Ma ei oska ega julge nalja teha

[Külaline]

Ma ei tea, mul on vanusega pigem lisanud selline hoiak, et kas peab ikka kogu aeg nalja tegema. Mulle ausalt öeldes meeldivad üha vähem sellised seltskonnad, kus käib pidev lõõp: üks viskab mingi naljaka kommentaari, teine aasib vastu, ühesõnaga selline tögav suhtlemisstiil. Minu meelest tapab see juba eos võimaluse sügavamaks ja tähendusrikkamaks vestluseks.

Mina saan sinust küll aru. Ideaalne oleks, kui eksisteeriks võimekus suhelda erinevat moodi, erinevatel teemadel, osata valida aega ja kohta. Enda tutvuskonnas on ka üks selline, keskealine mees, kes absoluutselt kõik keerab naljaks. Aga see pole tal enam mitte nali, vaid mingisugune ilkumine. Vahel on vaja miskit kokku leppida, no võimatu missioon. Plaanisime nt kord ühele ühisele tuttavale juubelipidu, igaühele oma ülesanne, aga no tema ei kuulanud midagi, ainult üritas igalt poolt oma kildu rebida. Peokorraldaja ütles talle: "Mari, kes elab sinu lähedal, tellis juubilarile tordi, aga tal pole autot. Palun, kas sa aitaksid Maril see tort oma autoga kohale tuua?" Selle peale vastas too mees umbes et: "Oi, aga kas Mari ei tellinudki Kuud tordiks? Ma võin Kuu peale ka sõita Marile torti tooma, hahhahhahhaaaa!" Peokorraldaja üritas veel talt mitu korda uurida, et kas ta siis oleks nõus aitama või mitte, aga mingit vastuse moodi vastust ei saanudki. Lõpuks läksin ise oma autoga appi, mis sest et mulle tähendas see 30-kilomeetrist ringi. Too mees pärast imestas, et aga miks te minu abi ei küsinud. Ei tekita tahtmist sellisega väga suhelda.

[Külaline]

Minu arust naljad sõltuvad alati situatsioonist, ei ole mingit universaalset nalja, et saaks näiteid tuua. Tavaliselt seltskonnas keegi ütleb midagi, teine vastab tabavalt, kolmas kommenteerib omalt poolt ja kõik naeravad.

Täpselt. Selline situatsiooni komöödia on kõige naljakam, aga hiljem teistele ümberrääkides ei ole see nali pooltki enam nii naljakas.

[Külaline]

Minu arust naljad sõltuvad alati situatsioonist, ei ole mingit universaalset nalja, et saaks näiteid tuua. Tavaliselt seltskonnas keegi ütleb midagi, teine vastab tabavalt, kolmas kommenteerib omalt poolt ja kõik naeravad.

Täpselt. Selline situatsiooni komöödia on kõige naljakam, aga hiljem teistele ümberrääkides ei ole see nali pooltki enam nii naljakas.

Ammuste tuttavate puhul või pereringis võivad need naljad olla ka sellised, mida kõik mõistavad poolelt sõnalt, aga võõramale ei tee seletades ka arusaadavaks, mis seal üldse naerma võiks ajada.

[Külaline]

Hea nalja tegemise oskus on üks kõrge IQ tunnustest. See näitab, et sa oskad näha seoseid, mida igaüks v-o tähele ei pane, ja need tabavateks sõnadeks vormituna esile tuua. Igaühele pole see jõukohane. Seepärast ongi hea nalja viskajad seltskonnas nii hinnas.

[iiR]

Ma ei tea, mul on vanusega pigem lisanud selline hoiak, et kas peab ikka kogu aeg nalja tegema. Mulle ausalt öeldes meeldivad üha vähem sellised seltskonnad, kus käib pidev lõõp: üks viskab mingi naljaka kommentaari, teine aasib vastu, ühesõnaga selline tögav suhtlemisstiil. Minu meelest tapab see juba eos võimaluse sügavamaks ja tähendusrikkamaks vestluseks.

Mina jälle olen tähele pannud, et just nende inimestega, kellega saab tögada-aasida ja naerda, saab millegipärast ka kõige sügavamad jutud ära rääkida. Sest enamasti vaimukad inimesed ikkagi ongi nutikad ja võimelised sügavamaks mõttetegevuseks; hea huumorimeelega inimesed enamasti ei ole üldse ju mingid pealiskaudsed rõõmurullikesed, vaid võivad olla ka introvertsed, tõsised ja nukradki inimesed, kes seejuures lihtsalt oskavad ka enda üle ja üleüldse nalja teha. Või no vähemalt minu tutvusringkonnas tundub nii.

[Külaline]

Ma ei tea, mul on vanusega pigem lisanud selline hoiak, et kas peab ikka kogu aeg nalja tegema. Mulle ausalt öeldes meeldivad üha vähem sellised seltskonnad, kus käib pidev lõõp: üks viskab mingi naljaka kommentaari, teine aasib vastu, ühesõnaga selline tögav suhtlemisstiil. Minu meelest tapab see juba eos võimaluse sügavamaks ja tähendusrikkamaks vestluseks.

Mina jälle olen tähele pannud, et just nende inimestega, kellega saab tögada-aasida ja naerda, saab millegipärast ka kõige sügavamad jutud ära rääkida. Sest enamasti vaimukad inimesed ikkagi ongi nutikad ja võimelised sügavamaks mõttetegevuseks; hea huumorimeelega inimesed enamasti ei ole üldse ju mingid pealiskaudsed rõõmurullikesed, vaid võivad olla ka introvertsed, tõsised ja nukradki inimesed, kes seejuures lihtsalt oskavad ka enda üle ja üleüldse nalja teha. Või no vähemalt minu tutvusringkonnas tundub nii.

Nõustun.
Mul on üks tuttavatest paar(elukaaslased). Meil kõigil on üsna must huumor ja oh kuidas saab vahel naerda nii, et tilgad püksis. Ja eks see käib ka kõik läbi üksteise aasimise. Aga vajadusel saab ka väga tõsiseid teemasid arutada nendega(mõlemaga kusjuures), kurta ja südant puistada.
Naispool sealt ongi üks parim sõbranna.
Seltskonnas istumised on nii lõbusad, et mul alati järgmine päev naermisest nägu ja kõhulihased valusad.

[Külaline]

Minu kogemus on ka selline - inimesed, kellega koos olles saad tõesti südamest naerda (mitte lihtsalt mõne vana anekdoodi peale muiata), nendega saad ka tõsiseid asju arutada.
Hea naljasoon ja vaimukus ei seisne üldse pidevas aasimises, see oleks küll tüütu.
Igaühel on mõnikord lõbusam meeleolu, teinekord tõsisem.