Külaline kirjutas: ↑20 Mai 2025 08:36
Jälle see hädine mees kaaperdab armastuseteema oma halinaga.
Mina pole midagi kaaperdanud. Ma vastasin teemasse.
Ülejäänud kommentaarid tulid teiste poolt, kel midagi ei meeldinud. Pigem elavdasin seda teemat.
Tore jah kui elatakse koos vastastikusest armastusest.
Minul nii pole. Tundeid mul pole tekkinud. See pole nii, et lülitan selle tahtlikult kuskilt nupust sisse või välja.
Ma ei saa ka sellest aru kui keegi ütleb, et armastus on otsus. Et teen nüüd otsuse, nüüd on tunded ja armastan.
Külaline kirjutas: ↑20 Mai 2025 07:06
Aga mul on väga kahju sinu kaaslasest, kes kõike seda ei tea. Kui ta oleks teadnud, poleks ta oma elu raisanud inimese peale, kes temast ei hooli.
No kui ma pole midagi öelnud, siis kuidas ta ei tea, st teab.
Ma algul ütlesingi ära. Aga ta oli nii nimetatud tegude inimene ja ikka tuli ja jäi.
Ja õieti tegi. Tuli ja jäi ja saigi endale naise, muidu oleks ka ilma istunud, nagu sinagi. Kas see oleks siis olnud parem? Ei oleks olnud parem. Nüüd ikka oma inimene kõrval.
See halaja on ju mees. Siin pidevalt halab, et no armastust pole, ei taha oma naist. Aga näe, äkki mõni tegus proua tahab mind, lohistage ära. Mis oma inimene selline on. Lööks hea meelega noa selga, kui saaks, aga lihtsalt ei viitsi.
Ikka armastusest jah. Üle 20 aasta.
Ega see nn vana armastus pole muidugi enam mingi pidev õhkamine ja lakkamatu teineteisele silmavahtimine, aga nii vaimses kui füüsilises mõttes suur lähedus, meeldimine ja turvatunne on mu meelest siiski väärtused omaette. Ta on jätkuvalt täiesti minu inimene, me ei kiusa teineteist, ei ürita ära panna, oleme teineteise poolt; tõstame teineteist üles, mitte ei suru alla, oleme hea meeskond... ja kui juhtume sattuma kummalisse seltskonda või juhtub nõmedaid asju meie ümber või on kodus hormoonitsevate tiinekate ja jonnivate mudilaste korrldatud hullumaja, siis piisab selles kaoses teineteisele otsa vaatamisest, et tekiks kergendustunne, et vähemalt ÜKS normaalne inimene siin maailmas on ikka veel olemas, ja oleks jõudu hulluks minemata asju lahendada ja eluga edasi minna.
Guest kirjutas: ↑19 Mai 2025 20:38
Elame koos üle 25 aasta. Teisel minu vastu vähemalt algul armastust tema sõnul oli. Ma ise huvitatud polnud. Hakkas külas käima ja jäi. Ma mõtlesin, et olgu kuni leian kedagi kes mulle meeldiks ja vastupidi, aga nii pole juhtunud.
Vahepeal tulid lapsed ka. Edasi tavaline argipäev ja aeg on märkamatult edasi läinud.
Huvitav, et sa pole 25 aasta jooksul ühtki teist sind huvitavat isikut kohanud.
Guest kirjutas: ↑19 Mai 2025 20:38
Elame koos üle 25 aasta. Teisel minu vastu vähemalt algul armastust tema sõnul oli. Ma ise huvitatud polnud. Hakkas külas käima ja jäi. Ma mõtlesin, et olgu kuni leian kedagi kes mulle meeldiks ja vastupidi, aga nii pole juhtunud.
Vahepeal tulid lapsed ka. Edasi tavaline argipäev ja aeg on märkamatult edasi läinud.
Huvitav, et sa pole 25 aasta jooksul ühtki teist sind huvitavat isikut kohanud.
Väidetavalt ju ühte on, aga sellele ei julge jälle kuidagi läheneda.
Külaline kirjutas: ↑20 Mai 2025 17:09Elame koos üle 25 aasta. Teisel minu vastu vähemalt algul armastust tema sõnul oli. Ma ise huvitatud polnud. Hakkas külas käima ja jäi. Ma mõtlesin, et olgu kuni leian kedagi kes mulle meeldiks ja vastupidi, aga nii pole juhtunud.
Vahepeal tulid lapsed ka. Edasi tavaline argipäev ja aeg on märkamatult edasi läinud.
Huvi pärast küsin, et kas su naine on korpulentne ja mitte kena, aga samas hea koduperenaine. Ja sa ise suht mitte mehelik ja tagasihoidlik. 25a kooselu ju ikkagi vägev tulemus tänapäeval. Midagi peab teid ju koos hoidma.
Külaline kirjutas: ↑20 Mai 2025 17:09
Huvitav, et sa pole 25 aasta jooksul ühtki teist sind huvitavat isikut kohanud.
Üks mind huvitav oli umbes 20a tagasi ja üks praegu kelle vastu on tunded.
Aga need ka ainult mind huvitavad. Vastastikulist huvitatvust pole olnud.
Äkki lõpetaks selle praeguse suhte siis ära, enne kui uusi hakkad noolima. Ma arvan, et siis sinu vastu huvi tõuseks. Mind ka ei huvita mehed, kellel on elukaaslased ja lapsed.
Külaline kirjutas: ↑20 Mai 2025 17:09
Huvitav, et sa pole 25 aasta jooksul ühtki teist sind huvitavat isikut kohanud.
Üks mind huvitav oli umbes 20a tagasi ja üks praegu kelle vastu on tunded.
Aga need ka ainult mind huvitavad. Vastastikulist huvitatvust pole olnud.
Äkki lõpetaks selle praeguse suhte siis ära, enne kui uusi hakkad noolima. Ma arvan, et siis sinu vastu huvi tõuseks. Mind ka ei huvita mehed, kellel on elukaaslased ja lapsed.
Ma ka ei mõista, lapsed ju kah ammu täiskasvanud, mida sellises mõttetus suhtes veel passida? Terve oma elu niigi ära raisatud.
Üks mind huvitav oli umbes 20a tagasi ja üks praegu kelle vastu on tunded.
Aga need ka ainult mind huvitavad. Vastastikulist huvitatvust pole olnud.
Äkki lõpetaks selle praeguse suhte siis ära, enne kui uusi hakkad noolima. Ma arvan, et siis sinu vastu huvi tõuseks. Mind ka ei huvita mehed, kellel on elukaaslased ja lapsed.
Ma ka ei mõista, lapsed ju kah ammu täiskasvanud, mida sellises mõttetus suhtes veel passida? Terve oma elu niigi ära raisatud.
Ilmselt mugavus. Eestlastele omane kooseluvorm. Muidu ju pole millegi/kellegi üle vingudaja halada. Ise ei taha aga teistele ka ei anna.
Ma ka ei saa aru, miks ennast ja teist niimoodi vabatahtlikult piinata ja ohverdada.
Sellepärast ongi nii palju masendust ja probleeme elus.
Lisaks veel see, et inimesed ei oska üksi olles(see ei tähenda alati üksindust) rõõmsad olla.
Ma ka ei saa aru, miks ennast ja teist niimoodi vabatahtlikult piinata ja ohverdada.
Mina siin mingit ohverdamist küll ei näe. Ilmselgelt on tüüp mugav ja ei viitsi oma elus lillegi liigutada. Lahku ei viitsi sellepärast minna, et mugav on nii, et naine koristab ja teeb süüa, peseb pesu. Pigem peab inimene teenijat majas. Lapsed ilmselt kasvatas ka naine üles.
Guest kirjutas: ↑19 Mai 2025 16:38
Ikka tunnete pärast. Tema puhul teadsin kohe, et see on minu tulevane abikaasa ja laste isa. Üheski teises suhtes sellist tunnet ei olnud ning olin pikalt veendunud, et ma ei tahagi kunagi lapsi. Hiljem sain muidugi aru, et ma ei näinudki tulevikku nende inimestega, ma ei kuulanud lihtsalt oma sisetunnet.
Minu kaaslane on justkui osa minust, eemal olles oleks nagu tükk küljest ära võetud, lihtsalt selline poolik on olla. Olen juba algusest peale tajunud temaga koos veedetud aega ka teisiti, nagu oleks teineteist juba eelnevalt terve elu teadnud. See kogemus pole võrreldav ühegi teise suhtega, mis mul olnud on.
Miskipärast tulid meelde H. Runneli luuleread: "sest õiget ei tuntagi ära, vaid valet ei visata käest". Mina olen ilma kahtlusteta leidnud selle õige ja kaaslase kogu eluks.
