Supernanny Jo Frost

[Külaline]

Mul FB viskab juba päevi ette tema klippe. Noor olin, vaatasin ka tema saadet.
Mulle ta täiega meeldib! Tal on väga head nõuanded ja kasvatuse alased teadmised.
Sest ausaltöeldes tema saates nähtud lapsed on lausa õudusunenägu minu jaoks(olen 2 lapse ema, pisem 1a8kuune). Mu oma lapsed ei ole kunagi nii hulluks muutunud. Perioode on, aga enda elu kergemaks tegemiseks olen ma pigem konkreetne ja tänapäeva mõistes ma vist isegi olen "kuri/range" ema.

Olgugi, et omal tal lapsi pole. Mina isiklikult arvan, et nii hea ta selles ongi just sellepärast. Ta näeb kõike ilma liigsete emotsioonideta ja päriselt, nii nagu asi on. Ja mitte ainult laste kohta, ta näeb väga hästi ka mida emb/kumb vanem teeb või ei tee. Ja kui keegi võõras kinnitab seda, mida üks vanem aastaid selgitada üritanud on.

Minu arvates on ta väga tark naine.

[Külaline]

See on tal õige, et lapsed vajavad piire ja struktuuri, muidu läheb asi käest. Kunagi vaatasin ta saateid, alati oli nendes perekondades ka mõni koer, kelle käitumine oli sama hull kui lastel. Ka neile polnud piire ega reegleid rakendatud.

[Külaline]

Ma ka kunagi vaatasin ta saateid. Nüüd, kui mul enda lapsed kaelakandjaks kasvatatud, leian tema saadetest üsna palju küsitavusi ka. Mis ei eemalda positiivset muljet, sellegipoolest.

Mulle näib, et ta saated on lavastatud. Tavaliselt algab niimoodi, et Jo Frost saabub esimest korda kuskile koju, ja tema saabumise hetkel valitseb seal kohutav lärm, toad väga segamini, väiksemad karjuvad ja teismelised vedelevad diivanil, ninapidi nutikas, ega pööra saabujale pilkugi.

Kas sina ise kujutad ette olukorda, kus sinu enese koju saabub maailmakuulus saatejuht koos tohutu võttegrupi meeskonnaga? Kas su teismelised lapsed päriselt ka lebaksid diivanil, nina nutikas, kui kogu see plejaad võõraid inimesi koos kaamerate ja prožektoritega trügib su elutuppa sisse ja kukuvad neid filmima?

Kõik käib seal justkui väga lihtsalt. Ainult paar tagasilangust, ja ongi korras. Kui Frost lahkub, siis jäävad talle järele lehvitama igavesti rõõmsad ja õnnelikud inimesed.
Päriselus on aga muutujaid siiski palju-palju rohkem. Mina ka proovisin Frosti nõuandeid järgida, aga minul see ei õnnestunud. Lapsed lihtsalt ei käitunud üldse nii, nagu Frosti saate järgi oleks pidanud käituma.

Neid saateid vaadata ja üht-teist kasulikku endale kõrva taha panna saab ikka.

[Külaline]

Kas sina ise kujutad ette olukorda, kus sinu enese koju saabub maailmakuulus saatejuht koos tohutu võttegrupi meeskonnaga? Kas su teismelised lapsed päriselt ka lebaksid diivanil, nina nutikas, kui kogu see plejaad võõraid inimesi koos kaamerate ja prožektoritega trügib su elutuppa sisse ja kukuvad neid filmima?

Muidugi on lavastatud. Pole üldse loomulik olukord.

[Külaline]

Kas sina ise kujutad ette olukorda, kus sinu enese koju saabub maailmakuulus saatejuht koos tohutu võttegrupi meeskonnaga? Kas su teismelised lapsed päriselt ka lebaksid diivanil, nina nutikas, kui kogu see plejaad võõraid inimesi koos kaamerate ja prožektoritega trügib su elutuppa sisse ja kukuvad neid filmima?

Ma arvan, et saatesse on võetud kogu filmitud materjalist vaid killuke, "põnevamad episoodid. Lapsed ka tüdinevad ruttu. Tuleb külla mingi tädi, istub seal üks tund, kaks tundi, 10 tundi, kolm päeva, lõpuks on lastel ükskõik ja käituvad nii nagu tavaliselt. Mida väiksem laps, seda kiiremini on tal suva, isegi kui ema üteb, et ole nüüd tubli, tuleb tähtis tädi. Eesti on ka nii pisike, et eestlane ei suuda mõista, et nt USA suuruses riigis inimesed ei mõtle nii väga teiste arvamustele, see on kõigest üks saade ühel kanalil, paljude teiste kanalite seas. Eestlaste jaoks on teiste arvamusel määratu tähtsus, sest maine kaotus võib tähendada elu (ja loomulikult ka karjääri) võimatuks muutumist oma kodumaal kogu eluks.

[Külaline]

Kas sina ise kujutad ette olukorda, kus sinu enese koju saabub maailmakuulus saatejuht koos tohutu võttegrupi meeskonnaga? Kas su teismelised lapsed päriselt ka lebaksid diivanil, nina nutikas, kui kogu see plejaad võõraid inimesi koos kaamerate ja prožektoritega trügib su elutuppa sisse ja kukuvad neid filmima?

Ma arvan, et saatesse on võetud kogu filmitud materjalist vaid killuke, "põnevamad episoodid. Lapsed ka tüdinevad ruttu. Tuleb külla mingi tädi, istub seal üks tund, kaks tundi, 10 tundi, kolm päeva, lõpuks on lastel ükskõik ja käituvad nii nagu tavaliselt. Mida väiksem laps, seda kiiremini on tal suva, isegi kui ema üteb, et ole nüüd tubli, tuleb tähtis tädi. Eesti on ka nii pisike, et eestlane ei suuda mõista, et nt USA suuruses riigis inimesed ei mõtle nii väga teiste arvamustele, see on kõigest üks saade ühel kanalil, paljude teiste kanalite seas. Eestlaste jaoks on teiste arvamusel määratu tähtsus, sest maine kaotus võib tähendada elu (ja loomulikult ka karjääri) võimatuks muutumist oma kodumaal kogu eluks.

Ning loomulikult on kõik ebaõnnestumised ja Supernanny läbikukkumised lihtsalt välja jäetud. Neid episoode või perekondi, kus ebaõnnestuti, ei näidata.

[Külaline]

No saated on muidugi lavastatud ja lihtsustatud. See pole reaalne, et lapsed on täiesti kasvatamata, siis paar korda tädi käib, teeb paar reeglit ja kohe on korras. Tegelikkuses muidugi pole asi nii lihtne, ümberkasvatamine on raske, lisaks peavad ju ümber kasvama ka vanemad, see on veel raskem. Nad ei suuda tavaliselt ise nendest reeglitest kinni pidada ja siis läheb jälle sama rada. Lisaks ei käi see muutus nii kiiresti ja alati on edusamme, tagasilööke ja jälle väike samm edasi, kaks tagasi. Ja eks lapsed on ka erinevad, mis toimib ühe peal, ei pruugi toimida teiste peal. Ja tema nõuanded toimivad väikeste peal, mitte enam suuremate laste peal. Samas ikkagi, see on õige, et lastel peavad olema reeglid ja piirid.

[Külaline]

Nägin kunagi ammu ühte eriti vastikut osa, kus umbes 2a tüdrukut hakati harjutama oma voodis magama. See oli täielik lapse piinamine mu arust. Pandi väike tüdruk siis eraldi tuppa oma voodisse. Ema andis öömusi ära ja siis pidi toast välja minema, et nüüd magad. Ema ise istus toa ette koridori maha. Tuli pandi kustu. Laps, kes enne oli issi-emme voodis maganud, pidi nüüd üksi pimedas toas magama jääma.
Loomulikult hakkas ta nutma ja ronis välja. Ema võttis ta koridoris sülle ja viis pimedasse tuppa oma voodisse tagasi. Jälle ronis nuttev laps voodist välja ja ema viis jälle tagasi. Lõpuks oli väike tüdruk täiesti hüsteerias, aga supernanny Jo ei lubanud katset pooleli jätta. See väike tüdruk ronis nuttes 200korda!!! magama panekust saati välja (nad lugesid seda saates, aga äkki on mul ikkagi valesti meelde jäänud, sest see oli nii jube ) ja ema, kes ise ka täiega juba nuttis pidi viima teda iga kord jälle tagasi.
Loomulikult jäi see vaevatud laps lõpuks sinna voodisse magama ja supernõid oli ülirahul, sest näete, jäi ju magama! Aga milleks sellist psühhot oli vaja väiksele lapsele üldse korraldada? Sellepärast, et kõik lapsed peavad magama oma toas või??? Ei pea ma arvan. Mõni magab sünnist saati ja teine ei julge magada veel 10aastaseltki.

Kusjuures sellel supernannyl endal lapsi ei olegi. Haige inimene tundub, kes on võtnud raamatu ette ja selle järgi kasvatab kõiki lapsi ühtemoodi. Lihtsalt kuulsaks tahtis saada ja leidis nišši, millega raha teenida. Hull on see, et paljud emmed hakkasidki tegema ta kahtlase maiguga õpetuste järgi ja nii mõnegi lapse närvid said sellisest jamast täiega kahjustada.
Eks on tal kindlasti ka õigeid õpetusi, aga kui sa ise pole ühtegi last beebist saati üles kasvatanud, siis ma nii kurdai supernannyk ennast ei julgeks tituleerida ka.

[Külaline]

Nägin kunagi ammu ühte eriti vastikut osa, kus umbes 2a tüdrukut hakati harjutama oma voodis magama. See oli täielik lapse piinamine mu arust. Pandi väike tüdruk siis eraldi tuppa oma voodisse. Ema andis öömusi ära ja siis pidi toast välja minema, et nüüd magad. Ema ise istus toa ette koridori maha. Tuli pandi kustu. Laps, kes enne oli issi-emme voodis maganud, pidi nüüd üksi pimedas toas magama jääma.
Loomulikult hakkas ta nutma ja ronis välja. Ema võttis ta koridoris sülle ja viis pimedasse tuppa oma voodisse tagasi. Jälle ronis nuttev laps voodist välja ja ema viis jälle tagasi. Lõpuks oli väike tüdruk täiesti hüsteerias, aga supernanny Jo ei lubanud katset pooleli jätta. See väike tüdruk ronis nuttes 200korda!!! magama panekust saati välja (nad lugesid seda saates, aga äkki on mul ikkagi valesti meelde jäänud, sest see oli nii jube ) ja ema, kes ise ka täiega juba nuttis pidi viima teda iga kord jälle tagasi.
Loomulikult jäi see vaevatud laps lõpuks sinna voodisse magama ja supernõid oli ülirahul, sest näete, jäi ju magama! Aga milleks sellist psühhot oli vaja väiksele lapsele üldse korraldada? Sellepärast, et kõik lapsed peavad magama oma toas või??? Ei pea ma arvan. Mõni magab sünnist saati ja teine ei julge magada veel 10aastaseltki.

Kusjuures sellel supernannyl endal lapsi ei olegi. Haige inimene tundub, kes on võtnud raamatu ette ja selle järgi kasvatab kõiki lapsi ühtemoodi. Lihtsalt kuulsaks tahtis saada ja leidis nišši, millega raha teenida. Hull on see, et paljud emmed hakkasidki tegema ta kahtlase maiguga õpetuste järgi ja nii mõnegi lapse närvid said sellisest jamast täiega kahjustada.
Eks on tal kindlasti ka õigeid õpetusi, aga kui sa ise pole ühtegi last beebist saati üles kasvatanud, siis ma nii kurdai supernannyk ennast ei julgeks tituleerida ka.

Tundub, et lisaks "supernõiale" EI ole ka sul endal lapsi.

Seda nimetatakse unekooliks. Eestis ka väga suurt praktikat leiduv nähtus.

Ma ei oska öelda, kas just mõnes osad kahe aastasega seda tehti aga 4+ vanuses võiks selle küll läbi teha.

See nõid on väga palju jaganud ka infot(nüüd viimastel aastatel), et kui koos magamine vanemate jaoks probleem ei ole, siis andku aga tuld ja neid ei tohiks ka kritiseerida.
Nõu ja meetodid ikka lähtuvad vanemate soovidest.
Emad annavadki pisarates ja oma emotsioonide ajel kergelt järgi.
Näiteks luti võõrutus, mähkmete andmibe 5a kakamiseka jne.
Vaata natuke ringi ka enda ümber. Laps vähegi vigiseb, pistetakse nutikas näppu ja lutt suhu, et jumala eest ei protesteeriks kõva häälega.

[Külaline]

Tundub, et lisaks "supernõiale" EI ole ka sul endal lapsi.

Mul on kolm last. Sellepärast nii valuliselt reageerisingi väikese tüdruku ilmsele traumeerimisele. See laps ei olnud veel valmis üksi magama. See, mis seal saates toimus oli väga kurb ja jube. Seda oleks pidanud "supernanny" ju nägema, mitte laskma muudkui edasi ja julma järjekindlusega suruma tüdrukut üksi pimedasse tuppa.

[Külaline]

Kas on vahet, et nannil oleks lapsed. Tal võib olla rahulikud lapsed, kes ei karda pimedat ja oma kogemus on tal see, et lapsed jäävad kergesti magama.
Ok nannil õnnestus laps saada pimedasse magama lõpuks. Aga mis see laps hiljem mäletab? Mäletab seda sundi, hirmu, kurbust? Kas sellest ei jää lapsepõlvetraumat?

[Külaline]

See oli jah viga tal, et osad asjad olid liiga jäigad, saab ka natuke pehmemalt. Näiteks kui unekooli teha, siis peaks ema olema selles kindel, et ta tahab seda, mitte et ise nutab kõrval. Ja ei pea just pimedasse tuppa minema. Ja lapsega võiks enne rääkida, et teeme nüüd nii ja naa, teeme kokkuleppe, et hakkad nüüd oma voodis magama. Ja see peab olema ka õige moment, et lapsel on kõik hästi, mitte parajasti veel mõni stressirohke sündmus, lutivõõrutus, lasteaiaga harjumine vms. Üks suurem asi korraga. Ja lapse iseloomuga peab ka arvestama, minul on näiteks selline laps, kes järgi ei anna, enne ta murdub. Aga heaga ja seletades allub palju paremini. Kui me räägime temaga ilusti, et kas ta saaks mulle vastu tulla, aidata mind, siis ta teeb kohe seda, mida ma temalt palun. Ja kindlasti peab ema seal kõrval olema rahulik ja kindel, mitte nii, et emal on ka endal ebakindlus. Nagu koerte puhul õpetatakse peremeest, on ka laste kasvatamise puhul eelkõige vaja õpetada ema. Et osasid reegleid peab ikkagi nõudma, muidu teeb ema enda ja lapse elu väga raskeks. On siiski asju, mida kindlasti ei saa lubada. Näiteks vaatan mitut tuttavat, et lapsed räägivad nendega väga inetult, lehm, lits, ole vait. Minu jaoks on see mõeldamatu. Kui lapselt esimesel korral midagi taolist tuleb, peab ikka väga jõuliselt reageerima, aga ilmselt on see tegemata jäänud. Ja kindlasti nii ka päris ei saa, et täiesti ilma nututa alati läbi saab, kui hakata midagi muutma. Näiteks otsustas minu laps ükskord, et tema ei lähe enam kell 9. magama. Ja hakkaski täiesti hüsteeriliselt nutma ja nuttis kaks tundi. Hiljem jälle leppis, et ikka läheme kell 9 voodisse. Ja proovis ka mingeid teisi reegleid ise ümber pöörata. Kõiki asju siiski ei saa pehmelt lahendada.

[Katerin]

Kas on vahet, et nannil oleks lapsed. Tal võib olla rahulikud lapsed, kes ei karda pimedat ja oma kogemus on tal see, et lapsed jäävad kergesti magama.
Ok nannil õnnestus laps saada pimedasse magama lõpuks. Aga mis see laps hiljem mäletab? Mäletab seda sundi, hirmu, kurbust? Kas sellest ei jää lapsepõlvetraumat?

Ma mõtlen ka, et kui perekonna ellu sekkub keegi väljastpoolt, siis tema ei pruugi vaadata olukorda pikemas perspektiivis. Tema näeb ainult hetke - et näe, laps jäi magama ja töövõit olemas. Aga kui see laps täiskasvanuna kunagi aastakümnete pärast oma vanematele etteheiteid teeb ja oma hirmu kirjeldab, siis too õpetussõnade jagaja seal juures ju ei seisa ja seda ei kuule.

Lugesime kord oma lastega ühte vahvat lasteraamatut. Oli vist Burnetti "Salaaed". Ja seal oli selline koht, kus lastetu majapidajanna, kelle hoole alla äkitselt oli sadanud väike tüdruk, läks lastekasvatusalast nõu küsima külanaiselt, kellel endal oli kaheksa last. Ja too naine ütles talle vaid ühe lause: "On vaid kaks tõeliselt halba asja - see, kui sa lapsele kogu aeg järele annad, ja kui sa temale mitte kunagi järele ei anna."

Minule nii meeldis see lause. Ka päriselus on ju ikkagi nii, et enamus asju on läbiräägitavad. Kui sa ei jõua mingitel põhjustel seekord nt oma tööd tähtajaks valmis ja lähed ülemuselt paluma pisikest pikendust, siis mis mulje sulle endale jääks, kui ülemus sinuga ainult kurjustab ja käsib nui neljaks see töö ikkagi tähtajaks valmis saada. (Eeldades muidugi, et tegemist ei ole elutähtsa ülesandega.) Samuti koosneb ka kogu muu elu läbirääkimise oskuse rakendamisest, mitte aga nii, et keegi suurem ja kõrgem lihtsalt otsustab, et tema tahab, ja olgu nüüd nii ka olla.

Meie lasime oma lastel ise otsustada, millal nad soovisid hakata omaette magama ja millal nad soovisid lutist vabaneda. Mitte kuhugi polnud kiiret ja tagantjärele tunnen, et lapsed ise olid selliseid endasse puutuvaid asju pädevamad otsustama kui täiskasvanud. Vale on ka oletus, et kui kaheaastast hirmsasti ei suru lutist või mähkmest loobuma, siis ta kasutabki neid kuni kooliminekuni. See pole nii.

[Külaline]

Kas on vahet, et nannil oleks lapsed. Tal võib olla rahulikud lapsed, kes ei karda pimedat ja oma kogemus on tal see, et lapsed jäävad kergesti magama.
Ok nannil õnnestus laps saada pimedasse magama lõpuks. Aga mis see laps hiljem mäletab? Mäletab seda sundi, hirmu, kurbust? Kas sellest ei jää lapsepõlvetraumat?

Ma mõtlen ka, et kui perekonna ellu sekkub keegi väljastpoolt, siis tema ei pruugi vaadata olukorda pikemas perspektiivis. Tema näeb ainult hetke - et näe, laps jäi magama ja töövõit olemas. Aga kui see laps täiskasvanuna kunagi aastakümnete pärast oma vanematele etteheiteid teeb ja oma hirmu kirjeldab, siis too õpetussõnade jagaja seal juures ju ei seisa ja seda ei kuule.

Lugesime kord oma lastega ühte vahvat lasteraamatut. Oli vist Burnetti "Salaaed". Ja seal oli selline koht, kus lastetu majapidajanna, kelle hoole alla äkitselt oli sadanud väike tüdruk, läks lastekasvatusalast nõu küsima külanaiselt, kellel endal oli kaheksa last. Ja too naine ütles talle vaid ühe lause: "On vaid kaks tõeliselt halba asja - see, kui sa lapsele kogu aeg järele annad, ja kui sa temale mitte kunagi järele ei anna."

Minule nii meeldis see lause. Ka päriselus on ju ikkagi nii, et enamus asju on läbiräägitavad. Kui sa ei jõua mingitel põhjustel seekord nt oma tööd tähtajaks valmis ja lähed ülemuselt paluma pisikest pikendust, siis mis mulje sulle endale jääks, kui ülemus sinuga ainult kurjustab ja käsib nui neljaks see töö ikkagi tähtajaks valmis saada. (Eeldades muidugi, et tegemist ei ole elutähtsa ülesandega.) Samuti koosneb ka kogu muu elu läbirääkimise oskuse rakendamisest, mitte aga nii, et keegi suurem ja kõrgem lihtsalt otsustab, et tema tahab, ja olgu nüüd nii ka olla.

Meie lasime oma lastel ise otsustada, millal nad soovisid hakata omaette magama ja millal nad soovisid lutist vabaneda. Mitte kuhugi polnud kiiret ja tagantjärele tunnen, et lapsed ise olid selliseid endasse puutuvaid asju pädevamad otsustama kui täiskasvanud. Vale on ka oletus, et kui kaheaastast hirmsasti ei suru lutist või mähkmest loobuma, siis ta kasutabki neid kuni kooliminekuni. See pole nii.

Jaa, olen nõus. Iga asjaga ei pea lapsega vägikaigast vedama. Osasi asju saab tõesti läbi rääkida. Tuleb niiöelda valida oma võitlused. Minul on nii umbes 3-4asja milles ma ise järgi ei anna ja olen üsnagi karm.
Kui aga kasvatada last nagu sõjakoolis ja igas asjas oma tahtmist taga ajada, siis see ei toi midagi head. Ja vastupidi kui igas asjas järgi anda ja mingeid kindlaid piire pole, on see lapsele endale ka raske(segatust tekitav).

[Külaline]

Jaa, olen nõus. Iga asjaga ei pea lapsega vägikaigast vedama. Osasi asju saab tõesti läbi rääkida. Tuleb niiöelda valida oma võitlused. Minul on nii umbes 3-4asja milles ma ise järgi ei anna ja olen üsnagi karm.
Kui aga kasvatada last nagu sõjakoolis ja igas asjas oma tahtmist taga ajada, siis see ei toi midagi head. Ja vastupidi kui igas asjas järgi anda ja mingeid kindlaid piire pole, on see lapsele endale ka raske(segatust tekit

Lisan veel, et asjade "nõudmime" peaks ikka enamvähem kooskõlas ka lapse vanusega olema.

[iiR]

See nn reality tv on loomulikult lavastatud, mis ei tähenda, nagu ei võiks osa olukordi, mis tekivad, olla ka ehtsad, kindlasti on suuremalt jaolt ehtsad ka väikelaste reaktsioonid, aga päriselu on kohe kindlasti väga palju mitmekihilisem ja vähem mustvalge.

Mis puutub rangetesse piiridesse, siis mina näiteks oma suuremate laste osas kahetsen, et olin nendega liiga range või no jäärapäiselt järjepidev mingites (tagasivaates nii mõttetutes) pisiasjades. Ainus pluss, mis sellega kaasnes, oli see, et nendega oli juba titest saadik jube lihtne igal pool käia, nad ei kisanud ega väljunud kontrolli alt ega vajanud pidevat lõbustamist, et "head lapsed" olla, ma ei pidanud muretsema, et mida nad nüüd korraldavad või kuhu suunas plehku võivad pista. Teisalt aga on see teinud kohati karuteene nende enesekindlusele ja otsustusvõimele, mu meelest oli just suuremaks saades näha, et nad on harjunud vanematelt liiga palju juhiseid saama, tunnevad end häiritult, kui asjad pole nii, nagu peaks, aga elus ju sageli pole, ja nad hoolivad ka liiga palju sellest, mida teised arvavad või mis mulje miski teistele jätab. Minu meelest see pole hea, tunnen, et mu peamine motiiv oligi justnimelt mitte laste endi heaolu, vaid et neist jääks jumala pärast kõigile mulje kui headest, hästi kasvatatud lastest, ja seal on vahe sees.

Nii et nüüd, vanema ja targemana, ma oleksin (ja olengi) vähe lõdvemalt võttev ema. Teiste inimeste arvamus pole mulle enam nii oluline ja hoian end muudkui tagasi, et jätta lapsele endale rohkem otsustamisruumi. Samas teist äärmust - täielik piiride puudumine või sobimatu käitumise korral üksnes tühi ähvardamine ja kaagutamine, ilma et laps mingeid tagajärgi saaks tunda - on mulle ka vastuvõetamatu, eks tulebki lähtuvalt olukorrast ja lapse iseloomust kuskil keskteel vangerdada ja parimat loota.

[Külaline]

eks tulebki lähtuvalt olukorrast ja lapse iseloomust kuskil keskteel vangerdada ja parimat loota.

Vot täpselt! Tuleb lähtuda lapse iseloomust ja leida selline tee, mis ei murra väikest inimest. Ja parimat loota

[Külaline]

eks tulebki lähtuvalt olukorrast ja lapse iseloomust kuskil keskteel vangerdada ja parimat loota.

Vot täpselt! Tuleb lähtuda lapse iseloomust ja leida selline tee, mis ei murra väikest inimest. Ja parimat loota

Jah, aga samuti peab arvestama ka vanemate iseloomu ja soovidega, et see probleemide lahendus oleks ikka jätkusuutlik.
Saates võib ju näidata sadu kordi oma voodisse tagasi viidud last, kes terve õhtu nutab ja nutab ja ema ka nutab, ja see laps jääbki lõpuks magama. Sest ta on üliväsinud ja rohkem ei jõua.
Aga mis emotsiooniga ta magama jääb! Jube ju. Kas vanemad ikka tegelikult tahavad sellist dressuuri edasi teha? Sest ei, see tegelikult ju ei lõpe ühe õhtuga. Kas see tragöödia ikka õigustab ennast tegelikult ka? Pigem tekitab mapsele hirmu ka oma ema suhtes.
Võrreldakse vahel koerte dresseerimisega, mõnel üksikul juhul ka õigustatult. Aga tglt on see ju väga erinev - looma sa premeerid iga õpetatava asja eest maiusega! Mingi üliväikese ampsuga. Lapsega ju nii ei saa. Üks krõbusk ei tekita temas head meeleolu, kui ta ei taha olla üksi pimedas toas.

[Külaline]

Vahel võiks tulla kasuks vaadata mingit seika mitte enese, vaid ka lapse perspektiivist. Kujutle, et oled ise kaheaastane ja keegi sinust palju suurem ja võimsam nõuab sinult midagi, mille vajalikkusest sa ise aru ei saa. Näiteks magasid siiani vanematega ühes toas, sinu voodi oli ema voodi juures ja kui öösel nutma hakkasid, tegi ema käsi sulle pai. Rahunesid ja magasid edasi. Ning äkitselt ühel õhtul teatab toosama ema, et nüüd hakkad magama omaette, ja nii olgu! Sa ei saa eriti millestki aru, miski ei jõua pärale. Lähed harjunult oma vanale kohale, aga sealt tõstetakse sind ümber võõrasse magamiskohta. Sa ei saa midagi aru, tahad vaid magada seal, kus oled kogu aeg harjunud magama, sa tunned end seal rahulikult ja turvaliselt. Aga keegi suurem lihtsalt survestab sind vägisi tegema enda tahtmist. Ja siis algab tundidepikkune lapse vaimu murdmine.

Aga kujutle nüüd, et oled sina ise, istud oma töö juures ja teed rahulikult oma igapäevaseid tööülesandeid. Ja äkki tuleb su juurde ülemus ja annab sulle käsu teha midagi, mille mõttest sa aru ei saa. Sinu vastuväiteid ei kuulata, sind lihtsalt seatakse fakti ette, et sa pead ülemuse käsklust täitma ja kõik. Umbes samamoodi tunneb end ka laps, kelle osas lapsevanem otsustab rakendada mingit uut korda, mille vajalikkuse ta otsustab rohkem oma peakujust lähtuvalt.

Eks muidugi ole ka siin erandeid - alati on! Kasuks tuleb tunda lapse loomulikke arenguetappe ja keskmiseks peetavat arengutaset, et tekiks teadmine, kui vanalt lapselt midagi üldse oodata tasuks.

[Külaline]

Eks muidugi ole ka siin erandeid - alati on! Kasuks tuleb tunda lapse loomulikke arenguetappe ja keskmiseks peetavat arengutaset, et tekiks teadmine, kui vanalt lapselt midagi üldse oodata tasuks.

Just. Minu arvates sellest sõltubki väga palju, kui vanema ootused vastavad lapse arengulisele võimekusele.

2 aastasele sellist õpetust teha on ka minu jaoks liig. Aga ma ei mäletaks, et nii väikesele oleks seal saates seda tehtud. Eks ma päris kõiki osasid näinud pole ka. Pigem tehakse seda 4+ vanuses.
Ma ise ka harjutasin esimese lapse peale 4a saamist oma tuppa ja oma voodisse. Põhjuseks oli see, et ta lihtsalt siples nii palju ja oli nagu tuuleveski ja meie vanemad ei saanud ennast normaalselt välja puhata.

Sama lutivõõrutuse kohta. Kui 4-5aastane ikka lutti veel imeb, siis ka minu silmis on see vanemate mugavus ja lihtsam väljapääsutee. Lutt suhu ja laps on "rahul". Nii suurele lapsele ei ole lutti vaja ja see teeb vaid kahju ka muudes asjades(kõneareng, lõualuud, hambad).