Re: Mille üle rõõmustasite
Postitatud: 05 Okt 2024 12:12
Mul on ka olnud hullumeelne aasta, lein, suured elukorralduse muudatused, minu õlgadele maandunud senisest oluliselt suurem vastutuskoorem ja sellest tulenev ärevus-pidetus.
Mina usun, et just võime väikestest toredatest asjadest rõõmu tunda või neid vähemalt märgata ikkagi kaitseb kõige paremini auku vajumise eest. Ehk siis kiidan väga seda ilusate vahtralehtede märkajat! Mina ka tunnen sellistest asjadest rõõmu õnneks.
Aga viimased suured rõõmud olid mul oma pubekatest lastega seoses.
Ühega neist avastasime ühise hobi, mida ta päriselt tahabki koos minuga teha ja mõlemad täiega ootame järgmist tundi. Hästi mõnus on olnud ka õhtul kahekesi koju tagasi sõita ja lobiseda, muidu on sellist täiesti segamatut üks-ühele aega nii vähe.
Ja teisel, kes on muidu eriti keerulises vaimses seisus omadega, juhtus hiljuti sõpradega suur ja nõme arusaamatus ja selle asemel, et emotsiooni pealt "missaometitegidiseoledsüüdi?!?!?!" stiilis (üle) reageerida, ma hingasin 10 korda ja siis aitasin tal leida viisi, kuidas tagajärjed ära parandada - ja kui olukord lahendatud sai, siis ta lihtsalt tuli, ise nii hiigelpikk ja nurgeline ja kohmakas, ja kallistas mind, pisarad silmas. Mul siiani tuleb soe tunne südamesse iga kord, kui sellele mõtlen. Me ikka muidu ka kallistame, kui head und ütleme või keegi kuskilt reisilt naaseb vms, aga see oli täiesti teistsugune kallistus
Mina usun, et just võime väikestest toredatest asjadest rõõmu tunda või neid vähemalt märgata ikkagi kaitseb kõige paremini auku vajumise eest. Ehk siis kiidan väga seda ilusate vahtralehtede märkajat! Mina ka tunnen sellistest asjadest rõõmu õnneks.
Aga viimased suured rõõmud olid mul oma pubekatest lastega seoses.
Ühega neist avastasime ühise hobi, mida ta päriselt tahabki koos minuga teha ja mõlemad täiega ootame järgmist tundi. Hästi mõnus on olnud ka õhtul kahekesi koju tagasi sõita ja lobiseda, muidu on sellist täiesti segamatut üks-ühele aega nii vähe.
Ja teisel, kes on muidu eriti keerulises vaimses seisus omadega, juhtus hiljuti sõpradega suur ja nõme arusaamatus ja selle asemel, et emotsiooni pealt "missaometitegidiseoledsüüdi?!?!?!" stiilis (üle) reageerida, ma hingasin 10 korda ja siis aitasin tal leida viisi, kuidas tagajärjed ära parandada - ja kui olukord lahendatud sai, siis ta lihtsalt tuli, ise nii hiigelpikk ja nurgeline ja kohmakas, ja kallistas mind, pisarad silmas. Mul siiani tuleb soe tunne südamesse iga kord, kui sellele mõtlen. Me ikka muidu ka kallistame, kui head und ütleme või keegi kuskilt reisilt naaseb vms, aga see oli täiesti teistsugune kallistus