, siis sadade tundide kaupa. Kui seda soovitust järgida, siis tekib ju varsti uus probleem - pole sõbrannasid.

Ja ei, ma ei vaata kella, mitu tundi sõbranna rääkinud on, vaid, siis kui vaja, ma lahkun, et minna tööle, koju perele süüa tegema, trenni või kuhu iganes mul vaja minna on.

Need sinu nimetatud probleemid on ju lahendatavad - mehest lahku minna, see on esimene prioriteet, siis emaga suhtlus absoluutse miinimumini, kui jätkab ussitamist, siis nulli. Lastega on muidugi raskem, aga neilegi saab selgeks teha, et vanemate peale häält tõstes ei saavuta midagi. Kusjuures rahulikult ja visalt, ilma omalt poolt karjumata. Mitte ükski neist muredest ei ole lõplik, keegi ei ole surnud, ei ole haige. Need on keskmised mured, mitte kerged, aga mitte veel rasked. Keegi teine neid aga inimese enda eest lahendada ei saa.

Sadu tunde kuulamist oli mõeldud terve elu kohta.

[Külaline]

Ja ei, ma ei vaata kella, mitu tundi sõbranna rääkinud on, vaid, siis kui vaja, ma lahkun, et minna tööle, koju perele süüa tegema, trenni või kuhu iganes mul vaja minna on.

Novott, pole sa mingi sõbranna. Tööle on tõesti vajalik minna, aga oma trenni, pere toidu või muu tühja-tähja saaks ühe korra vahele jätta.

[Külaline]

Novott, pole sa mingi sõbranna. Tööle on tõesti vajalik minna, aga oma trenni, pere toidu või muu tühja-tähja saaks ühe korra vahele jätta.

Kuidas ühe korra, kui jutt käib sadadest tundidest? Loogika.

Lisaks, on minu pere on mulle kõige tähtsam, töölt võin võtta vaba päeva, aga pere arvelt ma aega ei loovuta, isegi on seda vähe. Imelikud prioriteedid.

[Külaline]

Kuidas ühe korra, kui jutt käib sadadest tundidest? Loogika.

Lisaks, on minu pere on mulle kõige tähtsam, töölt võin võtta vaba päeva, aga pere arvelt ma aega ei loovuta, isegi on seda vähe. Imelikud prioriteedid.

Täiesti haige suhtumine!

[Külaline]

Ma ei kujuta hästi ette, mismoodi keegi päriselt ka sadade tundide kaupa kusagil heietamas käib - vahet pole, kas sõbranna või psühholoogi juures. Kui mure on nii suur, et juba lausa "sadu tunde" jutustamist vajab, äkki siis peaks probleemile otsa vaatama ja mõtlema, kas see mure üldse on sellist liiki, mis patramisega laheneb? Äkki vajab ta hoopis teist lähenemist?

Jah, sellesse patramisse ei saa kinni jääda. Psühholoogid ka lõputult jahvatada ei soovita, vaid natuke arutad ja siis tegutsed. Võib-olla on kasulikum hoopis sõbrannaga midagi koos teha, matkata näiteks, mingit hobi harrastada vms. Peab ikka vaatama, et teisel poolel oleks ka lõbus ja see poleks mingi pidev võtmine, vaid sõbranna saaks ka midagi sellest suhtlemisest vastu. Kui seal aastate viisi halama hakata, siis sul seda sõbrannat varsti pole ka, elu veel hullem. Üldse võiks endas harjutada rohkem tänulikkust selle asemel, et kogu aeg kurta, viriseda, nõuda. Ole õnnelik, et sinule üldse keegi aega pühendab, mitte ära nõua sadade tundide viisi kellegi aega. Uuringutega on kindlaks tehtud, et tänulikkus teeb õnneoikumaks kui halamine. Nagu siin teemaalgatuses ka hakkab kohe silma virin: näe, ei tundnud minu probleemi vastu huvi arst ega ka psühholoogid. Ma ei usu üldse, et nad huvi ei tundnud, teemaalgatajal jäi sellest lihtsalt väheks, oleks tahtnud veel kurta ja kurta, hakata detailidest jahvatama. Näiteks kui on lahkuminek, siis selle mainimisega ongi juba professionaalil asi klaar, aga inimene tahab hakata rääkima, kui jubedalt ikka käitus see teine osapool, vaata, mis ta ikka tegi, oli üks igavene joodik, murdis sõbrannga truudust, last ei aidanud kasvatada jne, jne. Spetsialistil (eriti arstil) pole nende detailide teadmisest mitte midagi kasu, ta tahab rääkida muust, aga inimene kurdab, et näe, ei tundnud üldse huvi minu probleemi vastu.

Aga mis see "muu" siis on, millest spetsialist rääkida tahab? Olen aru saanud, et ega neil psühholoogidel polegi mingeid erilisi imenippe peale lihtsalt otsavaatamise. Seda nimetatakse ärakuulamiseks, aga paljud neist ei kuula sel ajal sind, vaid mõtlevad pigem omi mõtteid.

Üldiselt põhimõte ongi see, et lasta inimesel ventileerida, lootuses et ta räägib end tühjaks ja siis tekivad talle pähe uued ideed, mida oma eluga nüüd peale hakata, kuidas edasi liikuda. Psühholoog ei saa inimese eest otsuseid teha ega tema elu elada. Ta võib vaid suunavaid küsimusi esitada. Samas need suunavad küsimused võivad samuti olla nii ja naa, sh kallutatud, sõltuvalt psühholoogi enda elukogemusest ja väljaõppe kvaliteedist.

[Külaline]

Aga mis see "muu" siis on, millest spetsialist rääkida tahab? Olen aru saanud, et ega neil psühholoogidel polegi mingeid erilisi imenippe peale lihtsalt otsavaatamise. Seda nimetatakse ärakuulamiseks, aga paljud neist ei kuula sel ajal sind, vaid mõtlevad pigem omi mõtteid.

Üldiselt põhimõte ongi see, et lasta inimesel ventileerida, lootuses et ta räägib end tühjaks ja siis tekivad talle pähe uued ideed, mida oma eluga nüüd peale hakata, kuidas edasi liikuda. Psühholoog ei saa inimese eest otsuseid teha ega tema elu elada. Ta võib vaid suunavaid küsimusi esitada. Samas need suunavad küsimused võivad samuti olla nii ja naa, sh kallutatud, sõltuvalt psühholoogi enda elukogemusest ja väljaõppe kvaliteedist.

Sinu probleem on see, et sina ei saa lihtsalt mitte midagi aru, mida see psühholoog saab teha ja mida ta ei saa. Psühholoog siiski lihtsalt ei istu ja ei kuula sinu seosetut ventileerimist. Milleks nad sinu arust 5+2 aastat õppima siis peavad, kui on nagunii samasgugused kui üks keskmine sõbranna.

[Külaline]

Aga mis see "muu" siis on, millest spetsialist rääkida tahab? Olen aru saanud, et ega neil psühholoogidel polegi mingeid erilisi imenippe peale lihtsalt otsavaatamise. Seda nimetatakse ärakuulamiseks, aga paljud neist ei kuula sel ajal sind, vaid mõtlevad pigem omi mõtteid.

Üldiselt põhimõte ongi see, et lasta inimesel ventileerida, lootuses et ta räägib end tühjaks ja siis tekivad talle pähe uued ideed, mida oma eluga nüüd peale hakata, kuidas edasi liikuda. Psühholoog ei saa inimese eest otsuseid teha ega tema elu elada. Ta võib vaid suunavaid küsimusi esitada. Samas need suunavad küsimused võivad samuti olla nii ja naa, sh kallutatud, sõltuvalt psühholoogi enda elukogemusest ja väljaõppe kvaliteedist.

Sinu probleem on see, et sina ei saa lihtsalt mitte midagi aru, mida see psühholoog saab teha ja mida ta ei saa. Psühholoog siiski lihtsalt ei istu ja ei kuula sinu seosetut ventileerimist. Milleks nad sinu arust 5+2 aastat õppima siis peavad, kui on nagunii samasgugused kui üks keskmine sõbranna.

Aga miks siis inimestele ei selgitata psühholoogi tööülesandeid ja võimete ning võimaluste ulatust? Kõikides vaimse tervise reklaami voldikutes, ajaleheartiklites ja kodulehtedel öeldakse vaid: "Kui sul on mure, pöördu kohe psühholoogi poole, meie aitame!" Ja kõik. Inimene pöördub, aga kui abi ei saa, siis jääb eranditult alati süüdi inimene. Samas keegi ju ei öelnudki talle, et mida see psühholoog üldsegi teha saab ja mida ei saa.

Mis puutub su juttu 5+2 õppimisest, siis tööle hakkab ametis ikkagi inimene, mitte paber.

[Külaline]

Aga miks siis inimestele ei selgitata psühholoogi tööülesandeid ja võimete ning võimaluste ulatust? Kõikides vaimse tervise reklaami voldikutes, ajaleheartiklites ja kodulehtedel öeldakse vaid: "Kui sul on mure, pöördu kohe psühholoogi poole, meie aitame!" Ja kõik. Inimene pöördub, aga kui abi ei saa, siis jääb eranditult alati süüdi inimene. Samas keegi ju ei öelnudki talle, et mida see psühholoog üldsegi teha saab ja mida ei saa.

Tead mõnda inimest ei olegi võimalik aidata.

[Külaline]

Kõikides vaimse tervise reklaami voldikutes, ajaleheartiklites ja kodulehtedel öeldakse vaid: "Kui sul on mure, pöördu kohe psühholoogi poole, meie aitame!" Ja kõik. Inimene pöördub, aga kui abi ei saa, siis jääb eranditult alati süüdi inimene. Samas keegi ju ei öelnudki talle, et mida see psühholoog üldsegi teha saab ja mida ei saa.

Tundub, et sina nägid mingid voldikut, siis arvasid, et psühholoog on nagu jumal taevas, kes lahendab kõik su mured, ise ei pea mitte midagi tegema, aga nii ei olnudki. Psühholoog ilmselt andis sulle teha harjutusi, mida sa ei teinud, tahtis arutada teemasid, mis sulle ei meeldinud ja ennast analüüsida, mida sa samuti teha ei soovinud. Võtmetegur muutusteks on enda analüüsimine, aga paljudele inimestele see ei meeldi, oma vigu ei tunnista ja ennast tegelikult muuta ei taha, sest see on vaevarikas. Tavaline on, et hakatakse rääkima teistest inimestest: kui tema oleks selline, kui tema poleks teinud seda, kui laps muudaks ennast, kui mees ei jooks, kui ülemus ei kobiseks kogu aeg, kui ämm ei sekkuks meie ellu, kui minu ema ei kritiseeriks mind, oleks minu elu ilus. Mõtle ise loogiliselt, kas sina saad teisi muuta ja kui palju oled valmis tegema enda ja oma elu muutmiseks. Kui leiad nendele küsimustele vastused, pole sul mingit psühholoogi tarviski.

[Külaline]

Aga miks siis inimestele ei selgitata psühholoogi tööülesandeid ja võimete ning võimaluste ulatust? Kõikides vaimse tervise reklaami voldikutes, ajaleheartiklites ja kodulehtedel öeldakse vaid: "Kui sul on mure, pöördu kohe psühholoogi poole, meie aitame!" Ja kõik. Inimene pöördub, aga kui abi ei saa, siis jääb eranditult alati süüdi inimene. Samas keegi ju ei öelnudki talle, et mida see psühholoog üldsegi teha saab ja mida ei saa.

Tead mõnda inimest ei olegi võimalik aidata.

Mõnda inimest ei ole muidugi võimalik aidata. Kuid küsimus on, kui mitut inimest psühholoogia aitab siis? Tahaks näha sekkumise tulemuslikkuse protsente, palun.

[Külaline]

Kõikides vaimse tervise reklaami voldikutes, ajaleheartiklites ja kodulehtedel öeldakse vaid: "Kui sul on mure, pöördu kohe psühholoogi poole, meie aitame!" Ja kõik. Inimene pöördub, aga kui abi ei saa, siis jääb eranditult alati süüdi inimene. Samas keegi ju ei öelnudki talle, et mida see psühholoog üldsegi teha saab ja mida ei saa.

Tundub, et sina nägid mingid voldikut, siis arvasid, et psühholoog on nagu jumal taevas, kes lahendab kõik su mured, ise ei pea mitte midagi tegema, aga nii ei olnudki. Psühholoog ilmselt andis sulle teha harjutusi, mida sa ei teinud, tahtis arutada teemasid, mis sulle ei meeldinud ja ennast analüüsida, mida sa samuti teha ei soovinud. Võtmetegur muutusteks on enda analüüsimine, aga paljudele inimestele see ei meeldi, oma vigu ei tunnista ja ennast tegelikult muuta ei taha, sest see on vaevarikas. Tavaline on, et hakatakse rääkima teistest inimestest: kui tema oleks selline, kui tema poleks teinud seda, kui laps muudaks ennast, kui mees ei jooks, kui ülemus ei kobiseks kogu aeg, kui ämm ei sekkuks meie ellu, kui minu ema ei kritiseeriks mind, oleks minu elu ilus. Mõtle ise loogiliselt, kas sina saad teisi muuta ja kui palju oled valmis tegema enda ja oma elu muutmiseks. Kui leiad nendele küsimustele vastused, pole sul mingit psühholoogi tarviski.

Pole vaja "näha mingit voldikut" vaid see metsikus koguses vaimse tervise spetsialistide poole pöördumise promo taob igalt poolt näkku niigi. Tekitades mulje, et psühholoogid on mingid jumalad taevas, kes kõike teavad ja teevad. Ei osanud seal miskit arutada ega analüüsida, elukogemust ka vähevõitu. Ometi vaatavad ajakirjandusest iga jumala päev vastu psühhide põhjapanevad artiklid, kuis nad seal õpetavad inimesi "õigesti" elama ja avaldavad kindlas kõneviisis arvamust isegi sellistel teemadel, mille osas neil tavainimesest suuremad teadmised tegelikult puuduvad. See on tõtt-öelda kummaline.

[Külaline]

Mina ei ole psühholoogidelt iial mingit abi saanud. Võib-olla olen kehvade otsa sattunud, sest fakt on ka see, et tuntud nimede juurde on ülipikad järjekorrad ja hinnad käivad ka muidugi üle jõu. Psühholoogiteenus oli napakalt kallis. Mul on psühholoogidega veel see probleem, et minu meelest on see nii klišeelik ja trafaretne jutt, mida nad räägivad, et teoorias tean ma seda kõike ise ka. Kuidas neid nippe aga reaalses elus kasutada, on hoopis teine teema. Kui inimene on sügavas augus, on jube raske leida ainuüksi energiatki, et ennast kuidagi mingit nippidega aidata. Ja paaris-kolmest teraapiakorrast kohe kindlasti ei piisa, vaja oleks käia iganädalaselt võib-olla aasta jagu.

[Külaline]

Pole vaja "näha mingit voldikut" vaid see metsikus koguses vaimse tervise spetsialistide poole pöördumise promo taob igalt poolt näkku niigi. Tekitades mulje, et psühholoogid on mingid jumalad taevas, kes kõike teavad ja teevad. Ei osanud seal miskit arutada ega analüüsida, elukogemust ka vähevõitu. Ometi vaatavad ajakirjandusest iga jumala päev vastu psühhide põhjapanevad artiklid, kuis nad seal õpetavad inimesi "õigesti" elama ja avaldavad kindlas kõneviisis arvamust isegi sellistel teemadel, mille osas neil tavainimesest suuremad teadmised tegelikult puuduvad. See on tõtt-öelda kummaline.

Jälle see psühhivihkaja. Sinul pole mingit psühhi vajagi, võiks oma kinnisideedega tegeleda. Mina ei tea, kus maailmas sina elad, minule mingi promo pole kuskil silma karanud ja pole elus kuskile pöördunud ja ei pöördu ka. Küll aga hakkab silma see sinu lõputu ühetaoline plaat. Ei ole need psühhid kõiges sinu eluprobleemides süüdi, no ei ole.

[Külaline]

Aga miks siis inimestele ei selgitata psühholoogi tööülesandeid ja võimete ning võimaluste ulatust? Kõikides vaimse tervise reklaami voldikutes, ajaleheartiklites ja kodulehtedel öeldakse vaid: "Kui sul on mure, pöördu kohe psühholoogi poole, meie aitame!" Ja kõik. Inimene pöördub, aga kui abi ei saa, siis jääb eranditult alati süüdi inimene. Samas keegi ju ei öelnudki talle, et mida see psühholoog üldsegi teha saab ja mida ei saa.

Tead mõnda inimest ei olegi võimalik aidata.

Mõnda inimest ei ole muidugi võimalik aidata. Kuid küsimus on, kui mitut inimest psühholoogia aitab siis? Tahaks näha sekkumise tulemuslikkuse protsente, palun.

Aga palun, otsi need protsendid siis välja. Kõik teraapiad põhinevad teaduspõhisel lähenemisel, mitte ükski "psühh" ei mõtle neid ise välja. Ja uuringutega on välja toodud ka kasutegur.

[Külaline]

Mõnda inimest ei ole muidugi võimalik aidata. Kuid küsimus on, kui mitut inimest psühholoogia aitab siis? Tahaks näha sekkumise tulemuslikkuse protsente, palun.

Tõesti? Käid ja nõuad iga arsti käest tulemuslikkuse protsente?
Mitu patsienti lugupeetud kirurg on ära tapnud? Esitage palun oma tulemuslikkuse protsendid. Nii käib sul arstkabinetis jutt?