Ärahellitatud lastest

[Külaline]

Kas emad ise ei saa aru, et nad on ise oma lapsed ära hellitanud ja sellega oma elu keeruliseks teinud?

Mul on sõbranna, kellel on sarnases vanuses lapsed - üks teismeline ja teine lasteaiaealine. Mõlemaga on ta hädas - teismeline ülbitseb emaga, kokkulepetest kinni ei pea, kodutööde tegemisest keeldub, sest ega ta mingi ori ei ole, aga kõiki hüvesid peab sellest hoolimata saama - telefonid, kontsertipiletid, taskuraha jne. Näha on, et väiksem laps läheb sama teed - alati peab saama, mida tahab, muidu viskab pikali ja jonnib ning sõbranna annab järgi.

Räägib, et küll mul on hea elu, sest mul nii lihtsad lapsed - kuulavad sõna ja saan nendega igal pool käia. Lapsed on mul nagu lapsed ikka, aga kasvatanud olen neid hoopis teisiti. Juba väiksena panin piirid paika, et kui käitutakse sõnakuulmatult, siis ei saa mingeid hüvesid. Kui sõna ei kuula, siis jäätist ei saa, kui tuba ära ei korista, siis uut mänguasja ei osta jne.

Sõbranna laps peksab teda, jookseb eest ära ja peale seda saab veel jäätist ka. Sõbranna ei saa aru, et ta on selle ilma piirideta kasvatuse tõttu oma lapsed ära rikkunud. Tema meelest lihtsalt ongi tema lapsed keerulised ja minu omad sündinud lihtsad lapsed.

[Külaline]

Jubedad on “sõbrannad”, kes oma nina teise pere asjadesse topivad ja taga klatšivad.

[Külaline]

Räägib, et küll mul on hea elu, sest mul nii lihtsad lapsed - kuulavad sõna ja saan nendega igal pool käia. Lapsed on mul nagu lapsed ikka, aga kasvatanud olen neid hoopis teisiti. Juba väiksena panin piirid paika, et kui käitutakse sõnakuulmatult, siis ei saa mingeid hüvesid. Kui sõna ei kuula, siis jäätist ei saa, kui tuba ära ei korista, siis uut mänguasja ei osta jne.

No kes sind jõuab ära kiita!

[Külaline]

Sama- Sõbranna kurdab, et laps "muud ei söö kui jäätist, ega ma ei saa teda nälga jätta! Kuidas sinu lapsed ometi ühepajatoitu söövad?" Mis ta arvab, mida nemadki ainult sööks, kui lastaks...

[Külaline]

Ega siin palju lisada ei olegi.

Hirmsaid karistusi, nagu vanasti, pole tavaliste olmenägeluste puhul vaja.

Küll aga peaks täiskasvanu julgema lüüa käed puusa ja mingi hüve (näit. jäätise, kontserdipileti) andmata jätta, kui laps käitub ülbelt, lööb, keeldub kodutööga aitamast vms. Vastasel juhul tekibki see, et sõbrannaga käitutakse nagu s.taga, tema aga ainult teenindab (ja kurdab). Sinuga käitutakse, nagu sa lased endaga käituda, on see ütlemine.

[Külaline]

Ma ühe võimalusena näeks veel lapsele seletamise võimalust, miks on vaja midagi teha. Kõik ei pea ju tee - saad palga meetodil põhinema. Mäletan oma lapsepõlvest, et kui ma kord jätsin põrandad pesemata, jättis ema meiega kiiguparki minemata. No ei pannud see mind aru saama, miks ma pean selle rõveda lapiga põrandaid nühkima tagumik upakil (ma olen nõukogude aja laps, siis peeneid moppe polnud). Pigem õppisin, et ka vastumeelseid asju peab tegema, asjad ise on tänaseni vastumeelsed.

[Külaline]

Pigem õppisin, et ka vastumeelseid asju peab tegema, asjad ise on tänaseni vastumeelsed.

See on eluks väga hea õppetund, sest kuigi lapsed arvavad, et täiskasvanuelu on "ise teen mis tahan päevad läbi", siis tegelikult tuleb täiskasvanueas pigem juurde ebameeldivaid asju, mis tuleb ära teha.

[Külaline]

Pigem õppisin, et ka vastumeelseid asju peab tegema, asjad ise on tänaseni vastumeelsed.

See on eluks väga hea õppetund, sest kuigi lapsed arvavad, et täiskasvanuelu on "ise teen mis tahan päevad läbi", siis tegelikult tuleb täiskasvanueas pigem juurde ebameeldivaid asju, mis tuleb ära teha.

Väga nõus. Ega see ei pruugi minna nii, et näit. majapidamistöö muutub lapse lemmiktegevuseks (mistahes kasvatusviis ei garanteeri seda). Realistlikum eesmärk on see, et laps ei kasvaks üles illusiooniga, et täiskavanuelu on "teen mis tahan päevad läbi" ja kui selgub, et ikkagi ei ole - siis on kukkumine pilvelt reaalsusesse ja hala. Samas peaks kaasa saama ka usu, et need asjad on tehtavad, tegemisest ei sure, kui ise vähegi asjalikku suhtumist ilmutada, saab tehtud ja jääb aega ka lemmiktegevuste jaoks.

[Külaline]

Realistlikum eesmärk on see, et laps ei kasvaks üles illusiooniga, et täiskavanuelu on "teen mis tahan päevad läbi" ja kui selgub, et ikkagi ei ole - siis on kukkumine pilvelt reaalsusesse ja hala. Samas peaks kaasa saama ka usu, et need asjad on tehtavad, tegemisest ei sure, kui ise vähegi asjalikku suhtumist ilmutada, saab tehtud ja jääb aega ka lemmiktegevuste jaoks.

Kui laps näeb oma vanemaid pidevalt hommikuti tööle minemas, kuuleb õhtul jutte päevatööst, näeb väsinud vanemaid ka õhtuti kodutöid tegemas, siis ei saa ta ju väga kõrgelt kukkuda.
Kui pere loob ja eraldi elama kolib, eks väike ehmatus ole ikka, kui palju aega majapidamistööd tegelikult võtavad ja kui palju erinevaid peab tegema!
Võid õpetada lapsi süüa tegema, nõusid pesema, tolmu imema/pühkima, põrandaid pesema, aga vetsupoti ja duširuumi kasimine tuleb ikka üllatusena. Et kui tihti seda peab tegema. Pesumasina ja pliidiahju puhastamine samuti. Nii poistele kui ka tüdrukutele.
Ja mis veel rääkida treppide harimisest, tehnoruumi puhastamisest, katuse ja terrassi hooldamisest.
Oma laste peal kogetud. Polnud hellitatud ega kodutöödest eemal hoitud, aga kui oma majja kolisid, olid paljud asjad ikka täielik uudis.

[Külaline]

Aga äkki oleneb see ikka lapsest. Mul käisid külalised, väikese lapsega. Nii rahulikku last ma pole näinud. Minu omad küll sellised polnud. Kui nad olid veel selle väikelapse eas, nad nutsid või jonnisid. Selge see, et kui pole sõnu, ei oskagi oma tahtmisi muud moodi väljendada. Miks aga mõnel lapsel on nii palju tahtmisi, rahulolematust, teisel aga pole nagu üldse?
Edasi võtame tegu-tagajärg seose. Kui ei pese nõusid ära, siis vanem kiikuma temaga ei lähe. Selge. Aga kas see ei õpeta seda tegu -tagajärg valet pidi? Et laps teebki asju vaid siis kui mingi preemia terendab? Ps on tähtis ka kvaliteetaeg. Jätad ära selle planeeritud kvaliteetaja, sest laps ei käitunud hästi? Sellest kvaliteetajast ju räägitakse ka nii palju.

[Külaline]

Minu vanemad näiteks ei pakkunud kunagi, et kui sa selle ja selle kodutöö ära teed, siis saad mingi preemia ja prääniku ja kui sa ei tee, siis jääd millestki ilma. Lihtsalt tuli teatud tööd ära teha ja kogu moos. Hilisemas elu ju ka ei paku keegi sulle raha selle eest, et oma toa ära koristasid. See on sinu enda huvides, et oleks puhas ja korras.

Minu arvates aga ei ole õige, et tüdrukuid kutsutakse ainult nn naistetöid tegema ja poisid meestetöid. Nii tulevadki mehed, kes enda tagant koristada ei oska ja külmkapi kõrvale nälga surevad. Ja naised, kes lambipirni vahetuse peale uih ja aih kiljuvad.

[Külaline]

Ja naised, kes lambipirni vahetuse peale uih ja aih kiljuvad.

Selliseid naisi küll pole.

Samas on piisavalt selliseid naisi, kes leiavad, et auto kaks korda aastas rehvivahetusse viimine on ülikompleksne ja kontimurdev meestetöö, mille eest tuleb meest premeerida, vabastades ta igaveseks igasugustest naistetöödest, nagu lastekasvatamine, koristamine, söögitegemine, pisiremont, pereürituste korraldamine, kingituste organiseerimine, koduga seotud arvete tasumine ning mehe vanematega suhtlemine ja nendega suhete säilitamine.

[Külaline]

Ja naised, kes lambipirni vahetuse peale uih ja aih kiljuvad.

Selliseid naisi küll pole.

Samas on piisavalt selliseid naisi, kes leiavad, et auto kaks korda aastas rehvivahetusse viimine on ülikompleksne ja kontimurdev meestetöö, mille eest tuleb meest premeerida, vabastades ta igaveseks igasugustest naistetöödest, nagu lastekasvatamine, koristamine, söögitegemine, pisiremont, pereürituste korraldamine, kingituste organiseerimine, koduga seotud arvete tasumine ning mehe vanematega suhtlemine ja nendega suhete säilitamine.

On-on selliseid naisi. Vanas perekooliski oli neid, kes teatasid, et pole iial oma kodus pirni vahetanud, see on tema mehe töö.

[Külaline]

Lapsed on erinevad ja sellest tuleb lähtuda. Mis sobib ühele, ei sobi teisele. Mõnele sobib väga hästi range sõjaväekooli režiim, aga hella hingega lapsel võib see närvid terveks eluks ära rikkuda.

[Külaline]

Lapsed on erinevad ja sellest tuleb lähtuda. Mis sobib ühele, ei sobi teisele. Mõnele sobib väga hästi range sõjaväekooli režiim, aga hella hingega lapsel võib see närvid terveks eluks ära rikkuda.

Nii ta on. Minul näiteks on niigi väga suur enesekriitika ja pingutan iga asjaga nii palju kui suudan. Ja kui keegi kasvõi vihjab kaudselt, et ma ei teinud midagi hästi, siis minu töö kvaliteet mitte ei tõuse, vaid langeb. Pigem siis loobun üldse. Samas minu poeg on väga enesekindel ja temale mingid vihjamised absoluutselt ei mõju. Ükskord tuli klaveritunnist ja hakkas harjutama. Ma mõtlesin, et mis see siis nüüd on, kui ta tavaliselt ei harjuta eriti üldse. Ültes, et klaveriõpetaja oli talle öelnud, et ta mängib täiesti valesti, valed noodid, valed kiirused, vale rütm. Ma mõtlesin, et kuidas nii, minu arust on see klaveriõpetaja väga delikaatne ja tore, kuidas ta siis nüüd lapse täiesti maha tegi. Aga minu poja puhul ongi see ainuke, mis mõjub. Temal tekib siis hoopis võitlusvaim, kui keegi teda maha teeb, et mis asja, küll ma sulle näitan, kui hästi ma seda asja tegelikult oskan. Minu enda puhul on täiesti vastupidi, ma ei teegi siis, kui keegi mind maha teeb ja halvasti ütleb. Reedel ütles mulle ülemus, et milleks sa siin oled, miks sa ei lahenda seda probleemi ära. Samas see probleem on olnud aastaid, sellega on tegelenud igasugused imeinimesed, aga probleem pole lahenenud. Mina olen seal töötanud kaks kuud ja mina saan pahandada, et miks ma pole probleemi lahendanud. Mina ei saanud sellepärast terve öö magada ja mõtlesin, et pean vist ära sealt minema, esmaspäeval tööle ei taha minna. Minu töö kvaliteet langeb seetõttu. Sest okei, seda asja ma ei ole lahendada osanud, küll aga hulgaliselt muid asju olen teinud väga hästi. Kahjuks seda ei pane keegi tähele, aga saan sõimata asja pärast, mis on olnud probleemiks viimased seitse aastat ja millega on tegelenud vähemalt 20 inimest enne mind. Lahendada pole suutnud ei minu ülemus, need eelmised töötajad ega mitte keegi. Seega minu arust ebaõiglane.

[Külaline]

Selle kogu teemaga on tegelikult nii ja naa. Võib olla ka tõesti nii, et osad lapsed on ära hellitatud. Aga seal samas osad lapsed ongi nii kanged, et kõrvalvaatajale võib jääda mulje, et on hellitamise tulemus.

Aga üleüldiselt mulle on jäänud mulje, et osad vanemad kardavad lapse(just väikelapse) jonni ja nuttu. Eks ühiskond oma viltu vaatamosega on ka karuteene teinud, sest jonnivale/kiljuvale lapsele avalikus ruumis vaadatakse väga kõõrdi pilkidega. Siis üritatakse laps iga hinna eest vait sundida, et teisi "säästa".
Mina ise pean ennast üsna karmiks emaks. Vastavalt paigale ja selle sobivusele ka reageerin. Kodus lasen ikka jonnida ka, sest see on ka lapse arengule vajalik teatid etapis. Aga ma siiski räägin vanusest 2-5a pigem. Kui selles vanuses annad igas asjas järgi ja üritad pigem hüvedega last vait sundida, siis hiöjem teismeeas läheb veel hullemaks.
Eks see laste kasvatamine võib olla omaette tuumateadus osadel juhtidel.
Ei tohi ära unustada, et kõik inimesed(lapsed ja ka vanemad) on erinevad ja vajad isemoodi lähenemist.
Ja eriti raske on siis, kui emal ja isal on omakorda totaalselt erinevad arusaamad lapse kasvatamisest ja reeglitest.

[Külaline]

Jah, minule on ka kahjuks mulje jäänud, et osa vanemaid paraku kardavad oma lapse jonni ja nuttu.

Vanasti oli neid, kes püüdsid oma lapse jonni ja nuttu lämmatada karmide karistustega, et laps ei julgeks jonnida ja nutta. Et siis oli hea teistel muljet jätta, et oh, mul nii pailaps (tegelikult oli ärahirmutatud laps). Osa tänapäeva vanemaid aga püüab vältida jonni ja nuttu nii, et nad lihtsalt teevad kõike, mida laps tahab - peaasi, et konflikti ei tule. Ka see on halb.

Tegelikult peaks suhtuma: "Palun väga - jonnigu! Nutku!" ja lapsele mitte järgi andma. Siis õpib laps, et vanem ei ole kergesti mõjutatav.

Ja avalikus ruumis jonivat last nähes peaks kõrvalseisja vanemale hoopis julgustavalt naeratama - väga õige, et sa lapsele järele ei anna. Mitte kõõrdpilku saatma, et miks su laps karjub...

[Külaline]

Jah, minule on ka kahjuks mulje jäänud, et osa vanemaid paraku kardavad oma lapse jonni ja nuttu.

Vanasti oli neid, kes püüdsid oma lapse jonni ja nuttu lämmatada karmide karistustega, et laps ei julgeks jonnida ja nutta. Et siis oli hea teistel muljet jätta, et oh, mul nii pailaps (tegelikult oli ärahirmutatud laps). Osa tänapäeva vanemaid aga püüab vältida jonni ja nuttu nii, et nad lihtsalt teevad kõike, mida laps tahab - peaasi, et konflikti ei tule. Ka see on halb.

Tegelikult peaks suhtuma: "Palun väga - jonnigu! Nutku!" ja lapsele mitte järgi andma. Siis õpib laps, et vanem ei ole kergesti mõjutatav.

Ja avalikus ruumis jonivat last nähes peaks kõrvalseisja vanemale hoopis julgustavalt naeratama - väga õige, et sa lapsele järele ei anna. Mitte kõõrdpilku saatma, et miks su laps karjub...

Paraku selline vanem saab jah vaid hukkamõistu. Sageli ju võib lugeda kommentaar stiilis, et näe seal ja sea keegi vanem vaatas oma karjuvat tipsununnut rahuloleva naeratusega ja ei võtnud midagi ette.

[Külaline]

Lapsed on erinevad ja sellest tuleb lähtuda. Mis sobib ühele, ei sobi teisele. Mõnele sobib väga hästi range sõjaväekooli režiim, aga hella hingega lapsel võib see närvid terveks eluks ära rikkuda.

Nii ta on. Minul näiteks on niigi väga suur enesekriitika ja pingutan iga asjaga nii palju kui suudan. Ja kui keegi kasvõi vihjab kaudselt, et ma ei teinud midagi hästi, siis minu töö kvaliteet mitte ei tõuse, vaid langeb. Pigem siis loobun üldse. Samas minu poeg on väga enesekindel ja temale mingid vihjamised absoluutselt ei mõju. Ükskord tuli klaveritunnist ja hakkas harjutama. Ma mõtlesin, et mis see siis nüüd on, kui ta tavaliselt ei harjuta eriti üldse. Ültes, et klaveriõpetaja oli talle öelnud, et ta mängib täiesti valesti, valed noodid, valed kiirused, vale rütm. Ma mõtlesin, et kuidas nii, minu arust on see klaveriõpetaja väga delikaatne ja tore, kuidas ta siis nüüd lapse täiesti maha tegi. Aga minu poja puhul ongi see ainuke, mis mõjub. Temal tekib siis hoopis võitlusvaim, kui keegi teda maha teeb, et mis asja, küll ma sulle näitan, kui hästi ma seda asja tegelikult oskan. Minu enda puhul on täiesti vastupidi, ma ei teegi siis, kui keegi mind maha teeb ja halvasti ütleb. Reedel ütles mulle ülemus, et milleks sa siin oled, miks sa ei lahenda seda probleemi ära. Samas see probleem on olnud aastaid, sellega on tegelenud igasugused imeinimesed, aga probleem pole lahenenud. Mina olen seal töötanud kaks kuud ja mina saan pahandada, et miks ma pole probleemi lahendanud. Mina ei saanud sellepärast terve öö magada ja mõtlesin, et pean vist ära sealt minema, esmaspäeval tööle ei taha minna. Minu töö kvaliteet langeb seetõttu. Sest okei, seda asja ma ei ole lahendada osanud, küll aga hulgaliselt muid asju olen teinud väga hästi. Kahjuks seda ei pane keegi tähele, aga saan sõimata asja pärast, mis on olnud probleemiks viimased seitse aastat ja millega on tegelenud vähemalt 20 inimest enne mind. Lahendada pole suutnud ei minu ülemus, need eelmised töötajad ega mitte keegi. Seega minu arust ebaõiglane.

Tead ma olen tõdenud, et kes ise ennast ei kiida ja peale munemist ei kaaguta, seda ei märgata jah. Kavalamad teevadki ainult vaid miinimumi ja ei kriipsugi rohkem. Sest pole mõtet.

[Külaline]

Mina lubasin oma lastel teha vanusele vastavaid valikuid. Lasteaia- ja algklassilaps ei vali, mida pereema süüa teeb. Aga ta võib valida, mis värvi taldrikust sööb, mis värvi kruusi võtab, kas sööb seda või teist puuvilja. Toiduga pitsutada ei luba. Lastele meeldivad lihtsad toidud, selge see, aga hoian tervislikku joont ja alati annan muid suuremate inimeste toite lusikatäie-kaks maitsa, kuni nendega harjuvad.

Vanusele vastavad kohustused ja põhjus-tagajärg seos. Kui laps oma kohustusi ei täida siis pole mõtet ka vanemate käest hüvesid ja kingitusi küsida.

Annan taskuraha, aga tagasihoidliku summa. Suurem osa rahast tuleb kokkuvõtvate hinnete eest. Hinneteleht on kui palgalipik - hinne 5 annab teatud summa raha, 4 on küll hea hinne aga raha ei saa, 3 võtab raha vähemaks.

Kui näitavad, et suudavad raha koguda mingi suurema asja ostmiseks, siis annan boonuse ja aitan neil kiiremini eesmärgini jõuda.