Kas täiskasvanud inimene muutub

[Tolmukübe]

Mida arvate? Oli kord kirjasõber, kes ütles, et ei muutu, kui, siis mingi ränga elusündmuse või usu toimel. Olete nõus? Või on vastupidiseid näiteid? Ise arvan, et eriti ei muutu, lihtsalt mingi hetk võib oma tegelikku palet näidata, aga see pole muutumine, vaid varjatu esile toomine.

[Külaline]

Mida arvate? Oli kord kirjasõber, kes ütles, et ei muutu, kui, siis mingi ränga elusündmuse või usu toimel. Olete nõus? Või on vastupidiseid näiteid? Ise arvan, et eriti ei muutu, lihtsalt mingi hetk võib oma tegelikku palet näidata, aga see pole muutumine, vaid varjatu esile toomine.

Minu naine muutub küll. Kogu aeg paksemaks.

[Külaline]

Ikka muutub. Igaüks areneb kuhugi suunas.

[Külaline]

Mida arvate? Oli kord kirjasõber, kes ütles, et ei muutu, kui, siis mingi ränga elusündmuse või usu toimel. Olete nõus? Või on vastupidiseid näiteid? Ise arvan, et eriti ei muutu, lihtsalt mingi hetk võib oma tegelikku palet näidata, aga see pole muutumine, vaid varjatu esile toomine.

Muutub. Mingit tegelikku palet ei ole. Me muutumegi.

[Külaline]

Muidugi muutub. Päris kohutav, kui elust midagi ei õpi.

[Külaline]

On teatud ütlemisi, mida on kuuldud ja võetud omaks ilma selle üle mõtlemata. Inimene ei muutu? Kas tõesti ei muutu? Vanus muudab, elulöögid muudavad, lapsed muudavad. Seda olen mina kogenud. Ma usun et muudab ka elukoht ja riik. Inimesed kellega kokku puutud ka muudavad või mõjutavad.

[Külaline]

Pigem ei. Kui ikka põhjust pole, siis vanu mustreid on väga raske muuta.
Küll aga on osade mõttemaailm muutunud tõesti alles siis, kui on surmalähedane kogemus või vähidiagnoos.
Aga seal samas osad on lõpuni sellised nagu on.

[Külaline]

Iga kogemus ja omandatud teadmine muudab ja arendab inimest. Ma ütleks, et kui inimese maailmavaade on 50-aastasena sama kui 18-aastasena siis on see pigem mingi hälve...

[Külaline]

Kuskil etenduses oli - inimesed ei muutu, inimesed liiguvad edasi. Minu meelest õige.

[Külaline]

Arvan, et olemus ei muutu. Küll võib õppida oma sõnu ja käitumist kontrollima. Ja inimene võib ka mõned oma tõekspidamised asja ümber hinnata.

[Külaline]

usun et põhiolemuselt inimene ei muutu.
Aga maitse, huvid, vaated - need kindlasti muutuvad. Suhtumine ja tolerants muutub.

[Külaline]

Mina arvan, et inimese põhiolemus jääb alati samaks. Vaated võivad muutuda elukogemuse mõjul. Klassikokkutulekul vaatan, et klassiõde, kes 10-aastasena oli jutupaunikust teiste tagarääkija, on 40 aastat hiljem ikka samasugune.

[Külaline]

Iga kogemus ja omandatud teadmine muudab ja arendab inimest. Ma ütleks, et kui inimese maailmavaade on 50-aastasena sama kui 18-aastasena siis on see pigem mingi hälve...

On öeldud, et inimene kujuneb noorena, nii umbes kuni 27 eluaastani, seejärel muutub juba vähem.

Muutumise alla ei ole mõeldud uute asjade õppimist (seda võib teha igas vanusues, kes viitsib), vaid väga suuri muutusi inimese olemuses, mõttemaailmas.

Kahekümnendates inimestel on palju suurem tõenäosus, et kohtad inimest üks kord ja ta on ühesugune, kohtad paar aastat hiljem ja sama inimene võib olla hoopis teistmoodi - teistmoodi jutt, teistmoodi käitumine, teistmoodi arusaamine (kusjuures inimene ei teeskle, vaid ongi). Mõtled, et oi-oi, kuidas ta on muutunud, kes oleks võinud kooli/ülikooli ajal arvata, et...!!!

Hilisemas vanuses on vastupidi - et näed kedagi näit. 5a hiljem ja inimene näeb veidi vanem välja, aga mõttemaailm, väärtused, jutt jne. on üsna sama, ei üllata mitte millegagi. Ehk siis peale noorust (tavaliselt kolme/neljakümnendates) saabub see aeg, kus inimesed jäävad olemuselt juba üsna samasuguseks. Jah, loomulikult, igasuguseid lahku-kokku minekuid, töökohtade vahetusi, millegi õppimisi jne. (et elu huvitavamaks teha) võib ju olla, aga olemuslikke muutusi - reeglina mitte.

[iiR]

Muidugi muutuvad, elu ongi ju muutumine. Isegi bioloogilisel tasandil - juba puberteediea lõpuks on absoluutselt kõik meie keha rakud, st kõik, millest koosneme, uuenenud, ja see pidev muutumine, uuenemine, enese tükkhaaval kaotamine, uuesti kokku kogumine ja alati veidi uue nurga all kokkupanek jätkub elupäevade lõpuni. Kui öelda, et inimese põhiolemus ei muutu, tuleks defineerida, mis see põhiolemus on? Minu iseloom on küll palju muutunud. See, kuidas mina inimestesse suhtun ja nemad minusse, samuti. Paljud mu väärtushinnangutest on tõenäoliselt lapsepõlvest samaks jäänud, aga usun, et vähemalt sama paljud on muutunud - elukogemuse lisandudes, kogetud rõõmude, murede, raskuste, kohatud inimeste jm mõjul. Mingi osa minust küllap on ikka eksimatult äratuntav, aga on üllatavalt keeruline näppu peale panna, mis see miski on, ja kui palju on selles soovmõtlemist, harjumust, enesekohaseid uskumusi ja teiste inimeste ootustest laetud peegeldusi ja kui palju tegelikkust.

[Külaline]

Elu jooksul võivad inimese keharakud küll uueneda, ent ometigi tunneme sama inimese ära ju. Kusjuures tihti tuntakse ära isegi see inimene, kellega viimati koos samas lasteaiarühmas käidi. Vahepeal on möödunud 40-50 aastat. Muidugi ei ole 50-aastane inimene sama kasvuga ja samas kaalus nagu 5-aastane, ent tema näojooned, pilk, tihti ka suhtumine maailma on jäänud ikka sarnaseks.

[Tolmukübe]

Elu jooksul võivad inimese keharakud küll uueneda, ent ometigi tunneme sama inimese ära ju. Kusjuures tihti tuntakse ära isegi see inimene, kellega viimati koos samas lasteaiarühmas käidi. Vahepeal on möödunud 40-50 aastat. Muidugi ei ole 50-aastane inimene sama kasvuga ja samas kaalus nagu 5-aastane, ent tema näojooned, pilk, tihti ka suhtumine maailma on jäänud ikka sarnaseks.

Ikka inimene jääb sarnaseks, lapsenagi on juba näha, milline inimene sellest lapsest tulla võib. Laps ja täiskasvanu on erinevad, aga sisu on inimesel ikka üks, kuigi huvid on muutunud (ei mängi enam nukkudega jne), jne. Olen kuulnud, et iseloom pidi inimesel juba kolmandaks eluaastaks välja kujunema. Iseloom siis on, mis inimese moodustab. Kui juhtub, et on muutunud, siis vast mingi psüühiline haigus kallale tulnud, et see näitab teda teisest küljest, vms. Nii et muutused on ealised, aga sisu on ikka üks.

[Külaline]

Mina - jumal tänatud - olen väga palju muutunud viimase kümne aastaga. Varem olin paks ja kole. Nüüd olen lihtsalt kole.

[Külaline]

Mina - jumal tänatud - olen väga palju muutunud viimase kümne aastaga. Varem olin paks ja kole. Nüüd olen lihtsalt kole.

Ma ka muutunud. Enne olin sale ja ilus, nüüd olen lihtsalt ilus

[Külaline]

Kes te väidate, et inimene ei muutu - kui vanad olete? Kas saate panna käe südamele ja öelda, et 30 aastat tagasi suhtusite maailma ja inimestesse samamoodi? Mina küll mitte, minu maailm on ikka päris palju muutunud, elukogemus tulnud, naiivsus ja sinisilmsus vähenenud. Prioriteedid muutuvad kogu aeg, kui lapsed olid väikesed, keerles maailm ümber nende, nüüd vaatan ikka maailma iseendana, mitte läbi oma laste vaatenurga. Suhtumine paarisuhtesse on muutunud, küpsenud, isegi piinlik on hetkel natuke meenutada, milliseid nõudmisi omal ajal mehele esitasin ja normaalseks pidasin. Muidugi inimene muutub. Temperamenditüüp ei muutu ehk kuigivõrd (vanusega süveneb kõigis veidi introvertsus), välimus mõnel ei muutu ja mõnel muutub drastiliselt, hääl ei muutu tõenäoliselt, huumoritaju ei muutu (st muidugi muutuvad naljad, mille üle naerdakse, kuid ei muutu naljade tüüp, st. iroonia austaja ei hakka kunagi tort-näkku nalju nautima).

[Külaline]

Kui ma nüüd mõtlema hakkasin siis jah, mina kuulun ka nende hulka, kes ikka elus muutuvad. Just mõttemaailma poolest ja elu õppetundide tagajärjel. Mitte drastiliselt.
Aga kindlasti ei ole ma samasugune ullike nagu 10a tagasi.
Juba emaks saamine muudab ja ka kehva suhte kogemus. Olen rohkem ettevaatlik(ei usalda enam inimesi nii palju) ja küpsem kohe kindlasti.
Aga üldplaanis ma olen ikkagi samade väärtushinnagutega ja istun kahjuks oma liiga pehme iseloomu otsas ka 35sena. Ilmselt suren ka sellisena, kus süda läheb härdaks ka võõradte murede pärast. Seda ma muuta ei ole suutnud.

Samas tean inimesi, kes on koguaeg samasugused(egoistid pigem) ja neid ei muuda ei ussi ega püssirohi.