Kas täiskasvanud inimene muutub

[Külaline]

Ma olen muutunud, sest teistele pole mu käitumine sobinud. Olen olnud paljude asjade vastane. Olen nüüd viisakam, vaiksem, vähem kriitiline. Aga ma igatsen taga seda milline ma olin. Aga oma kallitest ilma jääma hakates olen end muutnud. Nüüd olen võltsviiasakas ja võltslahke. Ka võltspositiivne. Keegi ei tunne mind, ega mu päris mõtteid. Ega endalgi on raske. Olen end kasvatanud. Aga kes ma nüüd olen.

[Külaline]

Mina arvan, et inimese põhiolemus jääb alati samaks. Vaated võivad muutuda elukogemuse mõjul. Klassikokkutulekul vaatan, et klassiõde, kes 10-aastasena oli jutupaunikust teiste tagarääkija, on 40 aastat hiljem ikka samasugune.

Täpselt. Ma vaatan sama, täiesti sarnane kõnemaneer, isegi mõned liigutused. Meil paar klassiõde olid hästi südamlikud, need olid täpselt samasugused, üks rääkis vahetpidamata, ikka sama, klassivend isegi naeris samamoodi kui 35 aastat tagasi. Põhiolemus ei muutu.

[Külaline]

Ma saan aru, et siin paljud tunnevad, et nad on aastate jooksul muutunud. Aga tegelikult oli vist küsimus, kuidas kõrvalseisjatele tundub, kas inimesed muutuvad? Kas need, kes arvavad ennast muutunud olevat, on seda ka teiste silmis või olete nende jaoks ikka samasugused nagu mitukümmend aastat tagasi? Kui ma oma klassiõdede peale mõtlen, siis minu jaoks on nad samasugused kui kooliajal. Mis nende sisemuses vahepeal on toimunud, seda muidugi ei tea. Aga olemuselt on ikka samad jah, isegi 40 aastat hiljem.

[Külaline]

Olen neljakümnendates.

Mina ei ole muutunud teiseks inimeseks, pigem on välja tulnud minu tegelik olemus - introvertne, lahke, loominguline ja pedantne. Mul oli raske lapsepõlv, mille kestel vanemad sisendasid mulle, et ma olen egoistlik ülbik ja veel muidki asju.

Tasapisi, peale vanemate surma, hakkasin taipama, et nii see pole. Jah, isiklik ruum on mulle oluline, ja kuigi ma pole ennastohverdav, siis teised inimesed mulle siiski meeldivad. Olen ka muutunud po...istlikumaks, näiteks, kui ma kellelegi ei meeldi või keegi minuga suhelda ei soovi, siis ma ei põe seda, ja jätan asja sinnapaika. Klammerduv ei ole ma kunagi olnud, aga varem sisimas ikka põdesin, kui keegi eemale hakkas hoidma, ilma et ma teda kuidagi solvanud oleks. Enam mitte.

Nii et mina usun, et inimene ei muutu, aga areneb, selle materjali põhjal, mis talle looduses antud on. See ongi ju elu mõte.