Mida tähendab teie jaoks vaesus?

[Tolmukübe]

Kas Eestis miinimumpalka saav inimene, või Aafrika näljahädaline, või veel keegi? Keda nimetate vaeseks?

[Külaline]

See keda mina nimetan vaeseks, ei pruugi end ise vaeseks pidada
Kes ise nimetab end vaeseks, ei pruugi ka seda olla teiste silmis.
Eestis me paljud peame end vaeseks.siuname riiki. Vene ajal olime kõik vaesed, aga see kurvastas vähem kui praegu. Miks nii?

[Külaline]

Nõukaajal rikkad spekulandid ja parteitegelased ei julgenud oma rikkusega eputada. Puudus võrdlusvõimalus.

[Külaline]

Palju neid partitegelasi ikka oli Eestis?

[Külaline]

Vaene on see, kes ei saa endale peaaegu midagi lubada. Toidupoes ei saa valida toiduaineid, osta näiteks vahel valmistoitu. Autot ei saa endale lubada, ei saa käia reisimas Eestis, välismaal. Kui palgapäevani on jäänud nädal, siis elab vaene väga rangel säästureziimil.

[Külaline]

Vaene on see kes peab iga päev tööl käima. Kui üks päev ei tule, siis kohe helistatakse: noh, kussa jäid?

[Külaline]

Eestis me paljud peame end vaeseks.siuname riiki. Vene ajal olime kõik vaesed, aga see kurvastas vähem kui praegu. Miks nii?

Eks me siis olime ikka võrdsemalt vaesed, ei olnud nii, et üks saab 70 rubla kuus ja teine 700. Praegu polegi nii haruldane 700 versus 7000 palk. Või et ühe lapse kõik koolivaheajad mööduvad Šveitsis suusatades, teine vaatab, kas kodus kapis peale makaronide ja kartuli veel midagi on. Ja kiusatusi oli muidugi vähem. Nüüd küll ostaks, kui raha oleks! Ja kui teda ei ole ja on ka teada, et ei tule, siis see teebki kurvaks. Eriti kui näed, mida teised omale lubada saavad.

[Külaline]

Eestis me paljud peame end vaeseks.siuname riiki. Vene ajal olime kõik vaesed, aga see kurvastas vähem kui praegu. Miks nii?

Eks me siis olime ikka võrdsemalt vaesed, ei olnud nii, et üks saab 70 rubla kuus ja teine 700. Praegu polegi nii haruldane 700 versus 7000 palk. Või et ühe lapse kõik koolivaheajad mööduvad Šveitsis suusatades, teine vaatab, kas kodus kapis peale makaronide ja kartuli veel midagi on. Ja kiusatusi oli muidugi vähem. Nüüd küll ostaks, kui raha oleks! Ja kui teda ei ole ja on ka teada, et ei tule, siis see teebki kurvaks. Eriti kui näed, mida teised omale lubada saavad.

Me pole mitte vaesemad vaid kadedamad või enesehaletsevamad.

[Külaline]

See keda mina nimetan vaeseks, ei pruugi end ise vaeseks pidada
Kes ise nimetab end vaeseks, ei pruugi ka seda olla teiste silmis.
Eestis me paljud peame end vaeseks.siuname riiki. Vene ajal olime kõik vaesed, aga see kurvastas vähem kui praegu. Miks nii?

Vene ajal oli toidu ja kauba defitsiit. Et midagi saada, pidi kõvasti tutvusi omama või muudmoodi vaeva nägema. Samas oli keskküttega kodu, auto ja suvila olemas. Ega rohkem ei osanudki tahta, piisas ka sellest.

[Külaline]

Vene ajal oli nii, et ema andis mulle rublase, et poes käia ja ma sain leiva, saia, paki võid, limonaadi, piima ja suure jupi vorsti poest. Nüüd ei saa enam midagi, igal pool on turvakaamerad

[Külaline]

Vene ajal oli nii, et ema andis mulle rublase, et poes käia ja ma sain leiva, saia, paki võid, limonaadi, piima ja suure jupi vorsti poest. Nüüd ei saa enam midagi, igal pool on turvakaamerad

Kle, pakk võid maksis 68 kopikat, pool liitrit piima 26, kõige odavam limonaad mingi 15 vist. Nii et su mälu petab. Aga ärgem ladkugem siin nõukanostalgiasse, eks.

[Külaline]

Vastasin kunagi mingile EL küsimustikule toimetuleku kohta. Seal olid küsimused stiilis:
"Kas sul on vähemalt üks paar sobivaid jalatseid talveks ja üks suveks?"
"Kas sul on vähemslt üks jakk või muu pealisriideese?"
"Kas saad endale rahaliselt võimaldada liha söömist vähemalt korra nädalas?"
jne.
Vot siis tekkis küll tunne, et mis arengumaa vaestelt neud küsimusi küsitakse? Kas tõesti leidub Euroopa Liidus sellisel tasemel vaesust?

[Külaline]

Vene ajal oli nii, et ema andis mulle rublase, et poes käia ja ma sain leiva, saia, paki võid, limonaadi, piima ja suure jupi vorsti poest. Nüüd ei saa enam midagi, igal pool on turvakaamerad

Ma saan aru nii, et käidi ühtlasi ka poes vargil.

[Külaline]

Ma saan aru nii, et käidi ühtlasi ka poes vargil.

Sul puudub naljameel.

[Külaline]

See keda mina nimetan vaeseks, ei pruugi end ise vaeseks pidada
Kes ise nimetab end vaeseks, ei pruugi ka seda olla teiste silmis.
Eestis me paljud peame end vaeseks.siuname riiki. Vene ajal olime kõik vaesed, aga see kurvastas vähem kui praegu. Miks nii?

Vene ajal oli toidu ja kauba defitsiit. Et midagi saada, pidi kõvasti tutvusi omama või muudmoodi vaeva nägema. Samas oli keskküttega kodu, auto ja suvila olemas. Ega rohkem ei osanudki tahta, piisas ka sellest.

Sa oled vene ajal elanud? Vanemad töötasid mingis tehases ja olid parteilased? Või kuidas sa selle keskküttega kodu, auto ja suvila said? Meil oli küll keskküttega kodu, aga keskütte ehitas mu kuldsete kätega isa ise seitsemkümmnenedatel. Maja oli väike, lapsi palju, lisaks veel vanavanemad ja tädi pere. Aga korteri järjekorda panna ei saanud, mis sellest et inimeneśe kohta ruutmeetreid tuli nii vähe, et isegi tädimees ei saanud sissekirjutust, elaski siis illegaalselt. Aga tuled eramajast, sulle küll mingit korterit vaja pole. Auto oli meil ka, ostetud kaheksakümmnendate alguses ja kasutatault, maksis tunduvalt rohkem kui uus auto, aga autoostuluba meie perele ei jagunud, võib-olla et sapaka oleks saanud, need olid vist vahepeal vabalt müügis, aga siis polnud jälle sellist raha. Isa tegi kõvasti "haltuurat" ehk rakendas oma teadmsis ja oskusi kuniks vajaliku summa kokku sai. Suvilat pole kunagi osanud tahta, aga seda mu vanematele ei pakutud ka.
Välismaa kaupa jah polnud ja banaane ka mitte, aga näljas me polnud ja mingid riided olid ka seljas. Mida aastad edasi nõuka aja lõpu poole, seda kehvemaks valik poodides jäi, samas päris olematu ka polnud. Minul ongi kõige kehvamad mälestused kaheksakümnendate algusest kui teismeline olin,siis sai tõesti poest vaid superinetuid jopesid või saapaid osta. Enne seda midagi ika liikus ja hiljem tekkisid juba kooperatiivid.

[Külaline]

See keda mina nimetan vaeseks, ei pruugi end ise vaeseks pidada
Kes ise nimetab end vaeseks, ei pruugi ka seda olla teiste silmis.
Eestis me paljud peame end vaeseks.siuname riiki. Vene ajal olime kõik vaesed, aga see kurvastas vähem kui praegu. Miks nii?

Vene ajal oli toidu ja kauba defitsiit. Et midagi saada, pidi kõvasti tutvusi omama või muudmoodi vaeva nägema. Samas oli keskküttega kodu, auto ja suvila olemas. Ega rohkem ei osanudki tahta, piisas ka sellest.

Sa oled vene ajal elanud? Vanemad töötasid mingis tehases ja olid parteilased? Või kuidas sa selle keskküttega kodu, auto ja suvila said? Meil oli küll keskküttega kodu, aga keskütte ehitas mu kuldsete kätega isa ise seitsemkümmnenedatel. Maja oli väike, lapsi palju, lisaks veel vanavanemad ja tädi pere. Aga korteri järjekorda panna ei saanud, mis sellest et inimeneśe kohta ruutmeetreid tuli nii vähe, et isegi tädimees ei saanud sissekirjutust, elaski siis illegaalselt. Aga tuled eramajast, sulle küll mingit korterit vaja pole. Auto oli meil ka, ostetud kaheksakümmnendate alguses ja kasutatault, maksis tunduvalt rohkem kui uus auto, aga autoostuluba meie perele ei jagunud, võib-olla et sapaka oleks saanud, need olid vist vahepeal vabalt müügis, aga siis polnud jälle sellist raha. Isa tegi kõvasti "haltuurat" ehk rakendas oma teadmsis ja oskusi kuniks vajaliku summa kokku sai. Suvilat pole kunagi osanud tahta, aga seda mu vanematele ei pakutud ka.
Välismaa kaupa jah polnud ja banaane ka mitte, aga näljas me polnud ja mingid riided olid ka seljas. Mida aastad edasi nõuka aja lõpu poole, seda kehvemaks valik poodides jäi, samas päris olematu ka polnud. Minul ongi kõige kehvamad mälestused kaheksakümnendate algusest kui teismeline olin,siis sai tõesti poest vaid superinetuid jopesid või saapaid osta. Enne seda midagi ika liikus ja hiljem tekkisid juba kooperatiivid.

Ema töötas insenerina ja isa keskastme juhina. Kui mina 1971 sündisin, oli vanematel keskküttega 2-toaline juba olemas. 1974 ostis isa uue Moskvitsi. 1971 hakati perele ka suvilat ehitama.

[Külaline]

Vastasin kunagi mingile EL küsimustikule toimetuleku kohta. Seal olid küsimused stiilis:
"Kas sul on vähemalt üks paar sobivaid jalatseid talveks ja üks suveks?"
"Kas sul on vähemslt üks jakk või muu pealisriideese?"
"Kas saad endale rahaliselt võimaldada liha söömist vähemalt korra nädalas?"
jne.
Vot siis tekkis küll tunne, et mis arengumaa vaestelt neid küsimusi küsitakse? Kas tõesti leidub Euroopa Liidus sellisel tasemel vaesust?

Ma arvan, ka et Euroopas, sh. Eestis, väljenduvad erinevused toimetulekus millegi mu kaudu kui jalatsite või liha ostmine. Näiteks, et inimene ei saa pangast eluaseme ostuks laenu või/ja ei suuda üksi üürida 1-toalist korterit.

Näit. kui mina asusin oma esimesele töökohale (ülikooli allasutuses, palgad sellised, et näit. õpetaja palgale jäid/jäävad alla), siis terve korteri üürimiseks oleks kulunud sissetulekus nii suur osa ära, et kõige muu pealt (toit, riided, bussisõidud, ürituste piletid) oleks pidanud juba koonerdama. Seega üürisin korterist ühte tuba nagu üliõpilane, kuigi käisin täiskohaga erialasel tööl. Nii sain ilusti hakkama. Mingeid olukordi, et kuu lõpus saab pangaarve tühjaks, et ei jaksa liha osta või saabaste katkimineku korral ei jõuaks uut saapaari osta, isiklikult minul küll ei esinenud. Kuna mingi ootamatuse korral oleks olnud alati võimalik kolida lapsepõlvekoju tagasi, siis mingit stressi/hädaldamist seoses toimetulekuga ka polnud; elasin ja tegutesin, vahel lubasin isegi mõne (odavama ja lühema) reisi.

Samas, mõnede tunnuste järgi (alla keskmise sissetulek, üürib minimaalset elamispinda - tuba, autot ei oma) oleksin paigutunud ikka "nende vaesemate" hulka, eks.

[Külaline]

Vaesus on see, kui inimene PEAB äraelamise jaoks tegema ebameeldivat tööd, elama kuskil ebameeldivates tingimustes- sest pole raha mujale kolimiseks. Või siis raske puudega, täielikult töövõimetuks tunnistatud inimene on sunnitud tööl käima, kuna töövõimetoetus on nii väike.

[Külaline]

Kui pole raha elementaarsemate asjade soetamiseks, millegi parandamiseks, asendamiseks. Toiduraha laenatakse. Uusi jalanõusid maksimaalselt aastas üks paar, needki turult ja kõige odavamad. Riided heal juhul puhtad, enamasti vanadest ümber õmmeldud, lapitud.
Näited minu lapspõlvest. Mäletan ka päeva, kui millestki muust polnud süüa teha kui jahust ja kuidas ema seda jahu siis keetis. Jah, isa oli ka, aga isa jõi. Kerjas odeka jaoks raha, jõi ja räuskas.

Sellega võrreldes olen ma ikka väga rikas. Samas rikastega võrreldes siiski vaene.

[Külaline]

Vene ajal oli toidu ja kauba defitsiit. Et midagi saada, pidi kõvasti tutvusi omama või muudmoodi vaeva nägema. Samas oli keskküttega kodu, auto ja suvila olemas. Ega rohkem ei osanudki tahta, piisas ka sellest.

Sa oled vene ajal elanud? Vanemad töötasid mingis tehases ja olid parteilased? Või kuidas sa selle keskküttega kodu, auto ja suvila said? Meil oli küll keskküttega kodu, aga keskütte ehitas mu kuldsete kätega isa ise seitsemkümmnenedatel. Maja oli väike, lapsi palju, lisaks veel vanavanemad ja tädi pere. Aga korteri järjekorda panna ei saanud, mis sellest et inimeneśe kohta ruutmeetreid tuli nii vähe, et isegi tädimees ei saanud sissekirjutust, elaski siis illegaalselt. Aga tuled eramajast, sulle küll mingit korterit vaja pole. Auto oli meil ka, ostetud kaheksakümmnendate alguses ja kasutatault, maksis tunduvalt rohkem kui uus auto, aga autoostuluba meie perele ei jagunud, võib-olla et sapaka oleks saanud, need olid vist vahepeal vabalt müügis, aga siis polnud jälle sellist raha. Isa tegi kõvasti "haltuurat" ehk rakendas oma teadmsis ja oskusi kuniks vajaliku summa kokku sai. Suvilat pole kunagi osanud tahta, aga seda mu vanematele ei pakutud ka.
Välismaa kaupa jah polnud ja banaane ka mitte, aga näljas me polnud ja mingid riided olid ka seljas. Mida aastad edasi nõuka aja lõpu poole, seda kehvemaks valik poodides jäi, samas päris olematu ka polnud. Minul ongi kõige kehvamad mälestused kaheksakümnendate algusest kui teismeline olin,siis sai tõesti poest vaid superinetuid jopesid või saapaid osta. Enne seda midagi ika liikus ja hiljem tekkisid juba kooperatiivid.

Ema töötas insenerina ja isa keskastme juhina. Kui mina 1971 sündisin, oli vanematel keskküttega 2-toaline juba olemas. 1974 ostis isa uue Moskvitsi. 1971 hakati perele ka suvilat ehitama.

Ema raamatukogutöötaja, isa insenar (kumbki mitte juhtival kohal). Seisti üldises korterijärjekorras. Sündis esimene laps, pere elas vanaema 2-toal ahjukütega korteris (külm vesi, wc koridoris) ühes toas. Sündis teine laps ja kuna järjekord ei tahtnud kuidagi jõuda, võeti 1-toal kooperatiivkorter (selline, kus oleks tulnud järelmakuga välja osta), tehti ise sisetööd (see korteri lõpuni ehitamiene olnud paras peavalu, kuna vajalike materjale oli raske saada) ja pakuti korterit vahetuseks. Õnnestus saada minimaalse põrandapinnaga 2-toal hruštšovka üürikas (riigikorter), et ikkagi 2 tuba. See jäigi meie koduks. Väike, aga vähemalt keskküte ja soe vesi. Autot nõukaajal perel polnud. Suvitusvõimalus (tänu eelmistele põlvkondadele) maal oli, muidu poleks ilmselt küll olnud.

Ehk siis ikkagi olenes inimese positsioonist ja sellest, kus asutuses töötas jne. Oli paremaid asutusi, mis jagasid kortereid ja nö. halvemaid asutusi, millel polnud midagi jagada.