Tunnete näitamine

[Külaline]

Kas tunnete näitamine, nutmine, solvumine, haiget saamine on tugevus või nõrkus? Praegu öeldakse küll, tugevad inimesed julgevad näidata neid tundeid. Aga kas see suhtumine on erinevates riikides või kultuurides erinev? Meiegi oleme olnud nagu erinevates kultuurides, kus " mehed ei nuta" ja ega naisedki nutsid vaid üksi köögis. Nüüd on meil teise kultuuri ajad, kus arvatakse et nutmine ja solvumise välja näitamine on tugevus.
Küsimus on selles, et see haavatavuse välja näitamine pole ei nõrkus ega tugevus, vaid sõltub sellest kus maal elatakse ja milline on suhtumine tunnetesse, mida peetakse tugevuseks ja mida nõrkuseks?

[Külaline]

Kas tunnete näitamine, nutmine, solvumine, haiget saamine on tugevus või nõrkus? Praegu öeldakse küll, tugevad inimesed julgevad näidata neid tundeid. Aga kas see suhtumine on erinevates riikides või kultuurides erinev? Meiegi oleme olnud nagu erinevates kultuurides, kus " mehed ei nuta" ja ega naisedki nutsid vaid üksi köögis. Nüüd on meil teise kultuuri ajad, kus arvatakse et nutmine ja solvumise välja näitamine on tugevus.
Küsimus on selles, et see haavatavuse välja näitamine pole ei nõrkus ega tugevus, vaid sõltub sellest kus maal elatakse ja milline on suhtumine tunnetesse, mida peetakse tugevuseks ja mida nõrkuseks?

Tunnete väljanäitamisest on saanud manipuleerimise vahend. Seda mõlemale poolele. Kõike võidakse ära kasutada vastavalt oma huvidele. Näiteks kui koos- või abielu kipub minema karile ja naine püüab mehega rääkida sellest ning teeb seda enda meelest nii emotsionaalselt kui oskab, siis võib mees teatada, et sedasi pisardav naine on vaimselt ebastabiilne hull. Või kui naine samas situatsioonis otsustab valida teise taktika ehk olla jahe ja objektiivne ning panna lihtsalt faktid ritta, võib teine pool, kes suhet parandada ei soovi, tõlgendada seda nii et naist tegelikult ta pere ega kooselu ei huvitagi, olevat teine ju külm nagu kivi.

Samuti kasutavad emotsioonidele rõhumist kõiksugu abiküsimise organisatsioonid oma pisarakiskumise lugudega, ent kõigi eesmärk on üks ja ainus: anna mulle oma raha!

Ausalt öelda mind hirmutab see, kuidas meie ühiskonnas on emotsioone hakatud meeletult üle tähtsustama. Kõik on taandatud üksnes emotsioonidele, unustades sujuvalt ära, et emotsioonid on ühed kõige ebastabiilsemad ja muutuvamad asjad me elus. Kaine mõtlemine ja analüüsioskus on minetanud ammugi oma tähenduse. Ja tulemuseks on, et inimesed tülitsevad omavahel üha rohkem, levib kooli- ja töökius, sest kõik aina emotsioonitsevad, selmet rahulikult maha istuda ja fakte analüüsida. Sellist jama kuidagi tugevuseks pidada - nojah. Tõtt-öelda tugevus on sihuke asi tõesti, aga näitab eelkõige emotsioonihunniku manipuleerimisoskust enese ohvriks tegemisel.

[Külaline]

Tahtsin just sama vastata, et emotsioonid on nagu laineharja virvendus, mille pealt ei oleks vaja teha elus tähtsaid otsuseid. Korra vihastan, kohe lahku, korra tundub, et meeldib, kohe läheb voodisse, korra solvun, viksan "toksilise" inimese oma elust välja, misiganes. Emotsioonid on ebastabiilsed asjad, muutuvad ja neile toetuda ei maksa. KAhju on näha noori ja ka muid, kes pidevalt visklevad oma tunnetega siia-sinna, kasutamata ratsionaalsust ja sügavamaid arusaamu.
Õigele inimesele oma haavatavuse ja tunneta näitamine nõuab muidugi julgust, sest alati on oht, et seda mõistatkse valesti või kasutatakse hiljem enda vastu ära. Selles mõttes on siit läbi jooksud AI-le pihtimise soovitus päris hea, kui on vaja ennast tühjaks rääkida- ta isegi vastab, aga ei hakka hiljem nina peale viskama. Ja loomulikult sõltub see kultuurist ja kasvatusest (isegi ajastust, vrd 1970, kus mehed ei nutnud, ja tänapäev vms).

[Külaline]

Üks "staar" ju mängis päris edukalt inimeste tunnetel. Ja edukalt. Draama müüs nii, et muutus lausa anekdootlikuks

[Külaline]

Kas tunnete näitamine, nutmine, solvumine, haiget saamine on tugevus või nõrkus? Praegu öeldakse küll, tugevad inimesed julgevad näidata neid tundeid.

Minu kogemus on, et tundeid näidata või veelhullem tunnetest teada andmine võiks olla ainult siis, kui sa oled täiesti kindel, et teisel on sinu vastu vastutundeid. Vastasel korral peab tõesti tugev olema ja ära kannatama, et julgesid midagi öelda. Rikud läbisaamise üldse ära.
Kui vähegi kahtled, ära näita, ega räägi tunnetest mitte vähimatki. Ära eelda, et teisel võib äkki sinu vastu midagi olla. Ei, teisel ei ole tundeid. Kui naerataski, siis see on lihtsalt viisakusest.

[Külaline]

Üks "staar" ju mängis päris edukalt inimeste tunnetel. Ja edukalt. Draama müüs nii, et muutus lausa anekdootlikuks

Kui sina ise oleksid ema, kellelt laps ära võetakse, siis ilmselt karjuksid veelgi kõvemini.

[Külaline]

Kas tunnete näitamine, nutmine, solvumine, haiget saamine on tugevus või nõrkus? Praegu öeldakse küll, tugevad inimesed julgevad näidata neid tundeid. Aga kas see suhtumine on erinevates riikides või kultuurides erinev? Meiegi oleme olnud nagu erinevates kultuurides, kus " mehed ei nuta" ja ega naisedki nutsid vaid üksi köögis. Nüüd on meil teise kultuuri ajad, kus arvatakse et nutmine ja solvumise välja näitamine on tugevus.
Küsimus on selles, et see haavatavuse välja näitamine pole ei nõrkus ega tugevus, vaid sõltub sellest kus maal elatakse ja milline on suhtumine tunnetesse, mida peetakse tugevuseks ja mida nõrkuseks?

See pole nõrkus. Üldiselt on emotsioonide kogemine ja nende väljendamine bioloogilise olendi jaoks normaalne eluavaldus. Emotsioonid on meie keha märguanded meile selle kohta, kas meil läheb hästi või mitte. Emotsioonide pikaajalise allasurumise ja teatud krooniliste haiguste või kehavaevuste vahel on tuvastatud seos. Kes oma tundeid järjekindlalt alla surub, saab maohaavad või kroonilise peavalu või midagi hullemat. Mis aga samas ei tähenda, et tundeid tuleks igas olukorras täiemõõduliselt eksponeerida. Tunnete väljanäitamisel ja tunnetega manipuleerimisel on ka suur vahe.
Näiteks kui kolleeg mind negatiivse saastaga üle kallab ja mul esimese reaktsioonina selle peale paar pisarat silma tuleb, siis on see loomulik. Normaalne on seejärel ka ütelda: " Pea piiri. Su käitumine teeb haiget." Aga tormata ruumist välja ja ulguda pool tundi demonstratiivselt puhketoas ning kaevelda igale küsijale, milline jube kolleeg sul on, kerjates kaastunnet, see on mu arust lapsik.
Solvumisel ja solvumisel on ka vahe. Kui keegi sulle meelega haiget teeb, siis tuleb enda eest seista. Kui aga mingid asjad sind pidevalt närvi ajavad ja solvavad, siis tuleb vaadata ka enda sisse - mis minus sellise reaktsiooni esile kutsub? Kui ma solvun sellepärast, et ma eeldasin kelleltki mingit käitumist, aga ta käitus teisiti, võibolla ma peaksin oma ellusuhtumist muutma ja mitte eeldama teiselt inimeselt mõtete lugemist. Kui ma aga solvun korduvalt seepärast, et teine inimene rikub minu piire ja manipuleerib minuga, vahest on siis aeg panna selle inimesega oma piirid paika ja väljendada talle sõnaselgelt aga rahulikult, et ma ei luba endaga niimoodi käituda. Või kui see ei aita, siis muuta oma elu nii, et see inimene enam mu elus ei osaleks - vahetada töökohta või lõpetada kooselu.

[Külaline]

Postitus on kustutatud

Sa oled ikka täiskoomik. Enne ajasid su ühesugused neljakümpiste teemad mind närvi, nüüd ajavad juba naerma. Kaua sa jaksad?

[Külaline]

Sa oled ikka täiskoomik. Enne ajasid su ühesugused neljakümpiste teemad mind närvi, nüüd ajavad juba naerma. Kaua sa jaksad?

Aga need on tema tunded. Ta on neid kogenud ja haiget saanud. Need on tal südamel. Julgeb neid välja näidata.
Ja umbes nii on ka mul. Kas just mitte kunagi välja näidata, aga mitte enne kui oled täiest kindel, et on vastutunded.