Millal ma enam ei mõtle ta peale?

[Külaline]

On tal keegi uus ka nüüd?

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Oletame, et pole hull. Mida selle karna all silmas peetakse?

Kõik tehtu tuleb kaarega tagasi. Arvan, et oled paljudele südamevalu põhjustanud ja nüüd saad täie rauaga tagasi, et mõistaksid mida teinud oled.

Lollus. Inimene ei saa vastutada teise inimese tunnete eest ega neid ka ette näha.
Kaunisse inimesse võivad olla paljud armunud, näha mingit karmat, kui tal ühel hetkel halvasti läheb, on lolli lohutus. Elu käibki üles ja alla. Kõigil, isegi ilusatel.

[Külaline]

Kopeerisin kadunud Perekoolist omale kunagi sellise vastuse. Kas kirjutaja oli arst või mitte, ei tea, kuid teadmine sellest, mis su peas toimub, aitab olukorda paremini mõista ja probleemiga tegeleda.

Teemaks oli südamevalu, saatanlik tegelane sinu peas on dopamiin. Loe:

"Nn südamevalu on tegelikkuses lihtsalt neurotransmitter dopamiini kõikumistest tekkinud sõltuvushäire.

Dopamiini peamised “haldusvaldkonnad” on mõnutunne, motivatsioon ja õppimine. Dopamiinist saadav mõnutunne on ka üks peamisi sõltuvuse tekitajaid.

Kui mõtlete oma eksile (üldjuhul “mõtlete talle kuldse kuu selga”, kui tsiteerida filmiklassikuid), siis toimub teie ajus dopamiini tõus tavatasemest ülespoole. Eriti märgatav on see siis, kui saate näiteks sellelt inimeselt sõnumi, näete kogemata tema pilti, vaatate tema sotsiaalmeediakontot vms. Sellisel juhul on tõus üsna kiire ja järsk, heaolutunde kasv on koheselt tajutav (kuigi ilmselt on see pisut metakognitiivne, ehk siis te ei suuda sellesse teadlikult suhtestuda). Kahjuks on aga dopamiinitaseme tõusuga selline lugu, et sellele järgneb alati ka dopamiinitaseme langus, ning see langeb normaaloleku tavatasemest tunduvalt allapoole. Alla läheb dopamiin enamasti mõnevõrra rohkem kui eelnevalt üles oli läinud, ehk siis iga sellise üles-alla kõikumisega langeb teie dopamiini tavatase järjest madalamale. See tähendab, et tõusud ei ole enam nii tajutavad, rõõm ja mõnu ei ole enam nii valdav ja kõikehõlmav kui mingil mineviku ajahetkel. Ühelt maalt hakkab kogu maailm tunduma nagu üks lõputu hädaorg, kuhu ainsana “toob valgust” sellele inimesele mõtlemine, kellest te üle ei saa. Samas, nagu juba öeldud, langeb samal ajal tavatase sügavamale ja sügavamale allapoole, nii et lõpuks ei suuda isegi sellele inimesele mõtlemine dopamiini enam teab mis kõrgele tõsta; kuid mingil määral see siiski tõuseb ning see on ikkagi parem kui mitte midagi. Ning seejärel taas langeb… madalamale, kui see enne oli.

See on igasuguse sõltuvusega nii. Mõni sõltuvus on paremini arusaadav – nt narkosõltuvus, shopingusõltuvus vms. See on klassikaline sõltuvus, millest üldjuhul varem või hiljem hakkab igaüks endale aru andma. Iseasi, kas ta sellega tegeleda või selle vastu midagi ette võtta tahab. Aga ta teab sisimas, et tal see sõltuvus on, kuigi talle meeldib seda enda ees eitada.

Südamevalu puhul inimesed ei loo seost sõltuvusega. Väga paljudel juhtudel neil inimestel muid selgelt väljendunud sõltuvusi ei ole, nii et nad ei pea ennast üldse “sõltlastüübiks”. Tegemist on aga üks-ühele sama dopamiini liikumise kuluga, mis igasuguse muu sõltuvuse korral. Sellest aru saamine on esimene samm paranemise suunas.

Järgmine samm on enda võõrutamine. Kui taas mõtted südamevalu objektile lähevad, lõika need läbi. Jõhkralt ja jõuga. Ei luba seda endale ja kõik. Algus on väga raske. Mõtled ikka sellele inimesele 15o906 ja rohkem kordi päevas. Kuid kui sa endale teadvustad, et see on sinu dopamiinivajadusest põhjustatud sundkäitumine, siis hakkad sammhaaval sellega paremini toime tulema. Lihtsalt ei luba endale enam sellest inimesest unelemist. Algul võid näiteks ka nii teha, et terve päev ei luba seda endale, aga õhtul – ütleme, seitsmest poole kaheksani – on sul vaba voli sellele inimesele mõelda, kuid ainult tingimusel, et teed sel ajal midagi enda keha jaoks kasulikku. Näiteks jalutad õues, lähed jõusaali, teed toas võimlemisharjutusi, mida iganes. Ja kui sa seda füüsilist tegevust teha ei viitsi, siis ei tohi sa endale lubada ka sellele inimesele mõtlemist. Ning nii ongi. Päeva pealt selliseid muutusi teha ei saa, ajukeemia ei luba, aga kui sa sellest toimemehhanismist aru saad, ning pärast lõputuid läbikukkumisi üha uuesti ja uuesti sama raja peale tagasi lähed, siis ühel hetkel – kuna sinu dopamiinikõikumised jäävad järjest väiksemaks – hakkab ka sinu dopamiini tavatase vaikselt ülespoole liikuma. Võimalik, et mõne aja pärast leiad dopamiini hoopis millestki muust. Erinevatest olukordadest, mitte ainult sellest ühest inimesest või suhteteemast.

Jah, südamevalu kestvust ei saa ennustada, kuid sellest on võimalik teadliku suhtumise abil üle saada. Ning selleks on 2 võimalust. Kas lased oma ellu uue inimese, kes sind sama õnnelikuks teeb – nii kaob eelmine inimene su meeltest iseenesest. Või kui seda uut inimest ei ole, siis tuleb lihtsalt tahtejõudu rakendada ning endal täielikult ja kapitaalselt keelata sellele inimesele mõtlemast. See on ainus võimalus end mõne aja möödumisel taas “normaalsena” tunda.

Kes inglise keelt valdab, uurige väljendeid limerence, dopamine path, rumination, obsessive thoughts."

[Külaline]

Kopeerisin kadunud Perekoolist omale kunagi sellise vastuse. Kas kirjutaja oli arst või mitte, ei tea, kuid teadmine sellest, mis su peas toimub, aitab olukorda paremini mõista ja probleemiga tegeleda.

Aitäh! Ma täiesti aktsepteerin ja teadvustan seda sõltuvust. Nii on jah. Aga dopamiini taseme kõikumist ma ei teadnud. Vähemalt mitte nii täpselt. Ühed hullemad hetked on mul just sportides. No näiteks suusatan. Mitu tundi järjest ja kõik need tunnid mõtlen tema peale. Jumala kõrini on endal, aga ikka mõtlen.
Jõudeolekus mingi loll youtube video või mäng tõmbab mõtted ära. Aga just siis kui aju saab vabalt uidata, tekib jama. Veel üks hull aeg on autoga sõitmine. Tundide kaupa “räägin” temaga. No milleks, milleks..
Ja mul pole isegi eriti valus. Valu on möödas. Mul on obsessioon nagu.

Keegi küsis, kas tal uus naine on. Ma ei tea. No contact, välja arvatud üks väga põgus sõnumivahetus uusaastal. Ja ma ei tahagi teada. See pole enam vähimalgi määral minu asi.

[Külaline]

Kopeerisin kadunud Perekoolist omale kunagi sellise vastuse. Kas kirjutaja oli arst või mitte, ei tea, kuid teadmine sellest, mis su peas toimub, aitab olukorda paremini mõista ja probleemiga tegeleda.

Aitäh! Ma täiesti aktsepteerin ja teadvustan seda sõltuvust. Nii on jah. Aga dopamiini taseme kõikumist ma ei teadnud. Vähemalt mitte nii täpselt. Ühed hullemad hetked on mul just sportides. No näiteks suusatan. Mitu tundi järjest ja kõik need tunnid mõtlen tema peale. Jumala kõrini on endal, aga ikka mõtlen.
Jõudeolekus mingi loll youtube video või mäng tõmbab mõtted ära. Aga just siis kui aju saab vabalt uidata, tekib jama. Veel üks hull aeg on autoga sõitmine. Tundide kaupa “räägin” temaga. No milleks, milleks..
Ja mul pole isegi eriti valus. Valu on möödas. Mul on obsessioon nagu.

Keegi küsis, kas tal uus naine on. Ma ei tea. No contact, välja arvatud üks väga põgus sõnumivahetus uusaastal. Ja ma ei tahagi teada. See pole enam vähimalgi määral minu asi.

Mind ennast aitas see kommentaar paar aastat tagasi, kui alles väga katki olin, sellepärast selle endale ka kopeerisin. Ikka mõtled, et mida mina ja mida tema ja mina ja tema ja äkki nii ja äkki naa jne.
Aga astuda samm või paar tagasi ja analüüsida korraks, et oot..., mida ja miks ma siin ikka veel heietan, kui kõik on läbi.
Aasta oli 2023, praeguseks on nii, et isegi, kui mõtted talle lähevad, ei tee see enam haiget. Kohad, muusika, asjad, mis temaga seotud, ei mõju enam kuidagi. (Küsisid, "kaua läheb)

[Külaline]

Kopeerisin kadunud Perekoolist omale kunagi sellise vastuse. Kas kirjutaja oli arst või mitte, ei tea, kuid teadmine sellest, mis su peas toimub, aitab olukorda paremini mõista ja probleemiga tegeleda.

Aitäh! Ma täiesti aktsepteerin ja teadvustan seda sõltuvust. Nii on jah. Aga dopamiini taseme kõikumist ma ei teadnud. Vähemalt mitte nii täpselt. Ühed hullemad hetked on mul just sportides. No näiteks suusatan. Mitu tundi järjest ja kõik need tunnid mõtlen tema peale. Jumala kõrini on endal, aga ikka mõtlen.
Jõudeolekus mingi loll youtube video või mäng tõmbab mõtted ära. Aga just siis kui aju saab vabalt uidata, tekib jama. Veel üks hull aeg on autoga sõitmine. Tundide kaupa “räägin” temaga. No milleks, milleks..
Ja mul pole isegi eriti valus. Valu on möödas. Mul on obsessioon nagu.

Keegi küsis, kas tal uus naine on. Ma ei tea. No contact, välja arvatud üks väga põgus sõnumivahetus uusaastal. Ja ma ei tahagi teada. See pole enam vähimalgi määral minu asi.

Mind ennast aitas see kommentaar paar aastat tagasi, kui alles väga katki olin, sellepärast selle endale ka kopeerisin. Ikka mõtled, et mida mina ja mida tema ja mina ja tema ja äkki nii ja äkki naa jne.
Aga astuda samm või paar tagasi ja analüüsida korraks, et oot..., mida ja miks ma siin ikka veel heietan, kui kõik on läbi.
Aasta oli 2023, praeguseks on nii, et isegi, kui mõtted talle lähevad, ei tee see enam haiget. Kohad, muusika, asjad, mis temaga seotud, ei mõju enam kuidagi. (Küsisid, "kaua läheb)

Veelkord tänud vastamast! 2023 vs praegu, no see on reaalselt siis umbes aasta kuni poolteist. 2027 olen ma nagu uus
Sinnamaani ainult tuleb vastu pidada.

[Külaline]

Veelkord tänud vastamast! 2023 vs praegu, no see on reaalselt siis umbes aasta kuni poolteist. 2027 olen ma nagu uus
Sinnamaani ainult tuleb vastu pidada.

Oht on see, et jälle lähed ta juurde tagasi ja siis algab kõik otsast peale. Mul oli selline asi.

[Külaline]

Veelkord tänud vastamast! 2023 vs praegu, no see on reaalselt siis umbes aasta kuni poolteist. 2027 olen ma nagu uus
Sinnamaani ainult tuleb vastu pidada.

Oht on see, et jälle lähed ta juurde tagasi ja siis algab kõik otsast peale. Mul oli selline asi.

Ma ei usu, et see oleks võimalik. Ta ei taha mind nii palju. Ja kui teine inimene ei ole armunud, siis pole mõtet. Vägisi armsaks ei saa.

[Külaline]

Vägisi armsaks ei saa.

Ma jällegi imestan, et kuidas ikka juhtub nii, et kaks inimest on vastastiku armunud. Et kuidas küll nii juhtub samal ajal.

[Külaline]

Vägisi armsaks ei saa.

Ma jällegi imestan, et kuidas ikka juhtub nii, et kaks inimest on vastastiku armunud. Et kuidas küll nii juhtub samal ajal.

Mina ka ei tea. Ma selle mehega alguses arvasin, et mul on nii. Ja olingi seitsmendas taevas. Arvasin, et sain jackpoti. Aga noh, tegelikult oli ikkagi ühepoolne värk.

[Külaline]

Kopeerisin kadunud Perekoolist omale kunagi sellise vastuse. Kas kirjutaja oli arst või mitte, ei tea, kuid teadmine sellest, mis su peas toimub, aitab olukorda paremini mõista ja probleemiga tegeleda.

Teemaks oli südamevalu, saatanlik tegelane sinu peas on dopamiin. Loe:

"Nn südamevalu on tegelikkuses lihtsalt neurotransmitter dopamiini kõikumistest tekkinud sõltuvushäire.

Dopamiini peamised “haldusvaldkonnad” on mõnutunne, motivatsioon ja õppimine. Dopamiinist saadav mõnutunne on ka üks peamisi sõltuvuse tekitajaid.

Kui mõtlete oma eksile (üldjuhul “mõtlete talle kuldse kuu selga”, kui tsiteerida filmiklassikuid), siis toimub teie ajus dopamiini tõus tavatasemest ülespoole. Eriti märgatav on see siis, kui saate näiteks sellelt inimeselt sõnumi, näete kogemata tema pilti, vaatate tema sotsiaalmeediakontot vms. Sellisel juhul on tõus üsna kiire ja järsk, heaolutunde kasv on koheselt tajutav (kuigi ilmselt on see pisut metakognitiivne, ehk siis te ei suuda sellesse teadlikult suhtestuda). Kahjuks on aga dopamiinitaseme tõusuga selline lugu, et sellele järgneb alati ka dopamiinitaseme langus, ning see langeb normaaloleku tavatasemest tunduvalt allapoole. Alla läheb dopamiin enamasti mõnevõrra rohkem kui eelnevalt üles oli läinud, ehk siis iga sellise üles-alla kõikumisega langeb teie dopamiini tavatase järjest madalamale. See tähendab, et tõusud ei ole enam nii tajutavad, rõõm ja mõnu ei ole enam nii valdav ja kõikehõlmav kui mingil mineviku ajahetkel. Ühelt maalt hakkab kogu maailm tunduma nagu üks lõputu hädaorg, kuhu ainsana “toob valgust” sellele inimesele mõtlemine, kellest te üle ei saa. Samas, nagu juba öeldud, langeb samal ajal tavatase sügavamale ja sügavamale allapoole, nii et lõpuks ei suuda isegi sellele inimesele mõtlemine dopamiini enam teab mis kõrgele tõsta; kuid mingil määral see siiski tõuseb ning see on ikkagi parem kui mitte midagi. Ning seejärel taas langeb… madalamale, kui see enne oli.

See on igasuguse sõltuvusega nii. Mõni sõltuvus on paremini arusaadav – nt narkosõltuvus, shopingusõltuvus vms. See on klassikaline sõltuvus, millest üldjuhul varem või hiljem hakkab igaüks endale aru andma. Iseasi, kas ta sellega tegeleda või selle vastu midagi ette võtta tahab. Aga ta teab sisimas, et tal see sõltuvus on, kuigi talle meeldib seda enda ees eitada.

Südamevalu puhul inimesed ei loo seost sõltuvusega. Väga paljudel juhtudel neil inimestel muid selgelt väljendunud sõltuvusi ei ole, nii et nad ei pea ennast üldse “sõltlastüübiks”. Tegemist on aga üks-ühele sama dopamiini liikumise kuluga, mis igasuguse muu sõltuvuse korral. Sellest aru saamine on esimene samm paranemise suunas.

Järgmine samm on enda võõrutamine. Kui taas mõtted südamevalu objektile lähevad, lõika need läbi. Jõhkralt ja jõuga. Ei luba seda endale ja kõik. Algus on väga raske. Mõtled ikka sellele inimesele 15o906 ja rohkem kordi päevas. Kuid kui sa endale teadvustad, et see on sinu dopamiinivajadusest põhjustatud sundkäitumine, siis hakkad sammhaaval sellega paremini toime tulema. Lihtsalt ei luba endale enam sellest inimesest unelemist. Algul võid näiteks ka nii teha, et terve päev ei luba seda endale, aga õhtul – ütleme, seitsmest poole kaheksani – on sul vaba voli sellele inimesele mõelda, kuid ainult tingimusel, et teed sel ajal midagi enda keha jaoks kasulikku. Näiteks jalutad õues, lähed jõusaali, teed toas võimlemisharjutusi, mida iganes. Ja kui sa seda füüsilist tegevust teha ei viitsi, siis ei tohi sa endale lubada ka sellele inimesele mõtlemist. Ning nii ongi. Päeva pealt selliseid muutusi teha ei saa, ajukeemia ei luba, aga kui sa sellest toimemehhanismist aru saad, ning pärast lõputuid läbikukkumisi üha uuesti ja uuesti sama raja peale tagasi lähed, siis ühel hetkel – kuna sinu dopamiinikõikumised jäävad järjest väiksemaks – hakkab ka sinu dopamiini tavatase vaikselt ülespoole liikuma. Võimalik, et mõne aja pärast leiad dopamiini hoopis millestki muust. Erinevatest olukordadest, mitte ainult sellest ühest inimesest või suhteteemast.

Jah, südamevalu kestvust ei saa ennustada, kuid sellest on võimalik teadliku suhtumise abil üle saada. Ning selleks on 2 võimalust. Kas lased oma ellu uue inimese, kes sind sama õnnelikuks teeb – nii kaob eelmine inimene su meeltest iseenesest. Või kui seda uut inimest ei ole, siis tuleb lihtsalt tahtejõudu rakendada ning endal täielikult ja kapitaalselt keelata sellele inimesele mõtlemast. See on ainus võimalus end mõne aja möödumisel taas “normaalsena” tunda.

Kes inglise keelt valdab, uurige väljendeid limerence, dopamine path, rumination, obsessive thoughts."

Sobivad hästi asendussuhted ehk plaastrid. Kasutad ja viskad ära. Niijaua vahetad plaastreid kuni haav on armistunud.

[Külaline]

2023 vs praegu, no see on reaalselt siis umbes aasta kuni poolteist. 2027 olen ma nagu uus
Sinnamaani ainult tuleb vastu pidada.

Kui sa teda ei näe, siis vast läheb kiiremini.
Mina näen teda tihti mis annab koguaeg tuld juurde. Mul umbes 2,5 aastat ja ikka tunded peal ja pea vahetpidamata teine mõtteis.

[Külaline]

Mina ka ei tea. Ma selle mehega alguses arvasin, et mul on nii. Ja olingi seitsmendas taevas. Arvasin, et sain jackpoti. Aga noh, tegelikult oli ikkagi ühepoolne värk.

Aga vähemalt said tunda kuidas on olla seitsmendas taevas.
Mina ei tea mis see tähendab. Seeeest ma tean kuidas on olla vastupidiselt seitsmendale taevale. Ei ütleks, et põrgus, aga zombistunud olin küll.

[Külaline]

2023 vs praegu, no see on reaalselt siis umbes aasta kuni poolteist. 2027 olen ma nagu uus
Sinnamaani ainult tuleb vastu pidada.

Kui sa teda ei näe, siis vast läheb kiiremini.
Mina näen teda tihti mis annab koguaeg tuld juurde. Mul umbes 2,5 aastat ja ikka tunded peal ja pea vahetpidamata teine mõtteis.

Appi. Oi, ei. Ma ei viitsi nii kaua! Ma juba praegu ei viitsi..
Meil on üsna suur võimalus suvel kokku puutuda - sama hobi. Aga ma püüan nii palju kui võimalik seda ära hoida. Praegu olen ma olukorras, kus ma suudan üsna vabalt hoida seda, et mina ise suhet taastama ei hakka ja suhtlust ei otsi, aga kui tema hakkaks, siis ma ilmselt annaks üsna kiiresti järgi. Ma tahaks hoida temast absoluutselt ja täielikult eemale vähemalt niikaua kui ma tunnen, et ma ei taastaks seda suhet ka siis kui tema tahab.
Aga no hetkel on see ikka kaugel.
Teglikult oleks hea kui ma kuuleks uuest naisest. See ilmselt aitaks kõvasti kaasa üle saamisele. Mul endal ei ole asendussuhe variant. Tükiks ajaks on mul nüüd meestest isu täis.

[Külaline]

Mina ka ei tea. Ma selle mehega alguses arvasin, et mul on nii. Ja olingi seitsmendas taevas. Arvasin, et sain jackpoti. Aga noh, tegelikult oli ikkagi ühepoolne värk.

Aga vähemalt said tunda kuidas on olla seitsmendas taevas.
Mina ei tea mis see tähendab. Seeeest ma tean kuidas on olla vastupidiselt seitsmendale taevale. Ei ütleks, et põrgus, aga zombistunud olin küll.

Ma olen ka mõelnud, et kunagi ma ilmselt hakkan hindama seda kui õnnelik ma olin. Ma olin nii armunud ja mul oligi tunne, et iga hetk on nagu muinasjutus. Ma mäletan näiteks üht hetke kui me olime väljas ja ma nägin eemalt, kuidas ta ootab mind. Ja ma mäletan seda tunnet, et see mees - nii suur, nii võimas, nii pööraselt seksikas - on siin minuga koos. Ma pole nii uhke vist olnudki elus rohkem
Aga kui tema mainis “meie ilusaid hetki” kusagil lõpupoole, siis see ärritas mind. Mul on nagu tunne, et temal pole õigust neid meenutada, sest tema ju tegelikult ei tahtnud mind. See oli ainult minu armastus, mis neid hetkeid lõi.
Ja vat see on ka üks mõttemuster, millest ma loodan aja möödudes vabaneda.
Et ma saaks olla siiralt rõõmus, et mul need ilusad hetked olid. Mitte tunda neile mõeldes kibedust.
Aeg aitab.. ja siin rääkimine aitab ka natuke tegelt. Aga jah, aeg. Paar aastat veel, no big deal

[Külaline]

Veel üks hull aeg on autoga sõitmine. Tundide kaupa “räägin” temaga.

Ravile pole mõelnud minna? See on täiega hull värk ju. Pole ok.

[Külaline]

Veel üks hull aeg on autoga sõitmine. Tundide kaupa “räägin” temaga.

Ravile pole mõelnud minna? See on täiega hull värk ju. Pole ok.

Soovitada on hea aga kas kuskil siis seda ravitakse?
Ja mida sa teed kui on sellised ma ei oskagi kirjeldada sõnades tugevad tunded. Ka mina olen rääkinud tundide, pigem juba päevade ja ööde kaupa vaadates teise pilte, “rääkinud” temaga ja pisarad lihtsalt voolavad. Ja ma ei teagi kui palju kuid niimoodi.
Kunstlik kooma vist aitaks.

[Külaline]

Veel üks hull aeg on autoga sõitmine. Tundide kaupa “räägin” temaga.

Ravile pole mõelnud minna? See on täiega hull värk ju. Pole ok.

Soovitada on hea aga kas kuskil siis seda ravitakse?
Ja mida sa teed kui on sellised ma ei oskagi kirjeldada sõnades tugevad tunded. Ka mina olen rääkinud tundide, pigem juba päevade ja ööde kaupa vaadates teise pilte, “rääkinud” temaga ja pisarad lihtsalt voolavad. Ja ma ei teagi kui palju kuid niimoodi.
Kunstlik kooma vist aitaks.

Tead, mul olid pisarad siis kui me veel koos olime. Mul oli täiesti lootusetu tunne, sest mina nii tahtsin ja ma nägin, kuidas suhe muudkui hääbub ja hääbub. Ja ma midagi teha ei saa. See oli ikka väga hull. Ja ka pikalt pikalt. Aga nüüd kui on tehtud ja lõpetatud, ei ole ma kordagi nutnud. Pole isegi kordagi olnud tõeliselt kurb. Ainult mõtlen ta peale nagu lollakas.

[Tolmukübe]

Sul paistab suhtesõltuvus olevat, seda kirjeldatakse Robin Norwoodi raamatus Naised, kes armastavad liiga palju. Ja seal on ka kirjas, kuidas abi saada. Sundmõtete vastu aitab tablett ka, täpselt ei tea, missugune. Et see olekski teraapia.

[Külaline]

Sul paistab suhtesõltuvus olevat, seda kirjeldatakse Robin Norwoodi raamatus Naised, kes armastavad liiga palju. Ja seal on ka kirjas, kuidas abi saada. Sundmõtete vastu aitab tablett ka, täpselt ei tea, missugune. Et see olekski teraapia.

Ja kuidas sulle endale see nõuanne siis oma kinnisideega seoses on mõjunud?