Mul meeles veel

[Külaline]

Ma arvan, et nõukaajal ei oldud lihtsalt heast-paremast kurguauguni täis söödud ja siis tunduski kõik väga maitsev. Ma mäletan, kui väga hea oli kartulisalat loomalihasardelli ja natukese sinepiga. Või kui hästi maitses sünnipäevadel pakutav jäätis maasikakompotiga. Tänapäeval pane lauale mida tahes, ikka mekutatakse ühte ja teist, mõni asi maitsebki paremini, aga sellist kaifi peolaua toidust, kui nõukaajal, ei saa vist enam keegi. Tegelikult kahju.

Õnneks endal (sündinud 1970-te lõpus) sellist probleemi pole, et toidud tunduksid maitsetud. Siimaani võin süüa näit. tavalist valget koorejäätist ja niiiiii hea on (lihtsalt, tervise huvides pole soovitav lõputult jäätist pugida). Keedetud (oma kasvavatud) kartulile võid ja soola peale panna ja otsat hammustada - minu meelest on maitsev, ei ole võrreldes lapsepõlvega maitsetumaks muutund.

Kehtib muidugi ka: "õues liikumine on kõige parem kokk" ehk siis kui enne on õues midagi tehtud (eriti, kui on jahedam/tuulisem ilm) , siis tunduvad pärast toidud eriti head. See oli lapsepõlves nii, on ka praegu nii.

[Külaline]

Olgem ausad - möödunud sajandil polnud keemiatööstus pooltki nii arenenud kui praegu. Piimakombinaadis kohupiima tootes ei tulnud kellelgi pähegi, et maasikakohupiim ei peaks koosnema mitte kohupiimast ja maasikamoosist, vaid hoopis kohupiimast ja keemiliselt toodetud maasika lõhna- ja maitseainest.

Sellest saan aru, et vabrikus tehtud valmistoote puhul, kui on muutunud retsept, ei olegi maitse täpselt sama nagu kaheksakümnendate tootel.

Samas on üsna lihtne ise kokku segada maitsestamata kohupiimapasta, vanakooli maasikamoos (maasikad+ suhkur). Või kakaokohupiima puhul kohupiimapasta, mõru kaokaopulber ja suhkur. Banaanikohupima puhul maitsestamata kohupiim, banaan, suhkur. Kes siis ütleb, et tema ei saa kohe kuidagi maasika-, kakaoko- või banaanikohupiima maitset kätte - siis ma ei saa aru.

Näit. sardelii kodus sise tegema hakata on keerulisem. Aastaid tagasi, oli vist Sigwar sardelli ja see maitses nagu lapsepõlve kahekasakümnendate sardell (suurtootjate omad on kõik midagi muud, mitte tingimata halvad, aga erinevad kaheaksakümnendate sardellist).

[Külaline]

Kas kõik sardellid on nüüd tuimad viimseni liha täis topitud junnid? Olen paari sorti proovinud, ei olnud head.
Viinerid on küll samad mis nõukaajal olid.

[Külaline]

Mhmh, oluline on just see, et oli nõukaaeg. See tegigi šnitslid nii maitsvaks. Polnud maitseained vajagi!

Kui ei taha riigikorda (nõukaaeg) rõhutada, siis võib ju rääkida aastakümnetest, näit. seistmekümnendate või kaheksakümnendate toidust. Eriti huvitav oleks rääkida muidugi sõjaeelsest toidust (aga neid inimesi vähe elus, kes mäletaks, kuidas veel kolmekümnendatel leib või juust maitses).

Kas näiteks Soomes on toit samasugune? Või otsib mõni keskealine Soomes ka oma lapsepõlvemaitset, et näe, ei leia enam poest sellist? Võimalik.

[Külaline]

Saia lisati pigem siduva toime pärast. No et koos püsiks.
Minu esivanemad kasutasid ja ka mina kasutan muna.


Korra olen unustanud muna panna ja siis tükk aega mõtlesin, et miks pannil laiali lagunevad.

Olen proovinud nii saia kui ka riivsaiaga aga ma eelistan ilma. Mida vähem panna, seda puhtama maitsega saab.
Ma panen vaid muna, soola, pipart, maitserohelist ja vahel kui viitsin riivin sibulat(see annab mahlakuse, just riivituna).
Minu arvates mängib rolli ka see, kui hästi hakkliha läbi segada. Ja muidugi ka hakklihast endast.

Minu kogemuse põhjal on just munaga tehtud kotletid kõvad puised junnid.

[Tolmukübe]

Šnitslit ma ei mäleta, aga ma mäletan, kui hea oli nõuka ajal hakkliha. Juurde sool, pipar, muna ja sibul ja ma sõin seda paljalt, enam sellist kvaliteeti pole. Ja vene aja viiner oli ikka teise maitsega kui see, mis praegu müügil. Ja jäätises polnud mingeid kristalle, seisin isegi seal Harju mäe sabas, väga hea jäätis oli, plombiir, enam sellist ei tehta.

[Külaline]

Muret teeb see, et üha rohkemad noored ei oska enam süüa tavalisi toite. Tavalised toidud on siis sellised lihtsad ja soodsad eesti toidud nagu frikadellisupp, karbonaad, keedetud kartulid ja kaste, pudrud jne. Vaid selle asemel on maitsmismeel rikutud tugevamaitselise kiirtoiduga. Pitsade-hamburgerite-friikate kõrval tundub karbonaad maitsetu ja kõva. Lisaks ei osata enam normaalse tekstuuriga liha näridagi, sest suu on harjunud ainult pehmet pitsat haukama. See omakorda toob kaasa selle, et laste lõuapärad ei arene nii nagu vaja (kuna neil ei ole tööd) ja hambad, mis väikesesse lõuga ära ei mahu, kasvavad puseriti ning vajavad klambreid.

Jah, Itaalias, kus pitsa on tavaline kodutoit, elavad meil ju hambutud. Hea, et meil on ikka varnast võtta Skandinaaviast pärit frikadellisupp ja Prantsuse päritolu carbonade. Muidu elaksime puhtalt kodumaise jahukastme ja kartulitambi peal.

Sa unustad sujuvalt ära, et ka Itaalia köök on palju-palju enamat kui ainult pehme pitsa. Globaliseerumise tingimustes võetakse iga maa köögist ainult paar kõige paremini nn pealeminevat toitu ja hakatakse neid kõikjal pakkuma ebatervisliku kiirtoiduna (Ameerikast hamburger, Itaaliast pitsa jne). Tegelikult sisaldab tõeline Itaalia köök rohkelt värsket köögivilja, tervislikku oliiviõli, veiseliha, kana ja kõike muud head ja tänu sellele pole õigete itaallaste hambumusel mitte midagi viga. Aga üle on võetud peamiselt pitsa.

[Külaline]

Mhmh, oluline on just see, et oli nõukaaeg. See tegigi šnitslid nii maitsvaks. Polnud maitseained vajagi!

Kui ei taha riigikorda (nõukaaeg) rõhutada, siis võib ju rääkida aastakümnetest, näit. seistmekümnendate või kaheksakümnendate toidust. Eriti huvitav oleks rääkida muidugi sõjaeelsest toidust (aga neid inimesi vähe elus, kes mäletaks, kuidas veel kolmekümnendatel leib või juust maitses).

Kas näiteks Soomes on toit samasugune? Või otsib mõni keskealine Soomes ka oma lapsepõlvemaitset, et näe, ei leia enam poest sellist? Võimalik.

Olen nõus selle tähelepanekuga, et teemaks pole mitte "nõuka-aeg" kui selline, vaid lihtsalt see ajastu maailma ajaloos ehk möödunud sajandi teine pool, umbes aastad 1945-1990. Armastan külastada eri maade muuseume ja sealt on selgunud, et tegelikult elati Helsingis tol ajaperioodil üsna samamoodi nagu Tallinnaski. Jah, loomulikult oli Helsingi kauplustes kaupa palju rohkem kui Tallinnas, kus pereemad poole tööpäeva pealt poesabadesse tõttasid. Kuid üldine elulaad, kodusisustus, rõivamoed jne oli põhimõtteliselt samasugune. Nii et kui ma ise räägin "nõuka-aja maitsetest vms", siis mõtlen ma selle all ikka seda, et tollel ajaperioodil käis kohupiima sisse päris maasikamoos, mitte aga keemiliselt toodetud maasika lõhn.

[Külaline]

Miks saia taignasse panete, meil küll kunagi ei pandud.
Ma keetsin Lidlist ostetud sealiha tükikesi üle 3 tunni ja jäid ikka vintsked junnid. Tea mis liha see küll on.

Vanasti pandi (ja praegu ka), et oleks rohkem massi odavamast kraamist. Sai on alati olnud odavam, kui liha. Samuti jätab vees leotatud sai kotletid mahlasemaks.

Saia ei pannud ka vanasti, hapukoor teeb mahlaseks.

[Külaline]

Miks saia taignasse panete, meil küll kunagi ei pandud.
Ma keetsin Lidlist ostetud sealiha tükikesi üle 3 tunni ja jäid ikka vintsked junnid. Tea mis liha see küll on.

Vanasti pandi (ja praegu ka), et oleks rohkem massi odavamast kraamist. Sai on alati olnud odavam, kui liha. Samuti jätab vees leotatud sai kotletid mahlasemaks.

Saia ei pannud ka vanasti, hapukoor teeb mahlaseks.

Kes pani, kes ei pannud, aga mul siin on nt kokaraamat aastast 1968, kirjastus "Valgus," lk 127, hakk-kotletid:
100g veisehakkliha
20-25g tahket saia
30g vett
10g sibulat
15g riivsaia
10g rasva
soola, pipart.

[Külaline]

Vanasti pandi (ja praegu ka), et oleks rohkem massi odavamast kraamist. Sai on alati olnud odavam, kui liha. Samuti jätab vees leotatud sai kotletid mahlasemaks.

Saia ei pannud ka vanasti, hapukoor teeb mahlaseks.

Kes pani, kes ei pannud, aga mul siin on nt kokaraamat aastast 1968, kirjastus "Valgus," lk 127, hakk-kotletid:
100g veisehakkliha
20-25g tahket saia
30g vett
10g sibulat
15g riivsaia
10g rasva
soola, pipart.

Huvitav, miks see sai just tahke pidi olema? Vees leotades muutus ju nagunii pehmeks. Sama, mis point on riivsaial taigna sees? Et enne praadimist keerutatakse riivsaias, sellest saan aru.

Mina ise mäletan oma lapsepõlvest (70ndad) kakaokreemi ja kohukesi. Elasin maal ja seal poodides ei müüdud sellist kraami. Eks need olid ka Tallinnas defitsiit, aga mõnikord Tallinnas käies õnnestus ikka saada.

Usun, et kohukesed on tänapäeval sama head. Ja ehk isegi paremad. Lisaks on ju neist kümneid erinevaid variatsioone tänapäeval võrreldes vene ajaga, kui müüdi ainult üht konkreetset toodet.

Kakaokreem... No müüakse tänapäeval ka, aga praegu, kus on nii palju erinevaid, maitsvaid asju saada, üldse nagu ei köida kakaokreem mingit tähelepanu.

Kas te seda mäletate, et vene ajal ei olnud poes välismaiseid puuvilju? Jällegi, kord sain apelsine Tallinnas käies. Banaani toodi meie alevikku küll vist kord aastas, aga sel ajal käis asi leti alt. See tähendab, et müüjad ja müüjate tuttavad said selliseid asju. Minul ei õnnestunud mitte kordagi poest banaane saada enne, kuni need tulid ja jäid meie kaubandusse.

[Külaline]

Kotlettidega on nii, et kui palju on tegijaid, nii palju on ka erinevaid variante. Mina saia ei pane, koos püsivad hästi. Vanasti, kui neid kuivanud kontsikuid tekkis, siis sai küll leotatud ja kotletitainas ära kasutatud, aga enam ei teki.

[Külaline]

Apelsine Tartus ikka liikus, mandariine väga harva, aga banaanidest ei teadnud küll midagi enne vabadust.

[Külaline]

Huvitav, miks see sai just tahke pidi olema? Vees leotades muutus ju nagunii pehmeks. Sama, mis point on riivsaial taigna sees?

Äkki seepärast, et rohkem vett sisse imaks - kõvaks läinud sai on kuivem kui värske sai?

[Külaline]

Huvitav, miks see sai just tahke pidi olema? Vees leotades muutus ju nagunii pehmeks. Sama, mis point on riivsaial taigna sees?

Äkki seepärast, et rohkem vett sisse imaks - kõvaks läinud sai on kuivem kui värske sai?

Ega ei pidanudki just tahke olema. Aga värsket ei hakanud keegi liha sisse segama, see söödi niisama ära. Kui oli kuivanud kannikaid seisma jäänud, siis leotati pehmeks, kotlettidesse sai ära kasutada.
Jäätmevaba kokkamine

[Külaline]

Huvitav, miks see sai just tahke pidi olema? Vees leotades muutus ju nagunii pehmeks. Sama, mis point on riivsaial taigna sees?

Äkki seepärast, et rohkem vett sisse imaks - kõvaks läinud sai on kuivem kui värske sai?

Ega ei pidanudki just tahke olema. Aga värsket ei hakanud keegi liha sisse segama, see söödi niisama ära. Kui oli kuivanud kannikaid seisma jäänud, siis leotati pehmeks, kotlettidesse sai ära kasutada.
Jäätmevaba kokkamine

Ei, retseptides ikka just viidatakse, et "tahket, kuivanud saia". See oli boonus, et sai jäätmeid ära kasutada.

[Külaline]

Saia lisati pigem siduva toime pärast. No et koos püsiks.
Minu esivanemad kasutasid ja ka mina kasutan muna.


Korra olen unustanud muna panna ja siis tükk aega mõtlesin, et miks pannil laiali lagunevad.

Olen proovinud nii saia kui ka riivsaiaga aga ma eelistan ilma. Mida vähem panna, seda puhtama maitsega saab.
Ma panen vaid muna, soola, pipart, maitserohelist ja vahel kui viitsin riivin sibulat(see annab mahlakuse, just riivituna).
Minu arvates mängib rolli ka see, kui hästi hakkliha läbi segada. Ja muidugi ka hakklihast endast.

Minu kogemuse põhjal on just munaga tehtud kotletid kõvad puised junnid.

Oleneb. Kui muna liiga palju panna siis muidugi. Ma panen vett ka. Nii umbes 2 sl 500g hakkliha kohta ja 1 muna. Rohkem pole vaja.

Kui sa kotleti üle praed, siis on see kuiv junn ilma või koos munata nagunii.

[Külaline]

Ei, retseptides ikka just viidatakse, et "tahket, kuivanud saia". See oli boonus, et sai jäätmeid ära kasutada.

Muidugi tolle aja retseptides viidati kuivanud saiale. Kotleti enda jaoks see oluline pole. Saiavormi õpetati ka seisma jäänud saiast tegema.
Üldse õpetati jäätmeid toitudes ära kasutama.

[Külaline]

Mina panen kotletiraignasse nii piimas leotatud saia (pole vahet, kas kõva või pehme, peamine, et ei hallitaks) kui muna (tavaliselt ühe), veidi õli ja maitseaineid.
Väga head tulevad. Jahu pole kunagi pannud. Sai koos vedelikuga ei lase kotletil plönniks kuivada, muna hoiab seda kõike koos.

[Külaline]

Ei, retseptides ikka just viidatakse, et "tahket, kuivanud saia". See oli boonus, et sai jäätmeid ära kasutada.

Muidugi tolle aja retseptides viidati kuivanud saiale. Kotleti enda jaoks see oluline pole. Saiavormi õpetati ka seisma jäänud saiast tegema.
Üldse õpetati jäätmeid toitudes ära kasutama.

See on täiesti iseasi, et õpetati kokku hoidma. Ometi seepärast ei oleks keegi pannud retseptisse sõna "tahke". Siin on ikka mingi konsistentsi teema ka.