Palju teil asju on?

[Tolmukübe]

Mul on elu jooksul ikka üht-teist kogunenud, aga usun, et mõõdukuse piires. Üldiselt mulle meeldib, kui on vähe asju, pole üldse asjade huviline.

[Külaline]

Panin Tolmukübemele ignoori ära, iga 10 minuti tagant mingi ajuvaba teema, milleks sedasi foorumi sodida?

[Külaline]

Kui vähe sul siis asju on? Hambahari ja sussid on? Mul pole küll õrna aimugi, kas mul on palju või vähe asju. Mul on kõik, mis minu eluks vajalik - kapist seenekorvini ja raamatust suverehvideni. Aknale pandavat jõulukolmnurka ei ole.

[Külaline]

Hea küsimus. Mul on vähe asju. Aga kaasal on nii, et ei mahu ära. Kuskil istuda ja astuda pole.

[Külaline]

Täna just mõtlesin selle peale. Pigem ikka vist on jah liiga palju on asju. Ma aastas paar korda vaatan kapid üle ja siis sorteerin välja, mida pole vähemalt 6 kuud vaja läinud ning pole selle olemasolu meeles, siis korralikud asjad annan ära(näiteks laste väikeseks jäänud riided/ jalanõud ja mänguasjad- neid on kõige rohkem alati liiga palju).

Nipsasjakesed mulle väga ei meeldi(va küünlad ja pehmed pleedid) ja nende ostmisest olen teadlikult hoidunud ja ostan asju ikka vajaduspõhiselt. Üks hea motivaator on üleliigsest vabandeda on kolimine või vähe hoiustamisruumi

[Külaline]

Üks hea motivaator on üleliigsest vabandeda on kolimine või vähe hoiustamisruumi

Meil sama mure. Liiga palju asju. Esimese 15 aasta jooksul kolis me pere mitmeid kordi, kõigest üleliigsest saime lahti. Nüüd elame oma majas juba 20 aastat, ruumi on palju, midagi pole otseselt vaja ära visata.
Mõtlengi, et peaks iga toa eraldi ette võtma ja lihtsalt ära tühjendama kõigest ebavajalikust.

[Külaline]

Hea küsimus. Mul on vähe asju. Aga kaasal on nii, et ei mahu ära. Kuskil istuda ja astuda pole.

Pigem Tolmurulli tehtud teemad, kui see k*kaloopija, kes igas teemas teisi sõimab.

[Külaline]

Minu kodus on palju asju. Kusjuures ma ise ei ostagi üldse palju, väga harva kui mingeid vidinaid koju soetan.

Põhjus selles, et elame suguvõsa majas ja pole kolinud. Olen siin sündinud, samuti ka mu ema. Arusaadavalt on asju pikapeale sedasi kogunenud. Olen märganud, et kõige rohkem visatakse ikka ära kolimiste ajal - siis ikka vaadatakse esemele otsa, et kas mul "on vaja" seda või mitte. Tihti lihtsalt ei viitsita suuri kastitäisi kaasa vedada, lihtsam lennutada terved asjad prügikasti.

Mulle tõtt-öelda meeldib olla nende asjade keskel, millel on olemas perekonna ajalugu. Ilmselgelt ei säilita keegi vanaisa vanu aluspükse, kuid vanad ilusad serviisid on alles. Samuti on sahtlis alles vanaema koolilõputunnistus aastast 1927 ja mõned tsaariaegsed rahad. On alles minu ema salmik aastast 1954, viiekümneaastased vaasid ja elutoamööbel ja üht-teist veel. Ma ei taha neid minema visata. Kui mu abikaasa meile elama kolis, siis tõi ta oma lapsepõlvekodust samuti asju kaasa ja neilegi tuli siin kodu leida. Need asjad on abikaasa jaoks olulised ja ma ei viska neid minema ega anna ära. Kui peaksime kunagi kolima mingil põhjusel, eks siis ilmselt tule suurem äraviskamine teha, kuid praegu püüame neile mälestustega seotud esemetele oma nurgakese leida.

[Külaline]

Mulle ei istu träni täis kodud. Mul mingi trauma enda emast, kes vedas kõik kasutud asjad garaaži ja siis üritas maha parseldada neid asju koguaeg. Külas käisin siis ikka ilmus kuskilt mingi vaasi, panni, liniku või dekoratiivpadjaga välja, et äkki ma tahan koju viia. Ei taha. Hiljem koju jõudes leidsin need asjad enda kotist või autopagasnikust. Mul on asju küll aga need peavad mahtuma kappidesse ära ja organiseeritult. Kui ma midagi enam ei kasuta või koju ei mahu vms, siis ei kuhja teadmata ajaks kuhugi panipaika mõttega, et äkki läheb kunagi vaja, vaid viingi eest ära taaskasutusse/riidekonteinerisse või viskan minema.

[Külaline]

Minu kodus on palju asju. Kusjuures ma ise ei ostagi üldse palju, väga harva kui mingeid vidinaid koju soetan.

Põhjus selles, et elame suguvõsa majas ja pole kolinud. Olen siin sündinud, samuti ka mu ema. Arusaadavalt on asju pikapeale sedasi kogunenud. Olen märganud, et kõige rohkem visatakse ikka ära kolimiste ajal - siis ikka vaadatakse esemele otsa, et kas mul "on vaja" seda või mitte. Tihti lihtsalt ei viitsita suuri kastitäisi kaasa vedada, lihtsam lennutada terved asjad prügikasti.

Mulle tõtt-öelda meeldib olla nende asjade keskel, millel on olemas perekonna ajalugu. Ilmselgelt ei säilita keegi vanaisa vanu aluspükse, kuid vanad ilusad serviisid on alles. Samuti on sahtlis alles vanaema koolilõputunnistus aastast 1927 ja mõned tsaariaegsed rahad. On alles minu ema salmik aastast 1954, viiekümneaastased vaasid ja elutoamööbel ja üht-teist veel. Ma ei taha neid minema visata. Kui mu abikaasa meile elama kolis, siis tõi ta oma lapsepõlvekodust samuti asju kaasa ja neilegi tuli siin kodu leida. Need asjad on abikaasa jaoks olulised ja ma ei viska neid minema ega anna ära. Kui peaksime kunagi kolima mingil põhjusel, eks siis ilmselt tule suurem äraviskamine teha, kuid praegu püüame neile mälestustega seotud esemetele oma nurgakese leida.

Väga armas postitus. Rõõm kuulda, kuidas inimesed oma suguvõsa ajalugu väärtustavad.

[Külaline]

Minu kodus on palju asju. Kusjuures ma ise ei ostagi üldse palju, väga harva kui mingeid vidinaid koju soetan.

Põhjus selles, et elame suguvõsa majas ja pole kolinud. Olen siin sündinud, samuti ka mu ema. Arusaadavalt on asju pikapeale sedasi kogunenud. Olen märganud, et kõige rohkem visatakse ikka ära kolimiste ajal - siis ikka vaadatakse esemele otsa, et kas mul "on vaja" seda või mitte. Tihti lihtsalt ei viitsita suuri kastitäisi kaasa vedada, lihtsam lennutada terved asjad prügikasti.

Mulle tõtt-öelda meeldib olla nende asjade keskel, millel on olemas perekonna ajalugu. Ilmselgelt ei säilita keegi vanaisa vanu aluspükse, kuid vanad ilusad serviisid on alles. Samuti on sahtlis alles vanaema koolilõputunnistus aastast 1927 ja mõned tsaariaegsed rahad. On alles minu ema salmik aastast 1954, viiekümneaastased vaasid ja elutoamööbel ja üht-teist veel. Ma ei taha neid minema visata. Kui mu abikaasa meile elama kolis, siis tõi ta oma lapsepõlvekodust samuti asju kaasa ja neilegi tuli siin kodu leida. Need asjad on abikaasa jaoks olulised ja ma ei viska neid minema ega anna ära. Kui peaksime kunagi kolima mingil põhjusel, eks siis ilmselt tule suurem äraviskamine teha, kuid praegu püüame neile mälestustega seotud esemetele oma nurgakese leida.

Väga armas postitus. Rõõm kuulda, kuidas inimesed oma suguvõsa ajalugu väärtustavad.

Mõte on armas aga oleme ausad- lõppude lõpuks jõuavad need asjad nagunii prügimäele seega väärtust võiks leida siiski muus, kui materiaalsetes asjades.

[Külaline]

Minu kodus on palju asju. Kusjuures ma ise ei ostagi üldse palju, väga harva kui mingeid vidinaid koju soetan.

Põhjus selles, et elame suguvõsa majas ja pole kolinud. Olen siin sündinud, samuti ka mu ema. Arusaadavalt on asju pikapeale sedasi kogunenud. Olen märganud, et kõige rohkem visatakse ikka ära kolimiste ajal - siis ikka vaadatakse esemele otsa, et kas mul "on vaja" seda või mitte. Tihti lihtsalt ei viitsita suuri kastitäisi kaasa vedada, lihtsam lennutada terved asjad prügikasti.

Mulle tõtt-öelda meeldib olla nende asjade keskel, millel on olemas perekonna ajalugu. Ilmselgelt ei säilita keegi vanaisa vanu aluspükse, kuid vanad ilusad serviisid on alles. Samuti on sahtlis alles vanaema koolilõputunnistus aastast 1927 ja mõned tsaariaegsed rahad. On alles minu ema salmik aastast 1954, viiekümneaastased vaasid ja elutoamööbel ja üht-teist veel. Ma ei taha neid minema visata. Kui mu abikaasa meile elama kolis, siis tõi ta oma lapsepõlvekodust samuti asju kaasa ja neilegi tuli siin kodu leida. Need asjad on abikaasa jaoks olulised ja ma ei viska neid minema ega anna ära. Kui peaksime kunagi kolima mingil põhjusel, eks siis ilmselt tule suurem äraviskamine teha, kuid praegu püüame neile mälestustega seotud esemetele oma nurgakese leida.

Väga armas postitus. Rõõm kuulda, kuidas inimesed oma suguvõsa ajalugu väärtustavad.

Mõte on armas aga oleme ausad- lõppude lõpuks jõuavad need asjad nagunii prügimäele seega väärtust võiks leida siiski muus, kui materiaalsetes asjades.

Aga ega siis üks ei välista teist. Hingega asjad on toredad. Kõik asjad jõuavad prügimäele ja kõik inimesed surevad lõpuks ära, see ei takista neil kuidagi elu nautimast.

[Külaline]

Mõte on armas aga oleme ausad- lõppude lõpuks jõuavad need asjad nagunii prügimäele seega väärtust võiks leida siiski muus, kui materiaalsetes asjades.

Mina jälle ei lugenud kuskilt välja, et too postitaja suvalist vana prügi alles hoiaks. Ikka asju, millel on emotsionaalne, ajalooline ja ka praktiline väärtus. Ta ju mainis muuseas vana mööblit ja lillevaase. Ma ei näe mõtet visata korralik ja kasutuskõlblik asi minema, et siis sama asi poest asemele tuua.

[Külaline]

Väga armas postitus. Rõõm kuulda, kuidas inimesed oma suguvõsa ajalugu väärtustavad.

Mõte on armas aga oleme ausad- lõppude lõpuks jõuavad need asjad nagunii prügimäele seega väärtust võiks leida siiski muus, kui materiaalsetes asjades.

Aga ega siis üks ei välista teist. Hingega asjad on toredad. Kõik asjad jõuavad prügimäele ja kõik inimesed surevad lõpuks ära, see ei takista neil kuidagi elu nautimast.

Sellised sentimentaalse väärtusega asjad ikka üldiselt hoitakse alles. Ja selles pole midagi halba. Või siis pärandatakse edasi. Mul on ka vanemate nooruspõlve ja pulmafotod alles. Ema kooli tunnistused. Ema salmik ja vana käsitsikirjutatud retseptiraamat. Nende jaoks leian küll vajaliku ruumi kapinurgas.

Ma pigem vabanen ebavajalikust üleliigsete nõude, mööbli, voodilinade ja muude tarbeesemete näol.