Apsakad

[Külaline]

Mulle pakub oma elu tihti nalja. Teen apsakaid ja räägin neist teistele. Mul endal on lõbus olnud.
Aga nüüd olen hakanud märkama, et see on muutnud suhtumist minusse kui apsakate tegijasse.
Ma nüüd tahaks teada, kas teil ei juhtu midagi või te ei räägi neist apsakatest ega piinlikest olukordadest teistele? Või ei juhtu teil miskit või te ei näe selles nalja?

[Külaline]

Kirjeldad olukorda liiga üldiselt, eks palju oleneb ka sellest, kuidas täpselt oma apsakast räägid, ja samuti ka need, kellele sa räägid. Ma ei tea, kui keegi pidevalt räägib, et "Oi, ma olen nii loll..." jne, siis mul tekib selle inimese suhtes mulje, et ta nurub mult kiitust. Noh, ootab, et ma hakkaksin tema näiliselt ennast halvustavaid sõnu ümber lükkama. Aga ma näen selle läbi ega lähe selle kiituselunimisega kaasa.

Või kui sa jahvatad teistele asjadest, mis tõesti on piinlikud. Näiteks kirjeldad oma peeretust. No siis ka nagu ei saa pihta, et kus siin see nali on. Kõike ei pea ka rääkima.

Kolmanda tähelepanekuna võiks tuua välja, et meie tänapäeva inimestel ongi kujunenud mingisugune veider usk täiuslikkusesse. Et kõik teised ei tohi mitte iialgi eksida, mitte ühtki apsakat teha, neil ei tohigi mitte miskit juhtuda. Nende endi kohta see loomulikult ei kehti.

[Külaline]

Ei ütle küll, et ma olen nii loll. Kuigi võin seda mõelda oma apsakate kohta. Ja mingeid peerujutte ka ei räägi. Peamiselt on asi unustamises. Ma olen terve elu olnud suur unustaja. Kuupäevad, kellaajad. Mina olen kohal, mida pole on üritus. Või tavaliselt käin jala. Kui olen autoga läinud, olen harjumuest tulnud tagasi jalgsi.

[Külaline]

Karmil ajal inimesed enam naljajutte ei taha kuulda jah, eriti noored.

[Külaline]

Karmil ajal inimesed enam naljajutte ei taha kuulda jah, eriti noored.

Mitte ei taha, vaid ei oska. Üldise kiire idioodistumisega on ka huumorimeel kängunud.

[Külaline]

Karmil ajal inimesed enam naljajutte ei taha kuulda jah, eriti noored.

Mitte ei taha, vaid ei oska. Üldise kiire idioodistumisega on ka huumorimeel kängunud.

Võimalik ka, et noortel on lihtsalt teised naljad. Samamoodi ka vanema põlvkonna esindaja ei pruugi noorte naljadele pihta saada.

[Külaline]

Ei ütle küll, et ma olen nii loll. Kuigi võin seda mõelda oma apsakate kohta. Ja mingeid peerujutte ka ei räägi. Peamiselt on asi unustamises. Ma olen terve elu olnud suur unustaja. Kuupäevad, kellaajad. Mina olen kohal, mida pole on üritus. Või tavaliselt käin jala. Kui olen autoga läinud, olen harjumuest tulnud tagasi jalgsi.

Aga mismoodi need juhtumid ja neist rääkimine siis teiste suhtumist sinusse muutnud on?

[Arutleja]

Kõigil juhtub vahel elus midagi naljakat ja isegi totrat. Mind ajab siiamaani naerma, kuidas ma kord öösel mingi ootamatu ja valju heli peale end voodist välja keerates koos sellega kummuli lendasin. Kui aga jätta ise endast mulje kui kroonilisest unustajast, siis pole see ühel hetkel enam naljakas. Pigem on see väga häiriv, kui keegi kogu aeg kokkulepitud aegu või tegemisi unustab või segi ajab.

[Tutiga Täi]

Karmil ajal inimesed enam naljajutte ei taha kuulda jah, eriti noored.

Mitte ei taha, vaid ei oska. Üldise kiire idioodistumisega on ka huumorimeel kängunud.

Tegelikult on nii jah. Märkan, et noored on kuidagi tuimemad, tihtipeale ei oska nalja teha ning teiste naljadest aru saada. Head ja maitsekat huumorit tõlgendatakse valesti ja võetakse isiklikult, kuna puudub lugemus ja tausta mõistmine on seetõttu raskendatud. Scrollivad instas mingeid kassivideoid ja "valutavad südant" keskkonna pärast, kodus koguvad raamatud tolmu või asendavad lillepostamenti. Hea nali, kui kultuuri üks alustalasid on kahjuks kadumas.

Teemasse tulles, siis jah, enda üle nalja viskamine on tervislik, aga seda tuleks teha nii, et lõpuks mingi klouni silt külge ei jääks.

[Külaline]

Peamiselt on asi unustamises. Ma olen terve elu olnud suur unustaja. Kuupäevad, kellaajad. Mina olen kohal, mida pole on üritus.

See on solvav ning jätab sinust kohtlase mulje. Vanasti oli inimestel meelespidamiseks kalendernärkmik, viimased 10 aastat kasutatakse telefonis olevat kalendrit. Tänapäeval pole ühtki tõsiseltvõetavat põhjust asju unustada.


Mul on üks tuttav, kes ka pidevalt unustab. Tema puhul lüüaksegi käega, et mis temast tahta, ta nagunii ei mäleta ja peetakse seetõttu plähmerdiseks.

[Külaline]

Mina olen aru saanud, et kui inimene naerab ise enda üle (minu arvates väga positiivne omadus), siis mingi hetk hakkavad ka teised tema üle naerma. See aga on minu arvates juba teine asi ja mitte enam nii positiivne.

[Külaline]

Mina olen aru saanud, et kui inimene naerab ise enda üle (minu arvates väga positiivne omadus), siis mingi hetk hakkavad ka teised tema üle naerma. See aga on minu arvates juba teine asi ja mitte enam nii positiivne.

Mul on sama kogemus. Ehk siis kui ei taha näiteks kollektiivis käpardi ja topski mainet saada, siis ära oma elust selliseid hetki ka jaga.