Enamik inimesi panevad aineid – nii see paraku on

[Külaline]

https://www.ohtuleht.ee/1120053/video-n ... tooinimesi
Kas on ka meie hulgas siin narkareid?

[Külaline]

Tubakas ja alkohol on ka narkootikumid

[Külaline]

https://www.ohtuleht.ee/1120053/video-n ... tooinimesi
Kas on ka meie hulgas siin narkareid?

Mingist enamikust ei ole selles artiklis sõnagi juttu.

[Külaline]

Arvan, et 35-40+ inimestele palju vähemtuntud teema kui noortele, kelllel polegi enam moes alko ega suits ammugi, vaid narko.

[Külaline]

Keda liigitad siin "inimeste" alla? Tundub, et ainult mingi noore vanuseni või tõsimeeli arvad, et 50-aastased panevad juubelil käraka asemel narksi?
See ikka väga noorte inimeste teema ainult ja sealgi võib öelda, et väga paljud on ära proovinud, aga ei kasuta sugugi pidevalt. Mul on kaks umbes 20-aastast last, üks on proovinud kanepit, teine pole sedagi, kuid teavad, et kasutatakse pidudel sageli.

[Külaline]

Enamik inimesi panevad naisi

[Külaline]

Vanuses 16 - 22 oli jah igal peol kokaiin ja kommid. Nüüd olen korralik pereema ja max kaks klaasi veini.

[Külaline]

Kofeiin on üks tugevamalt sõltuvust tekitavaid aineid. Heroiini ja nikotiini kõrval.

[Külaline]

https://www.ohtuleht.ee/1120053/video-n ... tooinimesi
Kas on ka meie hulgas siin narkareid?

Mis omaalgatuslikku küsitlust sa siin nüüd läbi viia üritad?
Ei, ma ei ole elu sees ühtki narkootilist ainet proovinud. St narkot klassikalises mõttes siis. Kohvi hommikuti ikka joon, ja vahel võtan pokaali veini.

Aga mul on üks suht lähedasest tuttavast noor, kes on sellesse võrku langenud ja sestap olen sattunud nägema seda kõike kõrvalt. Tegemist oli pere lemmiklapsega, vanemad keerlesid tal kogu aeg ümber. Pere teised lapsed said palju vähem tähelepanu kui tema - no mis teha, see üks oli sellise võluva loomuga ja heast suhtlejast laps, kes keeras täiskasvanud ümber sõrme.

Aga siis hakkasid asjad käest ära minema. Tagantjärele ei oskagi öelda, mis seal põhjuseks oli; tavaliselt ei ole põhjuseid kunagi üks kindel, vaid mitu halba asjaolude kokkusattumist. Mulle endale kõrvalt vaadates tundub, et kuna need vanemad olid talle niivõrd pühendunud ja kogu aeg tal ümber, siis ei kujunenud sel lapsel välja oskust eluraskuste ja -ahvatlustega kokku puutudes nendega toime tulla. Koolis tekkis ühel teisel õpilasel koolikiusamine ja kõnealune laps otsustas hakata teda toetama, aga sattus sedasi ka ise koolikiusamise alla. Sealt tekkis enesehinnangu langus, tundis, et ta ei ole enam midagi väärt - ikkagi ju klass kiusab teda, ju siis on ta halb inimene. Hakkas kompensatsiooniks otsima sellist omaealiste seltskonda, kus temasse ei suhtutaks halvasti ja nii ta narkarid üles leidiski. Sealt edasi on juba klassika.

Kõige kummalisem on aga see, et abi sisuliselt ei olegi. Kui see noor käib arsti juures ja nad mõlemad - nii noor kui tema ema - räägivad arstile täiesti ausalt ja selgelt, et sel noorel on tekkinud narkoprobleem ja ehk veel saaks kuidagimoodi käe vahele panna, siis arst ainult kuulab ja mõmiseb: "ahah", ja ei tee mitte midagi. Vahetati arsti - jälle sama lugu. Prooviti kolmandatki arsti - jälle sama "ahah". Et kuhu siis jäävad kõik need hiiglauhked paljukiidetud sekkumised tegelikkuses? Kõik need spetsialistid jahuvad "varasest märkamisest", aga kui märkamine on juba toimunud, ja isegi piisavalt vara, siis ei tehta tegelikkuses mitte midagi.

[Külaline]

https://www.ohtuleht.ee/1120053/video-n ... tooinimesi
Kas on ka meie hulgas siin narkareid?

Mis omaalgatuslikku küsitlust sa siin nüüd läbi viia üritad?
Ei, ma ei ole elu sees ühtki narkootilist ainet proovinud. St narkot klassikalises mõttes siis. Kohvi hommikuti ikka joon, ja vahel võtan pokaali veini.

Aga mul on üks suht lähedasest tuttavast noor, kes on sellesse võrku langenud ja sestap olen sattunud nägema seda kõike kõrvalt. Tegemist oli pere lemmiklapsega, vanemad keerlesid tal kogu aeg ümber. Pere teised lapsed said palju vähem tähelepanu kui tema - no mis teha, see üks oli sellise võluva loomuga ja heast suhtlejast laps, kes keeras täiskasvanud ümber sõrme.

Aga siis hakkasid asjad käest ära minema. Tagantjärele ei oskagi öelda, mis seal põhjuseks oli; tavaliselt ei ole põhjuseid kunagi üks kindel, vaid mitu halba asjaolude kokkusattumist. Mulle endale kõrvalt vaadates tundub, et kuna need vanemad olid talle niivõrd pühendunud ja kogu aeg tal ümber, siis ei kujunenud sel lapsel välja oskust eluraskuste ja -ahvatlustega kokku puutudes nendega toime tulla. Koolis tekkis ühel teisel õpilasel koolikiusamine ja kõnealune laps otsustas hakata teda toetama, aga sattus sedasi ka ise koolikiusamise alla. Sealt tekkis enesehinnangu langus, tundis, et ta ei ole enam midagi väärt - ikkagi ju klass kiusab teda, ju siis on ta halb inimene. Hakkas kompensatsiooniks otsima sellist omaealiste seltskonda, kus temasse ei suhtutaks halvasti ja nii ta narkarid üles leidiski. Sealt edasi on juba klassika.

Kõige kummalisem on aga see, et abi sisuliselt ei olegi. Kui see noor käib arsti juures ja nad mõlemad - nii noor kui tema ema - räägivad arstile täiesti ausalt ja selgelt, et sel noorel on tekkinud narkoprobleem ja ehk veel saaks kuidagimoodi käe vahele panna, siis arst ainult kuulab ja mõmiseb: "ahah", ja ei tee mitte midagi. Vahetati arsti - jälle sama lugu. Prooviti kolmandatki arsti - jälle sama "ahah". Et kuhu siis jäävad kõik need hiiglauhked paljukiidetud sekkumised tegelikkuses? Kõik need spetsialistid jahuvad "varasest märkamisest", aga kui märkamine on juba toimunud, ja isegi piisavalt vara, siis ei tehta tegelikkuses mitte midagi.

Mis see arst peaks siis tegema?

[Külaline]

https://www.ohtuleht.ee/1120053/video-n ... tooinimesi
Kas on ka meie hulgas siin narkareid?

Mis omaalgatuslikku küsitlust sa siin nüüd läbi viia üritad?
Ei, ma ei ole elu sees ühtki narkootilist ainet proovinud. St narkot klassikalises mõttes siis. Kohvi hommikuti ikka joon, ja vahel võtan pokaali veini.

Aga mul on üks suht lähedasest tuttavast noor, kes on sellesse võrku langenud ja sestap olen sattunud nägema seda kõike kõrvalt. Tegemist oli pere lemmiklapsega, vanemad keerlesid tal kogu aeg ümber. Pere teised lapsed said palju vähem tähelepanu kui tema - no mis teha, see üks oli sellise võluva loomuga ja heast suhtlejast laps, kes keeras täiskasvanud ümber sõrme.

Aga siis hakkasid asjad käest ära minema. Tagantjärele ei oskagi öelda, mis seal põhjuseks oli; tavaliselt ei ole põhjuseid kunagi üks kindel, vaid mitu halba asjaolude kokkusattumist. Mulle endale kõrvalt vaadates tundub, et kuna need vanemad olid talle niivõrd pühendunud ja kogu aeg tal ümber, siis ei kujunenud sel lapsel välja oskust eluraskuste ja -ahvatlustega kokku puutudes nendega toime tulla. Koolis tekkis ühel teisel õpilasel koolikiusamine ja kõnealune laps otsustas hakata teda toetama, aga sattus sedasi ka ise koolikiusamise alla. Sealt tekkis enesehinnangu langus, tundis, et ta ei ole enam midagi väärt - ikkagi ju klass kiusab teda, ju siis on ta halb inimene. Hakkas kompensatsiooniks otsima sellist omaealiste seltskonda, kus temasse ei suhtutaks halvasti ja nii ta narkarid üles leidiski. Sealt edasi on juba klassika.

Kõige kummalisem on aga see, et abi sisuliselt ei olegi. Kui see noor käib arsti juures ja nad mõlemad - nii noor kui tema ema - räägivad arstile täiesti ausalt ja selgelt, et sel noorel on tekkinud narkoprobleem ja ehk veel saaks kuidagimoodi käe vahele panna, siis arst ainult kuulab ja mõmiseb: "ahah", ja ei tee mitte midagi. Vahetati arsti - jälle sama lugu. Prooviti kolmandatki arsti - jälle sama "ahah". Et kuhu siis jäävad kõik need hiiglauhked paljukiidetud sekkumised tegelikkuses? Kõik need spetsialistid jahuvad "varasest märkamisest", aga kui märkamine on juba toimunud, ja isegi piisavalt vara, siis ei tehta tegelikkuses mitte midagi.

Mis see arst peaks siis tegema?

Hea küsimus. Aga mispärast siis leelotatakse kõikjal meedias söögi alla ja söögi peale, et "Pöördu abile, meie aitame!" ?

[Külaline]

Kes leelotab, see aitabki. Kas meil võõrutuskliinikuid on olemas? Mida perearst siis üldse saaks teha, Wismarisse suunata või? mul pole andmeid...

[Külaline]

Kes leelotab, see aitabki. Kas meil võõrutuskliinikuid on olemas? Mida perearst siis üldse saaks teha, Wismarisse suunata või? mul pole andmeid...

Kus on kirjutatud, et jutt oli perearstist? Mitte kusagil. Jutt ikka psühhiaatritest. Ja isegi kui perearsti juurde pöördub inimene sellise probleemiga, siis võiks perearst suunata õige spetsialisti juurde. Midagi sellist aga ei tehta. Ja võõrutuskliinikusse ei võeta alaealiseid, vaid oodatakse, kuni sõltuvus täielikult välja kujunenud ja täisiga käes, ja siis võetakse ravile. Ka Wismarist on uuritud, sealgi kehitati õlgu ja saadeti tagasi.

[Külaline]

Mis omaalgatuslikku küsitlust sa siin nüüd läbi viia üritad?
Ei, ma ei ole elu sees ühtki narkootilist ainet proovinud. St narkot klassikalises mõttes siis. Kohvi hommikuti ikka joon, ja vahel võtan pokaali veini.

Aga mul on üks suht lähedasest tuttavast noor, kes on sellesse võrku langenud ja sestap olen sattunud nägema seda kõike kõrvalt. Tegemist oli pere lemmiklapsega, vanemad keerlesid tal kogu aeg ümber. Pere teised lapsed said palju vähem tähelepanu kui tema - no mis teha, see üks oli sellise võluva loomuga ja heast suhtlejast laps, kes keeras täiskasvanud ümber sõrme.

Aga siis hakkasid asjad käest ära minema. Tagantjärele ei oskagi öelda, mis seal põhjuseks oli; tavaliselt ei ole põhjuseid kunagi üks kindel, vaid mitu halba asjaolude kokkusattumist. Mulle endale kõrvalt vaadates tundub, et kuna need vanemad olid talle niivõrd pühendunud ja kogu aeg tal ümber, siis ei kujunenud sel lapsel välja oskust eluraskuste ja -ahvatlustega kokku puutudes nendega toime tulla. Koolis tekkis ühel teisel õpilasel koolikiusamine ja kõnealune laps otsustas hakata teda toetama, aga sattus sedasi ka ise koolikiusamise alla. Sealt tekkis enesehinnangu langus, tundis, et ta ei ole enam midagi väärt - ikkagi ju klass kiusab teda, ju siis on ta halb inimene. Hakkas kompensatsiooniks otsima sellist omaealiste seltskonda, kus temasse ei suhtutaks halvasti ja nii ta narkarid üles leidiski. Sealt edasi on juba klassika.

Kõige kummalisem on aga see, et abi sisuliselt ei olegi. Kui see noor käib arsti juures ja nad mõlemad - nii noor kui tema ema - räägivad arstile täiesti ausalt ja selgelt, et sel noorel on tekkinud narkoprobleem ja ehk veel saaks kuidagimoodi käe vahele panna, siis arst ainult kuulab ja mõmiseb: "ahah", ja ei tee mitte midagi. Vahetati arsti - jälle sama lugu. Prooviti kolmandatki arsti - jälle sama "ahah". Et kuhu siis jäävad kõik need hiiglauhked paljukiidetud sekkumised tegelikkuses? Kõik need spetsialistid jahuvad "varasest märkamisest", aga kui märkamine on juba toimunud, ja isegi piisavalt vara, siis ei tehta tegelikkuses mitte midagi.

Mis see arst peaks siis tegema?

Hea küsimus. Aga mispärast siis leelotatakse kõikjal meedias söögi alla ja söögi peale, et "Pöördu abile, meie aitame!" ?

kes leelotab? Ma ei teagi.

[Mauno]

Väga hirmus tegelikult. Õnneks on endast ja lähedastest kõik see kraam kauge kaarega mööda läinud, kuid üha enam on kuulda kuidas üks või teine tarbib, sh tuntud inimesed ja kõiksugu "mudijad"... Eeskuju missugune, eksole.

[Mauno]

Keda liigitad siin "inimeste" alla? Tundub, et ainult mingi noore vanuseni või tõsimeeli arvad, et 50-aastased panevad juubelil käraka asemel narksi?
See ikka väga noorte inimeste teema ainult ja sealgi võib öelda, et väga paljud on ära proovinud, aga ei kasuta sugugi pidevalt. Mul on kaks umbes 20-aastast last, üks on proovinud kanepit, teine pole sedagi, kuid teavad, et kasutatakse pidudel sageli.

Kokaiin on paraku just "vanemate inimeste" pärusmaa.

[Külaline]

Ilmselgelt on rahval järelikult veel liigagi palju raha käes.

[Külaline]

Keda liigitad siin "inimeste" alla? Tundub, et ainult mingi noore vanuseni või tõsimeeli arvad, et 50-aastased panevad juubelil käraka asemel narksi?
See ikka väga noorte inimeste teema ainult ja sealgi võib öelda, et väga paljud on ära proovinud, aga ei kasuta sugugi pidevalt. Mul on kaks umbes 20-aastast last, üks on proovinud kanepit, teine pole sedagi, kuid teavad, et kasutatakse pidudel sageli.

Kokaiin on paraku just "vanemate inimeste" pärusmaa.

Nõus. Need tarvitajad, keda mina tean, on kõik seal 40 aasta ümber ja heal elujärjel. Noortel enamusel ei ole sellist raha, mida sinna alla panna.

[Külaline]

Vanas Perekoolis oli kunagi teema ja seal oi kui paljud pereinimesed üritasid mulle selgeks teha, et väike triip mehega nädalavahetusel pole mingi narkomaania. Õnneks ise selliseid inimesi ei tunne ja normaalseks ei pea ja olen endiselt veendunud, et need nädalavahetuse triibutajad on narkomaanid, vahet pole kuidas nad ise seda kutsuvad. Pane seale lips ette ja ülikond enne, ikka on siga.

[Külaline]

Kofeiin on üks tugevamalt sõltuvust tekitavaid aineid. Heroiini ja nikotiini kõrval.

Tüüpiline narkomaani õigustus "aaaaga te joote kohvi". Mine metsa tead, väike kogus kofeiini on isegi kasulik, mida ühegi narkootikumi kohta ütelda ei saa.