Mis teha selliste vangidega?

[Ottotriin]

Pommivana ei tahtnud ise üldse vanglas olla, kogu aeg esitas armuandmispalveid.

[Külaline]

Milliste riikide näited? Meil ju likvideeriti see ära erikoolide süsteem ja selgunud, et see tavaklassis hoidmine pole hea lahendus. Ise elasin kunagi ühe internaatkooli lähedal, kuhu suunati probleemsete perede lapsed ja nad saabusid koolivaheajalt tagasi kooli näljaselt, paljalt ja kasimata. Koolis vähemalt olid nad valvatud, õpetatud, toidetud ja puhtad. Minu arvates oli siiski parim kompromisslahendus. Nad polnud vanematest eemaldatud lastekodulapsed, aga samas ei kannatanud igapäevane elukvaliteet seetõttu, et nende vanemad olid laste kasvatamises saamatud. Igasse kodusse riik kasvatajad saata ei saa, kes jälgiks, kas vanem oma lapsele süüa annab ja õhtul puhtaks peseb.

Minu arvates võiks ka tänapäeval olla see vahepealne lahendus. Mitte nii, et kui selguvad puudused, siis läheb kohe lapse eemaldamiseks kuhugi turvakodusse, lastekodusse. Või et las ta kannatab seda jubedat kodust elu kuniks vanemad maha pole löönud. Las sellised vähem toime tulevad vanemad olla siis vanemad ainult nädalavahetuseti ja muul ajal on laps riigi poolt hoitud.

Nõuka ajal oli erikoolides tõesti kord majas, noortel olid kohustused, mida pidi täitma, samuti tegid nad koolimajas iga päev tööd. Olid köögitoimkonnad, ise pesti põrandaid, kooriti kartuleid, internaaditoad tuli hoida puhtad. Kasvatajad jälgisid, vajadusel rakendati sanktsioone. Trennid jm tegevused olid enamasti tasuta või sümboolse summa eest ja vaba aja veetmisi pakuti piisavalt. Nüüdisajal tõesti pole enam keerulistele lastele erikoole, kus neid vähegi suunataks korda hoidma ja kehtestataks mingi kindel rutiin, režiim, õpetataks kohustusi. On ainult laste- ja turvakodud, kuid nende eesmärk on (õigemini peaks olema) siiski pakkuda ajutist lahendust lastele, kel on vanemad surnud või kellel kodus on päriselt ohtlik. Keeruliste või vaimsete häiretega noorte jaoks ei ole need mingi lahendus.

Nt meie naaberriigi Soome statistika on selline, et asutusse paigutatud noortel tõuseb risk surra 3-4 korda kõrgemaks võrreldes nende samasse koju jäänud õdede-vendadega. Jah, mõnikord tõesti läheb noor pätiks kätte, kuna on näljas ja paljas ja vanemad saamatud. Kuid üha enam kasvab selliste noorte arv, kes tulevad täiesti tavalistest kodudest ja kus pere ülejäänud lapsed on igati tublid ja toimetulevad. See on just heaoluriikide üha kasvav suur mure. Miks see nii on? - selle üle juurdlevad praegu psühhiaatria helgeimad pead. Teooriaid on neil palju, aga ükski ei tööta õieti.

Minu arvates pole siin midagi nuputada, lapsed ja noored jõlguvad nagu ise tahavad ja vanemaid ei huvita kus nende laps õhtul hilja viibib ja millega tegeleb. Vaevu teismelised kambad hängimas on õhtutu tavaline vaatepilt. Aeg-ajalt ilmub ju meediasse suure pauguga mõni noor naine, kes kurdab, et ta on nüüd suured traumad, sest oli alaealisena täiealise mehega suhtes. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et teismeline neiu ööbib regulaarselt kusagil meestel juures, aga vanematel pole halli aimugi ega mingit kontrolli tema käimiste üle.

[Külaline]

Milliste riikide näited? Meil ju likvideeriti see ära erikoolide süsteem ja selgunud, et see tavaklassis hoidmine pole hea lahendus. Ise elasin kunagi ühe internaatkooli lähedal, kuhu suunati probleemsete perede lapsed ja nad saabusid koolivaheajalt tagasi kooli näljaselt, paljalt ja kasimata. Koolis vähemalt olid nad valvatud, õpetatud, toidetud ja puhtad. Minu arvates oli siiski parim kompromisslahendus. Nad polnud vanematest eemaldatud lastekodulapsed, aga samas ei kannatanud igapäevane elukvaliteet seetõttu, et nende vanemad olid laste kasvatamises saamatud. Igasse kodusse riik kasvatajad saata ei saa, kes jälgiks, kas vanem oma lapsele süüa annab ja õhtul puhtaks peseb.

Minu arvates võiks ka tänapäeval olla see vahepealne lahendus. Mitte nii, et kui selguvad puudused, siis läheb kohe lapse eemaldamiseks kuhugi turvakodusse, lastekodusse. Või et las ta kannatab seda jubedat kodust elu kuniks vanemad maha pole löönud. Las sellised vähem toime tulevad vanemad olla siis vanemad ainult nädalavahetuseti ja muul ajal on laps riigi poolt hoitud.

Nõuka ajal oli erikoolides tõesti kord majas, noortel olid kohustused, mida pidi täitma, samuti tegid nad koolimajas iga päev tööd. Olid köögitoimkonnad, ise pesti põrandaid, kooriti kartuleid, internaaditoad tuli hoida puhtad. Kasvatajad jälgisid, vajadusel rakendati sanktsioone. Trennid jm tegevused olid enamasti tasuta või sümboolse summa eest ja vaba aja veetmisi pakuti piisavalt. Nüüdisajal tõesti pole enam keerulistele lastele erikoole, kus neid vähegi suunataks korda hoidma ja kehtestataks mingi kindel rutiin, režiim, õpetataks kohustusi. On ainult laste- ja turvakodud, kuid nende eesmärk on (õigemini peaks olema) siiski pakkuda ajutist lahendust lastele, kel on vanemad surnud või kellel kodus on päriselt ohtlik. Keeruliste või vaimsete häiretega noorte jaoks ei ole need mingi lahendus.

Nt meie naaberriigi Soome statistika on selline, et asutusse paigutatud noortel tõuseb risk surra 3-4 korda kõrgemaks võrreldes nende samasse koju jäänud õdede-vendadega. Jah, mõnikord tõesti läheb noor pätiks kätte, kuna on näljas ja paljas ja vanemad saamatud. Kuid üha enam kasvab selliste noorte arv, kes tulevad täiesti tavalistest kodudest ja kus pere ülejäänud lapsed on igati tublid ja toimetulevad. See on just heaoluriikide üha kasvav suur mure. Miks see nii on? - selle üle juurdlevad praegu psühhiaatria helgeimad pead. Teooriaid on neil palju, aga ükski ei tööta õieti.

Minu arvates pole siin midagi nuputada, lapsed ja noored jõlguvad nagu ise tahavad ja vanemaid ei huvita kus nende laps õhtul hilja viibib ja millega tegeleb. Vaevu teismelised kambad hängimas on õhtutu tavaline vaatepilt. Aeg-ajalt ilmub ju meediasse suure pauguga mõni noor naine, kes kurdab, et ta on nüüd suured traumad, sest oli alaealisena täiealise mehega suhtes. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et teismeline neiu ööbib regulaarselt kusagil meestel juures, aga vanematel pole halli aimugi ega mingit kontrolli tema käimiste üle.

Enam ei ole noortel kohustusi. Nüüd ju õpetatakse lastele, et kõige tähtsam on nende privaatsus ja vanemad ei tohi koputamata isegi tuppa siseneda. Ja kui vanemad sõna ei kuula, siis tuleb kohe teatada, kuhu vaja. Selle tagajärjeks on, et vanemad ei julge enam üldse oma lastele piire seada. Kui ema selliselt neiukeselt küsib, et kuhu sa lähed?, vastab too, et ole vait, mutt. Kui ema püüab ikka öelda, et ära mine, lubab neiuke kaevata oma ema peale lastekaitsesse, et ema hoiab teda vägisi kinni. Vanemaid huvitab vägagi, kus nende noor õhtul hilja viibib, aga tänapäeval on neilt kõik vahendid olukorda muuta lihtsalt ära võetud. Istuvadki siis kodus ja muretsevad ning loodavad parimat. Ajad on kahjuks muutunud.

[Külaline]

Nõuka ajal oli erikoolides tõesti kord majas, noortel olid kohustused, mida pidi täitma, samuti tegid nad koolimajas iga päev tööd. Olid köögitoimkonnad, ise pesti põrandaid, kooriti kartuleid, internaaditoad tuli hoida puhtad. Kasvatajad jälgisid, vajadusel rakendati sanktsioone. Trennid jm tegevused olid enamasti tasuta või sümboolse summa eest ja vaba aja veetmisi pakuti piisavalt. Nüüdisajal tõesti pole enam keerulistele lastele erikoole, kus neid vähegi suunataks korda hoidma ja kehtestataks mingi kindel rutiin, režiim, õpetataks kohustusi. On ainult laste- ja turvakodud, kuid nende eesmärk on (õigemini peaks olema) siiski pakkuda ajutist lahendust lastele, kel on vanemad surnud või kellel kodus on päriselt ohtlik. Keeruliste või vaimsete häiretega noorte jaoks ei ole need mingi lahendus.

Nt meie naaberriigi Soome statistika on selline, et asutusse paigutatud noortel tõuseb risk surra 3-4 korda kõrgemaks võrreldes nende samasse koju jäänud õdede-vendadega. Jah, mõnikord tõesti läheb noor pätiks kätte, kuna on näljas ja paljas ja vanemad saamatud. Kuid üha enam kasvab selliste noorte arv, kes tulevad täiesti tavalistest kodudest ja kus pere ülejäänud lapsed on igati tublid ja toimetulevad. See on just heaoluriikide üha kasvav suur mure. Miks see nii on? - selle üle juurdlevad praegu psühhiaatria helgeimad pead. Teooriaid on neil palju, aga ükski ei tööta õieti.

Minu arvates pole siin midagi nuputada, lapsed ja noored jõlguvad nagu ise tahavad ja vanemaid ei huvita kus nende laps õhtul hilja viibib ja millega tegeleb. Vaevu teismelised kambad hängimas on õhtutu tavaline vaatepilt. Aeg-ajalt ilmub ju meediasse suure pauguga mõni noor naine, kes kurdab, et ta on nüüd suured traumad, sest oli alaealisena täiealise mehega suhtes. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et teismeline neiu ööbib regulaarselt kusagil meestel juures, aga vanematel pole halli aimugi ega mingit kontrolli tema käimiste üle.

Enam ei ole noortel kohustusi. Nüüd ju õpetatakse lastele, et kõige tähtsam on nende privaatsus ja vanemad ei tohi koputamata isegi tuppa siseneda. Ja kui vanemad sõna ei kuula, siis tuleb kohe teatada, kuhu vaja. Selle tagajärjeks on, et vanemad ei julge enam üldse oma lastele piire seada. Kui ema selliselt neiukeselt küsib, et kuhu sa lähed?, vastab too, et ole vait, mutt. Kui ema püüab ikka öelda, et ära mine, lubab neiuke kaevata oma ema peale lastekaitsesse, et ema hoiab teda vägisi kinni. Vanemaid huvitab vägagi, kus nende noor õhtul hilja viibib, aga tänapäeval on neilt kõik vahendid olukorda muuta lihtsalt ära võetud. Istuvadki siis kodus ja muretsevad ning loodavad parimat. Ajad on kahjuks muutunud.

Ega lapsi ei või keelata vanameestega seksimast, varem oli lapsel õigus seksida, kellega tahab alates 14. a, nüüd siis 16a. Pooli neist kasutatakse nagunii ära ja saavad oma traumad, millega täisealisena meediasse minna.

[Külaline]

Minu arvates pole siin midagi nuputada, lapsed ja noored jõlguvad nagu ise tahavad ja vanemaid ei huvita kus nende laps õhtul hilja viibib ja millega tegeleb. Vaevu teismelised kambad hängimas on õhtutu tavaline vaatepilt. Aeg-ajalt ilmub ju meediasse suure pauguga mõni noor naine, kes kurdab, et ta on nüüd suured traumad, sest oli alaealisena täiealise mehega suhtes. Ma ei saa aru, kuidas on võimalik, et teismeline neiu ööbib regulaarselt kusagil meestel juures, aga vanematel pole halli aimugi ega mingit kontrolli tema käimiste üle.

Enam ei ole noortel kohustusi. Nüüd ju õpetatakse lastele, et kõige tähtsam on nende privaatsus ja vanemad ei tohi koputamata isegi tuppa siseneda. Ja kui vanemad sõna ei kuula, siis tuleb kohe teatada, kuhu vaja. Selle tagajärjeks on, et vanemad ei julge enam üldse oma lastele piire seada. Kui ema selliselt neiukeselt küsib, et kuhu sa lähed?, vastab too, et ole vait, mutt. Kui ema püüab ikka öelda, et ära mine, lubab neiuke kaevata oma ema peale lastekaitsesse, et ema hoiab teda vägisi kinni. Vanemaid huvitab vägagi, kus nende noor õhtul hilja viibib, aga tänapäeval on neilt kõik vahendid olukorda muuta lihtsalt ära võetud. Istuvadki siis kodus ja muretsevad ning loodavad parimat. Ajad on kahjuks muutunud.

Ega lapsi ei või keelata vanameestega seksimast, varem oli lapsel õigus seksida, kellega tahab alates 14. a, nüüd siis 16a. Pooli neist kasutatakse nagunii ära ja saavad oma traumad, millega täisealisena meediasse minna.

Ja mida siis teha? Kui ema välisukse lukku keerab ja võtme ära peidab, helistab tütar politseisse ja teatab, et vanemad hoidvat teda vangis. Ning toob kenasti ette seadusepügala - neid ta juba tunneb! Tõepoolest ongi pandud uuemasse muudetud seadusesse kirja, et vanem ei tohi lapse vabadust piirata. Siis koguneb nende ümber hord tädikesi, kes kõik manitsevad üksnes vanemat irvitava teismelise ees, ent mitte ükski neist ei meenuta teismelisele, et ka temal on kohustused. Tagajärjeks ongi ülepea kasvanud noored, kel pole aimugi, misasjad on kohustused ja piirid.

[Külaline]

Enam ei ole noortel kohustusi. Nüüd ju õpetatakse lastele, et kõige tähtsam on nende privaatsus ja vanemad ei tohi koputamata isegi tuppa siseneda. Ja kui vanemad sõna ei kuula, siis tuleb kohe teatada, kuhu vaja. Selle tagajärjeks on, et vanemad ei julge enam üldse oma lastele piire seada. Kui ema selliselt neiukeselt küsib, et kuhu sa lähed?, vastab too, et ole vait, mutt. Kui ema püüab ikka öelda, et ära mine, lubab neiuke kaevata oma ema peale lastekaitsesse, et ema hoiab teda vägisi kinni. Vanemaid huvitab vägagi, kus nende noor õhtul hilja viibib, aga tänapäeval on neilt kõik vahendid olukorda muuta lihtsalt ära võetud. Istuvadki siis kodus ja muretsevad ning loodavad parimat. Ajad on kahjuks muutunud.

Ega lapsi ei või keelata vanameestega seksimast, varem oli lapsel õigus seksida, kellega tahab alates 14. a, nüüd siis 16a. Pooli neist kasutatakse nagunii ära ja saavad oma traumad, millega täisealisena meediasse minna.

Ja mida siis teha? Kui ema välisukse lukku keerab ja võtme ära peidab, helistab tütar politseisse ja teatab, et vanemad hoidvat teda vangis. Ning toob kenasti ette seadusepügala - neid ta juba tunneb! Tõepoolest ongi pandud uuemasse muudetud seadusesse kirja, et vanem ei tohi lapse vabadust piirata. Siis koguneb nende ümber hord tädikesi, kes kõik manitsevad üksnes vanemat irvitava teismelise ees, ent mitte ükski neist ei meenuta teismelisele, et ka temal on kohustused. Tagajärjeks ongi ülepea kasvanud noored, kel pole aimugi, misasjad on kohustused ja piirid.

Vabandust, aga see on ikka küll rumal kibestunud jutt.
Iga pere saab oma lastele piire õpetada, lihtsalt sellega ei saa alustada siis, kui laps on (kohe) teismeline, vaid seda tuleb teha järjepidevalt lapse mudilasevanusest alates. Igal vanemal on hoovad, et oma lapse käitumist mõjutada, aga see eeldabki vanemapoolset reaalset panustamist kontakti loomiseks juba lapse pisikesest vanusest peale. Erandiks on osa erivajadusega lapsi, nõus, et nende puhul võib olukord olla muserdavalt keeruline või lausa lahendamatu, aga nende puhul ei aitaks tegelikult ka rängemad välised sunnivahendid kuigi tõhusalt kahjuks. Arvata, et vene ajal oli probleemsete noorte kasvatamine kuidagi tõhusam või lihtsam, pole põhjendatud, tänapäeval on kuritegevust vähem kui tollal, ehk siis midagi ilmselt ikkagi tehakse õigesti.

Alaealisel muide ei ole õigust viibida suvalises kohas öösiti, ükski politseinik teda ei aita, kui kurdab, et ema keelab hulkuma minna.