Kas olete suremist pealt näinud?

[Tolmukübe]

Kuskilt lugesin, et istus voodi kõrval ja et vanainimese hingetõmbed jäid aina harvemaks ja harvemaks, kuniks lakkasid hoopis. Kas see on siis nii kerge? No kas tal siis õhupuudust ei teki, et hingad aina vähem ja vähem? Kes on näinud, kuidas siis suremine välja näeb? Kui see nii kerge on, siis pole seda vaja kartagi. Ma nooremana ikka kartsin, enam eriti mitte, aga kui olukord läheb nii laadnalt..

[Külaline]

Kuskilt lugesin, et istus voodi kõrval ja et vanainimese hingetõmbed jäid aina harvemaks ja harvemaks, kuniks lakkasid hoopis. Kas see on siis nii kerge? No kas tal siis õhupuudust ei teki, et hingad aina vähem ja vähem? Kes on näinud, kuidas siis suremine välja näeb? Kui see nii kerge on, siis pole seda vaja kartagi. Ma nooremana ikka kartsin, enam eriti mitte, aga kui olukord läheb nii laadnalt..

Väga laadnalt läheb jah.

[Külaline]

No see on ainult üks võimalikest variantidest. Kirjeldatud pealegi veel hästi pealiskaudselt, ilmselt selleks, et lugejat mitte ära ehmatada.
Jah, olen näinud elu jooksul päris paljusid surmasid pealt. Enamikule neist on eelnenud väga pikk ja raske haigus, mis tähendab valusid, äraminekujutte ja sel teemal pikki arutelusid inimesega, ning ka tema hooldamist, mis on samuti üsna ränk. Nii et tihtipeale on selleks ajaks, mil seisund on niisugune nagu sa oma loetus kirjeldasid, nii surijal kui ka tema lähedasel käidud läbi juba väga pikk ja käänuline tee. Reaalsus on, et sellisel juhul ei tule surm ootamatult ja võib olla osapooltele isegi justnagu teatud mõttes kergendus.

On palju kergem lahti lasta ja tunda kergendust siis, kui midagi kripeldama ei jäänud. Näiteks ei läinud teie viimase jutuajamise ajal tülli vms. Kui olid saanud temaga eluajal piisavalt kvaliteetaega veeta. Kui tundsite mõlemad, et tema missioon siin maa peal on täidetud. Siis saabub surm ise tihti rahulikult - elundid lakkavad aegamisi töötamast, inimene ise ei ole enam teadvusel ega tunne midagi, tasapisi tuleb see viimane hingetõmme. Ja siis on ta juba ära läinud.

[Külaline]

Jah. Olin EMOs ja minu kõrvalvoodis suri eakas naine. Oli hirmus - nutt, oigamine, korin, personali emotsioonitu surmajärgne tegevus… Ma võtan kõiki asju väga hinge ja sain päriselt trauma. Keegi minu nö üleelamisega ei tegelenud, erakorralise meditsiini osakond ju.
Tädi juurde jõudsin umbes pool tundi peale tema lahkumist - väikelinna haiglast helistati, et kohe-kohe on juhtumas. Olin küll juba teel, aga ei jõudnud. Haigla inimesed ootasid mu ära, kuigi ilmselt oleks nad pidanud lahkunu kohe surnukuuri viima. Oli hämar, ilus ja austust pakkuv hetk - tädi lamas oma üheses palatis voodile tõstetud raamil, küünal põles.

[Külaline]

Mul on inimene auto tagaistmel ära surnud sõidu ajal. Traumat ei saanud.

[Tolmukübe]

Mul on inimene auto tagaistmel ära surnud sõidu ajal. Traumat ei saanud.

Kuidas ta siis suri? Oigas, karjus, tõmbles, jne? Või läks vaikselt, oli nii nagu tavaliselt, et ei saanud arugi?

[Külaline]

Mul on inimene auto tagaistmel ära surnud sõidu ajal. Traumat ei saanud.

Kuidas ta siis suri? Oigas, karjus, tõmbles, jne? Või läks vaikselt, oli nii nagu tavaliselt, et ei saanud arugi?

Vabanda, aga see on minu jaoks liiga isiklik teema ja ma ei soovi sellest avalikus foorumis rääkida.

[Külaline]

Minu isa oli vana mees ja viibis oma elu lõpukuudel tihti haiglas. Käisin teda koos emaga ja vahel üksi ka vaatamas. Laps oli mul sel ajal lasteaias. Ühel kohtumisel ütles isa mulle, et kui homme tuled, siis palun võta laps ka kaasa. OK ma võtsin. Ajasime viimaseks jäänud kohtumisel natukene juttu, kuigi isa enam palju ei rääkinud. Aga aru ta sai, et ma lapsega haiglas teda vaatamas olin. Pigistasin enne lahkumist viimast korda veel ta kätt. Öösel ta lahkus. Ma tagantjärgi olen mõelnud, et ju ta ette tundis, miks ta muidu palus, et ma lapse kaasa võtaks.

[Ants]

Te teate, kuidas haiglas kliiniline surm korraldatakse inimesele, kui vaja näiteks südames sees tegutseda?

[Külaline]

Te teate, kuidas haiglas kliiniline surm korraldatakse inimesele, kui vaja näiteks südames sees tegutseda?

Nagu BSH juba. Iga teema on vaja endale viia.

[Ants]

Te teate, kuidas haiglas kliiniline surm korraldatakse inimesele, kui vaja näiteks südames sees tegutseda?

Nagu BSH juba. Iga teema on vaja endale viia.

Kas arutle.ee foorumis ei tohi arutleda? Või äkki nõrganärviline?

[Külaline]

Jah. Olin EMOs ja minu kõrvalvoodis suri eakas naine. Oli hirmus - nutt, oigamine, korin, personali emotsioonitu surmajärgne tegevus… Ma võtan kõiki asju väga hinge ja sain päriselt trauma. Keegi minu nö üleelamisega ei tegelenud, erakorralise meditsiini osakond ju.
Tädi juurde jõudsin umbes pool tundi peale tema lahkumist - väikelinna haiglast helistati, et kohe-kohe on juhtumas. Olin küll juba teel, aga ei jõudnud. Haigla inimesed ootasid mu ära, kuigi ilmselt oleks nad pidanud lahkunu kohe surnukuuri viima. Oli hämar, ilus ja austust pakkuv hetk - tädi lamas oma üheses palatis voodile tõstetud raamil, küünal põles.

Nuttis?
Huvitav, kas hirmust? Või on suremine valus?

[Külaline]

Te teate, kuidas haiglas kliiniline surm korraldatakse inimesele, kui vaja näiteks südames sees tegutseda?

Nagu BSH juba. Iga teema on vaja endale viia.

Kas arutle.ee foorumis ei tohi arutleda? Või äkki nõrganärviline?

Kas sa tahtsid arutleda nende südamekirurgide, anestesioloogide ja teiste spetsialistidega, kes on seda operatsioonisaalis palju kordi näinud või tahtsid jagada omaenda kogemust surma tundest?
Ei saanud aru, millest arutelu tekitada soovisid.
Kui esimesest variandist, siis vaevalt, et neid siin foorumis palju on. Ja nende tööeetika ilmselt ei luba ka sellest kirjutada.

[Ants]

Nagu BSH juba. Iga teema on vaja endale viia.

Kas arutle.ee foorumis ei tohi arutleda? Või äkki nõrganärviline?

Kas sa tahtsid arutleda nende südamekirurgide, anestesioloogide ja teiste spetsialistidega, kes on seda operatsioonisaalis palju kordi näinud või tahtsid jagada omaenda kogemust surma tundest?
Ei saanud aru, millest arutelu tekitada soovisid.
Kui esimesest variandist, siis vaevalt, et neid siin foorumis palju on. Ja nende tööeetika ilmselt ei luba ka sellest kirjutada.

Külaline, vastav temaatika on üldjoontes med.asutuste kodulehel kirjeldatud (ja allkirjastate hunniku pabereid eelnevalt, kui actioniks läheb). Pole siin mingit pistmist tööeetikaga.
Laiema silmaringiga inimesed teavad, et inimese süda jääb ise seisma, kui teda läbiva vere temperatuur on piisavalt külm. Selleks ei topita patsienti jäävanni, vaid kehavälise vereringe (millised jämedad kanüülid) abil jahutatakse veri maha ca +32 °C juurde. Kui süda seiskub, annab aju signaali kopsudele, lõpetage töö. Saate veel ka vooliku hingetorusse.

[Külaline]

Mul on inimene auto tagaistmel ära surnud sõidu ajal. Traumat ei saanud.

Kuidas ta siis suri? Oigas, karjus, tõmbles, jne? Või läks vaikselt, oli nii nagu tavaliselt, et ei saanud arugi?

Kuule, Tolmukübe, mis jutt see nüüd on? Ma muidu pean Sinust lugu, kuna oled üks vähestest, kes siin erinevaid teemasid püstitades arutelusid hinges hoiavad, aga see...? Mis tõmblusi, karjeid ja oigeid Sa nüüd täpsemalt tahadki? Ja miks peaks selle lähedasena üle elanud inimesed hakkama neid kusagil foorumis detailideni kirjeldama? Need ei anna Sulle ju tegelikult midagi.

[Tolmukübe]

Mul on inimene auto tagaistmel ära surnud sõidu ajal. Traumat ei saanud.

Kuidas ta siis suri? Oigas, karjus, tõmbles, jne? Või läks vaikselt, oli nii nagu tavaliselt, et ei saanud arugi?

Kuule, Tolmukübe, mis jutt see nüüd on? Ma muidu pean Sinust lugu, kuna oled üks vähestest, kes siin erinevaid teemasid püstitades arutelusid hinges hoiavad, aga see...? Mis tõmblusi, karjeid ja oigeid Sa nüüd täpsemalt tahadki? Ja miks peaks selle lähedasena üle elanud inimesed hakkama neid kusagil foorumis detailideni kirjeldama? Need ei anna Sulle ju tegelikult midagi.

No eks nad ikka annavad. Hingerahu. Et kui läks vaikselt ja vaguralt, siis endal ka hing rahulikum, et ehk siis nii viimne hetk ongi, nagu eespool kirjeldasin, et hingetõmbed jäid harvemaks, kuni lakkasid hoopis, ja oligi kogu moos. Aga vastasel juhul, see küll eriti hea ei ole, aga kuna kirjutas, et traumat ei saanud, eeldasin, et läks vaguralt, lihtsalt tahtsin oma sõnadele kinnitust saada.

[Külaline]

Kuidas ta siis suri? Oigas, karjus, tõmbles, jne? Või läks vaikselt, oli nii nagu tavaliselt, et ei saanud arugi?

Kuule, Tolmukübe, mis jutt see nüüd on? Ma muidu pean Sinust lugu, kuna oled üks vähestest, kes siin erinevaid teemasid püstitades arutelusid hinges hoiavad, aga see...? Mis tõmblusi, karjeid ja oigeid Sa nüüd täpsemalt tahadki? Ja miks peaks selle lähedasena üle elanud inimesed hakkama neid kusagil foorumis detailideni kirjeldama? Need ei anna Sulle ju tegelikult midagi.

No eks nad ikka annavad. Hingerahu. Et kui läks vaikselt ja vaguralt, siis endal ka hing rahulikum, et ehk siis nii viimne hetk ongi, nagu eespool kirjeldasin, et hingetõmbed jäid harvemaks, kuni lakkasid hoopis, ja oligi kogu moos. Aga vastasel juhul, see küll eriti hea ei ole, aga kuna kirjutas, et traumat ei saanud, eeldasin, et läks vaguralt, lihtsalt tahtsin oma sõnadele kinnitust saada.

Aga see on ju erinev, sõltub paljudest asjaoludest.

[Külaline]

Jah. Olin EMOs ja minu kõrvalvoodis suri eakas naine. Oli hirmus - nutt, oigamine, korin, personali emotsioonitu surmajärgne tegevus… Ma võtan kõiki asju väga hinge ja sain päriselt trauma. Keegi minu nö üleelamisega ei tegelenud, erakorralise meditsiini osakond ju.
Tädi juurde jõudsin umbes pool tundi peale tema lahkumist - väikelinna haiglast helistati, et kohe-kohe on juhtumas. Olin küll juba teel, aga ei jõudnud. Haigla inimesed ootasid mu ära, kuigi ilmselt oleks nad pidanud lahkunu kohe surnukuuri viima. Oli hämar, ilus ja austust pakkuv hetk - tädi lamas oma üheses palatis voodile tõstetud raamil, küünal põles.

Esimese kursuse meditsiiniõed ju saadetakse esimesel aastal asjana hoolduspraktikale. Need, kes on otse gümnaasiumist õppima tulnud, on väga noored inimesed ja pole kunagi suremist näinud. Ühtäkki on nad surevate inimeste keskel ja kedagi ei huvita nende trauma. Mõni ime, et väljalangevus suur peale esimest aastat.

[Külaline]

Ühtäkki on nad surevate inimeste keskel ja kedagi ei huvita nende trauma. Mõni ime, et väljalangevus suur peale esimest aastat.

Võibolla tahetaksegi, et need langeksid kiiresti välja kes ei sobi.

[Külaline]

Jah. Olin EMOs ja minu kõrvalvoodis suri eakas naine. Oli hirmus - nutt, oigamine, korin, personali emotsioonitu surmajärgne tegevus… Ma võtan kõiki asju väga hinge ja sain päriselt trauma. Keegi minu nö üleelamisega ei tegelenud, erakorralise meditsiini osakond ju.
Tädi juurde jõudsin umbes pool tundi peale tema lahkumist - väikelinna haiglast helistati, et kohe-kohe on juhtumas. Olin küll juba teel, aga ei jõudnud. Haigla inimesed ootasid mu ära, kuigi ilmselt oleks nad pidanud lahkunu kohe surnukuuri viima. Oli hämar, ilus ja austust pakkuv hetk - tädi lamas oma üheses palatis voodile tõstetud raamil, küünal põles.

See oleks küll ikka äraütlemata veider olnud, kui EMO personal oleks eaka naise surnukeha ümber emotsioonitsenud.