Miks eestlased defineerivad ennast töö kaudu?

[Külaline]

Miks inimesed kalduvad defineerima üksteist töö kaudu? Esimesel kohtumisel ka koheselt see klassikaline küsimus: "Mis tööd sa teed?"
Miks on see nende jaoks nii oluline, arvestades, et töö ei pruugi alati peegeldada inimese kogu identiteeti ega väärtust?

[kana]

ma vahel küsin ise ka. mitte, et ma ennast töö kaudu identifitseeriksin või et töö mulle hullult oluline oleks, aga see on lihtne viis juttu alustada ja ühine teema leida.

[Külaline]

Eestlased üldiselt siiski ei defineeri end töö kaudu. See on ikka pigem sinu enda suhtlusringkonna probleem. Defineeritakse end pigem hobide, huvialade, maailmavaate jmt kaudu.

[Külaline]

Tee vahet small-talki ja mingi sügavama "defineerimise" vahel. Töö küsimuse kaudu saab teada inimese eriala, huvid, enam-vähem hariduse ja jutu jätkuks infot jagub.

[Külaline]

Samas see on selline kahe otsaga asi. Mõne inimese kohta võib töö palju rääkida, nt tatoveerija on ilmselt päriselus ka huvitav inimene.

[Külaline]

Samas see on selline kahe otsaga asi. Mõne inimese kohta võib töö palju rääkida, nt tatoveerija on ilmselt päriselus ka huvitav inimene.

Ei tea mispärasst. Tean mitut pätti, kes on tätoveerijad. Tätoveerijal ei pea isegi mingit joonistusoskust või kunstiannet olema, suur osa neist kopeerivad lihtsalt pilte nahale. Kas püsikulmude tegijad on kõik mingid huvitavad inimesed või? Täpselt sama töö.

[Külaline]

Kas see ei või olla selline neutraalne küsimus, millele võiks olla kerge vastata.

[Katerin]

Ma arvan ka, et tegemist on neutraalsena mõeldud küsimusega, millele on kerge vastata ja mis sobib hästi jutujätkuks.

Minu meelest vanasti defineerisid inimesed ennast töö kaudu isegi palju rohkem kui praegu. Näiteks lugedes entsüklopeediast mõne kuulsa kirjaniku elulugu, öeldakse kohe esimese lausena, et ta "sündis külarätsepa pojana". Lapsena ikka mõtlesin, et mismoodi need rätsepa pojad näiteks sepa poegadest erinesid

[Külaline]

Ma arvan ka, et tegemist on neutraalsena mõeldud küsimusega, millele on kerge vastata ja mis sobib hästi jutujätkuks.

Minu meelest vanasti defineerisid inimesed ennast töö kaudu isegi palju rohkem kui praegu. Näiteks lugedes entsüklopeediast mõne kuulsa kirjaniku elulugu, öeldakse kohe esimese lausena, et ta "sündis külarätsepa pojana". Lapsena ikka mõtlesin, et mismoodi need rätsepa pojad näiteks sepa poegadest erinesid

Minu arust ka oli vanasti see asi veel hullem. Olid külasepa poeg ja sellega oli suur osa sinust juba defineeritud. Ja ema polnud üldse tähtis, isegi kui ta oli ka mingi ameti peal mitte lihtsalt koduperenaine. Eks see rääkiski siis juba palju sinu haridustaseme ja edasiste võimaluste kohta. Ja eks praegugi ütleb inimese amet tema kohta ju päris palju. Kas ütled, et oled jurist või ütled, et oled Onlyfansi staar, siin juba ju vahe sees.

[Tolmukübe]

Miks inimesed kalduvad defineerima üksteist töö kaudu? Esimesel kohtumisel ka koheselt see klassikaline küsimus: "Mis tööd sa teed?"
Miks on see nende jaoks nii oluline, arvestades, et töö ei pruugi alati peegeldada inimese kogu identiteeti ega väärtust?

Vbl on väärtushinnangud. Kui koristajaga suhelda ei kõlba, siis ongi kohene küsimus, kellene töötad. Saab kohe teada, ja aidaa.

[Külaline]

Minu arust ka oli vanasti see asi veel hullem. Olid külasepa poeg ja sellega oli suur osa sinust juba defineeritud. Ja ema polnud üldse tähtis, isegi kui ta oli ka mingi ameti peal mitte lihtsalt koduperenaine. Eks see rääkiski siis juba palju sinu haridustaseme ja edasiste võimaluste kohta.

Sellel oli ka positiivne külg. Sul ei olnud karta ei tööpuudust ega identideediprobleemi. Sa ei pidanud unetuna vaevlema, mõeldes, kelleks saada. Või kust tööd ja äraelamist leida. Sa olid sepa poeg, tähendab, isa andis sulle erialase hariduse ja oskused (õppisid ametit maast madalast) ning pärandas töökoja ja kliendid. Sinu töökojast tulnud asjade kvaliteet oli tuntud üle mitme põlve ja sa ise olid austatud meistrimees.

[Külaline]

Miks inimesed kalduvad defineerima üksteist töö kaudu? Esimesel kohtumisel ka koheselt see klassikaline küsimus: "Mis tööd sa teed?"

Minu arust ei küsi keegi, mis tööd sa teed, vaid seda, millega sa tegeled. Ja see on su oma valik, kas sa tood esimesena välja töö või mõne muu tegevuse, millest sa tunned, et see sind defineerib.

[Külaline]

Minu arust ka oli vanasti see asi veel hullem. Olid külasepa poeg ja sellega oli suur osa sinust juba defineeritud. Ja ema polnud üldse tähtis, isegi kui ta oli ka mingi ameti peal mitte lihtsalt koduperenaine. Eks see rääkiski siis juba palju sinu haridustaseme ja edasiste võimaluste kohta.

Sellel oli ka positiivne külg. Sul ei olnud karta ei tööpuudust ega identideediprobleemi. Sa ei pidanud unetuna vaevlema, mõeldes, kelleks saada. Või kust tööd ja äraelamist leida. Sa olid sepa poeg, tähendab, isa andis sulle erialase hariduse ja oskused (õppisid ametit maast madalast) ning pärandas töökoja ja kliendid. Sinu töökojast tulnud asjade kvaliteet oli tuntud üle mitme põlve ja sa ise olid austatud meistrimees.

Isa oli kindlasti õnnelik selle üle et tema elutöö pärib poeg, ta järeltulija (nagu laulus). Samas oli ikka ikka suur probleem kui poeg seda ei tahtnud. Juba sünnist saadik on oodatud seda ja valmistad isale sellise pettumuse kui tegi teise valiku.

[iiR]

No aga ega neid parameetreid nii palju polegi, mis ametikohast paremini sobiks - seda siis just kellegagi põgusalt vesteldes, mitte sügavalt filosofeerides. No et kui keegi seltskonnas, koolitusel või tutvudes küsib, et kes sa oled, siis ei vasta ju, et naerulohukestega 39-aastane Ambur, kes käib meelsasti kalal, 10-aastaselt murdsin käeluu. Vaid ütledki, et olen Mari Maasikas, põhikooli matemaatikaõpetaja.

[Külaline]

Enamus ajast veedab inimene tööl. Pärast tööd jääb üpris napp aeg, mis kulub valdavalt järgmiseks päevaks valmistumisele. Teed süüa, pesed pesu, korrastad elamist jne. Hobidele jääb keskmisele inimesele vähe aega.
Töö näitab ära valdkonna, millega see inimene hästi kursis on ja selle pinnalt annab leida ühisosa ja jutujätku.

Küsid hobide kohta ja inimene vastab, et talle meeldib sokki kududa, siis on see liiga kitsas teema, kust on raske midagi rohkemat välja aretada, kui sind ennast see ei huvita. Ütleb ta oma ametiks poemüüja, meditsiiniõde, õpetaja jne, siis me kõik oleme nende valdkondadega kokku puutunud. Kõik me oleme koolis käinud, kõik me käime poes, arsti juures jne.

Maailmavaade on asi, millest ei soovita võõrast inimestega ja sageli isegi tuttavatega väga avameelselt arutleda. Need teemad võivad inimesed kergesti tülli ajada või kohe esimest lausest suhtlusbloki tekitada. Kui ikka inimene esimese asjana teatab, et ta on veendunud kommunist, siis sorry mul on kohe karvad turris ja tagurdan uksest välja.

[Külaline]

Miks eestlased ei oska ega taha mingit smalltalki? Kas ei oska või ei taha?
Ütleme nii, et on soov tutvuda uue inimesega. Ei, eestlane ei soovi:). Aga kui on selline imelik olukord, et sooviks teha juttu. Mida küsida, mida rääkida.
"ÕNNElikult " st õnne 13 likult võiks küsida - kas te olete siin uus? Aga edasi? Täna on külm ilm. Ja edasi? Mida sa arvad külma veega karastamisest?
Aga päriselt. Kuidas teha tutvust?

[Külaline]

Ma arvan ka, et tegemist on neutraalsena mõeldud küsimusega, millele on kerge vastata ja mis sobib hästi jutujätkuks.

Minu meelest vanasti defineerisid inimesed ennast töö kaudu isegi palju rohkem kui praegu. Näiteks lugedes entsüklopeediast mõne kuulsa kirjaniku elulugu, öeldakse kohe esimese lausena, et ta "sündis külarätsepa pojana". Lapsena ikka mõtlesin, et mismoodi need rätsepa pojad näiteks sepa poegadest erinesid

Mida sa siis ootasid, et seal tema päritolu kohta mainitakse? Ei oleks pidanud üldse midagi mainima? Sündis x külas ja kõik? Sündis rätsepa pojana näitab ju ära, millistes oludes ja kogukonnas see inimene sirgus. Polnud aadlikud, polnud talupojad, vaid käsitööliste pere. See kõik mõjutab inimese kujunemist, millistest oludest ta tuleb. Aadliku poeg, kelle on kõik privileegid või lihtne käsitööline, kelle jaoks oli hea hariduse saamine suurem ponnistus. Kõnekas fakt sageli ka inimese hilisema maailmavaate kujunemisel.

[Külaline]

Ma arvan ka, et tegemist on neutraalsena mõeldud küsimusega, millele on kerge vastata ja mis sobib hästi jutujätkuks.

Minu meelest vanasti defineerisid inimesed ennast töö kaudu isegi palju rohkem kui praegu. Näiteks lugedes entsüklopeediast mõne kuulsa kirjaniku elulugu, öeldakse kohe esimese lausena, et ta "sündis külarätsepa pojana". Lapsena ikka mõtlesin, et mismoodi need rätsepa pojad näiteks sepa poegadest erinesid

Mida sa siis ootasid, et seal tema päritolu kohta mainitakse? Ei oleks pidanud üldse midagi mainima? Sündis x külas ja kõik? Sündis rätsepa pojana näitab ju ära, millistes oludes ja kogukonnas see inimene sirgus. Polnud aadlikud, polnud talupojad, vaid käsitööliste pere. See kõik mõjutab inimese kujunemist, millistest oludest ta tuleb. Aadliku poeg, kelle on kõik privileegid või lihtne käsitööline, kelle jaoks oli hea hariduse saamine suurem ponnistus. Kõnekas fakt sageli ka inimese hilisema maailmavaate kujunemisel.

Sündis vaestes oludes puusepa pojana. Oma ema meelest oli jumal. Kuni 33-aastaseni elas vanematega koos.

(Jeesus Kristus)

[Külaline]

Näiteks lugedes entsüklopeediast mõne kuulsa kirjaniku elulugu, öeldakse kohe esimese lausena, et ta "sündis külarätsepa pojana".

See komme tekkis minu arust nõuka ajal, kus oli oluline rõhutada, et oled ikkagi sünnilt proletaarlane, mitte mingi intelligendinässakas või mõttetu ametnik-rõhuja.

[Külaline]

Millal enam pole see tähtis et sündis vaestes oludes või puusepa pojana. 100a tagasi küll. Aga 50a tagasi. Oli oluline kui rikkad olid vanemad? Mis tööd tegid? Jah proletariaadi pere on küll kuuldud väljend.