Kui paks on paks

[Külaline]

Ajendatuna teemast, kus laps oma paksu ema häbeneb/ei häbene ja paksud küsivad, mida suvel selga panna. Mul on kaaluteema pidevalt fookuses. Noorena kaalusin 53 kilo ja pidasin ennast ainult natuke paksuks. Vanus ja kaal kasvasid rõõmsalt koos ja nüüd kaalun oma 168 pikkuse juures 79-81 kilo tuuris. Kuskil miski ei ripu, aga talje võiks ju veidi peenem olla (85cm). KMI näitab selget ülekaalu, aga jõululauas, kui söömine teemaks oli, arvasid kolleeegid, et no mina küll sellise asja pärast, nagu dieedipidamine, muretsema ei pea. Ise vaatan, et kümme kilo oleks küll kena kaotada. Seega tahtsingi arutleda, et millise kaaluga te rahul olete, mis on ideaalkaal ja mis karm reaalsus. Vanus, pikkus, KMI, kolesteroolinäit - kõik, käib väga teemasse. Mina olen 57.

[Külaline]

Noorena olin ka 52-55 ja väga saledaks end ei pidanud. Pidev dieet oli käsil. Siis olin 80 ja pidasin ennast ikka väga paksuks. Nüüd olen 65 ja pean natuke paksuks.

[Külaline]

See on suhteline, sest sama kaal näeb erinevatel kehadel täiesti erinev välja. Pigem vaataks visuaali järgi, kus on liiga palju volüümi ja kust midagi üleliigset punnitab või ripub. Minu silme ette kerib kujutluspilt, kus inimese rasvaprotsent on silmnähtavalt suur, s.t on näha, et inimene on rasvas.

[Külaline]

kaalun oma 168 pikkuse juures 79-81 kilo tuuris. Kuskil miski ei ripu, aga talje võiks ju veidi peenem olla (85cm).

Lisa veel enda kohta, et sa oled lihtsalt raske kondiga, aga muidu täitsa sale.

[Külaline]

See on suhteline, sest sama kaal näeb erinevatel kehadel täiesti erinev välja.

Põhjus on jällegi see raske kont.

[Külaline]

See on suhteline, sest sama kaal näeb erinevatel kehadel täiesti erinev välja. Pigem vaataks visuaali järgi, kus on liiga palju volüümi ja kust midagi üleliigset punnitab või ripub. Minu silme ette kerib kujutluspilt, kus inimese rasvaprotsent on silmnähtavalt suur, s.t on näha, et inimene on rasvas.

On jaa suhteline ja oleneb kehatüübist.

Ma olen 36 aastane 160cm. Kuni 32 vanuseni kaalusin 48-52kg. Ei pidanud mitte grammigi jälgima. Olin pigem peenike. Samas kõht on veidi probleemne olnud koguaeg. Nüüd peale viimast last(laste vahe 10a, viimane sündis peaaegu 2a tagasi) olen aga 82kg.
Ma olen just ülevalt, alates kõhust nagu pall. Ja kõige masendavam on isegi see, et ma kaalun hetkel isegi rohkem kui sünnitama minnes. Siis ma olin 78.
Ideaalkaal oleks 65 esialgu.

Ma ikka vahel silman vaikselt linnapildis ka suurema ülekaaluga inimesi aga osadel tunfub, et see jaotub võrdselt tervele kehale. Mul on kõik kõhus, käsivartes ja lõualotis

[Külaline]

See on suhteline, sest sama kaal näeb erinevatel kehadel täiesti erinev välja.

Põhjus on jällegi see raske kont.

Kehakoostis, kehaehitus ja kehatüüp on need, mis rolli mängivad.

[Külaline]

Olen 173 pikk ja kaalun 90 kilo. Olen küll paks. Aga vanusega juhub see, et kehakaal niiväga enam ei häiri, vähemasti välmuse mõttes mitte. Tervise poolest küll tahaks kaalu ikkagi normi saada ja näen selle nimel vaeva ka. Töökaaslased samas väidavad ikka, et ma ei ole paks, et olen lihtsalt suurem inimene.

[Külaline]

Noorena kaalusin 178 pikkuse juures 57 kilo ja olin paks, mis paks. Näljutasin 54 peale ja olin ikka enda silmis paks. Mul on aga lai puus ja see ei lasegi vitspeenike olla.
Peale laste sündi kaalusin 65-68 kilo ja olin rahul riiete suurusega 38/40. Nüüdseks kannan 46/48, kaalun 105. Peeglisse vaadata ei taha, pildistamisest hoian eemale. Ülekaal on keha peale ühtlaselt ära jaotunud, näos seda ei ole. Riietuda oskan ka nii, et ”olen lihtsalt suure kondiga”. Inimesed arvavad, et olen kena ja stiilne. Aga see kõik on pettus ja veelgi hullem, enesepettus - olen sügavalt õnnetu ja avalikku randa koos oma vabandustega ei kipu, saunapidudel ”unustan” ujukad koju ja suvel liigun pikkade laiade pükstega. Ainus, millega päriselt naiselikult edvistada saan on kingad ja needki on mul juba suuruses 41 varasema 39/40 asemel. Minu lapsed võiks mind häbeneda küll, aga neil on selleks liiga hea lastetuba.

[Külaline]

Normaalkaaluks peetakse küll alates KMI 18,5-st, aga kunagi vaatasin ühte ajakirja (oli vist meesteajakiri, kus motosport ja sekka modellide pildid), kus olid täpsed modellide kehamõõdud, kehakaal ja pikkus. Seal oli peaaegu kõikide modellide KMI 17, millegagi. Mõni eriti pikk ka 15 koma !!!

[Külaline]

olen teemaalgataja. väga asjalik arutelu, kui mõned killuvennad välja jätta. mulle tundub, et paljudel, kes noorena 50 kilo ringis kaalusid, tundus, et nad on paksud ja viiekümnendates mõnikümmend kilo raskemana tundub sama. olen mõelnud, et oleks ju nii kena oma kehaga rahu teha ja ennast sellisena ilusaks pidada, nagu oled. aga ei saa. ja saatus on ikka ka veits ebaõiglane. mul on näiteks õde, kes võib elevandi ära süüa, aga üle viiekümne kilo ikka ei kaalu. kui mina ennast pisut unustan, lööb kaalunumbrile üheksa ette. kõnnin igapäevaselt 10 000-20 000 sammu, käin jala tööl, teen igal hommikul kõhulihaseharjutusi, söön palju puuvilju ja kui vähegi kannatab, jätan õhtusöögi vahele. piima, majoneesi, kohupiima, juustu ostan ainult light varianti ja seaprae olen isegi jõuludel unustanud, sõidan jalgrattaga, ujun, jalutan koeraga, aga selleks, et kaalunumbril 7 ees püsiks, kipub ikka vähe olema.lugesin ozempikuteema ka läbi, aga kuidagi nagu ei taha tablette.....mis te kaaskannatajad oma kaaluheaks teete?

[kana]

Noorena kaalusin 178 pikkuse juures 57 kilo ja olin paks, mis paks. Näljutasin 54 peale ja olin ikka enda silmis paks. Mul on aga lai puus ja see ei lasegi vitspeenike olla.
Peale laste sündi kaalusin 65-68 kilo ja olin rahul riiete suurusega 38/40. Nüüdseks kannan 46/48, kaalun 105. Peeglisse vaadata ei taha, pildistamisest hoian eemale. Ülekaal on keha peale ühtlaselt ära jaotunud, näos seda ei ole. Riietuda oskan ka nii, et ”olen lihtsalt suure kondiga”. Inimesed arvavad, et olen kena ja stiilne. Aga see kõik on pettus ja veelgi hullem, enesepettus - olen sügavalt õnnetu ja avalikku randa koos oma vabandustega ei kipu, saunapidudel ”unustan” ujukad koju ja suvel liigun pikkade laiade pükstega. Ainus, millega päriselt naiselikult edvistada saan on kingad ja needki on mul juba suuruses 41 varasema 39/40 asemel. Minu lapsed võiks mind häbeneda küll, aga neil on selleks liiga hea lastetuba.

sa tundud selline hingesugulasest mõnud paks olevat

[Külaline]

Kaal on veider suurus. Kui ma otsustasin kaalust alla võtta ja kaalusin mingi 56 kg juba, siis uurisin ka töökaaslastelt et palju nad kaaluvad. Meil on omavahel sõbralikud suhted.
70 kaaluv inimene oli minu silmale veel täitsa sale.
Ega ongi et mis on lihaste ja peki jaotus. Mis on pikkus.
Ma olen praegu 65kg. Ja kui ma võtaks juurde, ma ise ei peaks end ka veel 70kg juures paksuks. Ja minu arust paljude naiste keskmine kaal ongi u 80kg.

[Külaline]

Kaal on veider suurus. Kui ma otsustasin kaalust alla võtta ja kaalusin mingi 56 kg juba, siis uurisin ka töökaaslastelt et palju nad kaaluvad. Meil on omavahel sõbralikud suhted.
70 kaaluv inimene oli minu silmale veel täitsa sale.
Ega ongi et mis on lihaste ja peki jaotus. Mis on pikkus.
Ma olen praegu 65kg. Ja kui ma võtaks juurde, ma ise ei peaks end ka veel 70kg juures paksuks. Ja minu arust paljude naiste keskmine kaal ongi u 80kg.

Lisan veel. 56a. Aga 65kg, mis on ok. On mu kolesterool kõrge. 6,6. See küll teeb muret. Kuigi ma u aasta ei ole käinud trennis, siis iga päev trennis käies oli see ikka sama. Sellega ma tegelen rohkem mõttes. Peaks sööma juur ja puuvilju rohkem. Kuigi ega ma liha ega juustu, võid, preagugi palju söö. Ma peaks need vist üldse ära jätma ja ainult juurviljadele ja teraviljale üle minema.

[Külaline]

Numbritesse kinni jääda küll ei tasu ja inimene ei näe iseennast sageli kuigi adekvaatse pilguga. No näiteks kuidagi ei suuda ette kujutada, et 178 cm ja 57 kg saaks paks olla, nii et ei tasu inimeste hinnanguid enda kohta väga tõsiselt võtta. Veel vähem end nendega võrrelda.

[Külaline]

Olen varemgi märganud, et huvitaval kombel peavad ennast kõige paksemaks need, kes kaaluvad 50 kilo. Siis mõtlen, et kas tegemist on kääbustega.
Minu jaoks läheb tõeline paksus sealt, kus kaalunumber on muutunud kolmekohaliseks. Alles sealt võib tõesti öelda, et selline kehakaal võib hakata tervisele.

Tõtt-öelda on üsna suur roll mitte ainult toidu koguses, vaid ka koostises. Glükoosi-fruktoosisiirup on üks neist kurjajuurtest, mida topitakse tänapäeval peaaegu kõikjale, kõikvõimalikesse toitudesse. Teiseks topitakse kõikjale suhkrut täiesti arutus koguses. Ma ei räägi enam maasika- või virsikujogurtitest, mis on pilgeni suhkrut täis. Näiteks ka Uncle Bens kastmed, mis peaks ju ometi olema soolane kraam, on hoopis nii suhkrut täis, et neid võib vabalt süüa tomatisiirupi pähe. Diabeedilapse emana olen otsinud poes end segaseks, leidmaks midagi, mille sees ei oleks juba lisatud suhkrut. Leivad-saiad, liha jne - kõik on suhkrut täis. Et leida ilma suhkruta soolast toitu, selleks peab hullult otsima.

Muidugi püüan ise valmistada toitu nii palju kui vähegi jõuan. On mõned kindlad poed, kust õnnestub leida lihatükk, mis ei ole juba ette ära maitsestatud. Kuid omaette mure on, et inimesed on selle suhkrukoguse peale juba nii rikutud maitsemeeltega, et ilma suhkruta toit ei lähe paljudel enam allagi. Mina pole elu sees seapraele kunagi suhkrut lisanud, kuid nüüd kurdab mu pere, et naturaalsena ostetud ja ise soola-pipraga maitsestatud seapraad "ei maitse hästi", seevastu juba ette maitsestatud praetükk meeldib neile vägagi. Täitsa keeruline kohe.

[Külaline]

Olen varemgi märganud, et huvitaval kombel peavad ennast kõige paksemaks need, kes kaaluvad 50 kilo. Siis mõtlen, et kas tegemist on kääbustega.

Kujutan ette, et mõne päriselt ülekaalulise inimese jaoks võib selline asi ka solvavalt kõlada, kui täiesti peenike, sale inimene end paksuks nimetab. Tekib tunne, et mis vaal mina siis veel olen, kui juba viiekümnekilone nääps end paksuks peab. Samas tekib mul endal küsimus, kas tahetakse siis kaaluda sama palju kui laps, et siis on lõpuks ideaalne vorm, kui anorektiline välja nähakse?

[iiR]

See pole alati isegi konkreetse inimese kaaluga seotud, vaid tihti paks inimene mõjub siis paksuna, kui tal pole oma riietes mugav, ta põeb iseennast ja saadab välja mingeid ebakindlusesignaale kogu oma olekuga. Ma ise olen samuti end tundnud paksuna just siis, kui olen endaga rahulolematu ja see pole alati sõltuvuses reaalsest kaalust, no nt keskkooli ajal kaalusin üle 10 kg vähem kui praegu, aga tundsin end suht trullakana (57kg/169cm), sellel ajal muidugi oligi iluideaaliks tugevalt alakaaluline ja sirgjooneline naisekeha, mida mul polnud kuskilt võtta. Igatahes praegu, kui olen normaalkaalu ülevalpoolsemas otsas, tunnen end märksa enesekindlama ja ilusamana.
Teiste naiste kehade osas samamoodi - olen olnud ülimalt üllatunud, kuuldes mõne sõbranna kaalunumbrit või jälgides kõrvalt kellegi hädaldamist oma kehakaalu üle - minu silmis täiesti normaalsed keskmise kehaehitusega kenad naised, kuskil pole midagi puud või üle. Iseenda suhtes ikka ollakse jube karmid vahel.

[Külaline]

olen teemaalgataja. väga asjalik arutelu, kui mõned killuvennad välja jätta. mulle tundub, et paljudel, kes noorena 50 kilo ringis kaalusid, tundus, et nad on paksud ja viiekümnendates mõnikümmend kilo raskemana tundub sama. olen mõelnud, et oleks ju nii kena oma kehaga rahu teha ja ennast sellisena ilusaks pidada, nagu oled. aga ei saa. ja saatus on ikka ka veits ebaõiglane. mul on näiteks õde, kes võib elevandi ära süüa, aga üle viiekümne kilo ikka ei kaalu. kui mina ennast pisut unustan, lööb kaalunumbrile üheksa ette. kõnnin igapäevaselt 10 000-20 000 sammu, käin jala tööl, teen igal hommikul kõhulihaseharjutusi, söön palju puuvilju ja kui vähegi kannatab, jätan õhtusöögi vahele. piima, majoneesi, kohupiima, juustu ostan ainult light varianti ja seaprae olen isegi jõuludel unustanud, sõidan jalgrattaga, ujun, jalutan koeraga, aga selleks, et kaalunumbril 7 ees püsiks, kipub ikka vähe olema.lugesin ozempikuteema ka läbi, aga kuidagi nagu ei taha tablette.....mis te kaaskannatajad oma kaaluheaks teete?

Puuviljad nüüd küll mingi dieettoit pole. Ise söön paar korda kuus.

[Külaline]

olen teemaalgataja. väga asjalik arutelu, kui mõned killuvennad välja jätta. mulle tundub, et paljudel, kes noorena 50 kilo ringis kaalusid, tundus, et nad on paksud ja viiekümnendates mõnikümmend kilo raskemana tundub sama. olen mõelnud, et oleks ju nii kena oma kehaga rahu teha ja ennast sellisena ilusaks pidada, nagu oled. aga ei saa. ja saatus on ikka ka veits ebaõiglane. mul on näiteks õde, kes võib elevandi ära süüa, aga üle viiekümne kilo ikka ei kaalu. kui mina ennast pisut unustan, lööb kaalunumbrile üheksa ette. kõnnin igapäevaselt 10 000-20 000 sammu, käin jala tööl, teen igal hommikul kõhulihaseharjutusi, söön palju puuvilju ja kui vähegi kannatab, jätan õhtusöögi vahele. piima, majoneesi, kohupiima, juustu ostan ainult light varianti ja seaprae olen isegi jõuludel unustanud, sõidan jalgrattaga, ujun, jalutan koeraga, aga selleks, et kaalunumbril 7 ees püsiks, kipub ikka vähe olema.lugesin ozempikuteema ka läbi, aga kuidagi nagu ei taha tablette.....mis te kaaskannatajad oma kaaluheaks teete?

Puuviljad nüüd küll mingi dieettoit pole. Ise söön paar korda kuus.

Puuvili on puhas suhkur ju, jäta need ära. Proovi ketot ja/või vahelduvpaastu.