Lapsele mehe perekonnanimi või naise perekonnanimi?

[Külaline]

Ise ka aru said või? Vanaisa võttis vanaema perenime, mis polnud vanaema perenimi? Siin kohal läks minul järg käest ära...

Kas tänapäeval on siis nii raske aru saada loetust.
Vanema oli abielludes saanud uue perenime, mis polnud ta neiupõlve nimi. Lahutades jäi perenimi vanaemale alles(ei vahetanud tagasi), vanaisa(minu kasuvanaisa siis, ema kasuisa) võttis sama nime, mis vanaemal oli ja ja elasid elu lõpunu vanaema esimese abikaasa perekonnanimega.

Muidu mul on suva neist nimedraamades, aga vat see juhtum on küll väga imelik.

Miks imelik?

[Külaline]

No siis on vanaisa nimi Kui rumal sa oled?
Ma kordan hästi aeglaselt üle: lastele pandi isa perekonnanimi. Naistel ei ole kunagi olnud mingeid OMA perekonnanimesid .
Kui oli üksikema, siis temal oli enda isa perekonnanimi. Ja nii edasi.
Naistel on perekonnanimi LAENATUD. Alati. Ema oli teise nimega ja tütar järgmisena. Kui hästi läheb.

Meie suguvõsas on 4 põlve naisi olnud sama perenimega, mis esiema kunagi välja mõtles ja endale võttis. Suguvõssa abielludes on 2 meest võtnud naise nime, teised paarid on jäänud kumbki oma nimega. Lastel emade nimed.
Nii et praegu on 5. põlve poisil nimi, mis pärineb ainult naistelt.

Täitsa huvitav oleks teada, kuskohast sa sellise dokumendi leidsid, et esiema mõtles nime välja ja võttis endale? Perekonnanimesid pandi kas 1826 või 1835 aastal, ligi 200 aastaga ainult 4-5 põlvkonda tundub üsna vähe isegi kui kõik lapsed neljakümnendates saadi.
Naine oli enne pärisorjuse kaotamist peaaegu mittekeegi, kariloomadest veidi kõrgem, arvestust peeti ainult meeste järgi. 1811 aasta hingerevisjonides (ehk tänapäeva mõistes rahvaloenduses) olidki ainult mehed üles loetud.
Perekonnanimi pandi ka üldiselt mehele, vallalised naised sai isa nime või kui isa oli surnud siis vendadega sama nime, abielunaised said mehe nime, lesed kas täiskasvanud poegadega või kadunud abikaasa lähisugulastega sama nime. Minu suguvõsas on küll juhtum kus lesknaine sai oma vendadega sama nime, aga see on minu hinnangul üsna erandlik.
Kui palju talurahvas üldse ise nimesid välja mõelda sai ja need ka veel kirja pandi, on üsna küsitav. Pigem pandi talu nime jägri, pandi isanimele -son lõppu, keegi kirjaoskaja mõtles minegid salksakeelseid nimesid välja jne. Taluravale olid perekonnanimed pigem üsna võõas värk ja veel sada aastat hiljemgi kutsuti inimesi pigem talu nime järgi.

[Külaline]

Kas tänapäeval on siis nii raske aru saada loetust.
Vanema oli abielludes saanud uue perenime, mis polnud ta neiupõlve nimi. Lahutades jäi perenimi vanaemale alles(ei vahetanud tagasi), vanaisa(minu kasuvanaisa siis, ema kasuisa) võttis sama nime, mis vanaemal oli ja ja elasid elu lõpunu vanaema esimese abikaasa perekonnanimega.

Muidu mul on suva neist nimedraamades, aga vat see juhtum on küll väga imelik.

Miks imelik?

Uus mees võtab eksmehe nime ja elavadki selle eksmehe nimega. Minu meelest see on väga imelik.
Kui Vilja Savisaar kasutas Savisaare nime edasi kui oli juba uue mehega abielus - see tundus mulle imelik. Aga kui uus mees oleks ka Savisaare nime võtnud. No see on ikka veel samm edasi. Milleks?

[Külaline]

Ilusam nimi jääb peale. Helen Kõpp ja tema abikaasa Edgar Vennikas. Kõpp jäi peale

[Külaline]

Täitsa huvitav oleks teada, kuskohast sa sellise dokumendi leidsid, et esiema mõtles nime välja ja võttis endale?

Nimede eestindamise käigus eelmisel sajandil valis endale uue perenime. Sündis 1902. aastal saksa nimega.
Sõna "esiema" kasutasin seepärast, et raske oli sellele 5. põlvkonna poisile kõiki neid vanavanavanasid lisama hakata.

[Külaline]

Muidu mul on suva neist nimedraamades, aga vat see juhtum on küll väga imelik.

Miks imelik?

Uus mees võtab eksmehe nime ja elavadki selle eksmehe nimega. Minu meelest see on väga imelik.
Kui Vilja Savisaar kasutas Savisaare nime edasi kui oli juba uue mehega abielus - see tundus mulle imelik. Aga kui uus mees oleks ka Savisaare nime võtnud. No see on ikka veel samm edasi. Milleks?

Põhjuseks poliitiline karjäär. Kui nimega on karjääri tehtud ja tahetakse oma poliitilist jätkata, siis ei saa nime vahetada nii kergelt.

[Külaline]

Ilusam nimi jääb peale. Helen Kõpp ja tema abikaasa Edgar Vennikas. Kõpp jäi peale

Aga laps on mingi lambi antsuga Raplamaa talust;)

[Külaline]

Kas su isa polnud mees või?

Esiteks võis isa võtta endale naise perekonnanime - mis iganes põhjusel siis, nt meeldis rohkem, endal v-o lapsepõlvekoduga halvad mälestused. Mina ise muide vihkasin nooruses oma isa perekonnanime, kuna isaga polnud mul kohe üldse vedanud. Samuti võis mängida poliitiline eelistus - kui ühel kaasal oli eesti-, aga teisel venepärane perenimi, võidi valida eestipärane nimi. Samuti toimus eelmise Eesti vabariigi ajal suur perekonnanimede eestistamise kampaania, mille käigus tuhanded perekonnad mõtlesid endale välja täitsa uued perenimed. Ehk siis ei mehe ega naise omad, vaid täitsa uued. Minu abikaasa ema ja isa olid just sellest põlvkonnast, kes oma perenime eestindasid, ja seega ei saa öelda, et võeti emma-kumma perenimi.

Ja teiseks võis tegemist olla üksikemaga, jah, neid on alati leidunud ja leidus päris palju ka meie emade seas.

No siis on vanaisa nimi Kui rumal sa oled?
Ma kordan hästi aeglaselt üle: lastele pandi isa perekonnanimi. Naistel ei ole kunagi olnud mingeid OMA perekonnanimesid .
Kui oli üksikema, siis temal oli enda isa perekonnanimi. Ja nii edasi.
Naistel on perekonnanimi LAENATUD. Alati. Ema oli teise nimega ja tütar järgmisena. Kui hästi läheb.

Kes teisele nime annab, see ise seda kannab - rumal oled sa ise. Minu vanaema ja vanaema (kes juba olid abielus) valisid endale perenimede eestindamise käigus 1930-ndatel aastatel täiesti uue nime. Enne oli saksapärane, nüüd suvaline lihtne Tamm. Seega tõde on, et nende lapsed ei saanud perenime tegelikult ei naiselt ega mehelt - mitte kummaltki. Aga sina jaura siin edasi, näha et muud peale tühipalja nime sul oma lastele anda polegi, et teema nii leili tõmbab.

[Külaline]

Esiteks võis isa võtta endale naise perekonnanime - mis iganes põhjusel siis, nt meeldis rohkem, endal v-o lapsepõlvekoduga halvad mälestused. Mina ise muide vihkasin nooruses oma isa perekonnanime, kuna isaga polnud mul kohe üldse vedanud. Samuti võis mängida poliitiline eelistus - kui ühel kaasal oli eesti-, aga teisel venepärane perenimi, võidi valida eestipärane nimi. Samuti toimus eelmise Eesti vabariigi ajal suur perekonnanimede eestistamise kampaania, mille käigus tuhanded perekonnad mõtlesid endale välja täitsa uued perenimed. Ehk siis ei mehe ega naise omad, vaid täitsa uued. Minu abikaasa ema ja isa olid just sellest põlvkonnast, kes oma perenime eestindasid, ja seega ei saa öelda, et võeti emma-kumma perenimi.

Ja teiseks võis tegemist olla üksikemaga, jah, neid on alati leidunud ja leidus päris palju ka meie emade seas.

No siis on vanaisa nimi Kui rumal sa oled?
Ma kordan hästi aeglaselt üle: lastele pandi isa perekonnanimi. Naistel ei ole kunagi olnud mingeid OMA perekonnanimesid .
Kui oli üksikema, siis temal oli enda isa perekonnanimi. Ja nii edasi.
Naistel on perekonnanimi LAENATUD. Alati. Ema oli teise nimega ja tütar järgmisena. Kui hästi läheb.

Kes teisele nime annab, see ise seda kannab - rumal oled sa ise. Minu vanaema ja vanaema (kes juba olid abielus) valisid endale perenimede eestindamise käigus 1930-ndatel aastatel täiesti uue nime. Enne oli saksapärane, nüüd suvaline lihtne Tamm. Seega tõde on, et nende lapsed ei saanud perenime tegelikult ei naiselt ega mehelt - mitte kummaltki. Aga sina jaura siin edasi, näha et muud peale tühipalja nime sul oma lastele anda polegi, et teema nii leili tõmbab.

Jajah, ikka muidugi ise valisid

[Külaline]

No siis on vanaisa nimi Kui rumal sa oled?
Ma kordan hästi aeglaselt üle: lastele pandi isa perekonnanimi. Naistel ei ole kunagi olnud mingeid OMA perekonnanimesid .
Kui oli üksikema, siis temal oli enda isa perekonnanimi. Ja nii edasi.
Naistel on perekonnanimi LAENATUD. Alati. Ema oli teise nimega ja tütar järgmisena. Kui hästi läheb.

Kes teisele nime annab, see ise seda kannab - rumal oled sa ise. Minu vanaema ja vanaema (kes juba olid abielus) valisid endale perenimede eestindamise käigus 1930-ndatel aastatel täiesti uue nime. Enne oli saksapärane, nüüd suvaline lihtne Tamm. Seega tõde on, et nende lapsed ei saanud perenime tegelikult ei naiselt ega mehelt - mitte kummaltki. Aga sina jaura siin edasi, näha et muud peale tühipalja nime sul oma lastele anda polegi, et teema nii leili tõmbab.

Jajah, ikka muidugi ise valisid

Mis seal imelikku on. Mu peres täpselt sama lugu. Vanaema ja vanaisa valisid koos täiesti uue nime. Pole isegi ligilähedaselt sarnane kummagi oma nimega.

[Külaline]

Miks imelik?

Uus mees võtab eksmehe nime ja elavadki selle eksmehe nimega. Minu meelest see on väga imelik.
Kui Vilja Savisaar kasutas Savisaare nime edasi kui oli juba uue mehega abielus - see tundus mulle imelik. Aga kui uus mees oleks ka Savisaare nime võtnud. No see on ikka veel samm edasi. Milleks?

Põhjuseks poliitiline karjäär. Kui nimega on karjääri tehtud ja tahetakse oma poliitilist jätkata, siis ei saa nime vahetada nii kergelt.

No Vilja puhul on loomulikult põhjuseks mitte tema enda olematu karjäär vaid ikka vana Savisaare karjäär ja nime tuntus. Aga okei, see selleks. Vilja puhul vähemalt ei võtnud uus mees vana Savisaare nime. See oleks veel imelikum.

[Külaline]

Meie suguvõsas on 4 põlve naisi olnud sama perenimega, mis esiema kunagi välja mõtles ja endale võttis. Suguvõssa abielludes on 2 meest võtnud naise nime, teised paarid on jäänud kumbki oma nimega. Lastel emade nimed.
Nii et praegu on 5. põlve poisil nimi, mis pärineb ainult naistelt.

See statistiliselt võttes selline 2% juhtum ehk siis suur erand. Aga ka nii võib olla.

[Külaline]

Huvi pärast konkreetne statistika. Võtsin ette lapse klassi nimekirja. Kokku 26 õpilast. Nendest 11 lapse vanemad olid abielus ja sama nimega (ilmselt suuresti mehe nimega) ja laps kandis vanematega sama nime, mis on ka loomulik. 15 lapsel on vanemad eri nimega ja kõik 15 last olid isa perenimega. Mitte ühelgi lapsel ei olnud ema perenime. Teen siit sellise järelduse. See kui lapsel on ema perenim ning vanemad ei ole abielus ja on eri nimega, siis see on pigem erand. Reeglina on lapsel ikkagi isa perenimi. Puhas matemaatika nagu öeldakse.

[Külaline]

Meie suguvõsas on 4 põlve naisi olnud sama perenimega, mis esiema kunagi välja mõtles ja endale võttis. Suguvõssa abielludes on 2 meest võtnud naise nime, teised paarid on jäänud kumbki oma nimega. Lastel emade nimed.
Nii et praegu on 5. põlve poisil nimi, mis pärineb ainult naistelt.

See statistiliselt võttes selline 2% juhtum ehk siis suur erand. Aga ka nii võib olla.

Ei usu, ma arvan et see on vale. Uskusin, kui näeksin dokumente.

[Külaline]

Meie suguvõsas on 4 põlve naisi olnud sama perenimega, mis esiema kunagi välja mõtles ja endale võttis. Suguvõssa abielludes on 2 meest võtnud naise nime, teised paarid on jäänud kumbki oma nimega. Lastel emade nimed.
Nii et praegu on 5. põlve poisil nimi, mis pärineb ainult naistelt.

See statistiliselt võttes selline 2% juhtum ehk siis suur erand. Aga ka nii võib olla.

Ei usu, ma arvan et see on vale. Uskusin, kui näeksin dokumente.

Dokumente sa ei näe ja uskuma ei pea.
Aga see nimi, mille mu vanaema valis, oli nii kena tähekombinatsioon, et ta tahtis seda väga säilitada. Ja tal olid vaid tütred. Ja need tütred said ka vaid tütred! Meie pere naised on alati soovinud, et see nimi kanduks edasi ja ei häviks.
Kild ajalugu.
Muuseas, mu mehe perekonnas on peaaegu sama asi - sama perenimega inimesi on vaid 10, kõik lähedased sugulased. Ka väga ilus nimi, aga ilmselt hävib ka varsti, vanad surevad ja noored võtavad abikaasa nime. Paar nooremat meest on veel elus, aga neilgi vaid tütred.
Nende suguvõsa on ka tundnud kahetsust, et nimi kaob.

[Külaline]

See statistiliselt võttes selline 2% juhtum ehk siis suur erand. Aga ka nii võib olla.

Ei usu, ma arvan et see on vale. Uskusin, kui näeksin dokumente.

Dokumente sa ei näe ja uskuma ei pea.
Aga see nimi, mille mu vanaema valis, oli nii kena tähekombinatsioon, et ta tahtis seda väga säilitada. Ja tal olid vaid tütred. Ja need tütred said ka vaid tütred! Meie pere naised on alati soovinud, et see nimi kanduks edasi ja ei häviks.
Kild ajalugu.
Muuseas, mu mehe perekonnas on peaaegu sama asi - sama perenimega inimesi on vaid 10, kõik lähedased sugulased. Ka väga ilus nimi, aga ilmselt hävib ka varsti, vanad surevad ja noored võtavad abikaasa nime. Paar nooremat meest on veel elus, aga neilgi vaid tütred.
Nende suguvõsa on ka tundnud kahetsust, et nimi kaob.

Ei usu.

[Külaline]

Ei usu

Mul pole mingit vahet, kas keegi usub või mitte. Nimi elab loodetavasti edasi.
Minu jaoks tundub pigem uskumatu see, et 4 põlvkonda järjest sünnitasid ainult tütreid.

[Külaline]

Jajah, ikka muidugi ise valisid

Sa vist ajad segi nimede andmise 19. sajandil mõisnike poolt ja nimede eestindamise eelmisel sajandil. EW ajal kõik ju valisidki ise, ega keegi ette ei kirjutanud, mis nimega inimesed elada tahavad.
Mu vanaema oli pärit 5-lapselisest perest ja kõik need 5 valisid endale ja oma peredele erineva nime. Tekkis justkui 5 erinevat suguvõsa.

[Külaline]

Kas panite lapsele, lastele enda perekonnanime või mehe perekonnanime? Miks ? Olete otsusega rahul?
Kui pole lapsi, kelle nime paneksite juhul kui plaanite tulevikus lapsi?

Ise paneksin kindlasti lastele oma perekonnanime, ning selle klausliga oleks nõus lapsi saama. Ma ei pea õigeks, kuidas naine riskib raseduse ja sünnituse ajal paljuga, raskem töö on naise kanda ja siis peaks ta endale mehe nime võtma, lastele mehe nime panema Nagu rendiemakas, identiteeditu ja vahend MEHE "liini" jätkamiseks. Tekitab väga vastakaid tundeid.

Sina otsustaks, sina teeks jne? Mis asi sa muud oledki kui rendiemakas, spermapump jne.

[Külaline]

Jajah, ikka muidugi ise valisid

Sa vist ajad segi nimede andmise 19. sajandil mõisnike poolt ja nimede eestindamise eelmisel sajandil. EW ajal kõik ju valisidki ise, ega keegi ette ei kirjutanud, mis nimega inimesed elada tahavad.
Mu vanaema oli pärit 5-lapselisest perest ja kõik need 5 valisid endale ja oma peredele erineva nime. Tekkis justkui 5 erinevat suguvõsa.

EW ajal tundub, et oli elu palju vabam, ka inimeste suhtumine vabam, ja ma ei mõtle seda ainult nimede asjus. aga nimedega seoses - toona inimesed valisid endale ilusa eestipärase nime, seline ühiskondlik vaimustus oli, ja keegi ei vaadanud viltu. Praegu ollakse palju tundlikumad, et mis mõttes muutis mu poeg oma nime teiseks, sest meeldis teine nimi rohkem. Suur solvumine ja perekonnadraama.